Sunday, June 26, 2022

B150 - Bairrada Ultramarathon

 Sel aastal taaskord! Eelmisest aastast natuke õppisin ja sel korral nii tühja tunnet lõpuks ei olnud, aga loomulikult väsimus suur, samuti ei aita kaasa nii pikal sõidul, et mul hardtail, selg andis tunda. Kingadki olid juba nii, et ei tahtnud neid jalas natukenegi kauem hoida, viimane tund kaks ei meeldinud ka väga sadukas istuda. Ehk et sellisel sõidul on lõpuks kõik natuke valus. Kuid tegin hea sõidu, korralik tempo alati, sõin-jõin ja ka nautisin vaateid samal ajal kui väntasin.

Igati soovitan kõigile seda sõitu, kasvõi kahe või kolmese tiimina, siis hakkab vähem kõik valutama, aga korraldus on super ja rajad alati lahedad. Sel aastal vallutasime Serra de Freita ära.

Numbreid - 158km 9h31min 3932m+ (naiste võitja, üldarvestuse solo 41.koht/211)

Tänud kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!

Peale finishit kohe pikutama/ After the finish straight to resting in bed


This year again! From the last year I learned a little more and this year I did not finish with that empty feeling, but of course with lot of fatigue. It doesn't help to have hardtail, as my back started to ache, also shoes were not really favorable to have on , last hours was not so pleasant to sit on the saddle. But that's all part of ultra marathon, just everything starts to hurt a little. But I did very nice ride, always very constant and good rhythm, drank and ate well, but at the same time had time to check the scenery while I pedalled. 

I really recommend this race, even if to make as two or three person teams, then it hurts less, but its super nicely organized and always nice trails. This year we conquered Serra de Freita.

Numbers - 158km 9h31min 3932m+ (women winner, overall solo 41st/211)

Thank you all for cheering and supporting!



Monday, June 20, 2022

2. Volta a Portugal

 Taaskord maanteel, teisel naistele korradaldatud Voltal. 

Nagu algusest kohe teadsin, minu kõige suurem nõrkus, oli minu ratas. Ta on hea kaaslane treeningutel, kuid võistlusteks jääb natuke nõrgaks. Eriti kui kiirused suured, siis ei aita ratas nii palju kaasa, ja kiirused olid suured. Kõigil etappidel väga korralik keskmine kiirus seal 38 juures. 

Alustuseks oli meil proloog, 2,7km päris tehniline ja kurvitav, ma olin just uued kummid alla saanud, vähemalt nii palju, kuna vanad olid tõesti kandilised ja nendega oleks kurvid veel ohtlikumad olnud. Kuna polnud kindel ja veel kandiliste kummide sõidutunnetus sees, siis ei riskinud kohe üldse kurvidega, ei tahtnud külge maha panna, nagu eelmine aasta ja kogu tuuriks lõhki olla. Seega tagasihoidlik 50. koht (kokku oli stardis 102) 33.sekundilise kaotusega võitjale. Muidugi kui kurvides ei kallutanud, siis pedaalisin nii kiiresti kui suutsin.

Teine päev, 1 etapp 87,6km lõpetasin peagrupis võitjaga ühe ajaga, 2h14´58. Päris palav ilm oli ja kiirus oli kõrge, mulle väga harjumatu, lõpupoole tundsin krampe tekkimas, seega ei hakanud kuskile sprinti tegema trügima. Loomulikult kogu sõit peab kohta hoidma pundis, ja selles mõttes oli ikka närviline.

Kolmas päev. 2. etapp 78,1km esimene pool oli küljetuul, mis tegi grupissõitmise pigem üksteise taga sõitmiseks, õnneks oli vaid ühel korral vaja kiirendada, kui kummipaelana üks naine vahe vahele jättis, selles müttes olin hästi positsioneerinud. Lõpus viimasele pikemale tõusule minnes, ei olnud jõudu koos peagrupiga minna, viimased 20km koos kolme teise naisega ja lõpus 24. koht, mis tõstis mu ka 24. kohale üldkokkuvõttes, minu aeg 2h6min2 +2min49 võitjale. 

