Thursday, November 8, 2018

Hooaeg 2018


Lühikokkuvõte hooajast 2018 (nov17-okt18)

728 h treeningud ja võistlused kokku
47 puhkepäeva
33 võistluspäeva
18 korda poodiumi kõrgeimal kohal
13. koht Euroopakatel DHI
4 anti-dopingu kontrolli
1 karikasarja üldvõit
Sini-must-valge särk DHI

Selle aja sisse mahtus ka Maailma Jalgratta Keskuses intensiivne treeneri-mehaaniku koolitus, kust tulin tulema maksimaalse tulemusega, kahe sertifikaadiga - UCI treener 1 ja 2 tase ning UCI mehaanik 1 tase.
Samuti hea meel, et MTBcampsiga said rattasõitu nautida Portugalis 11 eestlast, ootan selle numbri suurenemist!
Hetkel ka nelja ratturi treener pluss siis iseenda oma!

Järgmiseks hooajaks on motivatsioon olemas ja kindlasti olen rattaga võidukihutamas.

Samuti on mul eesmärk MTBcampsi edasi arendada ja selle läbi noori rohkem toetada ja ka hobiratturitel naeratust suul näha ja üleüldiselt maastikurattasõitu promoda. Kellel huvi samuti sinna investeerida võtku julgelt ühendust!

Suurim tänu minu kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!




Short summery of 2018 season (nov17-oct18)

728 h training and race hours together
47 rest days
33 race days
18 on top spot of the podium
13. place in Europeans DHI
4 anti-doping controls
1 series overall wins
Blue-black-and-white jersey in DHI

In this time also went to World Cycling Center where I had intense coach-mechanic course, I walked away with the max results, two certificates - UCI coach level 1&2 and UCI mechanic level 1.
Also I am very happy to have been able to host with MTBcamps 11 Estonians to ride in Portugal, I expect this number to increase!
At the moment also I am coach for four cyclist and plus coaching myself!

I am motivated for the next season and I will definitely be racing my bike.

Also I have the goal to further invest in MTBcamps and through that support young rising riders and bring riding smiles onto hobby riders and overall promote mountain biking. If you have interest also to invest in that, please feel free to contact me!

The biggest thanks to my supporters and cheerers! 

Monday, November 5, 2018

Avalanche Licor Beirao 2018!

Paari nädala eest kui oli algne kuupäev lähenemas olin super ärevil Avalanche jaoks, seekord kuidagi väsinum, no eks vist ikka sellepärast, et hooaeg pikk seljataga ja ärevust on jätkunud küll ja küll.
Laupäevased trennid olid sellised toredad, aga samas miski oleks nagu olnud valesti, ei tundnud seda õiget tunnet rattal.
Pühapäeval tegime enne võidusõitu veel ühe soojendus/treeningsõidu ja nüüd oli juba tunne sees, hea oli rattal ja tahtsin võistelda ja proovida, kui kaugele sel aastal nende sadade meeste hulgas saan. Kui hommikul oli rada küll libedam (niiskusest) kui eelmine päev, siis siiski pääsesime vihmata.
Ja kui võistluseks üles jõudsime, siis seal oli uiuiui kui jube külm tuul ja vihm, hiljem öeldi, et oli 4 kraadi vaid seal üleval olnud ja ma usun, kuna mingil hetkel arvasin, et vihm tundus natuke nagu lörtsina. Panen lingi siia oma videost, kuna porine, siis osa sõidust on vaid kuulda mitte näha.
Ma olen vägagi rahul oma sõiduga, kuigi oli vihmane ja väga libe, siis siiski ka Strava paar lõiku näitasid, et ikkagi olen kiirem kui kunagi varem. Ma olen kiire ja selles pole mingit kahtlust, kuna kõik ikkagi kindla peale sõidetud ja ei mingit kobistamisi kiiret.
Sain selga taaskord selle number 1 särgi, mis minu arvates ilusaim, mis seni olnud.
Sellega lõppes ka minu hooaeg 2018!
Suur aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!

Video: https://youtu.be/asVUfvJ6bhM




Few weeks ago when it was the original date for the event I was super excited, right now I had this tiredness in my feeling, well I guess the season has taken its toll and so many excitements lived through.
Saturday´s trainings went well and was nice, but I didnt quite have that super right feeling on the bike.
Sunday in the morning we went to make the last practice run and then I was feeling right, I was happy on the bike and I felt ready for race and compete with all the hundreds of men going down the hill. Morning had been slippier than day before because of the humidity, but we got with dry pants.
But when we arrived to the top of the mountain for the race, uiuiui it was cold wind and rain, afterwards it was said to be 4 degrees up there, and I believe as at some point the rain seemed more like slush. I add here a link to my race run also, as it was so dirty, some parts are only for the ears.
I am pretty happy with my race, as it was rainy and slippy, I still beat my times on the few Strava segments, so I am faster than ever. I am fast there is no doubt, as all was also very concrete riding, nothing about risky fast riding.
I got another nice jersey with the number 1 on my back, I think the most beautiful one I have so far!
With this my season 2018 is finished!
Thank you to all my supporters and cheerers!


