Thursday, October 15, 2020

MM e-XCO & XCO

Natuke aega juba möödas, aga kirja pole veel saanud.
Ütleme nii, et esimest korda nautisin e-rattal sõitu. XCO rada oli täpselt selline, et tõusud nii järsud, et ratas aitas ja laskumised piisavalt lühikesed, et ei jõudnud veel ratta raskust tundma hakata.
Stardipäeval, mehaanik veel tegi viimase update ja läksin joonele, ma ikka reeglitest kinni ja enne mootorit sisse ei lülitanud kui 1min stardini, valesti tegin, kuna ratas jäi mõtlema. Stardikiirendus oli vaid enda jõul, nägin vaid teiste selgi ja ise paanikas, et miks ratas ei aita! Peale mingit 100m tuli jõud rattast ka taha ja sain ikka edasi sõita, hetkeks mõtlesin, et äkki ongi kõik. Hakkasin siis viimaselt kohalt teisi taga ajama. Rada oli vihmast hullult muutunud ja libe mis libe. Panin ühe korraliku ülepeakaela ka, õnneks jäin ise terveks, kiiver aitas, prilliraam läks puru. Peale seda oli veel üks ring sõita. Aga vahva päev rattal, tasuks 7. koht. Eks lootus oli rohkemaks, aga tore oli sõita, seega lõpus naeratus näol.
Kaks päeva sain natuke põlvi ravida ja kergemalt võtta ja siis olin tavalise xco stardis. Rada oli palju kuivemaks sõidetud ja vihma ei tulnudki, kuigi oli prognoosis, oleks huvitavam olnud. Endal teadsin, et saab raske olema, kuna polnud esihammakat väiksema vastu vahetada, tõusud olid liiga järsud oma tavalise suuruse kohta ja ka allalastavast sadulast tundsin puudust, kuna olen sellega ära harjunud ja nii saab tehnilisi laskumisi palju parema kontrolliga sõita. Minu varasem allalastav sadulapost on omadega õhtal ja kuna sadulapostide diameetrid erinevad, siis ei saanud ka elektrirattalt ümbertõsta. 
Oli väga raske päev, nii kahju. Aga elu läheb edasi ja sain protokolli viimase lõpetanud koha, 55. Kuigi jah eks mul oli katkestamise mõte ka mingil hetkel peas.
































 



Monday, September 21, 2020

Enduro World Series E-bike - Pietra Ligure

 Leidsin hea vanasõna möödunud nädal kohta - Jalad tasuvad, mis pää võlgu jätab .

Ehk et lennuki peal olles tuli meelde, et unustasin oma ratta akulaadija koju, aga mis veel hullem, minu akuvahetamiseks võti käib mul akulaadija karbis. Udupea noh, aga samas sõitsin vahepeal vaid tavaliste rataste peal, kus ainuke aku mida pidin laadima olin mina. Teadsin, et laadijat ikka saan laenata tiimikaaslaste käest, aga võti, vot ainuke lootus oli et tagavara, mis aasta alguses tiimikontorisse jäi, on mehaaniku kastides. Meil oli seal päris mitu tagavaravõtit, aga ükski neist ei avanud minu akut. 

Oh, vaesed jalad.

Rajad oli head ja samuti väga hästi tehtud e-ratastele, ehk et ka lõikude vahelised osad ei olnud lihtsad, et tavaliste ratastega neid radu läbi ei sõida, põhimõtteliselt olid tõusudeks tavaliste rataste laskumised, ehk järsud, paljude kitsaste kurvidega, kivised. Tehnilised, et ikka keha tegi palju tööd, mis sest et ratas aitas. Ja ka lõikude vahelised osad olid ajalised väga napid, et mingit niisama uitamist ei saanud olla. See tegi mu elu vägagi raskeks, muidu oleksin väga rõõmus olnud, aga kuna ununenud võti tähendas, et pidin ratta akut säästma ja ei saanud mootori maksimum võimsusesel koguaeg sõita, siis oli mul vaja nii palju rohkem tööd teha.

Võistluspäev oli pikk, algas kell 8 hommikul ja lõppes 15. Meil oli kolm ringi, millede vahel saime natuke aega oma boksis olla, selle aja jooksul laadisin ratta akut, mis ei lae just väga kiiresti, treeningutel olin näinud 10minutiga saab laetud 7%. 

Meil oli 9 ajapeale lõiku, millest 2 olid tõusud (3 ja 8).

