Osalemine Euroopa Meistrivõistlustel maastikurattamaratonis

 Homme olen stardis! 

Juba olen võitnud, kõik mis homne toob on boonus, kui boonuseks saab lugeda lihasvalu, väsimusega võitlust, higistamist liitrite kaupa! Aga tegelikult ikka rattavõidusõiduvõlu, kauneid vaateid, üliägedaid rattaradu, adrenaliini ja muidu rattamöllu! 

Eelmine aasta kui uurisin, kus toimuvad erinevad Euroopa meistrivõistlused, nägin et maratoni omad on Hispaanias, ning siin Baskimaal kus mäed kõrged ja rajad ägedad, siin Hispaanias ei karda nad maratonidesse panna keerulisi laskumisi ning tehnilise sõitmise elemente! Seega ilma et oleksin teadnud midagi rajast, eeldasin et mulle kindlasti meeldiks. 

Küsisin Filipelt, kas ta saaks paar puhkuspäeva võtta, reede ja esmaspäev, et siis oleks mul olemas keegi, kes jooke annab ja samuti autot juhiks, ning lihtsalt keegi kes kaasa aitab, et ei oleks kõike vaja üksi teha, nõustus. 

Kuna maratoni EMile saavad ka individuaalsõitjad peale ja ei pea koondisesse kuuluma, ei pidanud ka kellelegi oma plaane jagama. 

Peamine põhjus miks ma ehk tahtsin tulla siia, oli eelmise EMi täielik läbikukkumine (eelmine kus osalesin paar aastat tagasi), plaanis justkui oli tore, läksime oma Penacova tiimiga, ise ei pidanud väga midagi korraldama, tiimi poolt ka eelarves, kuid kui on palju inimesi ja kogu värk ei ole väga hästi korraldatud , siis hoopis lisab stressi. Mäletan et olin jube pahas emotsionaalses seisus ning teadmata et tegelikult stress lisas vaid hoogu mu haigusele. Siis ma veel ei teadnud, et elan endometrioosiga ning võistluspäeval oli mul üks halvimaid haiguspuhangu päevi. Ma ei lõpetanud võistlust, ma vaevu jõudsin stardi-finishi alasse tagasi, peale seda kui olin mingi 20km ära sõitnud, olin nii jõuetu ning ma ei osanud aimatagi, et tegelikult see ei olnud minu süü. Küll ma otsisin vastuseid miks niimoodi , et kus olin treeningutel valesti teinud, toitumisega valesti pannud jms Miksile oli vastuseks et eks olin ikka ise süüdi, et ei osanud paremini. 

Sel aastal võtsin endale ka pararatturite peatreeneri kohustused, seda peale seda kui olin endale soovinud, sellest võistlusest osa võtta, kuigi mu ettevalmistus ei ole olnud päris täiuslik, kuid elu ju ei olegi perfektne! Tegin kõike nii hästi kui võimalik ja hästi teadlikult just enda haiguse suhtes. Kuna arstid ei olnud üldse minu jaoks pädevad seda haigust avastama, enne kui oli juba väga jube, siis ei ole ma ka hetke “ravimisega” päris päri, otsin alternatiive, mis võiksid algallikaid vähendada ja mitte lihtsalt sümptomeid ära hoida. Tunnen et arstide taktika on lihtsalt hetkeolukorda parandada ja ei ole pikemas perspektiivis minu tervisele kasulik, aga siis oleksid neil lihtsalt uued sümptomid, millele uusi ravimeid määrata. Minu vererõhk, hrv ja hommikune pulss näitavad kõike seda, et ei ole parim variant hetkel. Kuid kuna mul see haigus elu ajaks, siis aega ka rahulikult jälgida ja uurida, mis minule kasulik on ja ei ole. 

Selle kõrvalpõikega tervise juurde, tahtsin öelda jälle, elu ei ole kunagi perfektne ja ükski tee ei lähe täpselt nii nagu plaanis. Peab olema paindlik seda kõige rohkem ehk just enesega. 

Olen siin rajal tsipake sõitnud, eile ja täna mõned 24km ehk kokku sellest 74 km mis ootavad homme. Väga raskete tõusudega, kus tehnilist tõusu kui ka lihtsalt anna tuld, laskumised on ka päris tehniliste osadega. 

Ideaalselt tahtsin siia tulla uue kahe amordilise rattaga, teadsin et Lapierre mis mul oli ei olnud päris minule. Panin ta siis juba novembris müüki ja sain alles mais müüdud. Seega uut veel ei ole ja olen oma vana hardtailiga, ei ole tal häda midagi, lihtsalt natuke valusam saab nendel kividel olema, eriti peale mõnda tundi. Elu ei ole ideaalne 😃 Tuleb olla paindlik :)

Hetke “ravimitega” ja haigusega olen ka mõned kilod raskem , et sellisel ronimistrassil, ei saa kerge olema, kuid kerge ei oleks niikuinii, eks! Kogume nende 74km jooksul 3000m kõrgust!

Seega olen lihtsalt super tänulik, et olen homme stardis, et olen siin meelerahus ja endaga leebe ning toetav, suuresti olen viimaste aastatega enda sisekõne toetavaks muutnud, olen nii tubli ja erakordne naine, respekt kõigi mu tegemiste vastu ja kui tugev ma olen, eriti tuleb see välja kui olen juba super väsinud. Vahel ei suuda ise ka ära imestada, kui super tubli ikkagi olen!

Homme saab olema raske kuid päev rattal, mille olen täiesti vabatahtlikult valinud, teades et plaan ei ole perfektselt läinud kuid kõigi nende muutuste juures tegin/teen endast oleneva maksimaalselt ! 

Aitäh kaasaelajatele ja toetajatele! 

