Sunday, July 25, 2021

Eesti meistrivõistlused maastikurattamaratonis 2021

 Viies!

Koht sama, mis eelmine aasta, aga tegelikult minek on parem. Pole midagi teha, kui lihtsalt see teadmine.

Positiivne korralduse poolest, et naiste start tehti eraldi, oleks võinud suurema vahega isegi lasta, et las me madistame. Igatahes oli teistsugune start kui muidu maratonidel, võrdsem meie oma vahel. Teadsin, et see on pigem plussiks minu jaoks, kellel ei ole väga tugevat starti.

Negatiivne korralduse poolest, et põhisõit jäi meile ilusti jalgu, ehk et startisid tund hiljem ja olid meil rajal ees, minu jaoks tähendas see 20-25km lõpu singleid koguaeg rada paludes. 

Peale xco sõitu, teadsin, et mul on hea võimalus poodiumile saada ja miks mitte ka võita. Rada käisin ka kolmapäeval ja neljapäeval natuke uudistamas ja tundsin end hästi ja rada lahedalt singleid täis ja üles alla looklev.

Aga sel korral kahjuks öö vastu pühapäeva läks raskelt, see väike ärevusklikk ei kustunud ja kuigi olin super väsinud juba kella 3 öösel, siis ikkagi ei suutnud korralikult uinuda. Seega sinna läksid lootused võita, kuid asusin starti, kuna kui ei alusta, siis ei ole mingit tulemust.

Vällamäe mäel pingutasin ehk natuke liiast ja järgmisel tõusunukil jäi vahe sisse kolmikuga, kes hiljem koos pea lõpuni tulid, ja seal ma siis ülejäänud võistluse üksi sõitsin. Ja ootasin meeleldi lõpu viimase 20 km singleid, aga kui sinna jõudsin ja seda põhisõidu liiklust nägin, oli pettumus nii suur. Tegelikult väga paljud kenasti andsin teed, kuid eks see oli raske nii teeandjale kui minule mööduda, kuna ikkagi singlid. Suur aitäh kõigile, kes seda torisemata andsid. Alati palusin viisakalt, aga juhtus ka neid kes ei tahtnud anda, et kus ma annan singli peal. Paar inimest küsis, et miks ma pean küll just seal uhama, aga neid kohti ma just naudin ja uhan, pole eriline sirgete sihtide uhaja, kõik me oleme erinevad, mina kedagi sirgel uhada ei takista! Aga jah, see fakt oli pigem korraldajate kapsaaeda, et nii sätitud.

Tänan kõiki, kes kaasa elasid!


Fifth! 

Same place as last year, but actually the going is better. Nothing to do, just to know the fact.

Positive from the organization side, is that the women had their own start, could have even been with more of a cap with the men. So it was way different from the normal marathon start, more equal between us. And I knew this is better for me with the weaker start.

Negative from the organization side, is that they let the other distance enter the marathon the way that they were on our course and disturbing our race, for me it meant 20-25km of singles full of slower people and waisting energy asking and over taking. 

After the xco race I knew I had good chance of podium and why not even to win it. I went to check the course as well on Wedndesday and Thursday, and I felt great and course was great singles up and down.

But so very disappointed with the night before race, that little nervous tick that doesnt let me fall asleep. I was already so exhausted by 3 oclock and still didnt fall asleep properly. So there went the hopes of winning, but I went to start as this is the only way to get a result. 

On one of the hardest climbs, Vällamäe, I made a too big of a effort and the next climb I got a cap with the group of girls and from that point it was a solo ride. I gladly wanted to arrive to the last 20km single tracks, but when I arrived the dissapointement was huge, the traffic that was on it was horrible. Most of them gave me way quite quick, but it was hard for the person and for me to overtake as it was singles. Huge thanks for all of them who gave it without any resentment. I always asked politely , but once in awhile I encountered the ones who didnt want to give way, saying how I can on a single track. Why should I go much faster on the singles, well I enjoy going fast on the singles and corners, thats the way I am , dont enjoy much just powering the straights, we all are different, I dont mind others going fast on the straights! But yes this confusion was more of poor organization from the race.

Thanks for all the cheers!

Monday, July 19, 2021

Eesti meistrivõistlused olümpiakrossis 2021

 Pronks! Peale 4 aastat, kus poodiumile ei suutnud astud, siis oli hea meel seda sel korral teha. 

Paar asjaolu, mis tegid selle ehk kergemaks, võtsin eelnevad kaks nädalat kergemalt, midagi ikka tegin ja intensiivsust oli, aga ei kurnanud ennast, keha oli värskem. Isegi eelneval päeval ei käinud rajal, olin varem juba kaks korda piilumas käinud, kuigi natuke oli võistluspäevaks linte teisiti seatud, siis siiski teadsin rada. Seega sain rahulikult magada omas voodis ja uni oli hea! Samuti oli Filipe abiks, ehk minul ei läinud energiat sel päeval millekski muuks, kui sõiduks valmistumiseks ja võistluseks. 

Ilm oli palav, kastsin ennast ka enne sõitu, puulehed krae vahel ja läksime. Teadsin, et mul ei ole neid alguse kiiremaid ringe, vaid stabiilsus on mu tugev külg, seega esimestel ringidel teistega madistades, oli meeles ka enda eest hoolitseda, süüa, juua, proovida teha täpselt enda tempos sõitu. Rajale minnes, teadsin ka täpselt kus minu jaoks jooksu kohad, ehk kus pole mõtet oma energiat, nii vaimset kui füüsilist, kulutada neid kohti sõites, oli kolm kohta - palgid üles mäge, metsa sees järsk nukk üles, siledal kiviaed.

