Monday, October 15, 2018

Portugal Cup Enduro #5 - Ponte de Lima

Kord jälle kuulamiseks, mitte lugemiseks ;) https://drive.google.com/open?id=1w3rNIH438jyQNQVKYZgj05H8i96J9L4w
Kes peale kuulamise tahab ka vaadata, siis tegin videoid laupäeval radadest, kuna kasutasin uut kaamerat ei olnud veel nurka timmida saanud ja natuke vaatab maha, aga siis näetegi rada :P
Minu youtube kanalil https://www.youtube.com/channel/UCJ64fUUZZ3PXwjnvgLah2yw?view_as=subscriber





1 lõik/stage


Once again some listening not reading ;) link https://drive.google.com/open?id=1UTfXar0viA1kp3Pa4O9z8aDti2AiUv9l
Who wants to watch also besides listening, some videos from practice on Saturday on my youtube channel, but camera little crooked angle, as it was my first time riding with it. https://www.youtube.com/channel/UCJ64fUUZZ3PXwjnvgLah2yw?view_as=subscriber

Monday, October 8, 2018

Blackbulls100

Kuna Avalanche-ga juhtus nii nagu eelmine aasta, kõrge tulekahjuohu tõttu nihutati võistlus novembrisse, seda muidugi vägagi viimasel hetkel, neljapäeval kui reedel olid juba plaanis treeningud. Aga no, siis ma võtsin plaani hoopis ühe siinse kandi maratoni, kuhu Filipe oli nii või naa minemas.
Võistlus Condeixa-a-Novas Combra külje all, kuigi nii lähedal, siis maastik, eriti pinnas hoopis teistsugune, valge pinnas ja palju madalaid mände, ja kivine pinnas, samas kivi hoopis teistsugune kui siin. Registreerisin end väga viimasel minutil, seega sain stardikoha ka kuskil taga, kuid tänavate vahel, panin mööda kõnniteid ja teised naised eespoolt olid enne metsa jõudmist juba seljataga.
Palju oli ka lahedat singlit, samas ka palju kruusateid. Väike insident oli ka alguse poole, kus üks vend nägi patsi ja mõtles, et peab minust mäe otsas enne laskumist mööda saama, mitte kiirusega vaid hüüdes vasakule, vasakule. No mina tahtsin laskumist nautida ja kutti ette ei lasknud, see puksis siis oma lenkuga minu lenksu ja keha vahele, no päästsin mõlemad ja jäime püsti ja siis ei suutnud ta ratast valitseda ja kaldus uuesti mulle kaela, ja siis veel kord, küll tal oli alles õnne, et ma suutsin tema ja enda püsti hoida. Ja siis hiljem (mingi 20 km pärast) jõuab mulle järele ja hakkab inglise keeles rääkima, et pean paar sõna ikka portugali keeles ära õppima, no tõsiselt vennike, vastasin talle sulaselges portugali keeles, et ma ei lase mingit vennikest laskumisel enda ette koperdama, sorri. Ta proovis, veel rääkida, et oh näe ma ei oska sõita, on alles vennikesi, ma päästsin ta suurest matsust ja ainuüksi sellepärast et mul pats pikem kui meestel, ei tohiks arvata, et minust peab tingimata enne laskumist mööda saama. Tõusudel on teema, siis ma olen lahkem meeste suhtes.
Üks lahe aspekt ka võislusel, et läbib Condeixa-a-Velha varemeid Rooma ajastust. Seal olen turistina käinud ja leidsin, et päris lahe et nad lasevad võistlsel sealt läbi sõita, need kes aja peale ei sõida, saavad ka ringi vaadata. Muidugi mitte rajalt välja minnes.
Aga täitsa lahe oli, et kuigi Avalanche jäi ära, siis sai toreda pühapäeva veedetud ja kolm veini ja ühe suure kohaliku maiustuse võitsin ka. Hiljem jõudsime veel Montemor-o-Velho loss/kindluses käidud, mis väga kenasti hoitud, soovitan külastada.