Friday, October 26, 2018

Attica Vol2 - UCI S2

Parem hilja kui mitte kunagi. Arvasin, et ehk kui kohe ei kirjuta, siis oskan midagi paremat kirjutada, aga tundub, et lihtsalt kirjutan vähem.
Käisin Kreekas, nägin kuidas nad seal maastikurattaasju ajavad ja isu vähemalt 10 aastaks ära, et sinna tagasi minna.
Jõudsin neljapäeval, leidsin kaks stardipaika üles, kolmanda koha leidsin ka, aga seal ei tundunud midagi toimuvat, kuna teistes oli vähemalt lindid. Miitingul saingi teada, et nad vahetasid esimese etapi hoopis sama, mis neil eelmine nädal oli, ja just selline info oligi, et sama mis eelmine nädal, mulle ütles see muidugi väga palju, ja paik oli 15km kaugemal, aga egas nad siis transporti pakkunud, et näe et me muutsime, vaid see tähendas mulle ekstra 2 tundi väntamist esimesel päeval, finish oli mäe otsas ja sealt tuli veel lisaks.
Ja märgistamine oli nii nagu oli, ehk et alla arvestuse. Lindistajatel ise vist polnud aimu ka, mis tähendab rajal ratturina sõita, et kuidas peaks linte panema.
Radadega ei olnud ka keegi mingit pingutust teinud, üleüldse oli selline tunne, et tahetigi pigem jätta selline tunne välissõitjatele, et ise tulid, ega meie sind siia ei tahtnud.
Mis reisi vähegi meeldivaks tegi oli sõitjad, hotellis sain tuba jagada Tsiili tüdrukuga ja Slovakkiast ja Serbiast tulijaid olid ka toredad, ehk et vähemalt ei olnud nii üksik ja kurb, ilma sõidunautimiseta.
Võistlustest, kuigi ma tahtsin sellist head konkurentsi, siis ütlen ausalt, et mu vaim oli väsinud, eelmise nädalani kruvitud enduro karikasarja pinged, olid oma jälje jätnud. Andsin endast parima ja kehvasti ei sõitnud, samas oleks tahtnud natukene vähem kaotada ajaliselt.
Sain siiski esikümnesse lõpparvestuses!
Ah ja hotell oli põlengu varemete vahel, esimestel päevadel oli mul selline kahjutunne, et näe kui kehvasti siin nüüd läks, et meri nii lähedal aga sajad ja sajad majapidamised mahapõlenud, viimastel päevadel aga asenud kurbuse tunne hoopis vastikuseks kreeklaste vastu, sest oli näha, et väga vähene osa neist tegeles tagajärgedega, et saan aru, et pole ehk raha, et kohe korda teha, aga koristada on kõigil käed otsas, aga egas seal ka nendes piirkondades kus tuld ei olnud, kõik väga korrapäratu ja must.
Esmaspäeval sõitsin üksi Garmini abiga sealsetes mägedes, ehk tegelikult neil olemas loodus, et olla tore maastikurattasõidupaik, aga inimesi pole, kes viitsiksid tegeleda.
Selline siis seekordne võistlusemotsioon, aitäh ja kirjutamiseni!










Täpselt nii selgelt oligi märgistatud, rada siis läks vasakule ja ei mingit feedzone seal ei olnud
Great example of the marking, the course went left and there was no feedzone



Better later than never. I thought that maybe if I write later I have something better to say, but I just say fewer.
I was in Greece and I saw how they run mountain bike things and at least for 10 years I am not going back there.
I arrived Thursday and found two venue places, the third by map I also found, but it didnt look like there was going to be something, other places had some tapes. At the meeting it was said oh we changed the place for the first stage, now its the same place as last week, at that was literally all the information that they gave, for me it was very few. And place was like 15km further, and they didnt offer transport, although they had changed it last minute, so that meant more 2h on the bike for me on the first day, the finish was up the hill, which meant more to come back hotel.
And the course marking was as it was, very poor. I think the people who made the marking have no idea what it is like to be a rider on the course.
The had not put any effort into the tracks, overall the feeling was like they wanted the foreign riders to feel unwelcomed.
What made the trip a bit more pleasant was the other riders, I got to share hotel room with the Chile girl and people from Slovakkia and Serbia were also nice. So the trip was not all bad.
As for the races, I wanted to have a race with good riders, but I have to be honest, my mental was tired, the peak towards the enduro cup final had taken its toll, I was tired mentally from pushing very hard. I did my best and it was not bad, but I would have like to lose a bit less.
Made it to top 10 in the end!
Oh and the hotel was among the burnt down area, first days I was sad for them, like oh poor people got their homes all burnt to the ground and so near to sea. But as the days passed, this feeling changed to disgust towards the Greeks, very few were actually making an effort to get it cleaned and well again, I understand that maybe no money, but to get clean and get the trash away, even the place where it was not burnt, it was all very dirty and lousy looking.
On Monday I went discovering mountains with my Garmin, they have the nature to have nice mountain biking, but they dont have the people who would have the desire to make it great.
So this time its a bit less about the racing, but more about the race and environment, thank you and until the next time!







