Monday, August 5, 2019

Vila do Conde Peneda-Geres Extreme 2019

Selja taga kolm päeva korralikku rattasõitu. Peale juulit, kus oli võistlusi igal nädalavahetusel, läksin sellele kolmepäevasele sõidule kui heale treeningule, ei teadnud ka kui hästi pean vastu rohkem kui 5h rattasõidule, kuna tükkaega pole võimalust sellist asja teha.
Esimene päev oligi mul väga kontrollitud rütmis, et mitte "ära surra" lõpuks, mida ka ei juhtunud. Filipega sujus ka tiimitöö väga hästi. Samuti pidas tehnika kenasti vastu. Lõpus hakkas juba palav ka, lõpukilomeetritel oli kraade 35 juures, kuid õnneks algus oli jahedamalt alanud ja igas joogipunktis ka peatus, et pudelid täis taas valada.
Kilomeetreid 104, tõusumeetreid 2373, aeg 5h29 (liikumisajaks garminil 5h22, ehk 8min joogipunktides aeg kokku)
Järgmisele etapile saime minna juba korraliku edumaaga (27min). Kohe alguses hakkasime mäkke minema, kuna eelmine päev ennast limiiti ei sõitnud oli hea tunne ja sain korralikus tempos sõita, samuti kergelt ikkagi hakkas võistlusmomenti teiste tiimidega tekkima. Peale 25km umbes sain aga laskumisel tagarehvi vigastatud, meil oli davaar kaasas, ehk väga kaua ei läinud kui uuesti rattal olime ja edasi sõitsime, kui kahjuks ei olnud kumm täielikult parandatud ja kilomeetritega ikka vajus tühjemaks, ehk et tegime joogipunktide peatustes pikemalt, et ka kummi täispumbata ja ka vahepeal mäe peal panime veel ühe balooni hakkama. Lõpuks hakkas ikka häirima, et koguaeg pidin keha tavapärasest asendist kergemalt tagarattal hoidma, see väsitas, kuid see ei seganud et ikkagi korralikku tempot teha. Väsimus tuli ühel järsul tõusul kus jala pidi minema, kuid samas taastusin, kuid palavus võttis seal must päris palju.
Siiski segapaaride võitjatena finishis.
Km 74, tõusumeetreid 1960, aeg 4h43 (liikumisaeg 4h28)
Õhtul saime tagarehvi veel natuke putitatud ja tundus, et saime viimaseks etapiks sõiduvalmis.
Taaskord hea tunne, tunnetasin, et eilne palavus oli natuke oma võtnud ja kuumenesin rohkem kui muidu, ehk et pidevalt ka jõin ja kastsin ennast. Võistlusmomenti teiste paaridega korralikult. Mu tagarehv oli korras, kui sel korral sai Filipe endale naela kummi, parandasime ka selle vahepeal ära, kuid suutsime siis jälle teisi kinni püüda. Palju saime koos gruppidega sõita, mis tegi sõidu kiiremaks ja samas lihtsamaks.
Ja finishis olimegi, juba kolmandat korda meil see võita!
Km 101, tõusumeetreid 1998, aeg 4h50 (liikumisaeg 4h39)
Hea treening nädalavahetus koos poodiumitega :)
Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!

(Piltidel esimene päev ilma rohelise särgita, teine päev roheline särk ja mustad püksid, viimane etapp sinised püksid ja roheline liidrisärk)



