Although it happened again with Avalanche, postponed to November because of high forestfire risk, and they did it very last minute, Thursday, when Friday was meant to be the first training day. But well, then I went for another race near by, to where Filipe had already planned to go.
Race in Condeixa-a-Nova near Coimbra, so close but yet so different terrain, lower mountains with low pine trees, with white ground, and lots of rocks but rocks also different texture then here. As I registered so last minute, I got a number way back, but in the city streets, I rode on the paths and before arriving to the woods, I already had all the women behind me.
There was lots of fun single tracks but also lots of wide white gravel roads. And also had one incident in the first forest sections, one guy behind me as we started to enter a downhill section yelled left, left, well I wanted to enjoy the downhill part and didnt get out of the way, but stayed on my track, then he got his handlebar between my handlebar and legs, I saved him and me from a big tumble, but then he could get control over his bike and leaned again on me, saved it again and then again, wow he had so much luck that I managed to keep him and me upwards. And then later (some 20km) he arrives at my side and starts talking in English that I need to learn some Portuguese words, oh poor guy, I answered in Portuguese, that there is no way I give way to have my downhill fun ruined, sorry. Then he tried to talk that I dont know how to ride a bike, like really I just had saved him from big pain, but well there are guys who think that if I have longer hair they need to pass me before downhills. On the climbs I am more polite to guys.
One fun aspect of the race is also that it passes Condeixa-a-Velha Roman ruins. I have visited it as tourist, so I thought its fun they let the race pass there, so the people who dont ride for time can have quite a good look at the ruins, without getting out of the race course.
So it was fun the weekend, although no Avalanche, then good race and won three wines and a big local sweet. And later visited Montemor-o-Velho castle which is treated very nice and I recommend to visit it.

