Trekil!

 Peale maastikurattatuuri oli mul ees treeneritöö nädal Hollandis. Para koondise peatreenerina käisin Mari-Liisiga Alpeldoorni trekil, kus esimene pool nädalat olid treeningud ning siis n-p võistlused. Oli palju huvitavat ja harivat, praktiseerisin asju mida teoorias teadsin, ning tekkis palju küsimusi, huvi kuidas trekil sõidust veel rohkem teada saada. Samal ajal olid meil Anadias juba alanud trekisõidu treeningud T ja N meie oma väikse kogukonnagrupiga ning tulemas olid karikasarja etapp ja siinsed seeniorite meistrikad. Trekil nad Portugalis teevad vahet, kas oled eliit amatöör või proff, kuna mul amatöörklubi, siis peale Filipe õhku visatud küsimust, kas sa ei tahaks osa võtta, panin end ka laupäevasele trekisõidu Portugali karikasarja etapile kirja. Neil oli üks juba olnud, Tavira lahtisel trekil, teine siis siin Portugali ainsal kinnisel puutrekil. Just sellel mis ehitati Euroopa rahade eest, kuskile väiksesse kohta Portugali, ning nüüd on juba Portugalil OM võitjad ja selle aastal mitmed medalid ja maailmameister. Kui vaid Eestis näeksid inimesed, mis potensiaal meie võidusõitjatel oleks endale karjääri teha ja alustama ei peaks Tallinnas suursugusel trekil. Algus peaks ikka vaikselt väiksel kuskil suurlinnadest eemal toetusega ehitatud trekil olema. Aga see selleks.

Igatahes olin laupäeval trekil võistlemas! :D Kuna kategooriates suhteliselt vähe sõitjaid, siis pandi naiste kategooriad kokku seeniorite 50-60-ga. Sõitsime Scratch sõitu (finishi peale) 8km , Punktisõitu 15km 60 ringi iga 10 ringi peal vahefinish ning Elimination sõitu, kus siis iga kahe ringi tagant viimane pundist võetakse maha. Olin enda naiste eliit amatöör klassis ainuke, seega eelkõige oligi kõigi teistega mõõtu võtta. Eks ma natuke pelgasin, paljud tulevad trekile nii, et pole aasta aega trekki sõitnud, kergem on nendega, kes väga sõita ka ei jõua, et hoiavad pigem grupi lõppu, kuid oli ka paar sellist, kes poognaid tegid ja jõudsid sõita. Paar korda nende sõitude vältel ikka sain hoiatavalt karjatada ka, kui ikka ohtu pandi. Õnneks ei olnud meie grupis ühtegi kukkumist, kuigi olin ühe taga-kõrval kui nägin kuidas ta hetkeks unustas vändata ning ratas hüpas, õnneks tabas edasi vändata. 

Olin enda sõitudega rahul ning alati seal edetabeli keskel. Muidugi omas kategoorias olin ainuke ja esimene. Kuna eelmisel karikasarja etapil ei olnud kedagi olnud, siis sain selle laupäevaga ka kõigi kolme Portugali karikasarja võitjasärgi ja medali! Tegelikult tahaks rohkem trekil võidu sõita! Treeningud T ja N jätkuvad märtsini.

Aitäh lugemast ja kaasa elamast!

Regionaalmaraton ja Race Nature Castelo de Vide

 Peale pea kahenädalast giidituuri võtsin osa kohalikust maratonist, Encostas do Bussaco. Ehk kohe siin lähedal Luso, Bussaco radadel. Palju radu oli tuttavaid kuid sain ka paar uut huvitavat rada veel oma kollektsiooni. Regionaalmaratonil on naistel poolmaraton, seega oli hea lühem pingutus, peale nädalast vaid hästi rahulikku sõitu. Nagu siinsetel sõitudel kohane, maastik on ikkagi raske ning 36km läbisin täpselt kahe tunniga. Naiste arvestuses sain esimese koha. See oli selliseks heaks soojenduseks, mis tuli nädalapäevad hiljem.

Race Nature kolmas sarja osavõistlus Castelo de Vide linnas. Reede õhtul oli lühike 1km proloog, millest pool oli munakivide järsk siksak tõus lossikindluse tippu, olin võistluse viimane startija, seal kindlusemüüride vahel oli ikka täiesti kottpime, et lamp näitas vaid meeter, poolteist ette ja kurvid tulid ikkagi ootamatult, mis sest et olin valges raja läbisõitnud. Huvitav oli!

Sain selga naiste liidrisärgi ning esimene etapp 71km ootas. Teadsin, et ronimist on omajagu, kuid nii ebaregulaarset maastikku ikkagi ei osanud oodata. Olin enne kalkuleerinud umbes 4h sõitu, siis tuli 38minutit otsa. Lõpus tundsin, et jäin ka natuke nälga. Peatusin kõigis kolmes joogipunktis, kuna ilm oli siiski kuumema poolne ja jook pudelis sai kiirelt otsa ning võtsin oma geelidele lisaks alati ka paar ampsu marmelaadi. Kuna maapind oli pidevalt raputav, hakkas ka selg valutama ning ega selle hardtailiga ikka ei olnud kerge. Keha väsis kiiremalt ning paaril viimasel kivisel laskumisel juba ei nautinud sõitu vaid lihtsalt kannatasin. Pean ikka kiiremas korras endale uue kaheamordilise ratta leidma, et maastikuradu nautida! Naiste arvestuses oli liider. Naisi oli üldse väga vähe, kokku viis. Ja üksi sõitu tegin vaid mina ja veel üks. Teised olid segapaaride arvestuses.

