Tuesday, October 12, 2021

VCPGE 2021

 See pikk akronüüm tähendab Vila do Conde Peneda-Geres Extreme võistlus, millest nüüdseks olen võtnud osa neli korda (Filipe on võtnud osa kõigist toimunud üritustest ehk seitsmel korral), see siis paarisvõistkondadele mõeldud võistlus. Oleme neli korda selle ürituse võitnud segapaaride arvestuses, tundub lihtne, aga tegelikult on sinna tikitud palju õnne ja ka teiste ebaõnne ja loomulikult palju enda vastupidavust nii füüsilist kui mentaalset. 

Eelmisel aastal jäeti võistlus ära, sel aastal lükati edasi, kusjuures alguses tundus, et need uued kuupäevad ei sobi, kuid siiski lõpuks klappisid, sellega seoses samas ei olnud sel aastal palju osavõtjaid, aga korraldus oli suurepärane ja rajad väga toredad, samuti oli meil mõnusat ilma, ehk suurepärane pikem nädalavahetus sõites mägedes rattaga. 

Kolm päeva sõitu siis, esimesel sõitsime Vila do Conde linnast Vieira do Minho´sse 97km ja 2477m+ minu garmini järgi, raja läbimine siis 100% liselt enda gps seadme järgi, ehk ei mingeid linte ega silte, vaid teiste rattajäljed looduses :D eks nii mõnelgi korral kerge eksimine, kui väiksed teed lahknesid ja alles paari meetri pärast sai gps järgi aru, et valesti. Esimesel päeval oli Filipel raske peale 3h , järgmistel päevadel oli pigem minu tempo, mis meie tempo määras. 

Teisel päeval ring alguse ja lõpuga Vieira do Minho´s 67km ja 2514m+, palju, palju tõusu, sest laskumised ju mööduvad nii kiiresti, et enamus ajast möödub tõusul. Just nendel väga järskudel, pikkadel oli mul raskusi. Kuid loodus kaunis ja tore rattaga sõita.

Kolmandal päeval täiesti teist teed mööda tagasi Vieira do Minho´st Vila do Conde´i 99 km ja 1622m+. Teadsin, et hiljem on päris palju sellist kiiremat teed ja pundis hea sõita, seega alguse mägede juures punnisin täies jõus ja laskumisel jõudsime tagasi suuremasse punti, siis väiksemate mägede juures suutsin meeste rütmis sõita, ehk Filipel ka kergem ei pidanud tempot tegema. Kuid 80km juures sain kivihunnikust läbi sõites lõike kummi ja pidime peatuma, et rehvi parandada ja õhku tagasi pumbata, mis sealt august oli välja tulnud. Sealt edasi siis alguses oli kerge kartus, et ehk ei pea pandud punn, aga mida km edasi, sain aru, et vist ikka peab lõpuni vastu, Filipe sai ees koguaeg siis tööd kühveldada. 

Sel korral võtsin pardakaamera kõigile etappidele kaasa ja kellel viitsimust meie üle 15h sõitu, mis poole tunni sisse pakitud, vaadata, siis siin on LINK videole. 

Kuigi oli raske, siis kogu korraldus ja meeleolu oli super, mis tegi ürituse hästi lahedaks ja tore oli taaskord rohelised särgid koju tuua. Ah ja eks me ikka natuke võistlesime ka teiste meespaaridega, et kokkuvõttes saime tubli top10, ehk kümnenda koha. 

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele! 








































Vila do Conde Peneda-Geres Extreme 2021 is an event for double teams that I have participated now for 4 years (Filipe has participated in all the editions - 7 times), and all the four times we have won in the mixed team category. Seems easy, but actually a lot of luck and also bad luck of the others, and of course lots of persistence physical and mental has been a factor of the wins. 

Last year the event was cancelled and this year is was postponed and it seemed that the new dates dont fit into my calendar, but there were more alterations in the calendar and in the end the dates were good to make the race, that meant not so many participants, but the organization was very good, the trails awesome and the weather was also excellent, so it was a good three days riding our mountain bikes. 

First day we rode from Vila do Conde to Vieira do Minho 97 km and 2477m+ by my garmin. The course was 100% by GPS device track, so no signs no markers, only few tire marks on the dirt. Few times every day we took a wrong trail at some point, when the paths are small and go slightly different directions then only after some meters you understand the error. First day was a bit hard for Filipe after 3h, the other days it was more of my rhythm that we needed to take. 

Second day it was a loop starting and ending in Vieira do Minho 67km and 2514m+ and so so many climbing, as the descends go by so fast, so most of the time goes to climbing. Those very steep and long climbs which were the hardest for me. But is was beautiful out there to ride a bike.