Tulemused pole veel üleval / Results are not up yet

Monday, September 17, 2018

Portugal Cup XCO #5 - Avis

Eile toimus siis viimane xco karikasarja etapp, nagu eelminegi aasta Avis linnas, Alentejo piirkonnas. Oli veel palavam, varjus temperatuur küündis 35-36 kraadini päeva peale.
Laupäeval hommik ei hakanud just nii nagu võiks, tiim, kes Maiast tuleb jäi hiljaks ja päris palju, olin pahane, kuna seda juhtub juba nii palju kordi ja kuna oli oodata kuuma ilma, tähendas, et jääme trenniga rajal veel kuumemasse aega. Jõudsime kohale, ma olin pea 5 minutiga valmis ja rattal. Läksin rada läbi sõitma, rada oli täpselt sama, mis eelmine aasta, ehk võib olla veel kuivem, kui see võimalik on, täpselt enne esimese ringi lõppu hüüti, et oi nüüd peab rajalt ära tulema, kuna amatööride võistlus hakkab, no siis olin ma veel pahasem, et tiim hiljaks hommikul jäi. Tavapärase kahe ringi asemel sain peaaegu ühe tehtud, rajale tohtis minna alles kahe tunni pärast taas. Ma kriipsutasin selle võimaluse maha, kuna tundsin, et end küpsetada ei taha, eriti kui rada pole üldse muudetud, ehk midagi erilist polnud vaadata, ehk olin mures, et võisluseelse päeva pingutust oli vähe. Kuna tiimikaaslased ei jõudnud isegi tervet ringi teha, siis nemad läksid rajale ka peale seda pausi. Veel mis mind hämmastas oli minu sadul, mis millegipärast ei töötanud, ehk ei läinud alla, võtsin kaks korda lahti, vaatasin trossi üle, kõik nagu peaks toimima, aga mingi imeliku põhjuse pärast ei töötanud, reedeses trennis oli veel kõik hästi. Rajal ka päris mitu järsku laskumist, kus oleks hea kasutada, kui juba peal on. Õnneks see probleem lahenes, kui olime hotelli jõudnud, lihtsalt proovisin, et äkki töötab ja töötas! Ka pühapäeval oli kõik nagu peab.
Pühapäeval läksime hotellist kõik koos, ehk et kell kuus oli äratus ja võistluspaigas enne 8, kuna meie kadettidel oli kell 9 start. Hommik oli mõnus, natuke värsket õhku. Istusin telgi varjus, sõin oma hommikusööki. Kui hakkasin sooja minema tegema, siis juba oli tunda päikse tugevat soojust, varjus veel ei olnud hullu. Mul ei olnud just see kõige parem tunne, kuid midagi halvasti ka ei olnud. Teadsin, mida tahan teha, mul ei olnud koht mõttes, vaid tahtsin hoida koguaeg watte pedaalides, et ei oleks ühtegi kohta, kus hiljem saaks öelda, et näe seal natuke andsin alla (seda paljugi motivatsioonist mis olid maailma esinaised andnud, nende võistlust mmil vaadates). Läksin kombega, et kastmisvesi jääks kauemaks nahka jahutama, ka prillid andsin esimesel ringil ära, et nägu rohkem liikuvat õhku tunneks. Tegin kõik väga kalkuleeritult, olin koguaeg momendis, jõin, sõin nagu plaanis ja ka watte hoidsin pedaalides, laskumisi ja tehnilisi kohti võtsin oma sujuvusega, kuid mitte liiga riskivalt, kuna kivid seal Avisis on teravad ja purustasid seal nii mõnedki kummid.
Stardist ei saanud just kõige paremini minema, aga teised said veel kehvemini ja leidsin end esimeses kurvis esimesena, mõned sajad meetrid stardiringist, siis läks Joana mööda, hoidsin tal sabas, palju singlit, kus see ongi ainuke võimalus, tundsin, et tehnilistes kohtades, ehk läheksin natuke kiiremini, kui jõudsime Avis ringi tõusuni, tõuse oli teisigi, aga see on see mis eristab seda ringi, väga järsk, meie jaoks pea 3 minutiline tõus, eelmine aasta jäin just siin Joanast maha, sel aastal tema tagakummis tõusu alustades tuli see meelde, kuid jäin endale kindlaks, koguaeg ühtlane rütm, wattid pedaalides ja kuigi paar meetrit tõusu keskel oli meil vahet, siis tõusu lõpus olime koos nagu sukk ja saabas. Andsin oma prillid ära meie tiimi abilisele sealses joogipunktis, seal oli võimalust mööda minna ja kuna hakkas laskumine, tegin spurdi, et saaksin omas tempos minna ja et ka nii palju tolmu silma ei satuks. Sealt peale hakkas kergelt vahe tulema, teisel ringil olime peaaegu koos, nii mõned kümme sekundit ehk, kuid ma proovisin koguaeg oma sõidule mõelda, ei mingeid rahmeldamise vigu, ühtlane tugev tempo, eks ma kurvides ikka vaatasin, et kus tema on, aga proovisin sellest mitte lähtuda. Viimasele ringile läksin juba paraja vahega ja nii see võit tuligi!
Kokkuvõttes mul mingeid võimalusi ei olnud, kuna viiest etapist sain sõita vaid kolme (üks langes kokku mu treenerikoolitusega Sveitsis ja teine Euroopakatega), kuid saldo sain ikka positiivse, kaks võitu ja üks teine koht, mis oli väga konkurentsis esimesega.
Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!