Teadsin, et medal oli võimalik, aga samas teadsin, et kindlasti on sinna konkurentsi rohkem kui medaleid. Jälgisin alati oma sõitu, et vigu ei tuleks pehmetel rajaosadel ja alati et oleks sujuvust ja niisama rapsimist võimalikult vähe. Tasus ära. Minu ringi ajad 16.53;16.35;16.46;16.48;16.41. Esimesel ringil oli meil väike paarisajameetrine lisapaun.

Hästi tore oli kuulda ergutajaid raja ääres! Ja tänan nii sealseid ergutajaid kui ka kaugemaid, aitäh!

Bronze! After 4 years when I was not able to climb the xco national podium, it was great to do it again.

Few things that helped to make it easier for me this time, I took two weeks quite easy, I did some training and some intensities, but I did not bonk myself, I was fresher. Even the day before I didnt go to the track, I had been twice on the track and even though they had changed a bit of the marking on race day, I knew the track. So I could sleep in my bed and the sleep was good! Also on the day I had Filipe helping me, so I did not spend any energy to other things, then just prepare for the race and the race.

The day was hot, I refreshed myself before race, couple of tree leaves under the shirt and off we go! I knew I dont have those faster laps in the beginning, but I am stable throughout the race, so while in the beginning had position fights with others, never did I forgot myself, always drink and eat and try to do my flow and pace. Before race I had decided also on the running parts for me, sections where the energy (mental and physical) did not compensate the effort of riding, 3 parts - logs uphill, steep uphill in the forest and rockgarden on the flat.

I knew the medal was possible, but also new there were more good women to fight for the medals. I always stayed with my raceplan and my flow avoiding mistakes on the loose ground sections and spending unneccessary energy. It paid off. My lap times 16.53;16.35;16.46;16.48;16.41. First lap we had a few hundred meters more with a small start loop.

So great to hear all the cheering besides the track! I thank you all, besides the track and those more far, thank you!

Monday, July 12, 2021

Eesti Meistrivõistlused mäestlaskumises 2021

 Eesti Meister DHI 2021 !!

Aitäh! Kõigile, kes motiveerisid ja toetavad mu mitme ala sõitmist! 

Olin Portugalist oma enduro ratta kaasa toonud, Lapierre Spicy 6.9. Ja kuigi mingil hetkel mul kergelt kadus motivatsioon, et Kiviõlisse sõita, tegelikult oli see mu üks oodatuim võistlus enne Eesti reisi, õnneks rääkides erinevate inimestega sellest, siis sain motivatsiooni tagasi ja reedel oli kindel plaan, et lähen. Samas ega ma kedagi ei alahinnanud, sest siin ma ikkagi sisenen teistsugusesse downhilli maailma, siin ei hakka veel füüsiline vorm väga suurt rolli mängima, kuna enne on mägi otsas. Samuti, kuna sõidan ikkagi mitmeid alasid, siis viimane kord Spicy rattal sõita, oligi juuni alguses enduro karikaetappi sõites. 

Laupäeval treeningutel, iga laskumisega ikka hakkasin end paremini tundma rattal, siiski veel paari hüpet, mida tean, et olen võimeline tegema ei teinud. 

Pühapäeva hommikustel treeningutel tegin siis ühe hüppe, mida pole ka eelmistel aastatel teinud, tegin nüüd siis ära, kuna ümbert minnes, ikka kaotas. Mingil hetkel sain endal tagumise kummi katki, ikkagi korraliku lõike, et enam piim õhku sees ei hoidnud. Kuna mul teisi kumme kaasas ei olnud, siis läks sisekumm sisse, sain veel paar laskumist teha, ja pidas kenasti. 

Esimene laskumine, ainuke selline raskem koht oligi esimene väga järsk parempööre, sealt edasi oli selline laugem. Olin teine naine mäest alla, järjekord mäest alla oli numbrite järgi esimene laskumine, seal tuli hea kuid ärev üllatus, üks teine tüdruk Katarina, oli minust 0.65 sekundit kiirem olnud! Et pildis, oleks see mingi pool või rattapikkus, ehk sõitsime põhimõtteliselt sama kiiresti. Nägin, et ta oli lõpus ikka päris väsinud, aga no selline see võistlemine siin on. Mina sellise sõiduga saaksin veel nii 5 minutit samamoodi kihutada, aga pidin siis hakkama mõtlema, kust võiksin mõne sekundi veel pigistada järgevast sõidust, muidugi teine rada oli rohkemate viguritega- oli palgitreppe, kiviaed ja mitmeid hüppeid. Samuti mõtlesin, et ehk mul on närvi rohkem, kuna olen enduro sõitudes sellises olukorras olnud, et pean kiirem olema. Kaalusin tõsiselt ka üle tee hüpet, mida polnud treeningutel teinud, kuid tean et olen võimeline ja hüpe hästi ehitatud, lihtsalt kahe päevaga kuu jooksul, ei olnud veel seda täielikku ratta tunnetust. Otsustasin, et jätan selle hetke otsuseks kui olen rajal (olin eelmine õhtu oma GoProl üle vaadanud, kus see moment on, kus ma pean otsuse tegema). Kuskil kivide juures ehk hakkas mul aga tagarehv taas õhku kaotama, alguses oli mõte, et oot kas lihtsalt on nii palju rohkem tuhka rajal, et tagaratas ujub, kuid siis oli selge, olin ehk lõike kohapeal saanud hea laksu, et see sisekummi lõi augu, ehk siis polnud muud kui proovida hoida ratast rajal, ja et kurvides tühi tagarehv alt ei läheks. Jõudsin lõppu, teistest naistest olin kiireim olnud (teisele rajale läksime järjestuses aeglasemast kiiremaks), rajal oli nüüd veel Katarina. Esimene vaheaja punkt näitas talle veel edumaad 0.49 sekundit, ehk et olin tsipake tagasi saanud. Peas käisid mõtted, et ok seal keskel ka ehk suutsin kiire olla, aga siin alumine pool kaotasin kindlalt, päris emotsionaalne on nii seal all oodata ja ajatablool uusi aegu oodata. Ja siis tuli teade, et tal oli ka kumm katki läinud ja tema oli otsustanud mitte jätkata. Kummaline otsus, sest teiste naistega oli meil vahe suur ja isegi joostes oleks ehk poodiumile saanud, sest pikk see Tuhamäe mägi ikka on. Aga noh selliselt siis seekord. Huvitav oli! 