On third day we rode back to Vila do Conde from Vieira do Minho, but with totally different route 99km and 1622m+. I knew it was a rolling and fast part after the first climbs and good for being in a bunch, so I pushed as hard as I could in the first climb, after a wrong turn my rhythm broke and lost the group but we caught them on the descend, and later the smaller climbs I managed to push with the speed of the men. But on the 80th km after a rocky section I got a cut in the tire and we had to stop to repair it. After getting it fixed few kms I still had the fear that it will lose air, but then I understood ok it will last until the end, Filipe had the load of working in the front and making the pace.

This time I took my Gopro to all the stages and made a video of half an hour of our more than 15h or riding, you can check it out HERE

Although it is a tough race, then the organization was top and the ambiente so nice that it was enjoyable to ride and it was awesome to take the green jerseys home. Oh and of course we competed a bit with the male pairs as well, we got a good top10! 

Thank you for the support and cheering!



Wednesday, October 6, 2021

Portugali XCO karikasarja 4. etapp - Abrantes

 Kui esmaspäeval rada vaatamas käisime, ehk klubi president oli roolis ja ma sõitsin raja läbi ja elamine oli meil ikka veel Castelo de Vide lähedal, siis enesetunne oli ok, väsimust oli tunda, aga muidu normaalne olemine. 

Aga siis mingil hetkel esmaspäeval sain külma ja teisipäeva hommikul ärkasin juba valusa kurguga. Miks võistlus teisipäeval oli, sest algselt plaanitud xco karikaetapp Aviz linnas jäi ära ja et seda siis kalendrisse mahutada, kasutati ära siinne kalendripüha. 

Videost on näha, et rada selline vanaaegne xco, et ei midagi keerukat, paar elementi proovitud sisse pookida. Aga jah tervis mul väga head sõitu ei lubanud teha, mingil hetkel mõtlesin, et ainult vist pool soovitud õhust sai kopsudesse, kuna kõri ikka päris valus ja hingamine raskendatud. Kahju, kuna tegelikult vorm oli seal, et isegi kerge väsimusega hea sõit teha. 

Punnisin lõpuni ja koht neljas, eks ma viiendat nägin mingitel tagasipööretel, et pidin ikka pingutama.

Aga kokkuvõtte pärast punnisin, et selle pronksi koju tuua, mul ju tulemustasu ikkagi mängus. 

Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele ! Nüüd proovin kiirelt natuke paremas seisus olla, et reedel algaval tuuril ikka sõita jaksata!





When on Monday we went to check the course, well our club president drove and I rode on the track, as the accommodation still was near Castelo de Vide, I was feeling quite good, a little tired but nothing too much.

But at some point on Monday I got cold and on Tuesday morning I woke up with very sore throut. Why we raced on Tuesday, well the originally planned cup race in Aviz was cancelled and to fit an other race into calendar they used up the national holiday. 

From the video you can see it was quite oldschool track with some little atetempts to modernize it. But well by health was an obstacle that didnt let me race well, I had trouble having all the air in and overall less power. Sad, because the form was there, with just the enduro tiredness it would have been much better.

I did what I could, I saw the fifth lady in some corners, so it wasnt an easy ride. 

But I did push for the overall podium, to get the bronze, I had the extra bonus from team for the result in mind.

Thank you everyone to cheer and support! Now I try to get better quick to be able to ride more or less on Friday to Sunday tour!



Portugali enduro karikasarja 3. etapp - Castelo de Vide

 See etapp oli meie klubi korraldada. Seega meie klubi paar liiget oli juba varakult kohal, et kõik korda sättida. Mul oli ka võimalus natuke varem kohale minna ja seda võimalust ma kasutasin, kuna eelmine aasta kui Castelo de Vide´is esimest korda korraldati, mina ei sõitnud, seega ei osanud midagi radadest mõelda, aga minu konkurendid olid juba selle teadmise pagasiga.

Hea, et läksin, rajad olid ühed kiviaiad, kus samas ei olnud kunagi midagi kindlat, mis ees ootab, ehk et kivid olid kerged ka paigast liikuma, mitte kõik loomulikult, kuid ootamatusteks pidi olema valmis. Seega oli madistamist nendel radadel. Tundsin end sellistel radadel nagu kala kuival, ehk mitte just kõige paremini. 