Three days of good riding on the bike. After July and the races, I went to this race as good training, also I wasn’t sure how my body would cope with 5h on the bike, as I haven’t had an opportunity to do that for a long time.
First day was in very controlled rhythm so that I would not “die” for the end, which also didn’t happen. Team work with Filipe also worked very well. And the bikes were all good. By the end I started to feel the warm weather, final kilometers were in 35 degrees, but luckily the beginning had been fresh. But also we always stopped at  feed zones to fill up the bottles.
104km with 2373 accumulation, time 5h29 (garmin moving time said 5h22 so about 8 min spent total at feed zones).
For the next stage we already went with good lead in the mixed category (27min). Right from the start we started to climb, as I had not pushed to the limit the previous day, so I felt good and good go with good pace, also started to race a little with other teams. After some 25km I punctured my rear tire on a downhill, we got all the repair kit with us, so not long and we were back on the bikes, but unluckily the rear tire still lost a bit of air with kilometers, so in feed zones we spent a bit more by pumping the tire as well, and also in the middle of the mountain one time used another CO2 bottle. At some point I started to get tired of always being a bit less weight on the rear wheel, which made it more uncomfortable, but still managed to make good tempo. I felt tired on one steep climb where we had to walk up, but I managed to recover from it, also the heat was notable in the mountains.
Still managed to take the mixed team win at the finish.
74km 1960 accumulation, 4h43 (moving time 4h28)
In the evening we fixed a bit more my rear tire and seemed to be good to go for the last stage.
Once again felt good, although I felt the heat from the days, as my body heated up faster than usual, but I kept drinking and pouring water on me. We got a good rhythm and already raced more with other teams. The rear tire was all good, but this time Filipe managed to get a nail to the tire, so we stopped to take it out and fix the tire, but still managed to caught up with some good riders in front. We got to ride a lot in groups which made the day faster and also easier.
And we were at the finish, third year in a row to win the mixed team category!
101 km 1998 accumulation, time 4h50 (moving time 4h39)
Was a good training weekend with podiums!

Thank you all for cheering and supporting!


Wednesday, July 31, 2019

Euroopa meistrivõistlused XCE ja XCO

Ütleme nii, et juuli ei läinud kohe üldse nii nagu plaaninud olin, aga no midagi pole teha, mis läinud see läinud. Nüüd tuleb vaadata edasi hooaja viimasele poolele. 
Euroopakate xce andis kinnituse, et see pulsi värk, et mul pulss kohe üles ei lähe on pigem midagi vaimset kui füüsilist, kuna xce sõidus läks kohe hopsti. Kvalifikatsioonis andis tunda, et pole ammu seda ala sõitnud, kuna unustasin paljudes kohtades sprintida, ehk et lihtsalt sõitsin kiiresti, aga seal peab iga meetri eest võitlema. Sain siis koha nii, et 8-finaalis olime neljakesi, paljudes sõitudes oli kolm sõitjat. Kuna ukrainlanna sai hea stardi, kuid hiljem vajus läbi ja blokeeris kenasti mu ära, et ei jäänud seal võimalustki teistele kannale saada, aga vähemalt ukrainlannast sain ikkagi mööda lõpu poole. Kohaks jäi 23. 
XCO sõit pühapäeval, pulss nagu ennegi üles ei läinud (ehk jalad hapnikku ei saa kuna veri ei ringle nii kiiresti, ehk et jõudu pole), nii ma siis esimese tõusu otsani seal üksi viimasena sõitsin, ja laskumisele tekkis selline ummik, et jalg maas pidi vahepeal ootama. Lahe oli rahvas raja ääres, ise vigu ei teinud, aga liikusin nii nagu liikusin, paar naist sain ikka kätte ka. Lõpuks protokollis koht 38. Neff tuli sellise hooga, et pidin kolm ringi vähem sõitma. See ei olnud see milleks ma sinna kohale tahtsin minna, aga pole midagi parata, juuli läks omadega nahka. 
Kahju, et koondis ikka veel selline tükiline on, ehk et seda innustust, et ühel läheb hästi, siis nakatuvad teisedki, või kui läheb halvasti, siis teiste toetus rohkem tunda, ei ole, kuna lihtsalt koondis ei olegi kõik koos.
Nüüd tagasi Portugalis.
Aitäh kõigile!

Sunday, July 21, 2019

EMV XCO

Seekord Eesti Meistrivõistlustel XCO alal naiste üldarvestuse 6. koht (ainult eliidi sõitjate seas 3.).
Vahest on tahtmine suurem ja ma ei suuda pingega hakkama saada, kuid ette näidata saan vaid tulemust, mis seekord tagasihoidlik, reaalselt tean, et võinuks kindlasti üldarvestuse 3nda koha peale võidelda, aga võinuksid/oleksid ei loe.
Mul vahest juhtub nii et pinge, mis endale laon, murrab mu. Õhtul oli selline pingelangus, et tõesti raske oli, aga eks see perfektsionist ei saa ka kergemalt võtta minu sees, mitte ainult sportlase pool, vaid see treeneri, mehaaniku, organiseerija, autojuhi jne pool, kõik pooled minus proovisid natuke rohkem kui muidu ja ma lihtsalt ei suutnud vastu pidada. Eks ma pean natuke kergemalt võtma, aga seda on väga palju kergem öelda kui teha, kuna see läheb mul hinge, mida ma teen.
Ei ole kerge selliste hetkedega ja selle järelvõngetega hakkama saada, kuid nagu ütlus ütleb, et peab pead püsti hoidma, et kroon maha ei kukuks! :D
Suur suur aitäh kõigile raja ääres kaasaelajatele, annab tõesti rohkem jõudu kui nimeliselt kaasa elatakse! Aitäh kõigile ja ka mu toetajatele ja kaasaelajatele kaugemal kui raja ääres!