Kõigile, kes ootasid minult tee ületus hüpet, siis tean, et olen hullemaid teinud ja hüpe hästi tehtud, kuid finaalis oleks ainult jama tulnud oma tühja tagarehviga. 

Juuup-juuuup olen järgneva aasta valitsev Eesti Meister ja au sõita meie lipu värvides! Aitäh!

Ja see oli ka Baltic Cup DHI üritus, mille ma võitsin! 




Video annab oodata augustini! / Video will come later in August!

Estonian Champ in DHI 2021 !!

Thank you! To all of you who motivated and support my riding on different disciplines! 

I had taken my Lapierre Spicy 6.9 with me to my trip to Estonia. Althought at some point I lost the motivation to go to Kiviõli, it had been one of the awaited races here in Estonia before the trip, but luckily talking with different people, I got my motivation back and on Friday the plan was clear, I go. I never underestimate anyone while coming to race here, I enter totally different world of downhill racing here, the tracks are so short that the physical preparation does not really come to play here. And also as I ride different disciplines, then the last time I was on my Spicy was the last enduro cup a month ago.

On Saturday trainings with every downhill I started to feel more and more comfortable on the bike, but yet didnt do all the jumps.

On Sunday I did a jump that even all the other years I didnt do, but it go around this year cost time, so I did it. At some point I managed to ruin my back tire. It got a whole that the liquid didnt stop and I had to put a inner tube in as I didint have any spare tires. I did couple of runs more and it hold up. 

First race run, the real difficulty was only the first right hand turn which was super steep. For the first run we went by the numbers, so I was the second one down, waiting others to arrive it was a surprise and also raised anxiety, other girl Katarina had been 0.65 seconds faster than me, that means half or bike lenght ahead. I saw that it took her almost everything, but thats the way it is here, I felt I could go more 5 min at the same pace. So now I started to think where I could catch that time on the second run. The track had more things in it, like wood stairs, rockgarden, couple of jumps. I was also thinking maybe I have more never as I have been in enduro races in the same position. I considered really much doing the road cap jump, I decided I leave it for the moment of decision ( I had checked many times on GoPro where the moment is already the night before). Somewhere after the rocks my back tire started to lose air, first it was sensation like there was more loose ash on the track, but then it came clear, I am running on empty. So no jumps, just trying to get to the finish wihtout the back tire taking me down on the pumps and turns. I finished, I had been so far the fastest women (we started the second run with slowest to faster). So only Katarina was on track now. First split time, she still had advantage 0.49 seconds, I had taken just a small bit. In my head I knew oh no, I had been fast enough in the middle also, but the down part I lost with the flat, so it was emotional looking at the time board and waiting for the next split, but then came the announcement, she had had a flat as well and had decided not to finish, well even running she probably would have made it to the podium, as the hill is not so long here in Tuhamägi. Well but that was that for the day. It had been interesting!

To all of you who had been waiting for the road-gap jump from me, I know I have done couple of worse ones and the jump is well built, but in the final it only could have given trouble with the almost empty tire at that point.

Whoop-whoop I am the reigning Estonian Champ and its an honor to wear our national colours! Thank you!

Oh and it was also Baltic Cup DHI event and I won it! 

Sunday, July 4, 2021

Jalgrattapalavik

 Käisin natuke jutustamas Ivariga, ehk pakub huvi - https://podcast.ee/jalgrattapalavik/ nr.43 on minu oma, eks ma olen ikka neid kuulanud ja leidnud, et on huvitav ajaviide, seega äkki ka huvitab teid, minu blogilugejad.


This time just in Estonian, I did with Estonian journalist in Estonian a podcast about some curves of my life of cyclist. 

Estonian Cup XCM - Rapla Rattamaraton

 Et hea trenn saada ja Eestimaa radadega aklimatiseeruda (hehe) võtsin osa laupäeval peetud Rapla Rattamaratonist. 