Laupäeval sain veel tagakummi ka katki, mis oli mul parandatud ja vana koht andis tunda, panin küll punni ette ja pidas pärastlõuna vastu. Aga magama minnes hakkasid igasugused variandid, mis võib võistlus käigus juhtuda, pähe kargama. Ei olnud just väga meeldiv. Aletejano piirkonnas väga ei saja ja rajad olid ootuspäraselt väga tolmused ja lahtised ja siis pühapäeva varahommikuks oli lubatud korralik sadu, mis ka tuli. Olin varakult jalul ja endal mul olid küll sisekummid ja kummiparandus vidinad olemas, aga kummi ei olnud ma suutnud sebida, kuid siis varahommikul küsisin ühtelt tiimikaaslaselt, et palju ta küsib, et ma ikka pean ära vahetama, et ei peaks sellistel radadel veel kummi peale koguaeg mõtlema ja mida hullemat kui karikasarja liidrikoha mehaanilise rikke pärast loovutama. Saime kaubale ja hommikul veel vahetasin kummi uue vastu, läksin kergema südamega rajale. 

Treening videost võib näha, mis rajad olid, võistluspäeval olid kivid kergelt libedad, kuid tolm kinni öösel sadanud vihmast . Eks ma ise väikseid apsakaid tegin, ja mõnel korral olin ikka päris kukkumise piiril, kuid suutsin kõik ära tasakaalustada. Kuna olin esimene naine alla sõitmas, siis ma kahel viimasel nägin, et Sophie sõitis minuga päris ühte aega. See oli sekundite mäng, mis meid lahutas. Küll oli heameel suur, kui sain teada, et sekundid olid minu kasuks tiksunud. 

Seega viimasele etapile oktoobri lõpus lähen natukene suurema vahega, aga ei midagi kindlat üldkokkuvõtet vaadates. 

Aitäh kõigile kaaselajatele ja toetajatele! 






This event was organized by our club. So few members were on site couple of days before to get everything ready. So I had the chance to go few days earlier also, and I did take that chance, as last year when the event was first time in Castelo de Vide, I didn’t participate but my closest rivals did, so I had a disadvantage to cover.

Good that I went, as the tracks are like huge rockgardens, where nothing is certain, what’s to come, the rocks were always on the move, not all of course, but needed to be ready for a surprise. It was a challenge to ride. I feel a bit like fish on shore with these kind of tracks.

On Saturday my back tire also punctured the old place that I had been repaired, I patched it again and it did hold the afternoon, but as I went to bed, I kept having all these different scenarios popping to my head what can go wrong. It was not nice. Aletejano area is really dry and rain is rare and it did rain heavy on Saturday early morning. I was up early, and although I had the inner tube and all the tools to repair tire, I didn’t have a spare tire, so I went to my team mate and asked what price he wanted for a tire. I just could not imagine myself riding these rocky challenging tracks and thinking about the tire. So we made a deal and I got new tire on the bike on the morning of the race. I got to go and push my limits.

From trainingvideo you can check how the tracks are, on Sunday it was slippier on the rocks but less dust from the rain. I did little mistakes and few times was very close to go down, but I managed to save from crashing. As I was the first woman down the hill, then the last stages I could see Sophie coming down and understood that we are riding more or less the same pace. It was about the seconds. So it was so great surprise to have the seconds on my side.

So for the last cup event I go also as leader with a little bigger cap, but nothing is certain for the overall.

Thank you everyone for cheering and supporting!


Sunday, September 19, 2021

Bairrada150 2021

 Veni, vidi, vici!

Mitu aastat tagasi anti mulle selle võistluse ristiema au, koos mitme teise tugeva sõitjaga. Sain üritust promoda ja mitmeid kingitusi erinevatelt ürituse sposoritelt. Aga vot ühelgi aastal ei klappinud minu teised võistlused, et saaksin ise osa võtta. Loomulikult tean ja tunnen väga hästi Agueda kandi radu ja palju kordi sõitsin võistluse erinevaid lõike. Neid ikka iga aasta rajategija muudab, et alati ikka midagi uut ja huvitavat oleks. Sel aastal tundus ka, et samal nädalavahetusel on xco, aga siis muudeti xco kuupäeva.

Registreerimine oli juba lõppenud, aga mina kui ristiema, sain kenasti numbri ja stardikoha. Loomulikult ei hakanud ma kedagi oma tiimiga liituma paluma, tahtsin üksi kogu sõidu ette võtta.

Tegelikult tundub, et nii ekspromt ongi parim, ehk et mul on hea vorm hetkel, aga samas ei stressanud, et kuidas nii pikaks võistluseks ettevalmistuda, lihtsalt pidin mäletama, joo ja söö! Algusest peale!

Kolmapäeval siis tuli otsus, et lähen ja laupäeval olin hommikul stardis.