Esimesel ringil 2, teisel 3 ja kolmandal ringil 4 lõiku. 

Ütleme nii et tõusul 7.nda lõigu algusesse võitlesin ma endaga tohutult, et mitte starti hiljaks jääda, nii väga tahtsin oma mootorivõisust muuta Turboks, aga teadsin et pean edasi sõitma eMTB võimusesega, kui tahan 8 lõigust kuidagigi üles saada. Aiai ma olin omadega nii läbi, teine ring oli füüsiliselt nii raske olnud (kõik lõikude vahelised osad sõitsin madala mootorivõimsusega, et akut säästa). 

Viimasel kahel lõigul oli aku juba alla 15% ja siis ta enam isegi Turbo seadistusel ei anna seda õiget võimsust, ehk et isegi et mul oli akut 8.ndaks lõiguks, ei saanud ma seda õiget võimsust, pidin natuke ka jala seda rasket ratast mäest üles lükkama. Ka 9.nda lõigu alguses oli meil tõusuke. 

Kui esimesel ringil, olin veel teise kohaga võrdsed, siis kogu see lisa energia mis mul läks aku säästmisele, ei jätnud mulle võimalust selle koha peale võidelda, võitlesin, et mitte katkestada või kukkuda, kuna väsimus oli tohutu. 

Aga ma lõpetasin ja saavutasin kolmanda koha ja see omakorda andsid ka vajalikud punktid, et kindlalt meeskondlikult võidaksime ja esimest korda jagati välja e-rataste maailma parimad ja selle tiitli saime meie Miranda Factory Team!

Video treeningutest











A good proverb for the Italy race is - When the head does not work, the legs suffer.

I remembered on the airplain, that I had forgotten my battery charger, but what was worse, I had my battery changing key in the box as well. Total failure. As I had only ridden normal bikes, where the only thing I had to charge was myself, so I did not remember it. I knew I could borrow charger from my teammates, but the key, my only hope that the spare I had left in the beginning of the year in the team headquarters, was in the mechanics box. There were quite a few keys, but none of them opened my battery.

Oh poor legs.

The tracks were good and the course was well made for the e-bikes, so that liaisons also were super tecnical and impossible with normal bikes, generally we climbed the normal bikes descends, super steep with tight corners and lots of rocks. Super tecnical so that the body worked a lot to get up on the bike and the times for liaisons were super tight as well, no wondering around. That made my life extra hard, without the key thing I would have been super content, but now when I had to manage saving the battery as much as possible and couldnt go liaisons with the Turbo mode, ooh oh I had to work so much more.

The race day was long, began at 8 in the morning and ended 15. We had 3 loops, in between had some rest time in our paddock, I had this time to recharge a bit my battery, which is not very fast, in trainings I checked 10min charges 7%.

We had 9 stages from which 2 were uphill stages (3 and 8).

On the climb to the 7th stage I was struggling a lot already, I could put Turbo on, but I didnt want to also be late for start, I had to climb with eMTB, because otherwise I would not have nothing for the uphill stage. Wow I was so dead, the second loop had been so physically hard, always climbing liaisons with eMTB.

Stage 8 that was uphill, but as the battery was already so down it does give the same power as Turbo with more than 15%, so it was hard even with battery, I had to walk some part of the 8. Also on the start of the 9th we had a short climb which was ridden less than Turbo mode.

When on the first loop I had been more or less equal with the second lady, then with all the extra energy spent because of the battery thing, I had no chance to fight with her and even needed to fight hard at the end to stay on the third spot and not to quit or fall, because of the exhaustion.

But I finished and managed to get 3rd place, and this also gave precious points for the team classification, we Miranda Factory team are the winners of EWS-E 2020!

Video from trainings




Saturday, September 12, 2020

Portugal Cup #2 - Souto Santa Maria

 Portugalis ka mõned võistlused toimumas, täna toimus teine Portugali karikasarja etapp, mulle esimene (olin Monacos hooaja alguses).

Kuna olin pikalt ainult e-rattal olnud, siis teadsin, et tuleb valus sõit, kuna pole harjunud nii pikalt ennast valutsoonis hoidma. Ja kuigi ma proovisin e-ratta reisil miskit trenni teha, siis südametöö pool jäi vajaka, aga samas keha oli nii väsinud, et polnud lihtsalt võimalik ka. 

Selle pooleteise nädala sisse proovisin, siis natuke valu trennidesse sisse pookida.

