Portugal Cup XCM #1 - Penacova

 Alguse sai ka maratoni karikasari siin Portugalis, Penacovas. Korraldajaks minu selle aasta kohalik klubi, kodule lähedal ja korra ka sõitsin trennis maratoni raja läbi, siis olid raja olud natuke kuivemad. Võistluspäev oli küll kuiv ja peale hommikust pilves sõitmist, hajus ka see ja oli päikeseline, kuid päev enne oli korralikult sadanud. Naised said rajale esimestena, ehk me puhastasime rada mudast.

Naistel siis eraldi enne mehi 15min ja rada peale 40km läks lahku, kus mehed tegid pauna, meil oli 74km 1600m+ ja mul tuli isegi keskmine kiirus 19,6, mis on siinsete maratonide kohta kiire. Me, naised saime kenasti ainult oma sõitu sõita, alguse madinas olin pundi ees pool ja kui esimene tõus hakkas, saime Melissaga kerge vahe sisse ja tegime natuke koostööd, et seda suurendada. Peale mõnda aega oli selge, et tema on natuke nõrgem tehniliselt, seega tegi kerge vahe ühel tõusul ja mul sel hetkel ei olnud energiat, et kaasa minna, siis jäimegi eraldi sõitma, et viimased 40km või nii täielikus üksinduses, vahel möödus mõni mees. Viimane osa rajast oli suhteliselt sile, mööda jõekallast, vahel singlitel, vahel suuremal kruusateel, kogu aeg pidi pingutama. Jälgisin oma joomist ja söömist algusest peale ja hea korralik pingutus, kus viimasel järsul tõusul tundsin, et olin palju kehast andnud. Hea näha lõpus, et vahe ei kärisenud üldse pikaks võitjaga.

Tore oli ka, et Liisa tegi võistlust kaasa ja sai head seltskonda ja meie salakeeles lobiseda enne ja peale võistlust, stardi fotol on tema ruudulist pluusi minu selja taga näha, ta sai mu hardtail Cannondale proovida.

Tänud kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!

Also the marathon season started here in Portugal, in Penacova. Organizer was my local club, close to home and I had ridden the marathon course once in a training, although then it had been much drier. The race day was dry and after riding in a cloud in the morning we got the sunshine, but the day before had rained a lot and as we women got to the course first, we cleaned it from the mud.

So women started 15min before men and after 40 km the course split where men went to make some more kms, we had 74km with 1600m+ and my average speed was 19,6 which is high for a marathon race here. We, women could ride our own race and staying in the head of the bunch we hit the first long climb, we got a cap with Melissa, so we made a bit of teamwork and stretched it a bit more. After some riding together it was clear that I had advantage in the technical parts, she made her move then on the next longer climb, at that moment I didnt have the energy to go with her and from then on I rode alone all the 40 or so km, only few men passed. Last part of the course was quite flat flowing with the river bank, going on singles and then a fire road again, so it was always work mode on. I checked my drinking and eating from the start, and always pushed good, on the last steep uphill I felt that my body is pretty empty. It was nice to see that I did not give too much time away for the winner. 

It was nice also that Liisa made the race, had good company and could chitchat in our secrete language before and after the race. On the race start photo you can see her jersey sleeve right behind me, she got to try out my hardtail Cannondale.

Thank you everyone for cheering and supporting!

Melgaco XCO UCI C1

 Alustasin hooaega xco võistlusega Melgacos, Portugali piiril, st jõgi, mis kõrval lookles ongi piiriks Portugali ja Hispaania vahel. Seal võistledes on alati probleem, et gps tahab alati ajas ette minna kellaajaga, ka telefonid jm nutid.

Kui hooaja ettevalmistus oli läinud plaanipäraselt ja kõik sujus, numbrid on head, siis peale sünnipäeva reisi suutsin külmetada, ehk nohu ja köha, mis osaliselt häirisid nädala sees trenne. Ka võistlusel oli vahepeal hapnikuteede puhastamine, mis häiris. 

Sel aastal sõidan siin Portugalis uue klubi all, enda elukoha lähistel baseeruvas klubis, Penacova. Oligi esimene võistlus koos nendega, kõik sujus ja klubi on hästi organiseeritud. 

Laupäeval oli rada tolmune ja ilm päikeseline, pühapäeva hommikul oli jahe, pilves ja kergelt vihmane, kohe külm võiks öelda. Stardijoonel olid varbad kingade sees külmunud kringlid. Aga kuna sõidupluusi all oli tuulekindel aluspluuse ja jätsin ka kaelasalli kaela, kuna niigi nohu-köhane, siis parem nii. Varbaid hakkasin normaalselt tundma peale tundi sõitu. 

Stardist sain okeilt ära, proovisin Laraga minna, aga nii palju särtsu alguses ei olnud ja nii ma jäin sinna ei-kellegi-maale ehk sõitsin enda sõitu, proovides koguaeg pingutada maksimaalselt, vahepeal sai mõned juuniormehed kinnipüütud ja ühe juuniornaisega ringi pingutada, viimasele ringile minnes isegi nägin Larat, kus rada siksakitas, korraks mõtlesin, et oh vahe ülipikk, aga siis viskasin pilgu kellale ja jälgisin kui ise samasse punkti jõudsin, ütleks et ise endaga võistledes olin siiski head tempot hoidnud ja vahe lõpuks ei olnud midagi väga hullu. Ei midagi suurepärast, ei midagi hullu esimese võistluse kohta, täitsa ok sõit, kus oma seatud eesmärgid täitsin, küll tervis ja vorm ka paranevad. 