Sel võistlsel on on gps seadmel suur töö, ehk rada ei ole lintidega tähistatud, mõnes kohas oli maas kruusapuru, et osades natuke segadust tekitavamates kohtades inimesed valesti ei läheks, mõned nooled olid ka. Samuti oli silte, et "Vahel on ka jala tore!" (siis kui eriti pikalt oli juba järsk olnud) või siis mõne tõusu alguse poole "Siit kuni tõusu lõpuni on ainult vaja laskuda" või siis pikematel tõusudel "Me ei räägi kellelegi et nutsid". Samuti ei puudunud ka sel korral värviline ehitatud puust sild ja natuke värvilisi vihmavarje metsa all. 

Ma natuke stressasin, et kas mu edge1000 vastu peab, ta mul juba päris mitmeid aastaid vastu pidanud, et aku ei ole see enam, mis oli. Seega kui neljapäeval rajakaart avalikkustati, siis vaatasin täpselt esimesed km ära, kuna tean ja tunnen kanti nii hästi, teadsin, kust rada läheb ilma kaardita ja samuti alguses suuremad grupid, et kellegil ikka gps juba kaardiga. Ehk et edge1000 panin küll algusest tööle, aga kaardi kuvasin ette seal 20km kandis, samuti panin lenksule oma väikse edge130, sellel küll head kaardivaadet ei olnud, seega kaart oli küll salvestatud, aga tööle ei pannud, vaid oli tagavara, et päris ära ei eksiks kui tõesti teine tühjaks saab. Väikselt edgelt siis vaatasin võistluskäigus km arvu ja tõusumeetreid, et siis ei pidanud ekraane ka muutma ja sellega jälle hoidsin akut. Ette ruttavalt edge1000 pidas vastu, mingi 18km enne lõppu hoiatas, et hakkab lõppema, aga lõpus oli veel 6%, mis oleks ehk mõneks km vastu pidanud, seega hea et algusest peale ei pannud kaarti tööle.

Sel aastal tuli rada 142km ja garmini järgi 3915m tõusu.

Teadsin, et minu suurim konkurent on Ana, tal oli kaaslane ka, seega teadsin, et tema raskematel hetkedel on tal abi olemas. Ehk et minu suurim panus oli, mitte väga palju üksi jääda, kui laugemad kohad tulevad. Ütleme nii, et ülihea oli sõita, kuna tunnen neid mägesid nii hästi, ühte või teistpidi võiks öelda, et olen seda trassi sõitnud vähemalt korra nii 90% rajast. Kuna mul ka hea mälu, siis kõik see oli suureks boonuseks. Läksin seega hea hooga alguest peale, teades, mis ja kui kaua tõusud kestavad ja millistel lõikudel oleks parem kuskil kellegi tuules olla. Peale 100km oli juba päris soolosõit, ehk vahel ikka nägin ja sõitsin natuke koos kellegagi ja nii viimased 30km olid tõesti nii et ei näinud kedagi ees ega kedagi taga, vaid ühest katkise kummiga mehest sõitsin mööda. Samal ajal ei teadnud üldse kaugel minust Ana võiks olla ja viimane osa oli päris kiire, et kartus, et tagasi veetakse, oli sees. Samas oli kartus ka et edge tühjaks saab, ehk siis mõlema asjaolu pärast ma tempot alla ei lasknud, no tähendab, tempo oli juba madalam kui tavaline võistlustempo, kuna aega juba rajal oldud kaua, aga st siis et pingutus oli kuni lõpu kilomeetrini! 

Väga hea meel oma esituse üle ja panin paar asja kõrva taha ja kirja ka, et mida järgmisel sellisel pingutusel meeles pidada, et veel parem oleks! 

Seda võistlust saab teha nii kolmekesi(kõik sõidavad umbes 50km), kahekesi (mõlemad sõidavad 75km) ja üksi. Üksi küll on raskeim, aga üks suur eelis on ka - saab kogeda kogu trassi ulatuses radu, kõiki osi, kõiki vaateid ja lahedaid rajaosi.

Eks mingi hetke hakkas ikka raske ka, umbes peale 100ndat km, siis juba kogu keha andis tunda, et juba on teinud korralikult tööd. Mul mingitel hetkedel päris valutas rindkeres, nagu pistaks, siis selg (selg ka sellest et öö enne olin paviljonis ilma korraliku madratsita maganud, kuna Agueda enam mu kodu ei ole), loomulikult ka käed. Seega kuna mul ka hardtail, siis väga ei julgenud sellises faasis liiga kiiresti ja limiidis laskuda, kuna tõesti üks asi mida ei tahtnud oli mehaaniline. 