Korralikult sai kohe algusest maitse suhu, et põhimõtteliselt peab koguaeg kellegi tuules kannatama, sest ega endal sellist kiirust võtta ei ole. Seal enne poolt maad ikka sain iseenda tempoga sõita, kuna eks mul oli see kiirus võõras ja ega tundnud end nii kala vees teiste tuules nii lähedal kui võimalik ja veel mingis kruusatee rööpas, et võõrast olukorda oli palju. Ja eks ma neid punte andsin ära rohkem kui tegelikult oleks võinud või suutnud, aga lihtsalt polnud harjunud. Ja nii läksid ka paljud naised. Et kui Keava mägedesse jõudsin olin enda teada üheksas, seal tundsin end kohe paremini, oli üles alla ja sai vahvalt kurve võtta, seal läks siis tuju heaks ja hoog teistega võrreldes kiiremaks. Tulid selg ees vastu nii mehed kui naised, siis peale neid mäekesi sai veel paar kilomeetrit siledal uhada, mis tundusid nii pikad, kuna ega ma siis ei kavatsenud võidetud kohta taas käest anda, kuumus aitas ka kaasa ja nii tuli mu hooaja kõrgeim pulsinäit, aga püsisin neilt naistelt eest ja finishis viies. Pole paha. Ise rahul ja korralik pingutus tehtud.



To have a great training and to aclimate with Estonian tracks (:D) I participated in Estonian Cup XCM at Rapla on Saturday.

From the gun I got to taste the suffering, to get somewhere had to always hang on to someone´s wheel, as I dont have that kind of speed. But already before the half way I got to ride quite a lot alone, I was not use to the speed and also not so comfortable to suck the wheel very close and those gravel narrow straights, yes a lot of unfamiliar situations. So I lost more groups that I would have liked or being strong enough, but the habit was missing. And so went also many girls. So when we arrived to Keava hills I was in my counting ninth lady. but there the tracks were how I like, up and down and lots of fun on the corners, so the spirit rose and speed picked up compared to others, so caught up many men and women. After those hills we still had couple of kilometers of flat, oh how long they seemed, but I didnt want to give up my place I had just won, and also the heat contributed to reach my highest heart rate of the season, but I persisted and arrived to finish as the fifth women. Not bad. I am content and good effort done.




Monday, June 28, 2021

Izomat MTB Cup - Bedrichov XCO C1

 Käisin siis Tsehhis võistlemas, tegelikult oli rohkem nagu paus pikal autoreisil ja natuke tugevam treening, et nädal täitsa tühja ei läheks.

Kolmapäeva lõunal hakkasin liikuma üksi autoga Lavrast, sõitsin nii kaua kui suutsin, st kuskile Pranstusmaale, seal tegin väikse pausi, magasin juhiistmel 1,5h ja siis läks edasi. Eks väikeseid seiklusi oli GPS pärast ja rehvirõhu pärast, seega päris öösel jõudsin Tsehhi Janov nad Nisou linnakesse. Magasin kuni mul kell äratas, olin unustanud oma tavalise 8:30 äratuse peale. Noh mis siis ikka hakkasin päevaga pihta, käisin toidupoes ja helmete poes. Tegelikult kui ma võistluskalendrist võistlust otsisin, siis kaaluski kõik teised üle Tsehhi sellepärast, et seal oli klaashelmete pood, mida olen soovinud külastada ammu ammu, aga pole lihtsalt jõudnud teistel reisidel, sel korral oli pigem selle eesmärgiga siis reis. Peale lõunat tuli suur uni peale ja kui kell taaskord äratas, et rajale trenni minna, siis oli raske, keha oli nii raske ja vaid soovis puhata, kuid ajasin end püsti. 

Rada oli märg ja juurikaline, esimesel ringil tundsin, et olen täiesti äpu, eks reis oli kehas ja selline kange olla, kuid õnneks kolmandaks ringiks oli juba enamvähem ja sain rajalt ära tulla selle mõttega, et homme saan hakkama. (Video tuleb ka aga sellega annab natuke oodata, kui hiljem seda postitust vaadata, siis saab lingi, või end kirja panna minu youtube kanalile, siis tuleb ka uudis, et üleval)

Kuigi meie sõiduks oli ilmajaama teatel vihma , siis meie naised saime ilma vihmata sõita, rada oli ka rohkem kuivanud ja paremini sõidetav, samas laskumistel kui kellegi taga tulla, siis polnud midagi teha, kui nende tempos tulla ja ka mõned kohad olid kahjuks jala isegi kiiremad. Esimesel ringil kui oli palju sagimist, siis ühes kohas kus mina hüppasin üle kivi, tuldi maha, mina olin ka sunnitud tulema, kuna ei saa ju teistele peale hüpata, peale neid jooksusamme aga rattale hüpates, oli põlves suur valu, mõtlesin, et peangi pooleli jätma, kuna sellise põlvevaluga ma ei julge sõita, et mitte endale liiga teha, natuke mudisin põlve, et ehk jooksust valesti midagi läinud, ja õnneks andis tagasi valu, kuid olin siiski tagasihoidlikum mingi aja. Korralikult sai koguaeg positsooni eest võidelda, kahju jah et alati ei saanud laskumisi enda rütmis minna, 4 ringi lõpul (1 stardiring + 6 ringi) kahjuks kukkusin tõusunukil, kuna tõusul tuli kukkumine väga ootamatult (ühe juurika pärast), siis keha prantsatas kogu jõust maha, sealt kaotasin rütmi ja kohe ka 3-4 positsiooni, 5 ringil siis alguses toibusin ja teisel poolel juba hakkasin taaskord lähemale jõudma, kuid siis võeti 80% osas maha, kahju, et tegelikult see kukkumine ehk nõudis mitte vaid positsioone vaid ka üks ring vähem. Kuid üleüldiselt olin oma pingutusega rahul ja arvestades kogu autoreisi kurnatust, oli hea päev. Starti läksin ka joogipudel pilgeni täis, sest ega mul ju kedagi abitsoonis ei olnud, ehk täielik autonoomia. 

Korraldajad tegid ka live-striimi youtube´is, link siin , mind on näha meie stardis ja siis veel 4h18.30; 4h26.33.