Mõned pildid eilsest ja tänasest siin Baskimaal ;)

Portugal Cup - Ansião UCI C1

 Pühapäeval olin taaskord stardis, need viimased stardid on just treening eesmärgiga olnud, et võistlusel suudan pingutada poolteist tundi ja olla punases tsoonis. Anadia võistlus nii kenasti ei läinud treeningu mõttes, siis nädala sees kui proovisin keha punasesse tsooni ajada, ei tahtnud kuidagi. Seega läksin Ansiaos starti teadmata, kas keha lubab selles soojas tööd teha või mitte.

Stardis jalg ei läinud sisse ja olingi viimane esimeses kurvis. Esimene ring, poolteist ehk ei olnud head minekut ja olin juba endas kõigi otsuste tegemise kahtluses, kuid siis hakkas keha tööle ja olin täiesti punases, hakkasin ka teisi tüdrukuid jälle püüdma, sel korral oleks isegi tahtnud ühte ringi veel teha, oleks ehk veel suutnud kohta parandada, rohkemaks ei oleks ehk kütus endal ka jätkunud.

Rada oli, minu eelmisest korrast siin sõites, muudetud. Alguses ei meeldinud eriti üldse, kuid pigem oli tegu sellega, et veel ei olnud palju rajal sõidetud, kuna iga ringiga oli parem.

Rohkem pilte kui see stardist rohkem minust ei leidnuki.

Anadia XCO UCI C2

 Eile siis uuesti stardis.

Ega mul väga palju aega selleks valmis olla ei olnud, ehk intensiivsusest jäi puudu. Samuti kui aus olla, kuigi just kui kodukandi võistluspaik, siis rada pole mulle algusest peale väga meeldinud. Selline ehitatud, väga väiksele maa-alale, ülijärsk nõlv, kus siis üles alla ja sinka-vonka, natuke nagu tsüklo, aga samas ei ole ka, peamiselt kruusatatult teedel, mis sinna tehtud. Aga siiski väga väikse raadiuse kaugusel kodunt, et lootus oli, hea võistlus teha. 

Öösel vastu võistlust tundsin end palavalt, ei osanud alguses kokku panna, kuid nii kui pühapäeval rajale jõudsin ja kiiremat liigutust tegin, kuumenes keha üle ja enam ei lasknud tööd teha. Meie keha on ikka kaunis masin, mis paneb piiraja peale, kui tunneb, et on ohustatud. Mina vaeseke siis sõitsin need ülejäänud viis ringi tühjade jalgadega, mis tähendas loomulikult ka viimast kohta, samas oli meid eliit naistes vaid neli, ehk isegi lihtsalt lõpetanuna, sain natuke auhinnaraha ja mõned punktid reitingusse, mida ma tegelt üldse ei korja, peamine oli korralik pingutus kehasse saada, mis küll oli pooletoobine, kuid parem kui mitte midagi.

Enda diagnoosi, endometrioosiga elades ja kuna meie meditsiin leevendab vaid sümptomeid, ehk pean enda kehale veel rohkem kaasa tundma Kuna see on krooniline põletikuline haigus, siis võin ehk eeldada, et sellepärast ma ka väga hästi ei kuumusega ega kõrgmäestikus hästi hakkama ei saa (ei ole saanud), kuna need tekitavad kehas veel rohkem põletikulist olukorda. Aga eks need on mu enda mõttemõlgutused, kuna arstid soovitavad vaid sünteetilisi hormoone süüa ja kui valu ei ole, siis on ju kõik korras. Mul oli nädala sees üks pettust valmistav arstivastuvõtt, sellest ka selline iroonia. 

Õnneks oli raja ääres Filipe, kes ilusad pildid tegi, kuid peale kolmandat ringi ma juba ültesin talle, et vajan vaid toetushüüde ja ei taha rohkem enda kannatusest jäädvustust. 

Nüüd on uus nädal ja uued eesmärgid! Aitäh kõigile lugejatele ja kaasaelajatele!

Natuke ka saanud nüüd võistelda :)

 Hetkel olen juba Itaalias, sel nädalavahetusel pararatturite Euroopa Meistrivõistlused. 

Vahepeal oli palju tuure ja käisin pararatturitega ka Belgia ja Itaalia MK-del, siis veel tuure ning siis sain natuke kodus ka olla. 

Ning kohe mai viimasel nädalavahetusel hopsti ise ka võistlemas, minu klubi regioonimeistrivõistlused XCO sõidus. Ainuke naine, kogu üritusel sõitjatest alates 18. aastased, ainuke.. Aga ega sellepärast veel kergemalt ei saanud . Rada oli Mosteiro de Fraguas väga lahe, korralik xco rada , ei osanud isegi oodata , sain 6 ringi sõita, sõidu ajal oli korralik leitsak. Nautisin pingutust ja andsin endast parima, just ka treening eesmärgil. Sain siis regioonimeistrisärgi selga! 

Siis paar päeva taastumist ja uuesti võistlema, sel korral maastikurattatuur Portugali kõrgeima mäestiku jalamil, Serra da Estrela. 

Neljapäeval proloog , ning siis 3 korralikku etappi. Neist kahel esimesel rohkem kui 2000 tõusumeetrit. 

Olin samuti ainuke naine, õnneks ikka paar olid veel aga nad võistlesid segapaarides. Igatahes mina siis võistlesin meestega, kes minu kandis sõitsid ja ikka segapaaridest tahtsin ka eespool olla, õnnestus.

Väga toredad päevad, rasked nagu maastiku pikad sõidud ikka aga nautisin ka! Lisan pildimaterjali :) Ka Filipe oli sel võistlusel soolosõitjana, et tore pikk nädalavahetus veedetud täpselt nii nagu ikka meeldib, metsa vahel higistades 😅