This year at Estonian championships in XCO women overall result 6. place (only in elite riders 3). Sometimes my wish is bigger than I can handle and the stress breaks me, but all I can show is the result, was not glamorous this time, I know for sure I could have been able to fight for the 3 rd spot in overall, but could have does not count.
It happens sometimes with me that the stress and tension that builds up in me, breaks me. In the evening after I had real big release of tension, but the perfectionist in me was too strong, not only the athlete side, but the coach side, mechanic, organizer, driver etc. all these parts wanted just a little more than usual, and I just could not handle it. Well I have to take it a bit more easy, but it is much more easy to say than do, because I really care what I do.
It is not easy to except and aftermath with these feeling, but as the saying goes - you have to hold your head up for the crown not to fall! :D
Big big thank you all of you besides the track, it really is good to hear the cheerers by name besides the track! Thank you all and also my supporters and cheerers who were some places other than besides the track!

Monday, July 15, 2019

Husqvarna XCO karikasarja Valgehobusemäe etapp

Nädal peale eelmisi võistlusi möödus raskendatult, korralik köha ja nohu, mis ajas läga kehast välja, proovisin hoida end rohkemast külmetamisest ja samas teha trenni, mis ei läinud seega eriti meeldivalt mööda, kuna keha ei olnud terve, aga kuna palavikku ei tõusnud, otsustasin et teen kõik trennid ära, mis plaanis ja samuti laupäeval otsustasin starti minna. Olin valmis ka maha tulema, kui väga hulluks olemine läheb, ehk et kui lõõrid üldse läbi ei taha õhku lasta.
Rada sain vaatama alles enne võistlust, oli muudatusi, mida oleks rohkem tahtnud harjutada ja liine vaadata, kuid oli nagu oli ja jäin nende liinide juurde, mis olid kindlamad, ei tahtnud ka eelmise nädala saatust korrata.
Sõitsin Iirisega koos, neljanda ringi alguses viiest pidin järgi anda ja ta läks eest, väga sujuv sõit tema poolt. Endaga olin ka rahul, teadsin, et ei tulnud võistlusele värskena ja samuti ka tervis käest, et väga hästi lõppes päev, kui hommikul olin valmis ka maha tulema.
Nüüd proovin täielikult terveks saada ja võtan ka treeningkoormuse maha, et keha saaks puhates terveneda ja tugevneda.
Aitäh kõigile ja samuti ka Dianale, kes raja ääres kaasa elas ja joogipunktis abiks oli.



The week after the last races went by with difficulties, hard cough and stuffy nose, I tried to avoid further colds but yet still get my trainings done, so it wasn't pleasant week, but as I didn't get fever I decided to still keep on my plan and be on the start line on Saturday. I was prepared to not to finish if things got worse.
I only could check the track on Saturday and as it had changed, I would have like to have more time to check lines and try different lines, but as it was as it was, I stuck with the sure lines, as also didn't want to rewrite the last race future again.
I rode together with Iiris, beginning of fourth lap of five had to ease and she got away, she rode very smooth race. I was content with myself as well, I knew I was not fresh nor healthy going to the race, so it ended well considering that I was prepared also to not finish.
Now I really try to get well and also take off the training load, so the body really could rest and recover and get stronger.
Thank you all and also to Diana, who was besides track cheering well and being at the feedzone.