Siis pesin ratta puhtaks ja sõitsin natuke peale, jõudsin veel auto ära pakkida ja riided vahetatud ja tuli suur padukas, vaesed mehed kes rajal olid. Mina siis natuke ootasin kui kergemaks läks ja hakkasin Eesti poole sõitma. Sõitsin jutti kaua jõudsin, Leedus kuskil oli peatus, 2h juhiistme `mugavat`voodit ja pärastlõunaks jõudsin koju. Kindlasti ei võtnud reisi kergekäeliselt, tean, et paljugi mis võib juhtuda ja alati kui väsinuna ärksus hakkas vajuma, meenutasin endale, et siin sõidab minu elu. Ei olnud kerge reis. Seega ka blogi saan alles nüüd üles.






On Wednesday midday I started my trip alone from Lavra, I drove as long as I could, then slept in the drive´s seat for 1,5h hours and the drive continued. I had some small off tracks because of GPS and tire pressure, so I arrived to Janov nas Nisou late at night. I slept until the alarm went off, I had forgotten to take it off from 8:30. But well then I started the day, went to buy food and also to bead store. When I was looking for a race/break spot for the trip, then the Czech was the right one, because I had wanted to visit the bead factory for years now, never got around to do it, so it was this time. After lunch got so very sleepy and so slept until the alarm went off again, time to go check the track, it was so hard to get up, the body was really heavy, but I got up.

The track was wet and full of roots, on the first lap I felt horrible, so not controlling the bike, body was so stiff, but at least on the third lap I felt fine enough to go off the track with the feeling that I can manage the race next day. (I did the usual track video, but it will take time to upload, check this post later or subscribe to my youtube channel and get a notification).

Weather forecast had been rainy for our race, but we women got without and the track was drier and better rideable, but still when after someone at the descends, it was impossible to overtake and even some places were faster on foot unfortunately. First lap so many girls together we arrived at one stone where I jumped, so slow and some dismounted, so I had to also. After getting back on bike my knee had some terrible pain, I thought that this is it for the race, as with this strong knee pain, I had not the courage to continue. I massaged it and it got better, it had been some position on foot. Still for some time I took it carefully. All the race I had good fight for the position, but yeah not always on the downhills I got to go on my speed, at the end of 4th lap (1 start lap + 6 laps) I had hard crash on the rooty uphill, it shook me up and I lost my rhythm and 3-4 positions, 5th lap went to find rhythm again and started to approach some girls again, but then I was taken off by 80%, shame, so the crash not only took positions, but most probably my chance to do all the laps. But with the overall push I was content, considering the drive tiredness, it was a good day. I went to the start with the bottle full and had no one to assist me, so it was kind of autonomy for me. 

Organizers had done live-steam from the race, link is here, I am seen in the start and also at 4h18:30; 4h26:33.

Then I washed my bike, rode a little to recover, got to back the car and change clothes and it started to pour rain, pore men who were on the track. So I waited for the rain to ease off and then the drive continued until Estonia. I drove as long as I could, somewhere in Lithuania napped on the driver´s seat for 2h and afternoon arrived home. I never took the drive lightly, I know that many things can happen and every time when I felt that tiredness was starting to take away my alertness, I reminded myself that its my life on the line. It was not an easy trip. So thats why the delay also here. 



Sunday, June 13, 2021

Tougues XCO - Porto regionaalvõistlus

 Mis on veel parem trenn kui võistlus, eks?! 

Eks neid võistlusnädalavahetusi on nüüd järjest päris palju olnud, seega seda regionaali oma võtsin hea trennina. Ega meil seda kohustuslikult plaanis ei olnud, aga kuna rada on vahva ja trenni vaja teha, siis tegin kaasa. Seega nädala trennid ei olnud suunatud, et oleksin värske, seda oli tunda, aga ka tunda oli, et palju kergema närviga läksin peale, magasin hästi ja ka tavalise puki peal soojenduse tegin hoopis kodunt rajale sõiduna. 

Joana oli kiirem, tegin oma sõitu, rajal oli palju vaja ka mööduda aeglasematest, seda ehk just pigem laskumiste tehnilisuse pärast. Vahel tundub uskumatu kui aeglaselt saab minna, mitte paha pärast, lihtsalt mulle tundub nii palju ohlikum, kergem on siuhti üle lennata kui seal tolmu sees veel kive leida, kuhu taha takerduda. Igatahes oli vahva sellel rajal sõita, muidugi hakkas lõpu poole juba päev kuumaks minema, kuid õnneks sain enne lõpetatud kui üle kuumenesin, hiljem veel kõrval olevasse jõkke suplema, tore pühapäev!

Video ka üleval, vaata Siia!










What's better training than a race, right?!

There has been lots of weekends with races, so this one I took as training. It wasn't on the compulsory calendar, but the track there is fun and one got to train, so I went. So the trainings leading to the race wasn't suppose to feel fresh, but also that meant less nerves were in play, slept great and instead of normal warm-up on the rollers did it on the way from home to the track.

Joana was faster, I did my own race, there was lots of passing to be done on the course, most of them because of the technical level of the track. So many times it seems so much scary to go slow, really brave for the ones who do it slow, its so much easier to go flying fast and not looking for the stones in the dust. Well it was fun on the track and as the day went by it started to get real hot, but luckily we finished before I overheated, then a swim in the river that was just besides, it was a good Sunday!

Video also up, go and Check!