Rada oli sama, mis eelmistel aastatel, ikka palju kivi ja imelikke liine, ehk proovid imelikest kõige sujuvama leida. Muidugi veel harjun rattaga, loomulikult on laskumised palju rahulikumad, kuna ei pea nii täpselt rada valima ja saan rattal lihtsalt minna lasta, siis sirgetel ja tõusudel pean veel arusaama, millal on kiirem amordid kinni ja millal mitte. Ah ja kuna klubiriided ei ole veel kohale jõudnud, siis naistepükse oli õnneks eelmisest aastast uusi alles, et sain jalga, särgi sain laenuks ühelt, ehk et geelid jooksid koos särgiga ümber keha.

Aitäh lugemast ja toetamast, kirjutamiseni!

Päikeselised pildid trennist ja hetkel vaid ühel pildil, mis leidsin, võistluselt . Tulemused postituse lõpus.

Started my season with xco race in Melgaco, right at the border river with Portugal and Spain. Racing there is always a bit problematic with the time change, gps and all the smart technology wants to switch the hour.

When the season preparation has gone well and without any big interuptions, then coming back from my birhtday trip I caught a cold, nose and throat sore, that had affected my weeks trainings and also on the race day the airways werent always as clean as would like. 

This year I ride for a new club here in Portugal, club located near my living, Penacova, This was the first race I made with them, all was smooth and club is organized well. 

Track on Saturday was dry and dusty and weather sunny, then Sunday morning was cool, cloudy and a bit rainy, straight cold I would say. At the startline my toes were frozen inside the shoes. But I gebt a windproof innerjersey and buff around my neck, then the overall feeling was ok, after an hour racing also my toes were feeling ok. 

From the gun I got away fine, I tried to go with Lara, but didnt have that much spark in me, so I was left somewhere no-mans-land, it means mostly I just rode by myself, once in awhile caught up a junior men and one lap could make rhythm with a junior girl. But majority I just tried to max my ride by myself, beginning of last lap I saw Lara  where the track sicsacs, and for a second I thought wow its major gap, but then caught myself from that thought and looked the clock, and when was at that point myself checked again, so nothing major for my first race and riding alone. I had a decent race, fulfilled my goals for the race, and the health and form will get better on the way.

The track was same as years already, much of stone and awkward lines, where you choose the least awkward for yourself on the day. I am still getting to know my bike, so also was a good test, of course going down I can be more relaxed and go much more worryless with the line, there are still yet those uphill and flat sections where I need to figure out where to lock and not to be fastest. Oh and as the clubs jerseys havent arrived, I had a borrowed jersey which was way big and gels were riding around with it. 

Thanks for reading and supporting, until the next time!

Sunny photos from training day and found just one from race day. Results scroll down.

Uus aastakümme!

 Tükkaega pole jälle midagi kirjutanud, eks mis siin nii ikka kirjutada, ikka vändanud ja vändanud, proovinud endale nii hea treener olla kui oskan, samas nii hea sportlane kui suudan! Samuti oma paarile individuaalsele harrastussporlasele treeneriks ja alates veebruarist olen andnud ka laupäeviti trenne Agueda klubi lastele.

Ümmargune aastanumber sai ka ära tähistatud, mingi hetk eelmine aasta mõtlesin sellele ja ostsin odavad piletid Terceira saarele, seadsin treeningplaanis kergemale nädalale ja aktiivne puhkusreis oligi planeeritud oma 40. eluaasta tähistamiseks! 

Mõned pildid saarelt. Olen arusaanud, et mind täitsa köidab saareelu.

Aga nüüd kohe-kohe hakkabki hooaeg ja blogi ärkab ka uuesti ellu!

Peatse kirjutamiseni!

Local sushi place, with fresh fish and I drank a juice cocktail! Cheers to me!

Has been awhile since I wrote here, but well there is not much to write, I pedal and pedal, and tried to be coach for myself as good as possible and an athlete as good as capable! Also coach for the couple of hobby riders and from February been giving trainings on Saturdays to the kids of Agueda club. 

Around number also celebrated, at some point last year I felt I wanted something different for the date and booked some cheap flights to Terceira, set the training plans as easy week and so there it was an active week to celebrate my 40th birthday! 

Couple of photos from the island, I have understood that I am quite drawn to island life as general.

It wont be long and the season begins and my blog springs to life again!

Write to you soon!

Head uut aastat!

Toredat aasta algust! Täna tegin esimese väikese tiiru uuel rattal, vaatasin, et mõõdud oleksid enam vähem, siis saab juba pikemale ringile mingi päev minna. 

Uus ratas on Lapierre XR 9.9 2022 aasta mudel. Soetatud see Lapierre toetusega ehk olen nende sportlane/saadik. Eelkõige peaks see olema mu seljale ja kehale palju andestavam kui mu eelmine ilma taguamordita, ehk rohkem energiat ja mugavust pikematel sõitudel.

Parimad soovid kõigile ja aitäh kõigile toetajatele!

 Happy new year! Today was the day to take my new bike out for a fit ride. Now it should be ready for some longer ones. 

New bike is Lapierre XR 9.9 2022 year model, and bought it with special price as now I am Lapierre ambassador. Now it should be much more gentel for my back and body, than my previous hardtail, therefore it means more energy and comfort for the longer races. 

All the best and thank you for your support!

Hooaeg 2022 purgis!

 Hooaeg oli mahukas, hooaeg oli tegus, hooaeg oli edukas!

Hooaja plaanid oli ambitsioonikad, olid mõned rasked mitmepäeva maastikurattatuurid, kuhu läks mu fookus, olid ka mõned ühepäevasõidud, kus tahtsin olla heas minekus, näiteks B150 et nii pikka päeva rattal nautida on hea kui on mõnus tunne, mul oli hea tunne!