Tuesday, July 9, 2019

Rapla Rattamaraton ja Husqvarna XCO karikasari Narva etapp

Taaskord Eestis ja ka võistlemas.
Laupäeval läksin tegin kaasa Rapla Rattamaratonil ja pühapäeval Narvas XCO karikasarja etapil.
Raplas oli korralikult mudane ja see tegi ka sõidu päris pikaks, eeldasin aega rohkem sinna kahe ja poole kanti. Mul olid küll joogipudelid kaasa võetud, aga ei olnud neid kellelegi anda. Arvasin siis et ehk suudan maratoni joogipunktidega ära majandada.
Stardist minema ja Liisa pani kohe punni põhja ja tema grupiga ma koos ei suutnud minna, esimese joogipunkti kandis tundsin, et joogist jääb väheks, võtsin sealt küll topsi juua, aga tasapisi hakkas janu end tundma andma, teises joogipunktis jäin seisma ja pudel täis, sellega aga kaotasin need paar venda, kellega koos sõitsin, siis sain pikalt üksi sõita, kuni hiiglama suur punt tagant järgi sadas. Jõudsime Keava mägedeni, kus oli ka Hansgrohe kiirenduskilomeeter, kuigi jalad suht krambiäärel joogipuudusest otsustasin üritada ja punnisin selle kilomeetri nii kuis jaksasin, peale seda polnud enam midagi kehas ega jalgades, kuid siiski jõudsin finishisse enne kui Merili mulle järgi jõudis.
Hea trenn, mida ma sinna minnes tahtsingi saada, kuid veidi kehvasti selle vedelikupuudusega, kuna pühapäeval tahtsin veel korralikult pingutada.
Ebameeldiv intsident juhtus rattapesus, voolikuid palju ja kõik pesid omi rattaid, minu lähedal olev aga suunas veejuga peale ratta ka minu suunas, arvasin, et ehk ei pane tähele ja juhtisin tähelepanu, et mind mitte pritsida, eeldasin ehk liialt, et inimene ei pannud tähele ja parandab end, kuid hoopis vastas, et sa nii või naa nii porine, et mis see vesi teeb. Ma olin hämmingus sellisest jultumusest, et ei suutnud midagi korralikku vastatagi, vaid liikusin oma rattaga eemale. Ma võisin ju porine olla, aga sõidust soe sees, ei tahtnud külma vett krae vahele saada, et siis seal jaheda tuules käes olla. Tõsiselt oleksin tahtnud selle matsi külma veega üle kasta! Harvad võistlused, mis Eestis teen ja siis sellised intsidendid jätavad mõruda maigu suhu küll.
Aga lõpetan ikkagi positiivsema noodiga, maratoni GP naiste teine ja kiirenduskilomeetri kiireim.

Pühapäeval Narva, juba see, et seal rajaga vaeva nähtakse kutsub sõitma. Mõned lisad eelmise aastaga juures, rada tõesti vägev. Alguses ehk ei tundnud end nii värskena (nagu eeldada võis), kuid mida ring edasi seda paremaks muutus tunne, samuti leidsin paremaid liine rajal, sellisel rajal on parem kui eelmisel päeval saab rahulikult üle vaadata, aga no seda võimalust ei olnud. Kahjuks läks mul viienda ringi alguses tagakumm, täpselt siis kui olin saanud juba kerge vahe Iirisega, väikse aga ikkagi. Kelgumäel suutsin leida selle terava kivi seal rohu sees, mida ei märganud ja piisavalt suure paugu sain, et piim kummi ära ei suutnud parandada. Ja läbi ta oligi minu jaoks. Isegi kui oleksin võtnud tagavarajooksud kaasa, siis punkt asus ringi lõpus, ehk et jooksuvõistlusele ma ei tulnud sel korral. Kahju muidugi, aga korraliku kergelt üle tunnise pingutuse sain kätte ja treener minus oli rahul, loomulikult sportlane minus pettunud, ja mehaanik veeretas silmi, et peab tööd tegema hiljem :D
Kahjuks suutsin nende päevade jooksul kerge külmetuse hankida, aga loodetavasti saan sellest kiirelt üle , et laupäeval Valgehobusemäel stardis olla.
Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!