Monday, October 15, 2018

Portugal Cup Enduro #5 - Ponte de Lima

Kord jälle kuulamiseks, mitte lugemiseks ;) https://drive.google.com/open?id=1w3rNIH438jyQNQVKYZgj05H8i96J9L4w
Kes peale kuulamise tahab ka vaadata, siis tegin videoid laupäeval radadest, kuna kasutasin uut kaamerat ei olnud veel nurka timmida saanud ja natuke vaatab maha, aga siis näetegi rada :P
Minu youtube kanalil https://www.youtube.com/channel/UCJ64fUUZZ3PXwjnvgLah2yw?view_as=subscriber





1 lõik/stage


Once again some listening not reading ;) link https://drive.google.com/open?id=1UTfXar0viA1kp3Pa4O9z8aDti2AiUv9l
Who wants to watch also besides listening, some videos from practice on Saturday on my youtube channel, but camera little crooked angle, as it was my first time riding with it. https://www.youtube.com/channel/UCJ64fUUZZ3PXwjnvgLah2yw?view_as=subscriber

Monday, October 8, 2018

Blackbulls100

Kuna Avalanche-ga juhtus nii nagu eelmine aasta, kõrge tulekahjuohu tõttu nihutati võistlus novembrisse, seda muidugi vägagi viimasel hetkel, neljapäeval kui reedel olid juba plaanis treeningud. Aga no, siis ma võtsin plaani hoopis ühe siinse kandi maratoni, kuhu Filipe oli nii või naa minemas.
Võistlus Condeixa-a-Novas Combra külje all, kuigi nii lähedal, siis maastik, eriti pinnas hoopis teistsugune, valge pinnas ja palju madalaid mände, ja kivine pinnas, samas kivi hoopis teistsugune kui siin. Registreerisin end väga viimasel minutil, seega sain stardikoha ka kuskil taga, kuid tänavate vahel, panin mööda kõnniteid ja teised naised eespoolt olid enne metsa jõudmist juba seljataga.
Palju oli ka lahedat singlit, samas ka palju kruusateid. Väike insident oli ka alguse poole, kus üks vend nägi patsi ja mõtles, et peab minust mäe otsas enne laskumist mööda saama, mitte kiirusega vaid hüüdes vasakule, vasakule. No mina tahtsin laskumist nautida ja kutti ette ei lasknud, see puksis siis oma lenkuga minu lenksu ja keha vahele, no päästsin mõlemad ja jäime püsti ja siis ei suutnud ta ratast valitseda ja kaldus uuesti mulle kaela, ja siis veel kord, küll tal oli alles õnne, et ma suutsin tema ja enda püsti hoida. Ja siis hiljem (mingi 20 km pärast) jõuab mulle järele ja hakkab inglise keeles rääkima, et pean paar sõna ikka portugali keeles ära õppima, no tõsiselt vennike, vastasin talle sulaselges portugali keeles, et ma ei lase mingit vennikest laskumisel enda ette koperdama, sorri. Ta proovis, veel rääkida, et oh näe ma ei oska sõita, on alles vennikesi, ma päästsin ta suurest matsust ja ainuüksi sellepärast et mul pats pikem kui meestel, ei tohiks arvata, et minust peab tingimata enne laskumist mööda saama. Tõusudel on teema, siis ma olen lahkem meeste suhtes.
Üks lahe aspekt ka võislusel, et läbib Condeixa-a-Velha varemeid Rooma ajastust. Seal olen turistina käinud ja leidsin, et päris lahe et nad lasevad võistlsel sealt läbi sõita, need kes aja peale ei sõida, saavad ka ringi vaadata. Muidugi mitte rajalt välja minnes.
Aga täitsa lahe oli, et kuigi Avalanche jäi ära, siis sai toreda pühapäeva veedetud ja kolm veini ja ühe suure kohaliku maiustuse võitsin ka. Hiljem jõudsime veel Montemor-o-Velho loss/kindluses käidud, mis väga kenasti hoitud, soovitan külastada.




Although it happened again with Avalanche, postponed to November because of high forestfire risk, and they did it very last minute, Thursday, when Friday was meant to be the first training day. But well, then I went for another race near by, to where Filipe had already planned to go.
Race in Condeixa-a-Nova near Coimbra, so close but yet so different terrain, lower mountains with low pine trees, with white ground, and lots of rocks but rocks also different texture then here. As I registered so last minute, I got a number way back, but in the city streets, I rode on the paths and before arriving to the woods, I already had all the women behind me.
There was lots of fun single tracks but also lots of wide white gravel roads. And also had one incident in the first forest sections, one guy behind me as we started to enter a downhill section yelled left, left, well I wanted to enjoy the downhill part and didnt get out of the way, but stayed on my track, then he got his handlebar between my handlebar and legs, I saved him and me from a big tumble, but then he could get control over his bike and leaned again on me, saved it again and then again, wow he had so much luck that I managed to keep him and me upwards. And then later (some 20km) he arrives at my side and starts talking in English that I need to learn some Portuguese words, oh poor guy, I answered in Portuguese, that there is no way I give way to have my downhill fun ruined, sorry. Then he tried to talk that I dont know how to ride a bike, like really I just had saved him from big pain, but well there are guys who think that if I have longer hair they need to pass me before downhills. On the climbs I am more polite to guys.
One fun aspect of the race is also that it passes Condeixa-a-Velha Roman ruins. I have visited it as tourist, so I thought its fun they let the race pass there, so the people who dont ride for time can have quite a good look at the ruins, without getting out of the race course.
So it was fun the weekend, although no Avalanche, then good race and won three wines and a big local sweet. And later visited Montemor-o-Velho castle which is treated very nice and I recommend to visit it.