Monday, June 7, 2021

Portugali enduro karikasarja 2. etapp - Cadafaz

 Jupiii, esimene võit ka sel aastal taskus! 

Tuli see väga palaval päeval või no õigemini kogu nädalavahetus oli palav. Garmin väitis, et keskmine temperatuur oli 33 ja maksimaalne päikese käes 45, kusjuures meil seal mäe otsas polnud varju ka kuhu ennast peita enne lõike, aga ma ikka proovisin mingi põõsakese leida või lihtsalt kiivrit pea kohal hoida, aga jah kogu davaariga, mis meil endurot sõites seljas, ei olnud kerge. 

Kuna kuiv on olnud kaua ja palavusest ei olnud väga palju niiskust pinnases, siis radadel oli kohti, mis olid väga raskesti juhitavad, ehk pidamist ei olnud. Cadafaz on alati raske, isegi sel aastal kui vaid 3 lõiku programmis, siis need olid rasked, nii tehnilised kui ka füüsilised. 

Trennipäeval sain küüti sõpradelt, ehk saime kiiresti tehtud kõik rajad kaks korda, ja Nuno valib liine väga hästi, sain nii mõnegi hea idee. Pärastlõunal sai puhata ja videoid veel üle vaadata ja tähtsamad kohad meelde jätta.

Võistlusel esimene lõik tuli välja hästi, tundus, et ehk kergemalt kui trennis, aga ei tea, võib olla lihtsalt ei proovinud väga kiire olla, seal ülemises osas oli kerge jamaga hakkama saada, pidin seal veel ühest seenior naisest mööda saama, mis peaaegu oleks meie külakuhjaga lõppenud, korra ka jäin nullist kivitaha seisma, aga samas ei mingeid väga suuri apse. Aega hiljem nähes, tean et sellisel rajalõigul on mul veel palju areneda.

Teisel lõigul oli ka paar viperdust, nagu äkki oli suur kivi keset valli, kus mu liin läks, üks kurv läks natuke liiga paljuks ja metsa sisenedes lõpuosas oleks peaaegu valele poolele keeranud, kuna nähtavus metsa sisenedes minimaalne ja mälus oli teine koht. Samas läks ülikenasti negatiivse kaldega sissepööre väikesele tõusule, kus võinuks väga palju kaotada. 

Kolmandal lõigul paar liivast kurvi pidurdas hood rohkem kui oleks võinud, kuid tehnilised osad kivistel lõikudel kenasti ja andsin pedaali nii kuis sain, kuna väsimus kõigil kehas ja minu jaoks oli see suurim eelis. 

Nagu ikka aegu ei teadnud, natuke kontrollisin teise lõigu lõpus, ehk vaatasin oma kellalt palju aega läks et jägmised kohale jõudsid.

Väga hea meel võidu üle ja samuti on see hea karikasarja üldarvestuse mõttes, hetkel siis liider, järgmised etapid annavad nüüd oodata kuni oktoobrini. 

Aitäh kõigile ja tervitan!

Treening video /Link to training video










Yepiii, first victory of the season is in the bag!

And it came on a very hot day, well the all weekend was hot. My Garmin registered average 33 degrees and max 45 in the sun, and on the top of the mountains before stages we did not have a lot of shade, I did my best to hide, but either way with all the gear on, it’s not easy.

As it has been dry for a while and not a lot of moisture in the ground, so there were parts of tracks that were so hard to control, no traction. Cadafaz is always hard, even this year with only 3 stages, it’s hard, physical and technical tracks.

On training day I got transport from friends, and so we were fast doing the stages twice. And I liked how Nuno chose lines, got some good ideas. Afternoon then went by resting and watching the videos over, and remembering the important parts.

On the race day, first stage went well, it seemed easier than on training, but maybe it was because I took it secure and not pushed it too much, it was so easy to make mistakes, and on the hard part got the stress of passing a senior women, almost would have taken both down, one time stopped to zero behind a rock, but nothing major went wrong. Afterwards seeing times I know on that type of section I have place to improve a lot.

Second stage couple of small mistakes, well and some stones appearing suddenly on the sandy line I had to take and sandy turn that went too long. Oh and entering the forest in the down part, saved it somehow, entered the forest thinking I need to turn left and it was right turn, so that was scary. But well one critical section went super, riding in off-camber to a small climb, extra smooth and clean.

Third stage couple sandy corner mistakes, but the rocky and technical parts were clean and fast. And I pedaled as hell when the opportunity came, as the tiredness kicked in on all, I knew this is my strength.

As always did not really know the times, controlled a bit in the finish of second, checked when the others were arriving.

Super glad to take the win and good for the overall standing as well, at the moment I’m the leader, the next events we need to wait until October.

Thanks to all and cheers!



Monday, May 31, 2021

Portugali maantee karikasarja 2. ja 3. etapp - Albufeira ja Palmela

 Kuna kuulun ka Maiatose maanteenaiskonda ja olulisemaid maastikusõite sel nädalavahetusel ei olnud, siis läksin koos naistega lõunasse. 

Reedel sõitsime täitsa Algarve, laupäeval oli Albufeiras eraldistart. Tegelikult ma sain teada, et üks nädalavahetuse võistlustest on eraldi alles nädala keskel, kuna maantee ei ole sel aastal mulle eraldi eesmärgiks, siis ei olnud kursis ja ehk lootsin, et saame kahel päeval kassi ja hiirt mängida grupisõidus. 