Will take a bit time with the English version, sorry

Monday, June 24, 2019

Portugal Cup DHI #5 - Tarouca UCI C2

Nädal oli suuremast treeningmahust prii ja täpselt sobis sinna Portugali mäestlaskumise karikasarja etapp, kuna sel aastal otsustasin rohkem xc rattal hästi sõita, siis trenni polnud ma teinud oma DH rattal, eelmise aasta lõpus ostsin ühe vana ratta oma auhinnarahade eest, oli heas korras ja maksis 550 eurot, leidsin et ehk tasub investeering ära, saab vahest mäest kiiremini alla sõita ja nüüd Tarouca võistlus oli ka esimene ametlik, kus sain oma eesti meistri särki kanda, ja kuna UCI võistlus siis ka auhinnarahade peale sõita.
Laupäeval oli ilus ilm ja avanes see imeline vaade sealt Santa Helena kabeli juurest, ikkagi 1102m kõrgusel. Rada oli põhimõtteliselt sama, mida olin juba sõitnud, kuid kuna trenni polnud teinud, siis ei hakanud riskima ja suuremaid hüppeid, mida olen juba teinud, ei hakanud sel korral proovimagi. Sõitsin kindla peale ja hüppasin neid hüppeid, kus olin kindel endas ja vahva olemine.
Laupäeva õhtupoolikul läksin veel väikesele maantee tiirule, olin ratta kaasa võtnud, tegin sellise turisti tiiru, lisan ka siia pilte, kuhu jõudsin.
Pühapäeva hommikul oli hall ja sadas vihma, või ehk et olime koguaeg pilve sees. Hommikul treeninglaskumine, tundsin, et käed ja keha on treeningsõitudest väsinud, tegin laskumise peatustega, et jõudu säästa. Rada palju märjem muidugi kui eelmisel päeval. Siis väike ootepaus ja kvalifikatsioonisõit, kindla peale ja ilma paari pedaalipöördeta, mis siia-sinna ikka rajale mahub. Siis pikem ootepaus (kuna ilm kehvake siis need pausid möödusid autos istudes) ja finaalisõit. Lisasin need paar pedaalipööret ja olin õnnelikult all, tervena ja rõõmsana. Tasuks pjedestaali teine koht.
Kuigi ajaliselt väga kaua rattal ei olnud, siis nendest laskumistest piisab, et keha läbiklopitud tunde saavutaks ja ilm aitas ka väsimusele kaasa.
Super rahul oma nädalavahetusega ja nüüd veel paar nädalat trenni koos paari treeningvõistlusega ja saab EMV kihutada.
Aitäh kõigile!















The week was free of big training load, so the Portugal DHI cup race fitted perfectly, as this year I decided to be fast on my xc bike, then I had not made any training on my dh bike, I bought an old bike last year with my prize money savings, it was in good conditions and cost me 550 euros, so I thought its a good investment, for have the chance to ride a bike faster once in awhile. This Tarouca race was also first oficial race to wear my national champ jersey and to race for some prize money.
Saturday the day was nice, the view from top of Santa Helena chapel was amazing as always, it is 1102m high. The track was basically the same that I had already ridden year before, as I have not been training on dh, so I didnt do the big jumps, that I have already done in the past. I went for the smaller ones which I was sure on and had some fun.
On Saturday evening I additionally went for a road spin, had taken my bike with me, was kind of a turist trip, I show some photos here from it as well.
Sunday was grey and it was raining, or was it that we were always inside a cloud. Morning one training run, I felt my hands and body sore from the trainings , I did the ride with stops to save some energy. The track was of course much more damp than before. Then a waiting pause and qualification run, I went safe and without some pedal strokes that now and then fit into the track. Then a bigger waiting pause (as the weather was as it was then these pauses were spent in the car) and the final run. I added the few pedal strokes and was happily at the finish line, in one piece and contente. Rewarded with second place of the podium. Although not that much time spent on the bike, it is enough to have the body all beaten up and the weather increased the tiredness.
I am super happy with my weekend and now few more good training weeks with some training races and then full gas on the national xc champs.
Thank you all!