Tulemused pole veel üleval / Results are not up yet

Monday, September 17, 2018

Portugal Cup XCO #5 - Avis

Eile toimus siis viimane xco karikasarja etapp, nagu eelminegi aasta Avis linnas, Alentejo piirkonnas. Oli veel palavam, varjus temperatuur küündis 35-36 kraadini päeva peale.
Laupäeval hommik ei hakanud just nii nagu võiks, tiim, kes Maiast tuleb jäi hiljaks ja päris palju, olin pahane, kuna seda juhtub juba nii palju kordi ja kuna oli oodata kuuma ilma, tähendas, et jääme trenniga rajal veel kuumemasse aega. Jõudsime kohale, ma olin pea 5 minutiga valmis ja rattal. Läksin rada läbi sõitma, rada oli täpselt sama, mis eelmine aasta, ehk võib olla veel kuivem, kui see võimalik on, täpselt enne esimese ringi lõppu hüüti, et oi nüüd peab rajalt ära tulema, kuna amatööride võistlus hakkab, no siis olin ma veel pahasem, et tiim hiljaks hommikul jäi. Tavapärase kahe ringi asemel sain peaaegu ühe tehtud, rajale tohtis minna alles kahe tunni pärast taas. Ma kriipsutasin selle võimaluse maha, kuna tundsin, et end küpsetada ei taha, eriti kui rada pole üldse muudetud, ehk midagi erilist polnud vaadata, ehk olin mures, et võisluseelse päeva pingutust oli vähe. Kuna tiimikaaslased ei jõudnud isegi tervet ringi teha, siis nemad läksid rajale ka peale seda pausi. Veel mis mind hämmastas oli minu sadul, mis millegipärast ei töötanud, ehk ei läinud alla, võtsin kaks korda lahti, vaatasin trossi üle, kõik nagu peaks toimima, aga mingi imeliku põhjuse pärast ei töötanud, reedeses trennis oli veel kõik hästi. Rajal ka päris mitu järsku laskumist, kus oleks hea kasutada, kui juba peal on. Õnneks see probleem lahenes, kui olime hotelli jõudnud, lihtsalt proovisin, et äkki töötab ja töötas! Ka pühapäeval oli kõik nagu peab.
Pühapäeval läksime hotellist kõik koos, ehk et kell kuus oli äratus ja võistluspaigas enne 8, kuna meie kadettidel oli kell 9 start. Hommik oli mõnus, natuke värsket õhku. Istusin telgi varjus, sõin oma hommikusööki. Kui hakkasin sooja minema tegema, siis juba oli tunda päikse tugevat soojust, varjus veel ei olnud hullu. Mul ei olnud just see kõige parem tunne, kuid midagi halvasti ka ei olnud. Teadsin, mida tahan teha, mul ei olnud koht mõttes, vaid tahtsin hoida koguaeg watte pedaalides, et ei oleks ühtegi kohta, kus hiljem saaks öelda, et näe seal natuke andsin alla (seda paljugi motivatsioonist mis olid maailma esinaised andnud, nende võistlust mmil vaadates). Läksin kombega, et kastmisvesi jääks kauemaks nahka jahutama, ka prillid andsin esimesel ringil ära, et nägu rohkem liikuvat õhku tunneks. Tegin kõik väga kalkuleeritult, olin koguaeg momendis, jõin, sõin nagu plaanis ja ka watte hoidsin pedaalides, laskumisi ja tehnilisi kohti võtsin oma sujuvusega, kuid mitte liiga riskivalt, kuna kivid seal Avisis on teravad ja purustasid seal nii mõnedki kummid.
Stardist ei saanud just kõige paremini minema, aga teised said veel kehvemini ja leidsin end esimeses kurvis esimesena, mõned sajad meetrid stardiringist, siis läks Joana mööda, hoidsin tal sabas, palju singlit, kus see ongi ainuke võimalus, tundsin, et tehnilistes kohtades, ehk läheksin natuke kiiremini, kui jõudsime Avis ringi tõusuni, tõuse oli teisigi, aga see on see mis eristab seda ringi, väga järsk, meie jaoks pea 3 minutiline tõus, eelmine aasta jäin just siin Joanast maha, sel aastal tema tagakummis tõusu alustades tuli see meelde, kuid jäin endale kindlaks, koguaeg ühtlane rütm, wattid pedaalides ja kuigi paar meetrit tõusu keskel oli meil vahet, siis tõusu lõpus olime koos nagu sukk ja saabas. Andsin oma prillid ära meie tiimi abilisele sealses joogipunktis, seal oli võimalust mööda minna ja kuna hakkas laskumine, tegin spurdi, et saaksin omas tempos minna ja et ka nii palju tolmu silma ei satuks. Sealt peale hakkas kergelt vahe tulema, teisel ringil olime peaaegu koos, nii mõned kümme sekundit ehk, kuid ma proovisin koguaeg oma sõidule mõelda, ei mingeid rahmeldamise vigu, ühtlane tugev tempo, eks ma kurvides ikka vaatasin, et kus tema on, aga proovisin sellest mitte lähtuda. Viimasele ringile läksin juba paraja vahega ja nii see võit tuligi!
Kokkuvõttes mul mingeid võimalusi ei olnud, kuna viiest etapist sain sõita vaid kolme (üks langes kokku mu treenerikoolitusega Sveitsis ja teine Euroopakatega), kuid saldo sain ikka positiivse, kaks võitu ja üks teine koht, mis oli väga konkurentsis esimesega.
Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!