Ilma eraldistardi varustuseta, tegin siis oma parima, eks mulle kunagi pole eraldi meeldinud, kuid proovisin jälgida watte ja vändapöörete arvu ja sai korralik 20km kimatud. Tulemusi hiljem nähes ei olnud ka poodium mägede taga, päris palju sõitjaid sõitsid ühte ajavahemikku.

Siis laupäeva pärastlõunal sõitsime natuke põhja poole, Lissaboni lähistele. Pühapäeval grupisõit Palmelas. Ootasin huviga mismoodi kujuneb välja meie võidusõit, aeg mängida. Meil eliidil oli sõita 5 ringi (75km kokku), kus oli laskumine, palju siledat ja laugem tõus, alles finishisse sõites peale ringe oli meil u 400m korralik põnts sees. Sellise profiiliga teadsin, et minul pole mõtet proovida ees ära minna, et eraldit sõita, see pole minu teema ja kuna polnud raskemat tõusu, kus kellegagi eest ära minna, siis teadsin et minu võimalus on viimane pool kilomeetrit. Ja kuskil seal teisel ringil nähes kuidas teised on, tundsin, et kui grupp tuleb koos lõpuni, on võit minu. Olin koguaeg eespool ja kontrollisin, et keegi tugevamatest eest ei lipsa. Aga näe oli üks keda ei osanud arvata, et eest saab, nimelt me stardime kõik koos, seeniorid ja kadetid ja juuniorid, seeniorid ja kadetid keerasid peale 3 ringe üles mäkke finishisse , juunioride peale 4 ringi, ja seal segaduses kui juuniorid olid oma positsioone otsimas et head finishit teha, läks üks eliit märkamatult ka mõned meetrid eest, kuna olin Fiona taga natuke karbis, ei saanud reageerida ja olin üllatunud kuidas tema ei läinud, oli sellises ei tea kas on vaja minna, ees oli kiire pikk laskumine, kus arvas, et saame grupikiirusega ta kätte. Aga vot ei saanud, mingitel hetkedel oli ta eest nii läinud, et ei näinud ka, seda ka lõputõusule minnes. Strava viimase tõusulõigu järgi sain talle 22 sekundit lähemale ja vot need 4 jäi ta veel ette, et kui tulemusi lihtsalt vaadata tunduks, et sõit lõppes grupifinishiga, kuid tegelikult oli jooksik meie eest, keda kätte ei saanud. Hiljem sain teada, et ta valitsev triatloni meister ja eraldistardi hõbe, ehk miks me talle kergelt järgi ei saanud, oli seletatud, ja tema laupäevast võistlust kaasa ei olnud teinud. Aga huvitav oli ja poodiumil lõpetada on alati hea!

Seega hooaja esimene võit annab veel oodata! Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!

eraldistart / ITT








As I am also in Maiatos women road cycling team and no important mountain bike races were not held this weekend I went with the girls to the south.

On Friday we drove all the way to the south, to Algarve. We had individual time trial on Saturday in Albufeira. Actually I only got to know its time trial and not two days of road racing in middle of the week. As road is not my priority this season I was not on track with calendar and well I hoped we were playing cat and mouse the two days.

Without any equipment for time trial and as I have never really liked time trial, I did a decent 20km while checking my watts and cadence during the ride. Seeing the results I saw that podium wasn’t that far and many riders had made similar times.

Then on Saturday afternoon we drove back to north near Lisbon. Sunday road race in Palmela. I looked forward how the race would unfold. We elite riders had 5 laps to do (75km total), where we had a descend , lots of flat and smooth uphill, only after the five laps we turned to a hard climb of about 400 m . So with this profile I knew it didn’t make sense for me to try and go and make a breakaway to time trial and as there was no hard climb to get a smaller group away, so for me the plan was to have it all in the final half kilometer. And somewhere in the second lap, checking the others ride and my feelings, I knew if we arrive all together, I will make it to win it. I was always in about the front, checking that no one strong would get away, but well that happened unexpectedly. As we all start together, seniors, cadets and juniors with us. The senior and cadets turned to the finish climb after 3 laps and juniors after 4 laps. In the confusion of juniors getting ready to go for the attacks one elite got some meters from us, I was little blocked behind Fiona and couldn’t react, and was so amazed that she let her go, she thought we would catch her easy on the speedy downhill with the group speed, but we didn’t , at points we didn’t even see her anymore also going for the climb, she had gone for good. Strava segment on the hard finish uphill I took 22 seconds from her, but the 4 seconds still remained, if by only checking the results one would think it was a bunch who all came to the climb together, but no it was the breakaway that stayed uncatched. Afterwards I learned that she is a triathlete and national champ and also silver in time trial, so that solved the puzzle how she was capable to stay off the group and she had not done the Saturday race. But it was interesting to race and ending up on podium is also nice!

But well the first win of the season still waits to be achieved! Thanks to everybody for supporting and cheering!




Monday, May 24, 2021

Portugali XCO karikasarja 3.etapp - Marrazes UCI C2

 Taaskord Marrazesis, seekord aga oli rada väga kuiv, kohe kummaline oli, seal ikka saanud niiske ilmaga kimatud. Rada on paljuski ehitatud ja pinnatud, aga kuna seal pole rada hooldatud ja oli jäetud lihtsalt looduse hoole alla, siis pinnasesse oli palju veeärajooksuvalle tekkinud ja selline kiviklibu kiht oli igal pool, et kerge oli teha vigu. 

Iseenesest rada on mulle alati sobinud, sellised pigem kergema kaldega tõusud ja kiired laskumised, kus mida kiiremini sõidad, seda tehnilisemaks muutub. 