Hommikul ärkasin enne äratuskella, õhin oli ikka võistluseks sees. Samas ei pannud endale rohkemat eesmärgiks, kui sõita targalt ja mitte lasta ennast heidutada konkurentidest, palav ilm oli juba piisav konkurent (miinimum võistlusel 31 kraadi, seda kell 10.30 hommikul ja maksimum 38! )

Rada enamus pinnatud valgel kruusal, aga paljude piisavalt järskude nukkadega, mis ikka kiiruse alla võtsid, ja paar kiviaeda oli ka ehitatud. See oli tehtud paar aastat tagasi üliõpilaste maailmameistrivõistlusteks ja on sellest ajast peale aastaringne xc ring.

Meil oli 6 ringi, stardist minnes olid kaks esimest kohe teise sõidukiirusega, ma madistasin seal viienda koha juures, siis neljada, siis kolmanda, siis uuesti neljanda, ise alati rahu ise olles, kuna teadsin, et sõidan ühtlaselt ja nii sõites ei "sure" ära ja ei kuumene üle, viimasele kolmele ringile minnes olin kolmas, teised kohe kannul, aga iga pedaalipöördega sain natuke eest, nii et siksakke mida tegime, sain koguaeg kinnitust et sõidan kindlamalt kolmandale kohale, aga eks ise koguaeg kastes ja juues ja endaga rääkides, et koguaeg ühtlaselt kindlalt kuna vaid finishijoon on see mis loeb. 

Seega väga hea meel poodiumikoha üle, nii vähese spetsiifilise treeninguga mida xco vajab ja nii kuumas ilmas, sain hakkama :)

Aitäh!


Some races happening also in Portugal, today was the Portugal Cup #2, my first for this year (as I was in Monaco).

As I had been with my e-bike a long time, then I knew it will be a hurt race, as I havent been in that zone for so long. Although I tried on the trip to do some training, but the heartrate work was very little, as also the body was so tired it was impossible.

So in the week and a half I tried to make some anaerobic work.

In the morning i woke before the alarm clock, the race excitement was in the body. I didnt put any other goals for my race other than race smart and not be influenced by other riders, as the heat of the day was a rival enough (minimum which was in the start 10.30 was 31 and maximum 38 degrees!)

The track was built, mainly on white gravel, but had some steep uphill sections that took out the speed and some built rock gardens. I had been built few years ago for the student world championships and from then on is a permanent track to ride all year.

We had 6 laps to do, from the start the two first had their own rhythm , I was fighting there on the 5th place, then 4th, then 3rd then again 4th, but always being so calm, as I knew if I ride my race I will not "die" or overheat. To the last 3 laps I went on the 3rd spot, others right behind, but with every pedal stroke I got some advantage, with the zigzags we did I could see that I am getting away, I was constantly pouring water on me and drinking and talking to myself to ride smooth and my rhythm as only what counts is the finish line.

So I was very happy with my podium place, with so little xco specific work and in so hot day, I did it! :)

Thank you!




Tuesday, September 1, 2020

Video

 Mõned amatöörvideod, aga arvan, et annab väikse ülevaate.

Verbier treening, bikepark radadega tutvumine / training, getting to know the bikepark

Méribel treeningsõit avalanche rajal / training run on the avalanche track

Zermatt mitte võistlus rajal sõit ja matk / not on racing track and hike in the mountains

My non-professional videos, just to see how were my trips in the Alps. 


 

Saturday, August 29, 2020

Enduro World Series E-bike - Zermatt


 Teisipäev sai natuke niisama ringi sõita, hommikupoolik läks meie telgi ja asjade seadmisele, rataste lahtipakkimise ja muidu sisse seadmiseks. Kolmapäeval oli ametlikele tiimidele “shake down” üritus. Kohe alguses sain aru, et siin juba nalja ei ole, rajad karmid ja tehnilised kui mitte öelda kergelt hirmutavad, kuna kogu aeg mäenõlval, nii mõneski kohas kuristik kohe kõrval. Ka oli palju palju kive, paljud korralikult teravaks lihvitud, mul olid all tutikad rehvid, ühest sain kohe jagu, korralik lõhe ühest kivist. Seega minu šeikimine piirdus ühe 1km lõiguga. 

Neljapäeval treeningud, igaks lõiguks olid määratud ajad, et polnud nii et ise teadsid, millal lähed. Palju raputamist, palju kive, korralikult ka tehnilisi osi. Organiseeritud oli nii, et oli kolm ringi, mille lõpus me tiimi aladesse jälle jõudsime , igal ringil 2 lõiku, mis arvesse läksid. Treeningute lõpuks olin korralikult väsinud , kiirelt ratas pestud ja sööma ja puhkama. 