Neljas päev, 3. etapp 104,7km samuti päris tuuline ilm ja alguse siledamad kilomeetrid veeresid väga kiiresti, alati muidugi positsiooni võitlus, naised eriti närvilised, kõik tahtsid lõpuringidele Anadias jõuda peagrupiga. Teisel ringil ei suutnud enam esimestega sammu pidada ja olin teises suuremas pundis, mis lõpukilomeetritel omakorda veel laiali lagunes, aeg 2h44min47 +2min55 kohaks etapil 30.

Üldkokkuvõttes sain tuuril 22. koha 

Olen väga rahul oma esitusega, enda võimaluste maksimaalne tulemus. Sõitsin targalt, hoidsin end nii palju kui võimalik, jälgisin, et söök-jook oleks alati manustatud, ja grupis oli ka pead et olla hästi positsioneeritud. Kuigi maantee justkui meeskonna sõit, siis meie naiskond oli rohkem noor ja roheline, ehk meie kaks kogenumat sõitjat olime jälle omapead nagu enamuse sõitudest. Tase tuuril oli kõvasti kõrgem kui ta oli olnud eelmine aasta.

Aitäh!



























Monday, May 30, 2022

Portugal Cup XCO -Fundao UCI C1

Viimasest suurest nädalast olin taastunud, aga kehale oli suur pauk jälle uuesti kannatada, ehk et polnud veel päris võistlusvalmis. 
Reedel tuli suur kuumalaine, laupäeval seega varahommikul minema, et nii varakult kui võimalik rajale minna, avati see kell 10, ja võimalikult vähe kuuma kätte jääda. Rada on alati Fundaos lahe, ja sel korral meeldis isegi rohkem, need muudatused, mis olid eelmisest korrast, mil ma seal sõitsin, olid ainult rada veel nauditavamaks teinud. 
Natuke oli närvi ka sees nagu peab, aga samas ei teadnud üldse kuidas keha reageerib taaskord sellist pingutust saades.
Teine ring oli kõige hullem enesetunde poole pealt ja sealt edasi tundus, et saan korralikult pingutatud, ringiajad sellega päris kooskõlas ei ole. Mul oli ka väike probleem rajal, nimelt kui ma esimest joogipudelit haarasin ja ta pudelikorvi panin, siis vupsas ta seal minema, ma olin natuke segaduses, et kuidas nii, aga läinud ta oli. Kolmanda ringi alguses kui taaskord joogipudelit haarasin, vupsas see aga mul haaramisel käest, no on alles lugu, nii palava ilmaga ja ma ilma joogita. Õnneks kasutan hetkel Sis geele, mis on päris vedelad, et kurk päris ära ei kuivaks, siis mõlemal ringil sai neid geele sisse söödud ja õnneks teises joogipunktis, kus küll minul abilist ei olnud, siis paludes vett, ikka ulatati, need väikesed platsikpudelis veed, mida korraldaja poolt oli sinna toodud, et päris tilgatult ei sõitnud. Kui siis neljanda ringi alguses eriti ettevaatlikult pudeli haarasin ja alguses kohe korralikud sõõmud võtsin, et kuskile enne ära ei vupsaks, siis pudelikorvi pannes sain aru milles viga, pudelikorvi alumine osa, mis peaks põhja kinni hoidma, oli katki läinud, panin siis ettevaatlikult, natuke üles poole, et külgedelt kinni hoiaks ja lootsin, et raputamisega ära ei jookse. Viimase ringi pudel siiski vupsas laskumisel oma teed. Ehk et ei madistanud ma ainult Anaga, kes koguaeg kas eespool või natuke tagapool sõitis, vaid ka enda joogipudelitega. 
Pingutus oli korralik, et keha oli taastunud ja kannatas pingutuse, aga ei saanud nii hästi minna, kui ehk oleks tahtnud, kuna polnud valmis selliseks pingutuseks, lihtsalt ajaliselt polnud võimalik selliseid trenne veel teha, nagu oleks vaja olnud, et valmis olla.
Loomulikult peale sõitu ostsime mureleid kaasa, Fundao regioon, Gardunha mägi on tuntud oma mureli istanduste poolest ja praegune aeg just on see õige, mil nad valmis. 
Et päris kirssi tordil ei olnud sel nädalavahetusel, aga korralik võistlus ja hea koht ikka!
Aitäh kõigile!