So yesterday took place the last Portugal Cup event in XCO, like last year in Avis, Alentejo area. It was even hotter, the temperature reached 35-36 afternoon time.
Saturday morning didn’t quite begin as it could have, my team that starts from Maia was late and quite a lot, I was quite disturbed as this has happened way too many times now and as it was expected a hot day, it meant that the track training was left for even hotter time.
We arrived and with 5 minutes I was ready and on my bike. I went to check the course, it was the same as last year, maybe even drier, if that is even possible, just before I could finish my first lap, I was called off, an amateur race was about to begin, oh then I was even more angrier that my team had been late in the morning. So the normal two laps on the course meant this time almost one, as it was allowed to go on the course only after two hours. I was not willing to go after and get so much heat, and as the track hadn’t been changed, it didn’t seem worth it, I was a bit worried about the intensity that I didn’t get on prerace day. As my teammates didn’t even get to make whole lap, they went on the course later. And I had a buzzling time with my dropper post, it didn’t work, I took it apart two times to check cables and all seemed fine, but it didn’t go down, and it had worked fine on Friday. And the track had few descends where dropper post is good help if I already have it. Luckily this mystery solved somehow, when we arrived to hotel and I put away my bike, I just tried if it maybe work now, and it did! Also Sunday everything was working great.
On Sunday we went all together from the hotel, that meant waking up at 6 and before 8 at the race place, as our cadettes had race at 9. The morning was nice with cool air. I sat under our tent and ate breakfast. When I went off to make the warm up, then the sun was already hitting hard, at shade it wasn’t yet that bad. I didn’t feel that great, but also nothing was really wrong. I knew what I wanted to do, I wasn’t thinking about the result, but the way I wanted to ride. That I would always have power on the pedals, that I would not have a single spot in the race that later I could say oh there I was a bit distrackted (I got quite a lot of motication looking at the top women riding at the worlds). I went with the skinsuit, so that the water I poured on me could stay longer to cool me down and I gave away the glasses on the first lap to have more air coming to the face. I did all very planned, I was always in the moment, drank, ate as planned, always holding watts in the pedals, descends and technical parts with my flow but not risking too heavily, as in Avis the rocks are sharp and quite many had flat tires.
I didn’t get too good off the startline, but somehow I ended up first in the first corner, few hundred meter of start loop and Joana passed me, I stayed on her wheel, also lots of single tracks , I felt I was a bit faster in technical sections, when we arrived to the climb of Avis (this is the one thing that stands out in that track, steep climb for us women almost 3 minutes steady steep), I got a flashback to last year, that was when I lost her wheel, but I stayed focused, I went always constant with watts in pedals, we had some few meters apart in the middle of climb, but at the end of it I was firmly on her wheel. I gave away my glassed at the feedzone to my team and a bit later I had the chance to sprint and get pass Joana, to go first in the downhill and have less dust to my eyes. From then on I got some few meters, on second lap we almost rode together, she was always there in about 10 seconds, but I focused on my ride, not to make mistakes and execute my plan, of course I checked on some switchbacks where she is ,but didn’t focus on that. Going to the last lap I already had some good gap and in the end I won!
Overall classification I didn’t have any chances as I had missed two races (one for the coach program in Switzerland and one for Europeans in downhill), but the balance was positive, from the three I won two and third was second place very close to the first.

Thank you all my supporters and cheerers!