So yesterday took place the last Portugal Cup event in XCO, like last year in Avis, Alentejo area. It was even hotter, the temperature reached 35-36 afternoon time.
Saturday morning didn’t quite begin as it could have, my team that starts from Maia was late and quite a lot, I was quite disturbed as this has happened way too many times now and as it was expected a hot day, it meant that the track training was left for even hotter time.
We arrived and with 5 minutes I was ready and on my bike. I went to check the course, it was the same as last year, maybe even drier, if that is even possible, just before I could finish my first lap, I was called off, an amateur race was about to begin, oh then I was even more angrier that my team had been late in the morning. So the normal two laps on the course meant this time almost one, as it was allowed to go on the course only after two hours. I was not willing to go after and get so much heat, and as the track hadn’t been changed, it didn’t seem worth it, I was a bit worried about the intensity that I didn’t get on prerace day. As my teammates didn’t even get to make whole lap, they went on the course later. And I had a buzzling time with my dropper post, it didn’t work, I took it apart two times to check cables and all seemed fine, but it didn’t go down, and it had worked fine on Friday. And the track had few descends where dropper post is good help if I already have it. Luckily this mystery solved somehow, when we arrived to hotel and I put away my bike, I just tried if it maybe work now, and it did! Also Sunday everything was working great.
On Sunday we went all together from the hotel, that meant waking up at 6 and before 8 at the race place, as our cadettes had race at 9. The morning was nice with cool air. I sat under our tent and ate breakfast. When I went off to make the warm up, then the sun was already hitting hard, at shade it wasn’t yet that bad. I didn’t feel that great, but also nothing was really wrong. I knew what I wanted to do, I wasn’t thinking about the result, but the way I wanted to ride. That I would always have power on the pedals, that I would not have a single spot in the race that later I could say oh there I was a bit distrackted (I got quite a lot of motication looking at the top women riding at the worlds). I went with the skinsuit, so that the water I poured on me could stay longer to cool me down and I gave away the glasses on the first lap to have more air coming to the face. I did all very planned, I was always in the moment, drank, ate as planned, always holding watts in the pedals, descends and technical parts with my flow but not risking too heavily, as in Avis the rocks are sharp and quite many had flat tires.
I didn’t get too good off the startline, but somehow I ended up first in the first corner, few hundred meter of start loop and Joana passed me, I stayed on her wheel, also lots of single tracks , I felt I was a bit faster in technical sections, when we arrived to the climb of Avis (this is the one thing that stands out in that track, steep climb for us women almost 3 minutes steady steep), I got a flashback to last year, that was when I lost her wheel, but I stayed focused, I went always constant with watts in pedals, we had some few meters apart in the middle of climb, but at the end of it I was firmly on her wheel. I gave away my glassed at the feedzone to my team and a bit later I had the chance to sprint and get pass Joana, to go first in the downhill and have less dust to my eyes. From then on I got some few meters, on second lap we almost rode together, she was always there in about 10 seconds, but I focused on my ride, not to make mistakes and execute my plan, of course I checked on some switchbacks where she is ,but didn’t focus on that. Going to the last lap I already had some good gap and in the end I won!
Overall classification I didn’t have any chances as I had missed two races (one for the coach program in Switzerland and one for Europeans in downhill), but the balance was positive, from the three I won two and third was second place very close to the first.

Thank you all my supporters and cheerers!

16.sept ikka / 16th September

Wednesday, September 12, 2018

Piraadikas

Seda võistlust ei olnud kirjas, aga ega seda võistlust kuskil kirjas ei olnud, vaid pidustuste plakatil ja seda ka vaid nii palju, et kell 18 rattavõistlus.
Info käis korraldajate ja tiimide vahel, taheti natuke naisi ka sõitma ja võeti ka meie tiimiga ühendust, kus lubati esikolmikule samamoodi rahalisi auhindu kui meestele.
No ma kalkuleerisin, et minek ja tulek ja hea trenn ja tasub ära, seega läksin.
Infona teadsin nii palju, et kell 18 algab ja on 40km ja võitja saab 100 eurot.
Kohale jõudsin ja väike selline külake, kus tänaval pidu, muusika ja tänavaputkad, kaunistused.
Võistlus ise siis kuskil kalendris ei ole, ehk piraat. Starti said kõik end kirja panna, oli vanu, oli noori, oli kiireid oli aeglaseid. Ringide peal, 12 ringi, kus kaks korralikku põntsu sees, kus lihtsalt hooga üles ei saa. Stardist minema, proovisin end esimesel auto taga ringil, mis oli raja näitamiseks, ettepoole hoida, et imelikest olukordadest pääseda, kui auto eest, siis pandi sada sisse ja kohe oli riburada sõitjaid, sõitsin seal, kui palju mul jalga oli, nii palju pingutusest, et kella kahe paiku söödud lõuna, tuli kurku tagasi. Ehk korralik pingutus ja lõpuni välja, tore oli et pidustuste raames oli palju rahvast raja ääres kaasa elamas.
Siis oma auhinnaraha järele, ümbrik käes hea olla, kuni minu tiimikaaslane, avas ja ütles, et oot midagi on valesti, vähem on sees. Meie tiimipealik proovis seal klaarida, kuid korraldajad jäid oma juurde (ega kuskil ju kirjas must-valgel ei olnud), muidu ehk oleks isegi veel leppinud, kuid korraldaja hoiak, et hea et me teile naistele üldse midagi anname, ala et kas te üldse sõita jõuate, oli mulle täielikult vastukarva, seega rohkem nad mind seal ei näe. Infoks et sain poole vähem ja vähemalt reisikulud said kaetud.
Ja korralik pingutus eelolevaks nädalavahetuseks ka!
Aitäh Sulle kes sa siin ikka loed ja kaasa elad!







