Suurepärane uudis!

 Taaskord sai kinnitust, et kui miskit oled nõuks võtnud, et nii läheb, siis universum avab sulle täpselt need uksed, mis vaja.

Ma vahel ikka mõtlen, miks ma rohkem asju nii südamest ei usu, sest tõesti ilma mingi kindla teadmiseta ja kontaktideta, oli lihtsalt teadmine, et minu treenerikutse teekond kindlasti sisaldab ka UCI keskuse CMC kolmandat astet, Diploma astet. Selle mõtlesin endale selgeks siis, kui olin seal teinud 2018 aastal esimese ja teise astme treenerikoolituse, mis tehti "rohkem naissugu sporti" programmi raames. Loomulikult kaasas neid samme alaliit, olümpiakomitee ja olümpia solidaarsusfond, kes kõik sellele kaasa aitasid. Nendest viimane, kes selle mulle kõik võimaldab!

Treenerikutse koolitustele saamiseks on kindlasti ka minu osalemine sportlasena UCI CMC treeningkeskuses ja minu jõudmine olümpiale suurt rolli mänginud.

Minu olümpiale jõudmine oli otseselt seotud, et olin treenimas UCI CMC keskuses, kuna 2003 korraldati selline huvitav võistlus nagu B-maailmameistrivõistlused, kuhu olid kutsutud kõik riigid, kellel ei ole suuri alaliite ja võimalusi tavalise reitingu alusel olümpiapunkte koguda. Eesti kedagi ei saatnud, aga kuna mina seal olin, siis ma esindasin Eestit üksinda.

Leidsin treeningpäevikust sellise sissekande 6. juuli 2003 "Hommikult. 100 km 2h 50min. B MM-i grupisõit. Tundsin end normaalselt, esimese ringi lõpus kumm, kuid ei mingeid raskusi ja olin tagasi grupis. Neljandal ringil mäkke minnes kujunesid grupid, peale laskumist kumm. Leidsin end kolmandast grupist, püüdsime teise grupi kinni ja finisheerisin grupi kolmandana. Olin üldis 16nes. Ebaõnn."

Ehk et sel päeval oli mingi "naljavend" knopkasid rajale pannud ja need katkised kummid olid selle tulemus, keegi sai naerda. Mina oli pettunud, kuna finishis jäin täpselt napilt välja olümpiakohtadelt. Brasiillanna, kes mind finishis võitis, sai viimase nendest. Proovisin veel paar päeva hiljem trekil, kuid seal oli kukkumine, kuhu jäin, ja siis oli juba keeruline trekil tagasi heas hoos olla. Ehk minul ei olnud sellist spetsiaalset ettevalmistumist olümpiaks, kuna ma ei teadnud, et siiski see koht tuleb. Nimelt kui 2004 mai kuus lõplikult kõik lukku läks, siis oli Brasiilia ikka läbi tavalise reitingu koha saanud ja siis anti B-MMil väljasõitetud koht järgmisele, ja selle olin mina Eestile välja sõitnud. 

Ehk, et minu treenimine keskuses oli otsesest seotud, et mul üldse oli võimalus ja mis realiseerus. Olen alatiseks olümpialane!

Kuidas ma keskusesse sain oli veel omaette seiklus!

2001 tuli idabloki riikidele kutse alaliitu, et minna Moskvasse (neid korraldati ka aasias ja ladina-ameerikas). UCI, kes oma uut keskust Aigle´s ehitas, pani kokku ka treeningprogrammi vähem arenenud, väiksemate alaliitudega riikidele, et nende sportlastel oleks võimalus nende uues CMC keskuses treenida. Keegi teine Eestist Moskvasse ei sõitnudki, vaid mina. Reisikogemusi oli sel ajal mul kasinalt. Pandi Tallinnast rongile, koos rattakoti ja pagasiga. Mäletan kuidas ma seda ratast sinna vaguni magamisaseme ülesse olevasse riiulisse upitasin. Samuti oli ööreis üldse väga uudne minu jaoks ja samuti ka natuke hirmutav, kogu see pigem venekeelne keskkond ja piirikontroll. Tundsin end väga haavatavana. Kui siis järgmine päev Moskva vaksalisse jõudsin, kobisin kogu oma davaariga välja ja kedagi ei olnud mul vastas. Lihtsalt väga palju rahvast sigimas ja sagimas. Ma oma selleaegse konarliku venekeelega ka ei osanud midagi väljamõelda, et mis nüüd. Vaksalihoones otsisin telefoniputka üles ja mäletan, et nuttes helistasin kellelegi, isegi ei mäleta, kas sain k ätte ka või alles olin ootel, kui minu juurde astus keegi treeningkatsete korraldajatest. Oli mu rattakoti järgi ära tundnud. Tutvustades end ja vabandas, et liiklus oli nii hull, et ta varem ei jõudnud. Kui sealt välja sõitsime, siis sain aru küll, viis rada autosid kõik pilgeni täis ja siis nii kolmandast lehvitati käega kui taheti vasakule järgmisest ristist keerata.

Sellest valiktreeninnädalas Moskvas räägin ehk teine kord, kuid kui kiirelt tulemus öelda, siis maastiku peale valiti nendest neidudest, kes minuga seal võidu sõitsid, vaid mind CMC keskusesse treenima, ma ei olnud seal kiireim, kuid treener nägi minus kõige rohkem potensiaali.