16.sept ikka / 16th September

Wednesday, September 12, 2018

Piraadikas

Seda võistlust ei olnud kirjas, aga ega seda võistlust kuskil kirjas ei olnud, vaid pidustuste plakatil ja seda ka vaid nii palju, et kell 18 rattavõistlus.
Info käis korraldajate ja tiimide vahel, taheti natuke naisi ka sõitma ja võeti ka meie tiimiga ühendust, kus lubati esikolmikule samamoodi rahalisi auhindu kui meestele.
No ma kalkuleerisin, et minek ja tulek ja hea trenn ja tasub ära, seega läksin.
Infona teadsin nii palju, et kell 18 algab ja on 40km ja võitja saab 100 eurot.
Kohale jõudsin ja väike selline külake, kus tänaval pidu, muusika ja tänavaputkad, kaunistused.
Võistlus ise siis kuskil kalendris ei ole, ehk piraat. Starti said kõik end kirja panna, oli vanu, oli noori, oli kiireid oli aeglaseid. Ringide peal, 12 ringi, kus kaks korralikku põntsu sees, kus lihtsalt hooga üles ei saa. Stardist minema, proovisin end esimesel auto taga ringil, mis oli raja näitamiseks, ettepoole hoida, et imelikest olukordadest pääseda, kui auto eest, siis pandi sada sisse ja kohe oli riburada sõitjaid, sõitsin seal, kui palju mul jalga oli, nii palju pingutusest, et kella kahe paiku söödud lõuna, tuli kurku tagasi. Ehk korralik pingutus ja lõpuni välja, tore oli et pidustuste raames oli palju rahvast raja ääres kaasa elamas.
Siis oma auhinnaraha järele, ümbrik käes hea olla, kuni minu tiimikaaslane, avas ja ütles, et oot midagi on valesti, vähem on sees. Meie tiimipealik proovis seal klaarida, kuid korraldajad jäid oma juurde (ega kuskil ju kirjas must-valgel ei olnud), muidu ehk oleks isegi veel leppinud, kuid korraldaja hoiak, et hea et me teile naistele üldse midagi anname, ala et kas te üldse sõita jõuate, oli mulle täielikult vastukarva, seega rohkem nad mind seal ei näe. Infoks et sain poole vähem ja vähemalt reisikulud said kaetud.
Ja korralik pingutus eelolevaks nädalavahetuseks ka!
Aitäh Sulle kes sa siin ikka loed ja kaasa elad!







This race was not on my schedule, well this race was in nowhere, just on a poster that said in small print 18 hours cycling event.
The info was forwarder by organizers and teams, as they wanted to have women riders as well, they contacted my team as well, they promised same monetary prizes as men.
So I calculated that travel and good training and a bit of pocket money would be good, so I went.
I just know that the race was at 18 in Grijo, 40km and winner takes 100 euros.
I arrived, was a small village, streets in party, with music, street food, decorations.
The race wasn't in no calendar, so it was a pirate, everybody could enter, so there was old, young, fast and slow riders. It was on laps, 12 laps, lap had two considerable uphills, where you had to push to get up. Away from the gun, first lap behind a car to get to know the lap, I tried to be upfront and avoid any awkward situations, when the car went off, the speed was sky high and all the riders in lines. I rode where I had the legs, just to make you understand how hard I went - I could taste the lunch again that I had eaten at 14 . So it was a good effort and it was nice to have spectators (that had come for the street party) besides the road.
Then to get my prize money, got the envelope, feeling good, until my team mate opened hers and said it was not correct. Our team manager tried to settle it with the organizers, but they sticked with their things (as there was also no real written commitment), I would have even been not too disgusted with the organizers, but their attitude, that oh its good that we even give something to you girls, like do you even know how to ride attitude, was totally against my views, so I will never go back to that race. For information I got half what was promised, but at least I got the travel expenses.
And a good effort to prepare for the weekend!
Thank you who you are here reading and cheering!