Hommikul vara juba tiimi alasse, et alustada pika päevaga, minu start 8:21 ja lõpp 15:14. 

Teadsin, et esimene osa kuni jõuda esimese lõiguni läheb kiireks, et peab korralikult pedaalima ja sees oli ka parajalt tehnilist hästi järsku tõusu, kus alati ei saanud rattal üles, ehk aega võis parajalt kaotada. Ja iga minuti, mis hiljaks jääd, trahvitakse ekstra sekunditega. Kui rohkem kui 6min jääd, siis juba rohkemaga. 

Hakkasin siis starti järjekorda end sättima 10min enne ja opaa displei hakkas tööle aga mootoriga ei ühendanud , paanika, mis nüüd ! Kohe mehaaniku juurde, kruvis , proovis, igatahes jäin hiljaks natuke aga vähemalt sain mootori tööle kuna muidu oleks üldse pooleli jäänud kohe alguses. Pedaalisin mis ma suutsin , jõudsin naisele , kes peale mind stardis, järgi kuid just tehnilisel lõigul, ta pani jala maha ja nii me seal lükkasime järsakust üles 25kg ratast , ise kogu aeg aega vaadates, nii kui uuesti sõitma sain, tuli takus. Kuni kontrollpunktini, mis lõigu stardi juures, nii nüüd oli natuke aega ja nii ta hakkas. Endal adrenaliin ja stress kehas puperdamas. 

Lõik 1 - suuremaid apsakaid ei teinud aga tundsin et olen rohkem rahmeldamas kui sujuvalt sõitmas .

Kiire ja lühike lõikude vaheline osa.

Lõik 2 - palju kivist ja tehnilist, seal juba olin peaaegu korraliku sillalt mööda sõidu teinud, aga õnneks sain jala välja võtmise ja seiskumisega hakkama. 

Siis veel mööda asfalti tagasi tiimi alasse. Seal sain lõpuks rahunetud ja natuke midagi hamba alla. Ka patarei vahetus ja oligi juba aeg uuesti minna. 

Sel korral natuke mäest üles rongiga , siis veel pikalt sinka-vonka üles, esimene osa ei mitte kohe kerge. 

Lõik 3- palju kivi, alguses päris palju ka sellist lahtist plaaditatud kiviteed. Sellel lõigul ehk kartsin kõige rohkem rehvi lõhkuda , eks ma natuke läksin kergemalt. 

Läbi ja kohe jälle üles väntama , ees ootas üks tehnilist ehk raskemaid lõike. 

Üleval mäe otsas ( võistluse kõrgemais punktis u. 2700m) kergelt tibas vihma. Tuuleiilid tugevad.

Lõik 4 - alguses oli tükk tegu et tuul ära ei puhuks, mõned kallaku äärsed teed tõsiselt kõhedust tekitavad, vaatan küll vaid rada aga ikka tajud et kukkumine oleks karm kui rajalt 20cm valesti sõidad. Kõik järskud kivised tagasipöörded ei läinud kõige paremini, teeeningul läksid paremini. Aga õnneks jäin püsti . Lõpuks ikka täitsa läbi, sellist vatti saab keha sellistest laskumistest alla sõites . 

Uuesti tiimi alasse , kehakinnitus , patarei vahetus ja kerge 10min puhkus.

Ja uuele ringile, ees ootas tõusulõik! 

Lõik 5 - raske tehniline ja hästi järsk , ei olnud seal kerge ei naistel ega meestel. Ma kahjuks ei saanud kogu tõusu rattal sõidetud ja sinna läksid väärtuslikud sekundid, tahtmine oli seda lõiku võita , võimalus oli kõige suurem, aga jah eilsel teeeningul ei olnud need metalltorud, mis metsa rajasse pandud, nii välja sõidetud ja võttis ratta libisema, ja pidin u 5m ratast mäkke vedama, kuna niivõrd järsk et ei olnud võimalik seal kohe rattale minna. 

Viimane väntamine viimasesse lõiku. Vihma hakkas korralikult sabistama .

Lõik 6 - kattus neljanda lõigu teise poolega ja jätkus teise lõiguga. Raske ja tehniline, ega ülakeha ei tahtnud enam väga ohjata seda rasket ratast, samuti tegid osaliselt märjad kivid ja juurikad asja veelgi keerulisemaks. 