Teine etapp, tundes natuke regiooni, teadsin, et tuleb ehk natuke kergem hardtailiga läbimiseks ja ka kindlasti kiirem. Seda ka oli. Kui laupäeval vahel oli tunne, et tahaks kergemat käiku, siis pühapäeval oli paljudes kohtades kõige raskem käik sees ja jalad käisid kiirelt. Sain suurema osa kas suuremas või väiksemas pundis sõidetud, vaid lõpuosas tegin ise tempot. 60km ning 2h45min. Samuti oli öö jooksul ilmamuutus olnud, et kohe nii 10 kraadi vähem. Et sügis hakkab tasakesi ka siia jõudma.

Sel aastal paljude treeneri väljasõitude ja giidituuridega, kuidagi täpselt mahtusid kalendrisse Race Nature sõidud, sain kokkuvõttes naiste võidusärgi ja karika.

Aitäh sulle blogilugeja kaasaelamast!

Koondise peatreenerina MMil ja Urban Downhill võistlused

 Nii, selja taga paar kiiret nädalat.

Käisime üle lombi, sinna minnes oli päev pikk, kuid siiski kannatas. Mina jõudsin kõige esimesena, alguses pidime Huntsville isegi põhimõtteliselt samal ajal jõudma Anre ja Eliisiga, aga nende lennud muudeti. Seega tegin check-in ära ja tellisin neile takso lennujaama, ning käisin poes, et kõigil oleks miskit hamba alla hommikul panna, ning panin äratuskella paari tunni jaoks, et saaks sportlased vastu võtta.

Siis sain terve päeva Alabama Ülikooli hoones veeta, olin end kirja pannud Para-Cycling Sympiosum ´ile, et jätkuvalt oma teadmisi suurendada. Siis järgneval päeval käisid kõik ratta ülevaatusel, et need eraldistarti lubataks. Asjatamist oli, samuti neutraalabina Shimano tiimi kasutasime agaralt. Saime rattad reeglitele vastavaks. Õhtusel tiimmiitingul turgatas, olen esimest korda peatreenerina MMil! Lahe! Kõik toimetused siia tulekuks ja kohapeal, on juba kergelt rutiinsed, seega ei mäletanud teadvustada seda fakti. Igatahes olin enda üle uhke! Samuti sai Eesti kiita koos paari teise riigiga, et meil naisi sama palju kui mehi stardis. 

Ja siis juba võistluspäevad, eraldistardi kaks päeva, siis grupisõidu kaks päeva. Ah ja ma ei maininudki veel, super palav ja niiske on seal Alabamas! Muidu on vist pigem 30 kraadi kandis sel aastaajal, siis meil oli seal 35-38-40 kohati. Päeva lõpuks olin ikka omadega töss iga kord. 

Siis lehvitasin sportlastele pakaa ning mul oli alles pärastlõunane lend tagasi. Sain siis Rocket City raketikeskuses käidud. Kui alguses oli oh vau, siis lõpuks, olin natuke ikkagi frustreeritud. Sest kenasti räägivad loo, et kedagi ei huvitanud raketiga kosmosesse lennata, vaid raketiga kedagi kaugemal tappa, seepärast sai rahastust. Ning hiljem oli võimunäitamine kosmosesse lendamine. Vaatasin neid raketi erinevaid osi ja mõtlesin, oskavad igast asju kokku panna, aga vot inimese keha, just naise kehast ei oska veel päris korralikku pilti kokku panna. Keda see huvitab.. Ehk nagu inglise keeles millelegi keerulisele viidatakse on rocket science, siis see mulle nii suurt muljet ikkagi ei avaldanud :D

Koju jõudes maadlesin ikka päris paar päeva ajavahega. Ning võtsin ette laupäevase õhtuse ja pühapäevase Urban Downhilli. Laupäevane linn 130km lõunas, polnud kunagi käinud - Constancia. Kaunis väiksem kohake. Ning pühapäeval 110km põhja Castro Daire, kus olen ühel korral eesti meistrisärgis ka dowhnilli sõitnud. Nagu linnas võib arvata, palju treppe, ning veelkord palju treppe, ning ehitatud puidust hüppeid. Laupäeval ei olnud väga konkurentsi ning sain kolme naise seas esimese koha. Siis pühapäeval oli mu tavapärane konkurent ka kohal, auhinnaraha oli suurem :) Tegin väga head sõidud, tegin hüppeid ning padistasin treppidel, kuid tundsin, et kergelt jääb rattast väheseks, et oleks ehk dh ratas, siis oleks amordid aidanud ja saanud kiiremini. Igatahes olin enda nii kvalifikatsiooni kui finaali sõitudega rahul ning ei olnud väga kohta, kus oleks paremini endast olenevalt saanud. Suuremad hüpped ma muidugi läksin natuke väiksemalt, kuid ikkagi läksin neisse :)

Laupäeval sain muidugi tagukummi ka katki, sest sisekummiga (olen ammu velge muljunud ja tubelessi ei saa teha), siis peab kivikõva olema, sest muidu saab treppidel ussihammustuse. Nüüd olin uue velje ka muretsenud ja ladusin täna kodaraid ümber. Loomulikult üks ja juhuslikult oli viimane, murdus, ehk et polt oli juba kinni roostetanud, ehk et nüüd tuleb enne poest läbi käia, kui valmis jooksu saan. Aga samas mulle tohutult meeldib, et oskan sellist asja teha :)

Tänan kõiki lugemast ja saadan tervitusi. Järgnevad nädalad tuleb üks rattagiidituur, et saab veel tsipa teenida samal ajal kui rattaga sõidan :) Muidugi töö on korralik ja pean enda tervisel silma agaralt peal hoidma! Tervitan!