Kokkuvõttes tuli palju võistluspäevi, koguni 40! Aastast on see kolmandiku rohkem kui täies pikkuses kalendrikuu ja peamiselt olid need maastikurattasõidud, mis ei ole nii kergesti läbitavad kui maantee omad. Ühel päeval oli starte isegi kaks (täiesti erinevad sõidud), ikka sain Maarise moodi hullusega ka hakkama!

Samas justkui võistlusi ei olnudki nii palju, kui hakata tulemusi vaatama. Kui juba tulemusi vaadata, siis edukust mõõdan just potentsiaalis, mida reaalsed tulemused alati ei peegelda, aga teadmine, et minek oli hea ja eks mõnel korral tuli ikka koht selle vääriline. Kõik tulemused mul siin blogi paremal veerul olemas, ei hakka siia kokku lugema. 

Kogu toimetamine sel aastal oli minu MTBcamps (www.mtbcamps.eu) projekti raames, et teavitada rohkemaid võimalustest siinkandis rattaga sõita ja Portugali avastada ja selleks ei pea üldse mingi proff olema, mõnusat rahulikku avastamist on ka tore teha!

Minu võistluskäike toetas Saksa Automaatika , kellele olen ülimalt tänulik.

Minu toitumist toetas NeoLife, suurepärane lisa korralikule toidulauale.

Minu ratast aitas hooldada Goingbike, kust ma ise olen saanud väärtuslikud mehaaniku oskused. 

Kõik, kes on oma panuse nii väike kui suure minu väntamistele andnud, on minu toetajad, aitäh teile!!

Seda aastat 2022 on veel tervelt 1/6, minu lemmiknumber on 22 ehk mahub veel toredaid hetki ratastel siia aastasse, kellel huvi siia kanti sõitma tulla, andku aga teada! Samuti praktiseerin oma treeneristaatust, kellel huvi kaugemalt, siis toimib minul kenasti Trainingpeaks platvorm. 

Tasakesi on ka plaanid järgmiseks hooajaks paika hakanud loksuma, pidin aru saama, mis mind veel motiveerib ja inspireerib kannatama. Ja kuna hooaeg oli edukas ja mis peamine, et tervis kannatab, siis jätkan kihutamist eliidi seltskonnas. 

Suured tänud kõigile ja peatse kohtumiseni!

If anyone is interested in this beautiful flower cycling kit, I still have some in stock! 

Season was voluminous, season was active, season was a success!

My plans for the year were ambitious, many multiple day mtb stage races, onto which my focus went, also wanted to be in good form for couple of one-day races, for example you want to be feeling good on event like B150, its a long day to be feeling.

Overall I had lots of racing days, total of 40 days! In a year more than a month just racing and most of them were mountainbike races, they are much more demanding than road races. One day I had even two starts (totally different races), so I did some Maaris-like craziness as well!

Competition number wasn't that huge, if to look at the results list. If to look at the results then I measure the success in the potential and feeling, not the real result, as many had other issues and not my actual physical capacity, but also had some good results that reflected that. All my results are here on the right column of the blog, so I don't repeat them here. 

All my year went by my project MTBcamps (www.mtbcamps.eu), to get more the word out of the possibilities to ride here in Portugal and discover the authentic side of it, and you don't have to be no pro in riding to do so, its nice to discover also in causal easy pace!

My racing trips were supported by Saksa Automaatika, forever thankful for them!

My nutrition was supported by NeoLife, to add that extra to the food.

My bikes were helped with maintaining by Goingbike, from were also my precious mechanic skills are originated. 

All of you who supported me in small or big way are my supporters, so I am so very grateful for each and everyone of you!!

The year 2022 has still 1/6 of it left and my favorite number is 22, so I hope many nice moments on the bikes are still waiting for their turn. So anyone having will to come here to ride, let me know! Also I practice my coach degree and for those further away, I use Trainingpeaks platform for my athletes. 

Slowly my plans for next year also get more solid as I needed to see what is that motivates me and pushes me to suffer. And as this season was a success and whats most important that my health still allows me, I am continuing to ride in elite category.

Thank you so much and see you soon!

14. maratona Laac-Laacar

 Minu hooaeg kui selline on läbi, kuid kui kohalik maratonikorraldaja kutsub mind enda maratonile ja nimetab ka ametlikuks võistluse ristiemaks, loomulikult võtan osa. 

Plaanipäraseid trenne hetkel ei tee ja puhkan selles mõttes rutiinist, kuid rattaga sõidan ikka, kuna ju lihtsalt meeldib. Seega ei olnud ka midagi selle vastu, et pühapäev kõrval linnast koos mitmesaja harrastajaga sõitma minna. Loomulikult meeldib mulle ka kihutada, ehk et alguse võtsin suhteliselt rahulikult, et soojaks saada, kuid kui soe sees, siis sõitsin ikka punases. 

Mõnus on ka uusi radu avastada, kuigi mäekülg risti-rästi läbi sõidetud, siis ikka leiduvad mõned kohad, kuhu veel sattunud pole. 

Maraton kuulus kohaliku regiooni karikasarja, tegin siis puhta töö, naiste üldarvestuses esimene, eliidis esimene ja ka isegi kohaliku regiooni karikasarja võit tuli (olin aasta alguses ka ühe võitnud).

Ja lõunasöök oli ka korraldaja poolt kingitud, kõigil osavõtjatel oli võimalik lisa eest endale lõunasöök broneerida. Tavalisest, peale rattavõistlust, einest erines ta palju, see oli ikka selline pidulik lõunasöök, kus toit serveeriti lauda ja toidunõud ei olnud plastikust ega papist vaid ikka need õiged. Meie regiooni üks spetsialiteet - piimapõrsas ja loomulikult meie regiooni jook - vahuvein , olid need pärlid. Kui muidu mulle pole piimapõrsas nii väga meeldinud, siis sai kinnitust, et tegija ja tegija vahel on vahe, ehk et toit oli kohalikust üleriigiliselt tuntud restoranist, väga maitsev oli!