Aga läbi ta sai ja tervelt finishis. 

Kohaks 5! Kahes viimases lõigus olin ka neljanda koha peale sõitnud . Sain ka 5 sekundit lisa oma ajale, kuna esimesse lõiku jäin ikkagi natuke hiljaks.

Peale võistlus hakkas veel ikka korralikult sadama ja jätkub ka praegu. 

Selleks on meie kolme nädalavahetuse võistluste reis ühel pool ja esmaspäeval on kojusõit! 

Aitäh kaasaelajatele ! 

(Piltidel punase särgiga voistluspildid, teised treeningu omad) 

Pilves pilt tehtud laupäeval, kus sõitsin rongiga Gornergrat’i 3089m ja sealt jala tagasi Zermatti, ilm oli kehv kuid emotsioon kogemusest hea.






















Tuesday morning went by with setting up the tent and staff and building bikes, afternoon a little easy exploring ride alone. 

On Wednesday official teams were invited to “shake down” event. Right from the start I understood no kidding around, tracks are tough and technical , a bit scary also to ride some places mountain cliff right besides. And lots of rocks , some so sharp, I had on brand new tires and one I managed to slice away. So my shaking ended with just one kilometer riding.

Thursday training day, for every stage was appointed hours, so no free schedule. So much vibration, so many rocks and handful of technical stuff.

It’s was set up as 3 loops, every loop had 2 stages and end of loop we were in team area.

For the end of training I was quite beaten up, so fast wash the bike and to eat and rest.

Friday early morning to team area to start the long day, my hours were ride out 8:21 and ride in 15:14.

I knew from training that the first liaison will be tight, that I need to pedal fast and it had some technical uphills were it was easy to loose time by taking the foot out. And there are penalties when being late.

So I started to go for the start line some 10min before my time and “Whatttt?!” my display button didn’t start the engine, panic set in, what now! 

Right to our mechanic , he took out the handlebar and we manage to locate the problem , but I was late. So I got my chips and went on pedal long as I could, I caught up with the lady who started behind me on the technical hill and she took foot out, I had to as well , so there we were pushing up a steep hill a bike of 25kg. I was always checking the time and after when managed to get back pedaling did as fast as possible . After the check point I had few moments to calm a bit and then it started. I had adrenaline and stress in the body. 

Stage 1 - I didn’t do any major mistakes but I felt myself more stressed than I wanted.

Short and fast liaison and already at the next one. 

Stage 2 - lots of rocks and technical stuff , I almost rode off a bridge , but luckily got the foot out and stopped before it happend.

Then paved way to the team area. Finally I could calm down and eat something. Also battery change and then it was already time to go again. 

Then we got a little lift with the train and the pedaled zigzag roads up, first part not easy at all. 

Stage 3 - lots of rocks, beginning also like loose big plates of rocks laid. On this one mostly I was afraid to have a flat tire, so many sharp stones, so I was a bit cautious.

Finished and then again pedal up, the hardest stage awaited.

Up on the top (the race’s highest point at some 2700m) it started to rain a bit and heavy wind blows.

Stage 4 - at the beginning it was to fight off the wind to not blow me over the cliff, there were some pretty dangerous turns with cliff right there, I’m looking for the track but you can still sense the open space right next, just some centimeters and it’s bad. Not all right switch backs went well, training had been better. But I managed to stay upright. I was quite beaten up , it’s hard to handle this heavy beast. 

Back at team area, something to eat, battery change and some 10min rest. 

And back to racing, the uphill

stage awaited! 

Stage 5 - hard technical and steep hill, not easy for women nor men.

Unfortunately I could get up

all on the bike and valued seconds went by. I would have wanted to win this stage as it was my best chance to do it. But well the metal hoses that are plated to the terrain, on training they weren’t so much dug up, and I slipped and had to push bike some 5m to get to a bit less steep part to mount it again. 

Last pedal to the last stage. The rain really started to fall.

Stage 6 - it was last part of the 4th and then continued with the 2nd stage course.

Hard and technical , my upper body had difficulty to get the bike where I wanted and also the rocks and roots were more slippy with the rain.

But over it was and in one piece in the finish. 

5th place! Last two stages managed to get also 4th place. 

I did get penalty seconds for the first liaison.

We won in the team classification! 

After race it really started to rain heavy and it continues.

So it ends our three weekends of racing and on Monday traveling home.

Thanks for cheering ! 

(red jersey is race photos and others training )