Tahan natuke pikemalt Taimaast kirjutada, ehk leian selle aja, hetkel tundub kõik nii kiirelt lendavat. Piilu siia paari päeva pärast ja ehk on juba Taimaast ka rohkem kirjas:)
Taisse sõit oli minu jaoks natuke ärevust tekitav, just Lähis-Ida konflikti tõttu, kuna piletid olid mul läbi Abu Dhabi. Sinna siiski sõitsin läbi Istanbuli (ehk pidin pileteid vahetama), tagasi ikkagi läbi Abu Dhabi, kuna neid läbi teiste olid sellised hinnad, et oleks kohe aasta eelarve läinud.
Reisil sinna oli ärevus ka kogu ees ootava olukorra tõttu, kergelt ikka pelgasin, et päris euroopalik seal nende olemine ei ole ja kuidas kõik võistlusega laabub. Kuid teadsin, et küll ma kõigega hakkama saan. Jõudsin päev enne sportlasi, sain kiirelt võistluspaiga üle vaadatud ja siis olin neil hommikul lennujaamas vastas. Nemad olid ametlikus elamises, Chiang Mai linnas, mis oli 30km võistluskeskusest, ehk neil oli igapäevane taksosõit meie koondisele määratud juhi ja asjatajaga, kes inglise keelt rääkis. Eks üks asi oligi mis mina kohalikega suheldes aru sain, ega kõik käis kehakeeles, omavahel muud moodi aru ei saanud. Mina olin kohalikus omamajutuses võistluskeskuse lähedal, transpordiks jlagratas, siis sain sportlastega rajal ka käia. Rada oli selline rollurada, üles alla, kiirusega kurvist tulles sai järgmise mäe kergemalt. Nad veel nädala sees muutsid rada, kuna mõnes kohas oli liiga kehv asfalt. Minu jaoks oli üllatav, kuidas ikkagi niivõrd raskete tõusudega käsiratturid, olid rajaga rahul. Eks raske oli ka, ka nendel ühe jalaga sõitjatel.
Ühel eelneval õhtul oli ka korraldajate poolt õhtusöök kohaliku toidu ja esinemistega. See oli tore, kuigi ütleks et tänava pealt oli toit maitsvam kui seal pakutav traditsiooniline.
Alates algusest teadsin, et minu kui treeneri, sõitmine rattal, on hea otsus, sain nii sportlasi näha "filtrita" rajal ning reaalse taju rajast. Kogu muude toimetamistega, sain ka kenasti hakkama, nii mõnedki uued kogemused, näiteks adaptsiooni kontroll.
Võistlused ise läksid pikkade palavate päevadena, olin hommikust õhtuni rakkes, ikka natuke rattal ka et keha liiguks ja taastuks vaimselt. Peale sportlaste tagasilendu, sain ise veel kiirelt päeva Chiang Mais ringi vaadata, Buddha templis mediteerida ja Tai masaazi proovida. Ja siis veel pidin päeva ootama, lend muudeti Abu Dhabist üks päev hilisemaks. Aga toimus ja sain Euroopasse tagasi, olin rahul, kuna tegelikult ikka andis tund see teistsugune eluviis ja eelkõige just suhtlusbarjäär ja ehk ka erinev suhtemine. Hea olla tagasi kodus, eriti veel peale edukat esimest MK-etappi treenerina.
Mortagua XCO on meie klubi poolt korraldatud üritus, seega kui võimalus, siis ikka rajal. Kuna lennupiletid olid lennufirma poolt muudetud, jõudsin koju vaid neljapäeval. Reedel oli väike protseduur haiglas, mis enne seda ei teadnud kui väike ikkagi on, ja ikka närvis olin ning polnud kindel kuidas nädalavahetus kujuneb. Kuid sain kenasti laupäeval rajal sõidetud ja pühapäeval stardis. Rada on tõesti nauditav, raske, kuid mõnusa voolavuse saab, kui osata sõita, sel aastal oli kuiv ja keerulisemad kohad ei olnud nii keerulised.
Sel aastal nad jäid oma asjadega hiljaks ja rahvusvaheliseks seda võistlust ei saanud, seega oli vaid XCO SuperCup ja regionaalkarikasarja etapp. Sõitjaid oli ka suhteliselt vähe üleüldiselt. Aga see ei tähendanud, et kimada ei saanud. Pingutasin kogu sõidu korralikult, neli ringi. Kolmandal ringil tundus, et tagumise kumm on õhku kaotanud, aga see oli lihtsalt mu peas, korra pidin ikka kinni pidama ja käega üle katsuma, et oleks kindlust, kas võin laskumistel kiirelt minna, kõik oli korras!
Ringi ajad olid mul väga ühtlased. Võitsin naiste arvestuses.
Tänud kõigile pöidlahoidjatele!
(Kuna tegemist väikese üritusega, siis hetkel ei leidnud ei tulemusi ega pilte, aga olid nii kohtunikud kui fotograafid)