Väga sobilik üritus hooaja lõppu! Soovitan tulevikus teistelgi osa võtta koos lõunasöögiga! Au olla sellise ürituse ristiema.

My season as such is over, but if a local marathon organizer invites me to his marathon and even nominates me as the godmother of the race, sure I will participate. 

I dont train according to plan right now, free of routine and must, but I ride my bike as I just like it. So it was very pleasant to ride with other few hundred enthusiasts starting from nearby city. Of course I also like to ride fast, so at first I took a bit easier to warm up, but then I rode in the red zone.

It is also nice to discover some new trails, although this part of the mountain is pretty well known to me, then now and then still I find some new trails, just like now. 

The marathon pretended also to the local region series, I did a full sweep, I took the win in the women overall , in women elite and even managed to win the overall of the regional series (I had won one also in the beginning of the year)

And lunch was also ofeered by the organizer, it was an extra all participant could get . From the usual after race meal it was very different, it was a proper one, where you were served at the table and it wasnt on plastic or paper dishes, but the real ones. And the stars of the meal were our region specialities - suckling pig and sparkling wine. I have not been a real fan of suckling pig, but it got confirmed that chefs are different, our food was from a countrywide known restaurant and it was excellent!

Very appropriate event to the end of the season! I recommend this event´s future editions to all of you, racers or just riders, and its fully recommended with the lunch ! It is an honour to be godmother of such an event!

Tierra Estella Epic 2022

 Vau! Mida võistlust! 

Millegipärast juba aasta alguses panin tähele seda võistlust ja panin kalendrisse kirja, kuna registreerimine algas alles juulis, siis ta jäi nii öelda ootele. Ja juulis ei olnud sel hetkel kui kalendris meenutus oli, aega ja siis alles paari nädala eest tuli uuesti meelde, õnneks korraldajad olid tervitavad ja võtsid kenasti meid nimekirja, reis Baskimaale ootas. Ma eeldan, et just see piirkond kutsus mind, et miks mul aasta alguses see võistlus silma hakkas. 

Paar päeva varem lõppes mul giiditöö, mis oli mahukas km poolest, kuid madal intensiivsuse poolest, ehk et midagi hullu ei tähendanud vormile, aga päris ideaalne võistluseks ka polnud. Reedesel reisipäeval läksime ka söögikohaga alt ehk laupäeva hommikul enne võistlust oli mul kõht lahti ja sees kõik mulkus, esimesel tõusul mõtlesin, et kas tõesti jamab see mu võistluse ära, kuid õnneks tõmbas tagasi. Mis ei olnud päris hea oli, et olin jätnud buffi kaela ja käised kätte, kuna hommikul oli väga külm (ja tegelikkuses saingi külma pühapäev/esmaspäev kurk paistes ja rögane), kuid päeva peale hakkas mul häirivalt palav.

Sõitsin suhteliselt lähestikku esimese ja teisega, kuid ma peatusin joogipunktides, et oma pudeleid täita, siis tuli ka kolmas tagant järgi, too naine sõitis aga koos partneriga, ehk et ta päris ausalt ei sõitnud ja abistaja pidevalt olemas sirgetel. Viimasest joogipunktist finishini kahjuks olin ise pisut läbi ja andsin kõige rohkem aega just sel viimasel 17km ära. 

Kuna naised startisid 5 minutit peale mehi, siis jäi ka päris palju meile jalgu, tõusu peal ei ole nii hullu, siis kas on rohkem ruumi et mööduda või tundub singlil, et neil on kergem rada anda. Laskumistel, mis olid nii lahedad, siis on mehed ikka rohkem machod, ehk et ikka kohtas neid kes kui kuulsid naishäält rada hüüdmas, siis mõtlesid, et ah ma sõidan piisavalt kiiresti, kui kiire naine ikka olla saab. Seega ma proovisin alati tõusunukkidel enne laskumist natuke kiirendada, et ei peaks väga palju laskumistel niisama passima, vahel ikka pidin, aga üleüldiselt sain peale poolt maad ikka oma kiirusega laskuda.

Kokkuvõttes naiste üldarvestuses neljas ja naiste eliidis 2 koht, ehk et poodiumile sain üllatuslikult ka! 

Muidu oli võistlus suurepärane! Mulle meeldisid rajad tohutult, oleks natuke värskust vaid rohkem olnud. Väga lahedalt palju singleid ja huvitavaid radu, väga hästi märgistatud ja söögi/joogipunktid tiptop, enne pärast finishit hästi korraldatud, ehk et see on võistlust mida kordaks kohe kindlasti! 

Minu aeg 91km läbimisel oli 5h55min.

Wow! What a race!

Somehow already in the beginning of the year I noted this race down to my calendar, but as the registration started from July, then it was on hold. And when in July I had the alert to register, I didnt have the time to deal with it, so just few weeks ago I contacted the organizer and they were welcoming and put our names in to the start lists, the trip to Basque land awaited. I think it was the area that drew me to this race. 

Few days before I ended a guiding job, that was huge in km, but low in intensity, so it was not too bad , but also not totally perfect for the race. On Fridays trip up north also we got some food, that was not suitable for our stomachs, so on the race morning I had diarrhea and my stomach was all upset, on the first climb I was worried how will I make it to the end. Also which wasnt great that I had left a buff on and also the arm warmers, as it was super cold morning (and actually I caught a cold as Sunday/Monday the throat all swollen and in pain), but by the hours the day heated up and I was super uncomfortably feeling the heat. 