This race was not on my schedule, well this race was in nowhere, just on a poster that said in small print 18 hours cycling event.
The info was forwarder by organizers and teams, as they wanted to have women riders as well, they contacted my team as well, they promised same monetary prizes as men.
So I calculated that travel and good training and a bit of pocket money would be good, so I went.
I just know that the race was at 18 in Grijo, 40km and winner takes 100 euros.
I arrived, was a small village, streets in party, with music, street food, decorations.
The race wasn't in no calendar, so it was a pirate, everybody could enter, so there was old, young, fast and slow riders. It was on laps, 12 laps, lap had two considerable uphills, where you had to push to get up. Away from the gun, first lap behind a car to get to know the lap, I tried to be upfront and avoid any awkward situations, when the car went off, the speed was sky high and all the riders in lines. I rode where I had the legs, just to make you understand how hard I went - I could taste the lunch again that I had eaten at 14 . So it was a good effort and it was nice to have spectators (that had come for the street party) besides the road.
Then to get my prize money, got the envelope, feeling good, until my team mate opened hers and said it was not correct. Our team manager tried to settle it with the organizers, but they sticked with their things (as there was also no real written commitment), I would have even been not too disgusted with the organizers, but their attitude, that oh its good that we even give something to you girls, like do you even know how to ride attitude, was totally against my views, so I will never go back to that race. For information I got half what was promised, but at least I got the travel expenses.
And a good effort to prepare for the weekend!
Thank you who you are here reading and cheering!