From the last hard week of racing I was recovered, but not yet really ready for a race.

On Friday a heat wave arrived, so on Saturday I went as early as possible to be on the track as soon as it opened , so I would get at least as possible heat. The track in Fundao always has been cool, hard climbs, nice downhills, this year the changes they had made since I last raced there had made it even more fun to ride.

I was little nervous as needs to be, but also I was not sure how my body will react to this big suffering.

The second lap was the worse in sense of feeling, then after that it felt that I can push again, well the lap times don’t really show that, but well. I had a little problem as well during race, as I was getting my bottle in the beginning of the second lap and put it into the cage, it fell on the ground. I was confused, but it was lost. Then beginning of the third lap the bottle fell out of my hands while I was grabbing it, what a thing – escaping bottles! At least I am at the moment using Sis gels, so they are quite liquidy, so my throat didn’t go dusty, and on the second feed zone further on the track I could get a plastic water bottles to get some water, as Filipe was only in the first one, but people were kind enough to reach for me the water bottle when I asked. So I didn’t ride totally out of water. So when I very carefully took my bottle on the fourth lap and firstly drank as much as possible and put into cage, it almost went away, but I understood now, the cage bottom was damaged and it didn’t hold, so I put the bottle more up to be as much as possible with the side supports. On the last lap the bottle did escape again while going rough downhill. So I did not race only with Ana, who was always a little in front or little behind, but also with escaping drink bottles.

The effort was hard and I could manage it, so my body had recovered, but it didn’t maybe go as well as I could, as it lacked the sharpness, as I just hadn’t had time after recovery to make hard efforts as needed.

Of course we bought cherries from Fundao, the region Gardunha and Fundao is very famous for the cherries plantations, and right now is exactly the time they mature.

So the race wasn’t exactly a cherry on the cake, but it was a good race and a good result!

Thank you everyone!



Wednesday, May 18, 2022

Portugal Cup Road #4 - Maia / #5 - Tondela

 Seega Portugal Brasil Ride finishijoon ületatud, kiirelt edasi. Filipe tõi mulle maanteeratta ja koti, mis olin varem kokkupakkinud, ja jäi koos Janellega autasustamisele, mina sõitsin Maia poole.

Tee peal jõin alguses taastusjooki ja sõin ära hommikul tehtud võileiva ja paar müslikat, selline rammestus tuli peale, silmad tahtsid kinni vajuda ja keha puhata. Seega rüüpasin redbulli ja olin Maia linnas stardis.

Rada ei teadnud, piirkonda teadsin ja olin osasid lõike sõitnud, aga kuna oli palju munakiviteid, siis neid ei olnud nii palju sõitnud, ikka väga palju oli munakivi ja sellel ei saa ju tuules nii hästi viilida. Esimene ring oli kõige raskem, ma ei teadnud mis ees ootab ja naistel olid nii värsked jalad, pingutasin palju, et olla alati esimestega koos, teisel, kolmandal ringil oli juba natuke parem mul, kuigi geelid tulid üles ja sellest oli natuke vastik tunne. Viimasele finishisirgele jõudsime kõik peamised konkurendid koos, kõik olid sellised ebalevad, kellegil tempotegijat ei olnud, üritasin üllatada nii 200m enne joont, kuid napilt enne joont veeres Vera minust mööda. Peale finishit veeresin rahulikku paika ja viskasin pikali, mul oli nii paha olla, väsimus oli tohutu. Virr-varr emotsioonides, ma olin nii rahul ja uhke et olin suutnud lõpuni esipundis tulla, kedagi eest laskmata, samas nagu just kaotasin liidrisärgi ja olin peamise konkurendi taga teine. Nutsin, aga pigem sellest et olin nii väsinud ja olin teinud rohkem kui olin arvanud et suudan. 