I rode quite close to the first and second woman, but then I stopped at feed stations (no support team besides the track) to fill up my bottles, so the third one also got up with me, but she was not actually riding fair, she was always helped by a partner who had waited for her and helped on the flatter parts to pull. From the last feed station to the finish I felt the worse and on those last 17 km I lost the most of my time to the first ones.

As the women started 5 minutes after the men, then also many got on our way, it is not that bad on climbs, as there is generally more room to pass, or it is easier to give way. But on the downhills many are still pretty macho and when they hear a woman´s voice calling for pass, then they think oh I am fast enough, how fast can a woman be. So many times when I could I tried to pass on the tops before going down, so I would not have to cruise down and could fly down at my speed.

Overall I was the fourth woman and second one in elite category, which was my podium surprise! 

I loved the race a lot! The tracks were amazing, it would have been even more fun to have more freshness in the body to attack the course, but nevertheless the course was super fun to ride and interesting, very well marked and organized, feed zones all good and before and after finish also well organized! It is a race to repeat!

My time for 91km was 5h55min

Portugal Cup XCO UCI C1 - Avis

 Võistlus kuumas Alentejos, õnneks oli nädala sees ka Avises vihma tulnud ja vähemalt tolm oli kinni ja liiga lahtine rada ei olnud.

Muidu mulle isegi meeldib Avise rada, kuid nad võiksid vahel midagi muuta ka, suhteliselt igavaks läheb muidu. Näiteks selle tüütu järsu mäe võiks mingite sik-sakkidega põnevamaks muuta. Igatahes rada on tähelepanu vajav ja eriti puhke hetki ei ole, kui just aega ei ole raisata. 

Stardist minnes oli tunne suhteliselt hea ja võitlesin end enne singlile minekut esikolmiku taha, seal ma olin suurema osa rajast, nendest mõned meetrid taga pool, hiljem peale seda järsku mäge libisesid nad eest, tagant polnud mul jälle kedagi näha. Nii ma sõitsin kõik need järgnevad neli ringi, üksi. Vahel oli mõni juunior poiss, kelle kinni püüdsin, vahel mõni naissõitja, kellele ringiga järgi jõudsin. Kuid jah selline iseenda ja rajaga sõit oli. Palav oli ja ühes joogipunktis vahetasin alati pudeli ja teises sain pudeli vett mida siis endale kaela kallata. Hea tunne oli pingutada, olen sõiduga rahul.

Peale finishit ootasid meid kõiki anti-dopingu sellid, ehk et korraks auto juurest järelvalvajaga läbi, litsent ja vahetuspluuse kaasa, ja sealt edasi juba kontrolli. Suhteliselt pikalt läks, eks see ka suhteliselt tavaline minu puhul peale intensiivset võistlust. 

Tänud kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!

Race in the hot Alentejo, luckily it had rained during the week in Avis, so the ground was compact and not too dusty.

I kinda a like Avis track, but they could think of doing something different for it not the get boring. Like the steep straight uphill could be made zig-zag and invent some interesting uphill sections. At least the track always needs attention and one cannot rest on the track if you dont want to lose time that is. 

From the start I felt quite good, before the single tracks I fought my way into 4th and was after them most of the lap until the long uphill where they slipped away on the last part, and I could not see anyone behind. So that was my race riding there alone the next 4 laps. Once on in a while I caught up with a junior men or some female lapped , but mostly it was just me and the track. It was hot day, always changed the bottle in one feedzone and got a small water bottle in the second one to refresh myself. I felt quite good in effort and I am happy with my race. 

After finish line we all got tagged with anti-doping guys, so quite stop at the car with a marshal to get my licence and spare shirt and to the control room. It took me quite a while to get it done and it is quite normal for me after intense race.

Thank you all for cheering and supporting!

Spar Swiss Epic 2022

 Natuke hiljem, kuid parem nii kui mitte kunagi. Lihtsalt polnud enne aega/energiat, et blogi üles saada, kõik asjad võtavad oma. 

Kui kalendrit planeerisin ja vaatasin, siis peale VCGPE tundus piisav aeg, et välja puhata ja uuesti värskelt hoos olla Sveitsiks. Kuid alati ei lähe nii nagu planeeritud, nagu teate, siis sel aastal läks VCGPE vägagi raskelt ja võttis keha päris tühjaks, seega tegin küll minimaalselt ja taastavaid trenne peale seda, siis Sveitsi reisi algus oli juba reedel, et enam-vähem autoreisiga pühapäeva õhtupoolikuks kohale jõuda Arosasse. Ka autoreis üksinda ei ole kerge, samamoodi väsitav, eriti kui Pranstsusmaal venis reis teisel päeval oodatust kauemaks, kuna lihtsalt ummikuid sattus teele nii siin kui seal. Kolme päeva peale kokku sõitsin üksi läbi 2300km, aga õnnelikult olin Arosas ja jõudsin kerge tiirugi rattal teha, et jalgu kerida. Imekaunis koht, polnud veel varem sinnakanti sattunud. 

Hilisõhtul jõudsid ka Liisa ja Paul ja väike Saara. Esmaspäeval tegime Liisaga väikse tiiru lubatud rajal ja käisime numbrite järel. 

Etapp 1 - Arosa - Arosa 59 km 2250m+

Keha polnud valmis korralikuks pingutuseks, hoidsin silma peal pulsil ja võtsin tempokalt kui natuke tagasihoidlikult, kuna tundsin, et polnud suurt värskust, Liisa sai selle võrra kergema päeva. Õnneks ka mina sain natuke hinge tõmmata kui ühel pikemal laskumisel kuidagi kergelt eest talt libisesin. Kuigi etapp ei olnud teab mis pikk, siis minu jaoks oli päev üks venimine, eriti see viimane tõus sinna Hörnli otsa. 