Nagu ikka närv oli sees, kuid soojendusel tundusid jalad suhteliselt kerged. Stardist väga hästi ära ei saanud, ei saanud kohe jalga kinni ja läksid meetrid, hiljem lahtisel tõusul, lihtsalt sõitsin seal kus olin, kuna mööduda ei olnud mõtet hakata, kuna kiviklibule minnes pigem kaotasid. Kuid peale mõndasid tõuse, laskumisi, sain neljandale positsioonile sõitma, kolmas ei olnud veel vaateulatusest kadunud, kuid viies istus väga lähedal selja taga. Teise ringi lõpus sain juba hoo sisse ja kolmas koht ei olnud mägede taga, hakkasin proovima lähemale jõuda (vahe oli tegelikult olnud kogu aeg 20-30sek), kuna me startisime peale juuniore 3 minutit, siis ikka tulid mõned selg ees vastu. Kolmandal ringil, kui tahtsin kolmandale lähemale saada ja see hakkas õnnestuma, kahjuks üks kutt meie vahel kukkus laskumisel ja minu ees pandi laskumine kinni, pidin minema alternatiivist, mis oli palju pikem, olidki väärtuslikult sekundid taas kaotsis, ja nii et viies, kes ma arvasin on kaugemale jäänud juba täitsa minu taga kolmanda ringi lõpuks. See oli mentaalselt raske laks, et olin punnitamas, et kolmandat kätte saada ja siis hopsti olin hoopis ise kinni püütud. Neljandal ringil kusjuures jälle samal laskumisel olin sunnitud alternatiivi kasutama, ma hakkasin juba kartma, et mõni veel kukub minu ees kivilaskumisel ja selle alternatiivis kaotab juba üle 10 sekundi, õnneks seda ei juhtunud. Aga jah viimasele viiendale ringile minnes olime sõitmas neljandale viiendale kohale koos, samas nähes ees selgelt kolmandat. Ilda möödus minust esimesel tõusul, võtsin ilusti sappa, ta tegi laskumise kurvis vea, hopsti olin jälle temast ees, siis möödus uuesti, olin tema järel kohe, nägin et see kiviklibusel rajal on tal juba raskusi mitte vigu teha. Ühel viimasel pikemal tõusul pani ta nii kiiresti, et ma ei suutnud reageerida, tundus, et kohe jõuab ka kolmandale järgi, lihtsalt minu ja Joanaga võrreldes liikus nii palju kiiremini, kuid Ilda tegi vea järgmisel tehnilisel laskumisel ja olin hopsti jälle tema rattas. Teadsin, et tahan viimastele laskumistele eespool minna, ühel juurikalisel tõusul, kus võimalik minna kahte liini, valisin, siis temast erineva ja kurvi jõudes olime küünarnukkidega koos, natuke nügimist, kuid sõbralik-võistlusmomendilik, sain siiski ettepoole ja laskumisele eespool, järgmisel tõusunukil tegi ta veel vea ja sain temaga rahulikuma vahe, siis vaatasin ettepoole, kus on Joana, andsin veel endast kõik, kuid kätte ei saanud. Oli üks korralik võistlus!

Peale võistlust tundsin, et olin tõesti kõik endast andnud ja täna seda kirja pannes olen sellises zombi olekus, pole ammu endast nii palju andnud. Aitäh lugemast ja vaatamast (Video ka siia), järgmise korrani!




Once again we got to race in Marrazes, this time the track was dry, it was strange actually, always been a bit wet or very wet there. As the track is very much built, then the ground is taken there, and no maintenance had been done, so the track had many rain water drainage parts, and the ground was slippy from the loose gravel, easy to make mistakes.

The track itself has always suited me, majority of climbs not too steep and fast descends, were the faster you go, the more technical it becomes.

As usual a bit nervous, but on warm up the legs seemed quite light. I didn’t have a good start, coudnt clip in right away and meters went by, so the first climb I did were I was, there was no point of trying to overtake as the ground was so loose and would even lose time. But after some ups and downs I got into fourth position, the third not too far ahead, but the fifth close to me. By second lap I got my roll and started to think of catching the third girl, we always had some 20-30 second gap. So on third lap I really tried, but as the junior men had started before us now and then had to pass some guys and one after Joana but before me crashed in one downhill and I was guided to the alternative, which cost me time, as much as by the end of third lap the fifth was once again very close. That was mentally hard, I had pushed hard to catch the front and I had been caught up from behind. On fourth lap once again I was obliged to get the alternative on that descend, I already started to pray that no one would crash in front of me in the rock garden, as there you lose a lot more, luckily that didn’t happen. So for the fifth lap the last one, we with Ilda went together but just a tiny bit more closer to Joana. Ilda passed me on the first climb, I hopped on the wheel, she made mistake in one of the loose turns, I passed again, she after passed me again, I was riding in her wheel, seeing that she already had difficulty to control the bike in these loose conditions. On the longer climb in the middle of the course she pushed so hard, that I and Joana were on another pace, looked like Ilda would catch her, but next technical section Ilda made a mistake and once again I was on her wheel. I knew I wanted to be in front of her for the last technical sections. On a climb with roots there was two line choice, so I took the other than she was taking, we met for the turn, elbows touching and fighting (all friendly and competition situation) for who gets to go first. I got, next up hill section she did mistake on a root and I had a bit more ground on her, so now I just looked ahead, I put everything I had on the pedals, but not able to catch her. Was a real competition until the end!

After the race I felt I had really given all and today writing it I am in a zombie like situation, hadn’t been givin that much of myself.

Video from training and thanks for reading and watching! Until the next time!