Monday, June 17, 2019

Portugal Cup XCO #4 - Valongo UCI C1

Täna on selline tunne nagu oleks minust rekka üle sõitnud, ehk puhkepäev kulub marjaks ära.
Rada Valongos oli enam-vähem sama, mis eelmine aasta, ehk oli natuke vähem lahtine. Rada meeldib, paar tõusunukki olid väga järsud, aga enamus oli ikkagi sujuv ja laskumiste kohad olid ka nauditavad. Tundsin end laupäeval hästi ja olin pühapäevaks valmis.
Starti kutsumisel , ma ei kujuta ette kuidas on see võimalik, aga näe on, UCI kohtunikud ei kutsunud UCI rankingu järgi, täielik jama, aga esiritta õnneks sain. Minema sain stardist okeilt, aga ma hetkel maadlen mõistmisega, mis värk, et mul pulss esimestel minutitel ei reageeri, kui keegi oskab selles osas kaasa rääkida, olen tänulik, ülejäänud sõit on jälle kõik tiptop. Ehk et mul ei ole alguses võimalustki Raqueliga kaasa minna, hea kui ma seal viienda-kuuenda koha peal suudan jageleda. Ja siis reageerib pulss ja sain esimese ringi lõpuks möödutud nii mõnestki ja olin teisel kohal, saime Laraga jälle korralikult madistada. Kolmanda ringi keskel ta üritas eest minna ühel tõusul, ma proovisin järgi minna aga väikse vahe sai, kuid ringi viimasel tõusul sain talle ikka saba peale ja enne laskumist otsustasin, et üritan ise, kiirendasin enne laskumisele minekut ja sain ette, siis kõik mängus laskusin, juba oli korralik vahe sees, aga ühes negatiivses kurvis kiskus ratas minema ja ei suutnud kontrollida, pikali ma olingi, täpselt ühes sopaaugus, mõlemad käed kinnastes muda. Sain veel püsti ja rajale täpselt enne teda. Kuid olin päris korralikult rivist väljas oma rütmiga. Viimasele neljandale ringile läksime veel koos, proovisin alguses temaga kaasa minna, aga ei suutnud ja siis rütmi kaotusega kaotasin pisut ka võitlusvaimu. Ei uskunud, et lõpuks nii suure vahe sõitis, aga aeg näitab muud. Seekord siis käsi mullas, aga samas poodiumile ikka asja!
Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele, nüüd ravin natuke põlve, mis nahka kaotas ja puhkan vaimu, et uuesti võistlusvalmis olla.
Ah ja tegelikult ma tahtsin teile ka rajavideo laupäeval teha, nagu omast arust tegin ka, aga miski kala segas minu goprod ja ta kiilus kinni ja kuumenes üle, sellest sain alles hiljem aru. Seega ka sel korral ei ole videot.

(fotosid veel pole) (no photos yet)


Today I feel like a I have been hit by a truck, so the rest day is well deserved.
The track in Valongo was more or less the same as last year, maybe a bit less loose. I like the course, some steep parts of climbing but most more smooth, and also quite fun to go down.
I felt good on Saturday and I was ready for Sunday.
The call-up was a mess, I don’t know how its possible, but it is, the UCI commissaires were not able to make the call-up by the UCI ranking, total nonsense, at least I got to depart on the front row. I got off quite good, but at the moment I puzzle by the fact that my heart rate does not respond quick, if anyone has knowledge about it, I appreciate it, after some minutes it is fine and going high and well all race. So in the beginning I didn’t even have a chance to go with Raquel, good that I managed to be there in 5th,6th place, and then it went high and by the end of lap one I managed to pass quite a few and was in second position. We got a good fight on our hands with Lara again. In the middle of the third lap, she attacked on one climb, I tried to go with her, not quite managed, but later in the steep part I caught up with her again. So I decided to attach going down, I sprinted to get the lead to the downhill and I was making good ground until one off camber turn, where the bike started to slip away and I wasn’t able to control it, down I went, by hands in the gloves all muddy, I still managed to get up and enter the track before her. But it had shook me quite a bit, we entered the last, fourth lap together, but I was not able to go with her, the losing of the rhythm made me after lose also some fighting spirit. I was surprised to see the gap in the end to her, but well time is time. So this time I ate some dirt, but still got to stand on the podium!
Thank you all my supporters and cheerers, I will now heal my knee, that is scraped from skin and relax some mind to get that fighting spirit back!
Oh and actually I wanted to make a video of the track for you on Saturday, but I don’t know what gopro had eaten, it just stuck and overheated, I thought I was making a video. So also this time no video of the track.