Etapp 2 - Arosa - Laax 79 km 2900m+

Juba soojendusel tundsin, et täna juba jalad teevad koostööd ja nentisin seda ka Liisale. Stardist minnes oligi seda tunda, et päris hea, seega sai ka Liisa teistkordsel ronimisel Hörnli otsa kannatada. Sealt teisele poole alla oli pikk pikk laskumine, mis ei olnud just alati kõige mugavam hardtailile, ehk kui vahepeal võtsin rahulikumalt, et mitte Liisalt eest minna, siis vahepeal jällegi oli tegu, et sammu pidada kui olid suuremad raputavad sekstsioonid ja palju kivi kus ära lüüa. Tabas ebaõnn ja koheselt peale esimest joogipunkti, kui oli uus täis pudel peal, kadus see raputaval kiirel laskumisel ära, ehk et sealt peale pidime kahekesi Liisa pudeliga hakkama saama, kuni teise joogipunktini, see koheselt ei andnud tunda, kuid mingi hetk tuli ka vikat, kuigi siis juba juua sain, kuid vahepealne koonerdamine oli siiski mõjutanud ja viimased 20km olid rasked. 

Etapp 3 - Laax - Laax 63km 2200m+

Uus päev ja uus võitlushing. Sel päeval juba saime päris korralikult neljanda paariga koos sõita, kuna naispaarid võivad tuules sõita vaid naispaaridel, siis tegelikult väsitame me endid ikka palju rohkem kui kõik teised paarid kelle ümber on rohkem sõitjaid kellega tööd jagada. Igatahes sel päeval sõitsime päris pikalt koos teistega, viimasele tõusule minnes tahtsin ka nendega üles saada või vähemalt proovida, kuid Liisal oli raskem, võtsime tempot natuke alla, saime mäest üles ja viimane laskumine ja jõudsimegi tuuri selgroo murtud. Ütleks et kõik nii kiitsid ja ültesid jah vot see Runca viimane laskumine on tore, vot ei olnud, hardtailil ja kui rada nii katkiseks hooaja jooksul sõidetud, no vot ei olnud nauding üldse, ma kindlalt eelistan looduslikku metsa alust rada, sellisele katkisele ehitatud rajale. 

Etapp 4 - Laax- Davos 100 km 2800m+

Taaskord väga palju tööd kahekesi, palju oli ka lamedamaid kohti, kus tõesti oleks teiste tuules kergem sõita, aga vot meil naistel on raskem. Mingi hetk sõitsime ka neljandatega koos (me iga päev olnud viies paar finishis, seepärast nii ütlengi) kuid päev venis ja oli külm ja vihmane. Lõpus olime mõlemad külmunud ja juba mõned kümned km enne finishit hakkasin keha rohkem rattal liigutama kui ainult jalad, et saada natukenegi liikuvust ja sooja. Finishis oodati meid fooliumkiledega ja saime ka pea koheselt sooja dussi alla, mis oli vägagi pikk, et saada kogu keha jälle sooja.

Etapp 5 - Davos-Davos 58km 1850m+

Viimane etapp algas kohe pika järsu tõusuga, valus oli kuid mõlemad kannatasime ja jõudsime tippu koos neljandatega. Sealt edasi tuli mõnus singel mäeserval koos juurikatega, seal saime neljandatel eest, sain ka ise natuke puhata, kuna liuglesin kergemalt nende juurikate vahel. Siis mingi hetke said neljandad meid jälle kätte ja viimasele tõusule jälle koos, kahjuks pidime nad eest laskma, kuid ergutasin Liisat nii kuis sain ja viimastel kurvidel mäetipus oli neid isegi ees näha, laskumisel taaskord sain ma natuke rohkem puhata ja kui saime viimasele 5km siledal võtsin Liisa sappa ja andsin tuld, sõitsin ja tundsin, et jalas ja kehas on veel mida anda. Panin kõik jalgadesse, kahjuks siiski taaskord viiendad, väikseima vahega. Arvan, et minu lemmik etapp oligi see viimane, palju huvitavat singlit ja piisavalt lühike etapp et seda ilma suurema väsimuseta nautida. 

Tehtud see saigi! Finishis! Swiss Epic tehtud!

Kahju, et sel aastal see Horvaatia pooleli jäi, oleks isegi saanud Epic Series Legendiks, ehk kõik kes lõpetanud kolm epic üritust saavad selle, ma pole kindel, kuid minu teada veel ühelgi eestlasel seda tiitlit ei ole. 

Mis siis edasi sai, ma tegin hullupöörase automaratoni otsa. Alustasin samal õhtupoolikul ja sõitsin pea terve öö, siis loomulikult tegin peatuse kuskil Prantsusmaal paariks tunniks, kus autos tukkusin, kuid vara varahommikul edasi, nii sain ka ummikuid vältida. Pühapäeva õhtuks oli 2300km autoga sõidetud ja mina kui zombi, kohe otseses mõttes, ma olin omadega nii läbi, kuna autosõit võtab nii palju tähelepanu energiat ja sellel ma ei saanud langeda.

Sellele järgneval nädalal oli mul rõõm MTBcampsi raames sõita koos puhkusele tulnud sakslasega, loomulikult oli see mõnel päeval natuke keerulisem, kuid õnneks tempo oli pigem rattasõidu nautimine ja looduse ja ümbruse vaatlemine, seega väga tore oli. Swiss Epicult MTBcampsi tiimina võistelda ja siis järgmine nädal MTBcampsi giidina rattasõitu nautida.

Kes pole veel kiiganud, siis kindlasti vaadake ka lehele www.mtbcamps.eu

Tänan kõiki, kes kaugel või lähedal kaasaelasid, Liisat ja Pauli, kõiki toetajaid ja ergutajaid! Aitäh!