Monday, September 3, 2018

Portugal Cup Enduro #4 - Cadafaz

Nädalavahetus oli kuum ja tolmune. Päevased kraadid seal 35 juures.
Laupäeval jõudsime Cadafazi, pole varem seal sõitnud. Saime transpordiga üles, aga ega see tähendanud, et päev kiiremini läks, eks aega läheb ikka. Aja peale oli vaja seekord sõita 6 lõiku, laupäeval sai kõik läbi sõidetud ja üks PEC4 isegi kaks korda.
PEC1 oli paljude kividega ja paljude liinide võimalustega, mida ühekordse läbisõitmisega ei jõudnud kõike näha, vaid jäi tunne, et kas võtsin kiireima või ehk teine oli kiirem. Samas lõik ise lühike.
PEC2 ja PEC3 olid sarnased, järsud, piisavalt pikad ja palju kurve, mis sõideti suurteks vagudeks koos hulga lahtise pinnaga, hästi füüsilised.
PEC4 lühem kuid palju kive ja tehnilisi kohti.
PEC5 pikim, üleval suurem hüpe, siis vahel palju kivilaskumist, linna läbimine ja veel palju looklevat rada suurte kividega.
PEC6 samuti pikk, kuid ikkagi lühem kui eelmine, alguses pedaali ja palju hüppeid ja siis kiire looklev lõpp.
Isegi kui üles pedaalima ei pidanud oli päev väsitav ja pikk, alles kuue paiku jõudsime elamisse ja sai natuke puhata, kuigi temperatuur väga madalaks ei läinud ja sellist värskust keha ei saanud peale mõnusa dussi.
Pühapäeva hommikul vara üles ja kell 8 olime mäe peal. Teadsin, et olen karikasarja liider ja seega pean saama oma katergooria sõitjatest esimesena startida, kuid paar minutit enne küsis üks neiu, et mis kell te stardite ja ma olin pandud kolmanda sõitjana ja ees olev piisavalt aeglane, et tema tolmu hakata iga kord maitsma. Seega ei olnud väga rahul asjaga, see toimus kõik nii viimasel minutil, et esimese lõigu poole sõitsime oma aegade järgi. Üleval enne esimest lõiku siiski suutsid kohtunikud hea lahenduse välja pakkuda, et mina stardin ikkagi esimesena vaid kategooriate vahe jäi pool minutit väiksemaks (juuniorite ja meie vahel 2 minutit, seega lahendasid nad värgi ,et mina lähen siiski esimese naisena ja vahe viimase juunioriga 1,5 minutit), mulle sobis, kuid jah pidin poolteist minutit oma aegu korrigeerima ja esimesse lõiku minnes ei olnud aega võistlustrassile mõelda.
Stardist minema ja rada oli nagu uus, nagu polekski eelmine päev sõitnud, seega tundsin end konarlikuna ja vaid reageerisin sellele mida nägin, palju kurve pidurdasin kinni ja startisin uuesti.
Ei olnud mina.
Järgmisse lõiku sõites proovisin rahuneda ja süvendada, et see nüüd selleks ja päev veel kõik ees
Nii PEC2 siis, ikka ei leidnud seda sujuvust ja päris paljudes vallides oli mul raskusi, et mitte käba käia, lõpupoole tundsin end paremini kuid esimene pool lõigust läks päris kehvasti, lõpus kuulsin seljataga, et Aurea peaaegu püüdis mind kinni.
Motivatsioon oli murenemas, teadsin, et see on suur aeg et tagasi teha.
PEC3 lõiku läksin täiega peale, mõnes kohas tegin selliseid päästmisi, et mitte kuskil põõsas lõpetada, kuid oli selline piiri peale hull sõit, kuid tundsin, et see on minu sõit ja olen taas kiire.
PEC4 et sinna jõuda oli päris pikk tõus, kui eelmistel tõusudel nii väga veel kuumust ei tundnud, siis nüüd hakkas tõesti kütma, raske. Lõik ise läks vägagi hästi, välja arvatud ektra kivine koht (ei saa öelda et kiviaed, kuna kogu sõit oli üks suur kiviaed, hehe), kus oli nii palju ei liine sisse sõidetud ja ei tundnud kohe kohta äragi, kui olin juba võtnud kaarega oma, treeningul olin otse üle kivihüppega läinud, aga no see selleks ja lõpuni täiega.
Järgmine tõus oli jälle valus just kuumuse tõttu, aega oli küll.
Pikim lõik, PEC5 linnavahele jõudes ja seal tänavatel keereldes kaotasin kindlasti aega, raske oli kiiruse pealt lugeda kuhu rada pöörab ja ega eelmisest päevast väga meelde ei olnud jäänud. Sealt alla pool panin juba päris hulle liine, mida treeningul ei olnud näinud ja siis võistlusel oli sisse meeste poolt sõidetud, wow.
Siis pikim ja palavuselt raskeim tõus, samuti ei olnud aega väga palju ektra antud, siiski jõudsin ühe kaevu juures end kastmas käia ja keha jahutada.
Viimane lõik, PEC6, alguses pedaal ja siis kõik hüpped hästi ja kuni lõpuni, tundsin end kiirena.
Kuid samas ei uskunud et oleks suutnud nende viimastega tasa teha kaotust, mis oli PEC2. Samas tean, et kiirem oleksin suutnud olla endast vaid siis kui radu rohkem tunneksin, et vaid ühest korrast enne ei piisa, et teada kõiki kurve, kus rohkem pidurdasin või liiga hilja pidurdasin, teada.
Olin teine, olin pettunud, kuid samas sellist trotsi täis, nüüd oleme karikasarja arvestuses tasa ja viimane etapp on see otsustav etapp. Kavatsen olla väga kiire!

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele, pinget siia hooaja lõppu jätkub!





mitte mina pildi, aga annab ülevaate, kus me sõitsime
not me on the photo, but it gives the general idea where we rode

The weekend was hot and dusty. The temperature was at day time around 35 degrees.