Monday, June 10, 2019

Subida Mitica ja Portugal Cup XCM #4 - Seia

Panen need kaks võistlus blogipostitusse kokku, kuna vähem kui ööpäeva jooksul olid nad mõlemad sõidetud.
Müütiline mäkketõus Coimbras korraldati viiendat korda ja see oli mul viiendat korda võita! Laupäeva õhtul peale seitset oli kvalifikatsioon, kust neli parimat läksid edasi finaalidesse, minu aeg oli 1min3sek ja järgmisel neiul oli kaks sekundit aeglasem. See on selline üks minut, kus viimased kakskümmend sekundit lihtsalt tunned kuidas jalad põlevad, aga kuidagi ikka liigud sinna finishi jooneni. Poolfinaalis sõitsin neljanda neiuga koos, pidin korralikult pingutama kuni jäi umbes 20m lõpuni, siis sain natuke rahulikumalt minna, kuna väike vahe oli sees.
Pean mainima, et esimene kord kui ilm oli selline jaheda võitu, tuul oli jahe ja puhus korralikult, et kui seal all ootasime oma finaali jõudsin korralikult lõdiseda. Ja teadsin, et võitmiseks tuleb kõik mängu panna, sain alguses väikse vahe sisse, selline kaks meetrit, aga sellisel tõusul on raske seda tagasi võtta, õnnelikult võitjana finishis. Lõppes see kõik umbes pool kümme õhtul.
Olin õhtusöögi kaasa võtnud ja enne autasustamist juba nosisin, et järgmiseks päevaks valmistuda.
See on selline mäkketõus, et kõik on oodatud, oli ka linnarattal tegija aga jah selliste käikudega sealt üles ei saa ja põhimõtteliselt ta kõndis üles välja. Sõitjaid igast klassist nii noori kui vanu nii suuri kui väikseid, minu jaoks mitte vähem oluline, et korralikud auhinna ümbrikud ja seda naistele ja meestele võrdsetes numbrites.
Samuti sain sõita number 1 all :)

Siis tunnike koju sõitu ja kell kuus järgmine päev üles, et Seia poole sõita.

Pühapäeva hommikul number käes ja kergelt soojaks sõitma, pean mainima, et ootasin et jalad oleksid rasked, kuid olid hoopis kerged.
Stardikoridor on naistel peale meeste eliidi 20 sõitjat, ehk me saame rajale päris ees, meie taga veel mehi eliiti ja kõik need erinevad seeniorite klassid. Esimesed kilomeetrid olid ohtlikud, asfaldil ja alla mäge, vahepeal tuli paar kergemat tõusukest sisse, aga jah seal summas ei tundnud end kindlalt ja kaotasin palju kohti, nägin päris paljude naiste selgi, mõtlesin veel et siin ei taha ma küll olla, kuna kui kitsaks läheb olen hädas. Kuidagi natuke nagu juhuslikult mängis üks ringtee mulle kaardid kätte, olin paremal äärel ja hakati ringteeks pidurdama, et kõik läbi mahuksid, ma hopsti kõnniteele ja sain korraliku hooga ette poole, siis natukese aja pärast oligi käes kruusakale keeramine vasakule, samuti kuidagi juhus mängis kätte, et olin vasakul ja hopsti keerasin hästi järsult kurvi seal segasummasuvilas. Ütleme nii et ma ei näinud nende manöövrite ajal naisi, ehk ma ei teadnud, kus ma olen naistearvestuses. Rada oli kiire ja profiililt nähtu järgi oletasin, et nii on kogu sõit ja oli ka. Isegi pikem tõus, oli selliste laugemate kohtadega, mis tegi tõusu ka kiireks. Muidugi oli ka raskemaid aeglaseid põntse aga üldises plaanis kiire. Seega proovisin alati pundiga minna, mingil hetkel tuli motikas meie punti, midagi mainis, et esimene naine, ja sellest ajast peale oli motikas koguaeg minu lähedal, ehk ma eeldasin et olin esimene, aga ega ma enne finishijoont seda täielikult ei uskunud. Joogipunktides nagu eelminegi maraton, seisma ei jäänud, aga kuna jootjat ei olnud, siis taktika, pudel avata korgiga, sinna neutraaljootjatelt veepudeli sisu sisse, kork peale ja edasi.
Vahepeal jäin üksi ka, sest meeste rada keeras vahepeal väiksele paunale ja meie rajale tulid vaid vanemad seeniorid, siiski minu kandis sõitis paar tükki, aga vahepeal kaotasin nad ära. Mingil hetkel hakkasid esimesed eliidi mehed paunalt tulles meile jälle järgi jõudma. Puntidele ma tuulde ei jõudnud võtta, aga ühel laugemal üles-alla lõigul sain korralikult kannatada ühe mehe tuules, kes oli seal eliidi puntide vahel sõitmas, ma nautisin tõsiselt seda tuules sõitu, kuna kannatama pidin nii üles, laugel, kurvides ja alla sõidul, seal kus ma seeniorite vahel sõidan, seal nad nii tehniliselt ei oska sõita ja ikka saan puhata kurvides ja alla sõidul, aga vot eliidi järgi, seal pidin koguaeg andma, samuti tähendas see täielikult piiripeal sõitu, vahel kaks jooksu libisemises kurvis, ei olnud midagi erilist. Andis suure emotsiooni ja hea enesetunde seal suutes sõita. Ja siis jõudsime uue radade lahknemiseni, kus eliit pani edasi ja mina keerasin ära, kusjuures täpselt jõudsime vanematele seerioritele sabale, ehk et mul kaaslased kuni finishini sõiduks olid olemas, sain korralikult veel punnitada.
Ja motika järgi linna ja käed püsti finishis!
Õnnelik ja rahul oma nädalavahetusega!
Aitäh teile!
