VCPGE 2022

 Taaskord siis paaristuuril Vila do Conde Peneda Geres Extreme- il koos Filipega. Viies kord seda tuuri sõita ja neil tore väljakutse, et kes on teinud viimased viis järjest saavad nendelt ilusa särgi, seega oli minu kord saada, Filipe sai juba neljanda särgi, kuna on kõik kaheksa korda, mil seda võistlust korraldatud, osalenud. 

Reede Garmini andmetel - 117km 3042m+ keskmine temp. 31 maks 40 (pidevalt üle 32 oli peale 3h kui olime juba sisemaale mägedesse jõudnud), marsruut Vila do Conde - Vieira do Minho. Ametlik aeg 7h43´31´´ , tiimide arvestuses 42 (segapaaridest 2).

Alguses oli ok, võtsin tundega, et on võistlus, aga mitte maksimaalne tempo, selline mõõdukas, eks Garminil oli ees koguaeg kaart, tuur on täielikult GPS raja järgi, ja peab tähelepanelikult pöördeid jälgima ja samuti ka liiklust, et ohutult maanteid ületada ja linnakesi läbida. Päris palju oli sel korral valepöördeid, ehk pidi hoo nulli võtma ja paar meetrit tagasi keerama. Teine segapaar tuli üllatuslikult tagant järele mingi hetk, ehk kuskil tund aega sõidetult. Siis sõitsime suhteliselt lähestikku, et toidupunktides nägime alati üksteist, kuskil peale 5h hakkas mul juba päris paha, vahepeal oli juba selline iiveldustunne (kuumus), kuna olin ka päev enne lennanud, siis seegi aitas kaasa vedeliku puudusele. Ehk eelviimasel tõusul oli juba päris paha, jalad krambitasid. Pidin hakkama pause tegema, kuna nii tõusul kui laskumisel võtsid jalalihased krampi selliselt, et liikuda ei saanud. Mul pole kunagi nii hulluks asi läinud, et täielikult paraliseerun. Enne viimast joogipunkti läks ka teine segapaar eest oma teed. Ma isegi ei mõelnud võistlemisele, ainuke asi oli, et kuidagi finishisse jõuda, ükskõik millal, aga et jõuda. Viimasel 6km tõusul tegin nii mitmeid pause, kus lihtsalt istusin varju maha ja puhkasin, et jalad saaksid edasi liikuda. Võib öelda, et see oli mu üks hullemaid päevi rattal üldse, aga ma ei tahtnud katkestada, nii enda pärast (hiljem teiste jutte kuulda ja mõelda,et oleks võinud ju edasi proovida), kui ka ei tahtnud oma paarilist Filipe alt vedada. Tema muidugi pidi lihtsalt ootama, et ma jalad alla saaksin. Ega seal palavuses niisamagi mõnus olla ei olnud. Viimased kaks tundi oli pidevalt 38-40 juures. Ma ei tea kuidas, aga paarisaja meetri kaupa, saigi lõpuks mägi otsa ja rahulikult veeresime finishi poole. Kaotust vaid selle mäega esimesele segapaarile tuli 33min, aga imekombel tagant teisi segapaare isegi mööda ei läinud. 

Laupäev Garmini andemetel 77km 2787m+ kesmine temp. 34 maksimaalne 47! Üle 34 oli alati peale 3h. Marsruut Vieira do Minho - Vieira do Minho, ametlik aeg 5h55´39´´. Paaridest 44 koht ja segapaaridest 2. 

Võite ette kujutada, kui läbi mu keha oli, reedel isegi lihtsalt hotellis olles ja külge keerates võtsid lihased krampi, ehk laupäeva eesmärk oli alati hästi rahulikult, kuidagi mägedest üle saada, alati nii palju kui võimalik end kasta ja kosutada toidupunktides. Võistlus mõte oli täielikult välistatud, lihtsalt päev üle elada, kuna oli oodata kuuma ja nii ka läks. Seega hästi kalkuleeritult ja lihaseid nii vähe kui võimalik pingutades (muidugi need mäed tahtsid ületamist) läks päev mööda. Lihased krampi ei läinud ja peatused olid vaid toidupunktides. Üllatuslikult sõitsime enamus etapi koos liidrisärgis segapaariga, kes lõputõusul ikka natuke võistelda tahtsid ja eest ära pingutasid. Kaotust neile tuli napilt alla 3 minuti. 

Siis laupäeva õhtupoolikult oli mõnus sunset lounge väikse joogi ja snäkiga, ning jagati 5x särke ja ka päeva poodiumid. Sai päris palju jala käia, mingi tunnike kindlasti. 

Viimasel päeval panime mõlemad siis saadud 5X särgid selga!

Pühapäev Garmini andmetel 92km 1750m+ keskmine temp 19 maks 24. Marsruut Vieira do Minho - Vila do Conde. Ametlik aeg 4h29´17´´ paaride arvestuses 27, segapaaridest 1. 

Algus nagu ikka hommikul, kui temperatuur veel kõrgel polnud ja liikusime ranniku poole, esimesel tõusul tuli ka udu ja olime terve päev pilves. Stardist minnes juba teadsin, et nüüd ikka finishisse jõuab ja proovin, mis mul veel kehas on, kui esimesel tõusul veel pilve peale saime, siis lasi keha ka korralikult tööd teha. Hea oli lõpuks normaalselt jõudu rakendada ja pedaalida mitte ainult pedaale ringi ajada. Seega esimesel tõusul tegime kohe minekut, kuna sel päeval oli meil rohkem laskumist kui tõusu, siis seda kiirem ja nauditavam sõit oli, Filipe tegi siledamatel osadel ees tööd, ma proovisin tuules püsida ja tõusud nii nagu minu tempo võimaldas. Hea oli võistelda peale neid raskeid päevi, mis ei olnud vaid füüsiliselt rasked vaid ka emotsionaalselt, kuna reedel hakkasin ma juba kõiges kahtlema, et mis ma üldse teen, kui ma niimoodi pausidega vaid sõita saan. Panime sellel kergemal etapil nii hästi, et segapaaride liidrid pidid ikka pingutama, et mitte särki kaotada, lõpuks oli isegi 23minutit vahe. 