We arrived Cadafaz on Saturday, I haven’t ridden there before. We got to use our transport to get up the hill, but that doesn’t mean it was easy day or short day, the time goes. We got 6 stages on our hands, we rode them all once and PEC4 stage even twice.
Stage 1 was with lots of stones and line choices, with that one passage it was impossible to see them all, and got the feeling that maybe it was fastest that I took but maybe not. But the stage was quite short.
Stage 2 and 3 were similar, steep and long and loads of corners that were ridden into big trenches with lots of loose ground, physical stages.
Stage 4 shorter, loads of rocks and technical stuff.
Stage 5 the longest, one big jump at top, then rocky fast sections, passing a village and flowy fast rock trails.
Stage 6 was also long, but not that, at top had some pedaling and many bigger jumps and fast flowy end.
Even though we didn’t pedal up on Saturday it was a long and tiresome day, just about 6 afternoon we got to hotel to rest, but not really cool down, except the cold shower, the temperature stayed high.
Sunday morning early up and at 8 on the mountain. I knew I am the leader of the cup so I can start first of my category, but just minutes before our start one girl was like, what time you start and turned out that I had placed 3 in the women and before me a girl enough slower so I would have started to eat her dust every single stage. I wasn’t happy hearing about this, but as it was so last minute discovery we went off to climb to the first stage as it was on paper. On top the commissaires suggested a good solution, they just changed my times, moved me in front of the girls (after juniors there was 2 minute gap so they made it 1,5 gap), I was fine with that, I just had to check my times and calculate them 1,5 minutes earlier. With all that fuss I was not able to think about what was in front of me in stage 1.
I sprinted out and the stage was like new, like I had never ridden it before, I was feeling rigid and all I could do is react what I saw in front of me, no flow, lots of braking corners to 0 and sprinting off. It was not me.
Riding to the next stage I tried to calm and think that I still have all day ahead of me.
And stage 2, I still didn’t find the flow and I had trouble in the big dust trenches and struggled to stay upright on my bike, I started to feel a bit better at the end of the stage. As I finished I heard Aurea close behind.
My motivation was struggling, I knew it was a lot of time to recover.
Stage 3 I went all in, I made some big saves not to end up in bushes, it was kind of crazy ride on the edge, but I felt me again, fast.
To get to stage 4 we had again a climb, but previous ones the heat was not yet a factor, but now it really started to heat up and it was hard. The stage went well, except one extra rocky place (I don’t say rockgarden, because all the stages were one big rockgarden), where I took a line around my line that I had taken in training, as the ground was a mess and it was hard to recognize the track(so many people had pass and loosen up it), but that was the only place I messed up, all other was full on gas and good feeling.
The next climb was hard again because of the heat, but we had time.
The longest stage 5, I knew I lost time in passing the village, it was hard to read with speed where the track turned between the houses and with just the one time I had passed there it didn’t stuck in my head. More singles down and I already took some crazy lines, that I hadn’t seen in training, but now as the men had made a path I took some big stone jumps, wow.
Then the longest climb and with the heat the hardest, and we didn’t have very much time, but time enough for me to take a shower at the midway in one of the fountains.
Last stage, PEC6, first pedal hard, made all jumps clean and all the way down I felt fast.
But I didn’t believe I had made up the time I lost in stage 2. But I know I could have only been faster if I knew the tracks better, to know the turns and rocks were I braked too much or too late.
I was second, I was disappointed, but also full of defiance. We are now with the same points in the overall, with one cup race to go, which will be the defining one. I will be fast!

Thank you all supporter and cheerers, there is tension still left for the end of season!

Kuumuse ja päeva pikkust arvestades lõpetasid 148 alustajast vaid 88
Due to the heat and length of the day just 88 out of 148 starters finished


Sunday, August 26, 2018

Treeningud kaameraga

Laadisin paar GoPro Hero2 kaamera videot üles, tegelikult tahaks rohkem kaameraga sõita, kuid päris raske on see variant, aga laenatud hobuse suhu ei vaadata :D
Toredad treeningud meie Paradiisi radadel ja kui nädala sees tundus enduro ratas nii võõras, siis nüüd juba oma ja hea sujuv tunne rattal.


https://youtu.be/yw2OQ5l6ZkI
https://youtu.be/gOOfMNgCKEU
https://youtu.be/mz511i2R_sM

Uploaded some GoPro Hero2 camera videos, actually would like to ride more with a camera, but its quite a heavy version, but well you dont complain about loaned things :D
Some good trainings done in Paradise and if middle of the week enduro bike seemed awkward, then now all is comfortable and I feel the flow.

Wednesday, August 22, 2018

Miski, mis on mind alati vaevanud..

Teen hoopis teistsuguse postituse kui tavaks. Aga äkki on kellegil head nõu, soovitusi jalatsi firmade vahel, või hoopis saan kinnitust, et olen üks täitsa tavapäratute varvastega inimene.
Tähendab, et olen kogu oma ratturikarjääri jooksul pidanud taluma varbavalu, kui pikemalt kui 3h hakkab asi juba vastikuks minema. Palju on kordi, kus olen kingad jalast võtnud ja lihtsalt nutma hakanud, kuna valu nii suur, kui varbad lõpuks normaalselt saavad olla. Ja nii on kõik need aastad olnud. Nagu piltidelt näha on mul suured varbad ülespoole ja tihti peale pikemat kasutust tekivad kingadesse ka lõpuks augud (pole mõtet küünte lõikamisest rääkida, kuna asi pole ju selles, lühemaks ei saagi). Augud aga tähendavad, et koguaeg on olnud pinge mu jalgades ja tihti selline kondivalu.
Nüüd pikema palavusega on asi veel hullem, lisaks tavapärasele paistetavad jalad kuumusega veel suuremaks ja lihtsalt nii hull on, et kirjutan, äkki on kellegil soovitusi...

Pingest on ka verevalumid küünte all / From the tension there is bruising under the nails.

Varba normaalne olek / Toe normal position


I will make a totally different post as normal. But maybe someone has good advice or suggestions about shoe companies, or I just get a confirmation that I am totally unique with my toes.
So all my cycling career I have been with toe pain, more than 3h in the shoes and it gets really nasty. Many has been times when I take off my shoes and start to cry as the pain grows when the toes can finally be normal. And it has been all the years. As you can see from photos I have toes pointing upwards and after long usage of shoes finally there appear holes (and dont start talking about cutting the nails, that is not the issue, they cant get any shorter). But holes mean that there has been constant tension in my feet and that bone pain.
Now with the long heat period the situation is even worse as the feet swell with the heat even more, its just that horrible, so I write, maybe someone has suggestions..