Lõpus olin rahul oma sõiduga, kokkuvõttes soolosõitjates 34 (üle 200 läks soolot sõitma), naistest esimene. Nii tore oli "kodus" võita! Imelik oli ka mitte enam "kodus" olla. Eks see kant jääb alati südamelähedaseks. 

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele! 

hommik enne seitset, prillid tagurpidi peas, ehk kõrvad punnitavad nende raskusest
morning before seven a.m, glasses behind so my ears bend with their heaviness

suu veel banaani täis
mouth still full of banana
esimeses peatuspunktis (25km)
in first stop point (25km)


viimases peatuspunktis (125km)
in last stop point (125km)

korraldajaga
organizer interview


mäe auhind
mountain prize

naiste poodium (kolmas oli kuskil pesus vist) võitja särgis
women podium (third was probably in wash) in winner jersey

I had been nominated as one of the godmothers of the event already many years ago. I got to make publicity and promote the event, and receive small presents from the event sponsors. But yet not once I had the opportunity to race it, always had some other race that I had to do on the same date. I know well the area and the trails, and in trainings rode many of the different year edition tracks. Every year the trail makers for the event puts in a lot of effort to have an interesting and different course. This year again it seemed that I cannot participate as the xco date was on the same weekend, but then they altered the xco.

The registration already had ended, but as a godmother of the event I had a bit of priority and could get a number and place for the event. Of course I even didn’t think if to make a team or make it as individual, I wanted to make the whole course!

It even seemed less stressful to have the race decision so close to the race, I knew my fitness is there and then well I just didn’t stress too much of the length, I just had to remember from the very beginning to always eat and drink!

So Wednesday came the decision to make the race and on Saturday early morning I was on the start line.

This race has much importance on the gps device, as the course is not marked with tape, so crossings had some dirt lines on the ground and some arrows on the way, just in the most confusing parts to make the life a bit easier for the riders. Also there were signs like “It’s also nice to walk” (when it had been quite steep up for a long time) or at the beginning of some climbs “It’s all descend from now on until the top” or in the last parts of the climb “We don’t tell anyone that you cried”. Also colorful bridges and some colorful umbrellas in some sections of the forest.

My biggest worry was that my gps would hold up, as my edge1000 is quite old and the battery is not the freshest. So when they announced the track on Thursday, then the first km I memorized quite well, as I know so well the area and also as they were bigger groups, so I didn’t activate the map from the beginning, I did start the edge from the start, but the map I activated about 20km in the race. Also I had my small edge130 with me, just in case, it doesn’t have good map view, but if the other would get empty I had a backup plan. On this little one I displayed km and high meters. So during the race I didn’t switch any screens to further save the batteries. To fast-forward, my edge1000 did hold up, about 18km to go it warned me of low battery and in the end had some 6% that would have lasted for couple of km more, so I did smart not to activate the map since the beginning.

This year the course had 142km and by the Garmin 3915 high meters.

I knew my biggest rival in the race would be Ana, she had also partner to accompany throughout the race. So with my knowledge of the course I tried not to be left alone in the draft parts. I have to say, it’s so nice to ride when the mountain and valley is so familiar, one way or another I had done the course around 90% of the ways. And as I have a good memory that all played out to be a big bonus. I could go with nice pace since the beginning, I knew where are the tops and the rolling parts to calculate my efforts. After 100km is was more of a solo ride, I still was seeing riders, but all quite a different pace, then the last 30km was really like, I did not see anyone in front and anyone in the back, I just past one guy with a flat tire. I had no idea how far behind Ana was from me, and as the last part was quite rolling, I tried to not let the rhythm to get too low, well it was already lower than normal race pace as it had already been many hours on the bike, but I continued to put the effort in. Also because I was not sure how much longer my edge1000 will hold on, so I was in a hurry to get to the finish.

I am very content with my performance and I noted down some points that would next time help me even more!

This race can be raced individually like I did, then in pairs (both make about 75km) and in triples (everyone makes about 50km). Once super nice bonus of making it alone is that you can do all the km, get all the trails and views that the track maker carefully selected.

Of course it got hard also, about after 100km in, I could feel my whole body, not only legs, but everything was giving signals, that a lot of work had already been done. I had pain strokes in the upper body, then my back ached (also the night before spent on the sports hall ground didn’t help it, as my home is not in Agueda anymore), and of course the arms ached. As I am riding also a hardtail I was a bit more cautious on the downhills, with tired body, the reflections are not the same and one thing that I didn’t want to have was a mechanical.

I am super happy with my race, and overall I was 34 solo rider (of more than 200) and first woman. It was so nice to race “at home” and win! And it was weird not to be anymore “at home”. The area of Agueda will always be close to me.

Thank you to all my supporters and cheerers!