Sel korral siis seda viiendat üldvõitu segapaarides ei tulnud, aga viies lõpetamine, mis oli isegi suurema kaaluga sel korral ja rohkem teemaks. 

Üleüldiselt on sellel võistlusel super korraldus, meie pagas liikus ju ühest paigast teise, kui ise rattal olime , toidupunktid olid väga hästi paigutatud ja alati oli külma vett ja muidugi ka sööki ja jooki. Rada oli huvitav, nii palju tagatänava teid ja eelkõige metsa ja singleid. Söögikorrad kosutavad peale võistlust ja kaunid fotod, mis jäävad meenutama, seda aastat 2022!

Aitäh ka kõigile blogilugejatele ja kaasaelajatele! 

Once again Vila do Conde Peneda Geres Extreme doubles tour with Filipe. My fifth time in a row this tour and for those who have made it five times in a row, they award them with a nice jersey, so it was my first time to receive it, Filipe already received couple as he has done all the editions.

Friday my Garmin said 117km with 3042m+, average temperature 31 and max 41 (after 3h when we arrived well in the mainland it was constantly over 32), we rode Vila do Conde to Vieira do Minho. Official time 7h43min31sec, overall 42 pair (2^nd in the mixed).

At first it was ok, I rode with the feeling of competition, but not with maximum effort, on Garmin device I had the map on (the whole tour is only guided with your gps track, so you need to constantly look where to turn and be careful with traffic and people on the roads). We did quite plenty of wrong turns, so needed to make full stop to go back few meters. Second mixed team came behind quite surprisingly fast about an hour in. We rode quite close, so we always saw mostly in the feed zones when stopped for couple of minutes to fuel. After about 5h I already started to feel quite bad, I had had some nausea sensations, I guess from the heat, and as the travel day with flying was still in the body so maybe some dehydration was already before the race. Well I started to have very hard cramps. I just couldn’t move, needed to stop and try to get the cramps away. So I had to stop downhill and uphill just to get my body moving again. I have never had so paralyzing cramps before in my career. Before the last feed zone the other mixed team rode away. I didn’t even think of competing, I just really did not want to stop the race, it took lot of stops and will, but I just wanted to finish. Last 6km climb was with so many stops with sitting somewhere in the shade and recover a bit, so the legs would keep going. It was one of the worst days on bike in my life, but I did not want to quit ( I know how horrible it feels to hear other stories in the end of the day, while I could think why I didn’t try to end the race) and also I did not want to let Filipe down as it is a doubles race. It wasn’t easy for him to wait for me in the heat either. Last two hours it was somewhere 38-40 degrees. I don’t know how but with just few hundred meters at a time I finished the climb and we could descend calmly to the finish town. We had lost with just that hill 33min to the first mixed pair, but somehow other had not catched us from behind.

Saturday from Garmin device 77km 2787m+ average temperature 34 and max 47! Always over 34 after 3h. We did a lap starting and ending in Vieira do Minho, official time 5h55min39sec, in overall 44 pair and 2^nd in mixed.

So you can imagine how done I was on Friday in hotel after the race, even just turning a side made my muscles cramp, so on Saturday my only goal was to make it very easy and try to get over the mountains, to get always fresh water and cool myself down. To compete was totally out of question. Just surviving the day, as it would be hot and it was very hot. So very calculated ride with making as less effort as it is possible climbing. Fortunately my muscles did not cramp and I stopped only in the feed zones. Surprisingly we rode most of the day with the leader mixed team somewhere close, only on the last climb they raced and went away. Gap to them little less than 3 minutes.

On Saturday evening nice sunset lounge with some drink and snack and we got the podiums of the day and also our nice 5X event jerseys. We got a lot of steps in, about an hour of walking.

Last day we both wore the 5X jerseys!

Sunday with Garmin digits 92km 1750m+ average temp 19 and max 24. From Vieira do Minho to the ocean side Vila do Conde. Official time time 4h29min17sec, overall 27 pair and 1^st in mixed.

Start as each morning was nice and early so the day hadn’t boiled up and we were heading towards ocean and on the first climb the cloud came and stayed until the finish time. From the start I had the feeling that I would get to the finish, so I wanted to try what I had left in the body, and when I saw the cloud coming up on us, I knew my body would let me put some effort in. It felt so good finally pedal with power and feel like riding again. So right away on the first climb we set good pace and it was nice to have more descend than ascent, it was nice fast pace, Filipe made loads of work pushing the pace on the flatter parts, where I just had to hang on and on climbs I went as I could. It felt good to race again after two disaster days, which were not physically hard but also mentally hard, as I had started already to doubt everything that I had been doing and why even riding. We rode that well on the last stage that even with less difficulty from the stage we had made 23 min back with the mixed leaders, so they really had to push as well on the day to get the overall 

So this time we did not win the overall, but it was fifth time finishing the race and this time this even weighed more.

Overall this race had such a nice organization, our bags were delivered, bikes washed after race, feed zones well placed on the course and always plenty of fresh water and food. The courses were interesting and discovered many hidden trails. Food after racing excellent and so many nice photos to remind us this editions of 2022!

Thank you Filipe and to all the blog readers and supporters!