Ka poodiumil oli näha mu emotsioone, selle võistluse sees oli ka Porto regiooni meistrikad, ehk ma olin saanud endale Porto regiooni meistrisärgi. Peale poodiume kiirelt autosse ja koduteele, et nii kiirelt kui võimalik puhkama saada. Tiimiga ei läinud, et oleks rahulik ja saaksin oma kodus puhata. Järgmise päeva võistlus ka Tondelas, mis suhteliselt kodu lähedal.

Tagasiteel jõudsin veel palju mõelda, tundsin, et ükskõik mis järgmine päev juhtub, kas võidan või kaotan karikasarja, siis ma olen juba võitja. Ma olin kohal ja andsin endast kõik ja proovisin, ilma ühegi vabanduseta, ma võitlesin, see oligi minu võit.

Hommikul siis jälle rattariietesse ja teele. Tondela võistlus oli lühemate ringide peal, 14ringi mis kokku andsi 83 km ja koguni 1360m+, mis on päris palju. Ma teadsin, et mul saab kannatamine olema. Karikasarja üldvõit oli lahtine, meil Veraga oli nüüd sama palju punkte, kuna ta oli võitnud eelmine päev, siis särk oli tema seljas. Kolmanda koha Julial oli väike võimalus meie punktideni jõuda, kui meil midagi väga hullu rajal juhtub, mida ei olnud väga oodata, ehk et meil oli võistlus võistluse sees. 

Võistluse algus oli natuke aktiivsem, nii Julia kui Ines olid aldid eest sõitma ja umbes 5. ringil see neil õnnestus, meil Veraga oli sellest kama. Mina võtsin võistlust ring ringi kaupa, et ära kannatada. Kui oli jäänud veel 5 tõusu, siis kiirendas Vera, mina sain talle tuulde, ta proovis veel nii järgmisel kui ülejärgmisel ringil tõusul, et kas saab eest minult, aga ma olin kindlalt alati tal rattas, muidugi oli valus, aga veel ei olnud sellist tunnet, et jääks maha. Kui oleks tavaline võistlus, kus minul sama värsked jalad kui teistel, oi kuidas ma oleks nendel ringidel aktiivseks sõidu teinud, aga sel päeval ma tundsin, et ma ei saa proovida, kuna ma poleks kontra minekut üle elanud. Seega jätsin kõik lõpule. Ja sinna ma jõudsingi Vera tuules, viimane 500m olid aeglased, Vera oli ees ja jälgis, et millal ma kiirendan talt tuulest, ma ootasin, ootasin, ootasin, kuniks nägin, et me oleme piisavalt lähedal, et kui kiirendada ja saada selle kiirenduse eelis, siis lihtsalt pole enam meetreid et mööda minna, seega nii kui Vera oli järjekordselt tagasi vaadanud ja pilgu ette pööranud, andsin gaasi, võit oli minu!!

Ma olin lihtsalt nii väsinud. Ega mingit suurt emotsiooni ei olnudki, lihtsalt väsimus ja teadmine, et nüüd saan puhata ja magada. Ka oli minu jaoks võit olnud juba laupäeval olles kohal ja ületades ennast, seega see karikasarja võit oli pigem lihtsalt üks formaalsus minu jaoks- tiitel, millel oli rohkem väärtust teistele kui minule.