I will make this post of the two races, as in less than 24h they both were done.
Mythical climb in Coimbra was organized 5th time and it was my 5th time to win it!
Saturday night after seven was qualification, from were 4 fastest were into the finals, my time was 1min3sek and the next woman had 2 seconds more. It is that kind of one minute were at least the last 20 seconds the legs are burning, but still somehow you manage to get to the finish line. At the semifinal I rode with the 4th girl, I had to push hard until maybe 20m until finish, then I could ease down as I got a bit of a gap.
I had to mention that this was first year to have quite chilly breeze, and waiting for the finals it was very cold down there and without any extra clothing, I was shaking heavily. I knew the final will be all in, I got a little gap in the beginning, like maybe 2m but with this kind of race it is hard to make up for it and so I was winner of the race at the end. It all ended like half past nine.
I had brought my dinner with me and as we waited for the award ceremony, I ate it to prepare for the next day.
It is a climb race were all people are welcomed, we had one on a city bike as well, but with that kind of gear choice, he had to walk almost all the way up. There were all sorts of riders, young and old, small and big, and in my point of view it was a good race with prize money and men and women equally awarded.
And it was an honor to ride with the number 1 plate! J

Then an hour to arrive home and next day at six to wake up to travel to Seia.

Sunday morning after getting the number plate went for a little warm up spin, I expected my legs to be heavy, but no they were light.
Start box for the women is after the first 20 of men elite, so upfront before a big mass of riders. The first kilometers were dangerous, on tarmac and down the hill, with some slight up hills in the mix, but with all that mass it was scary and I lost a good position, I already saw many of the women’s backs. I was thinking no this is not a place I want to be when it turns into the dirt roads. One roundabout played a opportunity into my hands, the bunch started to brake to fit into the roundabout as I was on the right side, I hopped to the sidewalk and could go with the speed to enter the bunch a bit further front, then another good opportunity with the left turn that went into the gravel, I saw it managed to set me to the left and with a very tight turn I was into the gravel. With all those people there I didn’t know how many women I had passed or in which position I was. Track was fast and from the profile I expected it to be all the way, even the longest climb had flatter fast sections, so it didn’t feel that hard. Of course there were suffering but overall it was fast. So I always tried to be in a bunch, some parts I was alone as well. As with the separation of the tracks (women with elder senior riders made shorter than the elite) sometimes it was very lonely on the track. At some point the moto started to be around me, mentioned something about being the first women, well I truly believed it only when I arrived to the finish straight. I really enjoyed one section at the race where one elite rider who had made an extra loop compared to our track caught me and it was fast up and down section. I jumped into the wheel and got to give my all on all the sections, not just up and on the flats, but also on the corners and downhills, compared to the normal position where I am not with the seniors they are not that technical and I still get to rest on corners and downhills, but here I had to be on top of my game all the time and I loved it, drifting with both wheels at some points was nothing special, it was just that limit point where I had to ride, I really enjoyed! Then the track had another separation point with the men and women and he continued in front and I turned left, exactly before we had caught up with two older seniors who now turned left as well. I had their company to the finish, some good suffering on the climbs and finishing after the moto with my hand up in the air!
I am happy and content with the weekend of racing!

Thank you!