Reedel enne kui magama läksin, tegin ühe kerge venitus-jooga sessiooni, kus ka seadsin oma vaimse poole valmis, selleks väljakutseks. Ma usaldasin täielikult kõik universumi hooleks, et kõik mis juhtub, on minu kasuks. Et laupäeva hommik läheb kenasti ja reis ja maantee võistlused. Ka laupäeval peale sõitu, uskusin, et juu siis oli minule nii parem ja tagant järele mõeldes oli ka, kui punktid oleksid viimaseks päevaks teistsugused, oleks kindlasti ka võistlus pühapäeval teistsuguseks kujunenud. Seega kõik lahenes nii nagu olin soovinud. Tänulik!

Suur tänu ka kõigile kaasaelajatele ja toetajatele, tänulik ka teile!


































So Portugal Brasil Ride finish line crossed, quick to get things going. Filipe had brought me my road bike and bag that I had packed previously and stayed with Janelle for the podium and brought home all my mountain bike things, I continued my day with travelling to Maia.

On the way I drank my recovery drink and ate the sandwich I had made in the morning and some muslibars, I felt so sleepy and tired, my body just wanted to rest. So I drank some redbull and I was on the start line in Maia.

I didn’t know the course, I knew the area and ridden some parts, but as it had so much cobble stone sections, they were all quite unknown for me. And it had lot of cobble stone sections, and there one cannot rest that well on the wheel. First lap for me was the hardest, I didn’t know what the course brings and all the ladies were so fresh, I suffered to be always with the top girls. Second and third lap was already better, but my body rejected gels, so I was uncomfortable with that. For the fourth lap, the final finish straight I arrived with all the girls, I tried to surprise as all the girls were quite unsure what to do, but Vera passed me just few meters before the line. Finished, I found a spot to lay down, I was feeling sick and so tired, oh so tired. I had roller-coaster of emotions as well, I was so pleased and so very proud that I had managed to finish the race with the main ladies, yet I had just lost the leader jersey and was second behind my main opponent. I cried, but it was for being overwhelmed with so much tiredness and for doing so much more that I had expected I could do.

Also on the podium I was emotional. There was also Porto regional championships with this race, so I climbed podium twice and got myself Porto regional champion jersey. As soon as the podiums were finished I was off, driving back home to have as much time to rest as possible. I didn’t go with the team as the next day race was quite close to my home.

On my drive back I felt that no matter what happens the next day, whether I win or lose, I was already a winner. For me being there, giving my all and not giving excuses was my victory.

In the morning back again in cycling clothing and off I went. Tondela race was on shorter laps, 14 laps that gave 83km and 1360m+ which was a lot, every lap one good climb. I knew it will be suffering for me. The Portugal Cup overall was all open, I had the same points as Vera, she was wearing the jersey as last race winner. The third place Julia, did not really have chance to catch us with points, only if something went really wrong. So we had a race within a race with Vera.

The beginning of the race was more active, Julia and Ines were both eager to get away, and so they did about lap 5, we didn’t care. I just took the race lap by lap, to suffer and survive lap by lap. When we still had 5 climbs to take Vera accelerated but I could go with her, also next two laps she was pushing hard to get rid of me, but I was on the wheel, determined to stay there, I suffered, but determined. If it would have been a normal race with my fresh legs as the other girls, I would have broken all legs on the climbs, or at least tried it, but with my tired legs from all the week, I just reacted, I didn’t have legs to attack and then counter react. I left it all for the finish. Vera was in front, last 500m were slow, she was checking me, I waited, and waited until I saw we were close enough that the sprint would last, so when she had looked at me and looked back to the front, I sprinted to the line, I won!!

I was just so tired. No big emotion, just super tired and knowing that now I can rest and sleep. I had already had my victory by being there and giving my best shot, so the title was more of formal way for me, that had more value to others than to me.

On Friday before the weekend before going to bed, I had a yoga session, where I set my mind up for the fight for the challenge ahead. I trusted the universe to make it happen all in favor of me. So that the Saturday morning would go good and the trip and all the races. And even after Saturday race I truly still believed that it was for the good of me, the result as that, and if to think about it retro visor if the points would have been different for the last race, the last race would have been very different as well. So it all resolved in favor of me. Grateful!

Many thanks to all the supporters and cheerers, so grateful for having you as well!