Monday, September 3, 2018

Portugal Cup Enduro #4 - Cadafaz

Nädalavahetus oli kuum ja tolmune. Päevased kraadid seal 35 juures.
Laupäeval jõudsime Cadafazi, pole varem seal sõitnud. Saime transpordiga üles, aga ega see tähendanud, et päev kiiremini läks, eks aega läheb ikka. Aja peale oli vaja seekord sõita 6 lõiku, laupäeval sai kõik läbi sõidetud ja üks PEC4 isegi kaks korda.
PEC1 oli paljude kividega ja paljude liinide võimalustega, mida ühekordse läbisõitmisega ei jõudnud kõike näha, vaid jäi tunne, et kas võtsin kiireima või ehk teine oli kiirem. Samas lõik ise lühike.
PEC2 ja PEC3 olid sarnased, järsud, piisavalt pikad ja palju kurve, mis sõideti suurteks vagudeks koos hulga lahtise pinnaga, hästi füüsilised.
PEC4 lühem kuid palju kive ja tehnilisi kohti.
PEC5 pikim, üleval suurem hüpe, siis vahel palju kivilaskumist, linna läbimine ja veel palju looklevat rada suurte kividega.
PEC6 samuti pikk, kuid ikkagi lühem kui eelmine, alguses pedaali ja palju hüppeid ja siis kiire looklev lõpp.
Isegi kui üles pedaalima ei pidanud oli päev väsitav ja pikk, alles kuue paiku jõudsime elamisse ja sai natuke puhata, kuigi temperatuur väga madalaks ei läinud ja sellist värskust keha ei saanud peale mõnusa dussi.
Pühapäeva hommikul vara üles ja kell 8 olime mäe peal. Teadsin, et olen karikasarja liider ja seega pean saama oma katergooria sõitjatest esimesena startida, kuid paar minutit enne küsis üks neiu, et mis kell te stardite ja ma olin pandud kolmanda sõitjana ja ees olev piisavalt aeglane, et tema tolmu hakata iga kord maitsma. Seega ei olnud väga rahul asjaga, see toimus kõik nii viimasel minutil, et esimese lõigu poole sõitsime oma aegade järgi. Üleval enne esimest lõiku siiski suutsid kohtunikud hea lahenduse välja pakkuda, et mina stardin ikkagi esimesena vaid kategooriate vahe jäi pool minutit väiksemaks (juuniorite ja meie vahel 2 minutit, seega lahendasid nad värgi ,et mina lähen siiski esimese naisena ja vahe viimase juunioriga 1,5 minutit), mulle sobis, kuid jah pidin poolteist minutit oma aegu korrigeerima ja esimesse lõiku minnes ei olnud aega võistlustrassile mõelda.
Stardist minema ja rada oli nagu uus, nagu polekski eelmine päev sõitnud, seega tundsin end konarlikuna ja vaid reageerisin sellele mida nägin, palju kurve pidurdasin kinni ja startisin uuesti.
Ei olnud mina.
Järgmisse lõiku sõites proovisin rahuneda ja süvendada, et see nüüd selleks ja päev veel kõik ees
Nii PEC2 siis, ikka ei leidnud seda sujuvust ja päris paljudes vallides oli mul raskusi, et mitte käba käia, lõpupoole tundsin end paremini kuid esimene pool lõigust läks päris kehvasti, lõpus kuulsin seljataga, et Aurea peaaegu püüdis mind kinni.
Motivatsioon oli murenemas, teadsin, et see on suur aeg et tagasi teha.
PEC3 lõiku läksin täiega peale, mõnes kohas tegin selliseid päästmisi, et mitte kuskil põõsas lõpetada, kuid oli selline piiri peale hull sõit, kuid tundsin, et see on minu sõit ja olen taas kiire.
PEC4 et sinna jõuda oli päris pikk tõus, kui eelmistel tõusudel nii väga veel kuumust ei tundnud, siis nüüd hakkas tõesti kütma, raske. Lõik ise läks vägagi hästi, välja arvatud ektra kivine koht (ei saa öelda et kiviaed, kuna kogu sõit oli üks suur kiviaed, hehe), kus oli nii palju ei liine sisse sõidetud ja ei tundnud kohe kohta äragi, kui olin juba võtnud kaarega oma, treeningul olin otse üle kivihüppega läinud, aga no see selleks ja lõpuni täiega.
Järgmine tõus oli jälle valus just kuumuse tõttu, aega oli küll.
Pikim lõik, PEC5 linnavahele jõudes ja seal tänavatel keereldes kaotasin kindlasti aega, raske oli kiiruse pealt lugeda kuhu rada pöörab ja ega eelmisest päevast väga meelde ei olnud jäänud. Sealt alla pool panin juba päris hulle liine, mida treeningul ei olnud näinud ja siis võistlusel oli sisse meeste poolt sõidetud, wow.
Siis pikim ja palavuselt raskeim tõus, samuti ei olnud aega väga palju ektra antud, siiski jõudsin ühe kaevu juures end kastmas käia ja keha jahutada.
Viimane lõik, PEC6, alguses pedaal ja siis kõik hüpped hästi ja kuni lõpuni, tundsin end kiirena.
Kuid samas ei uskunud et oleks suutnud nende viimastega tasa teha kaotust, mis oli PEC2. Samas tean, et kiirem oleksin suutnud olla endast vaid siis kui radu rohkem tunneksin, et vaid ühest korrast enne ei piisa, et teada kõiki kurve, kus rohkem pidurdasin või liiga hilja pidurdasin, teada.
Olin teine, olin pettunud, kuid samas sellist trotsi täis, nüüd oleme karikasarja arvestuses tasa ja viimane etapp on see otsustav etapp. Kavatsen olla väga kiire!

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele, pinget siia hooaja lõppu jätkub!





mitte mina pildi, aga annab ülevaate, kus me sõitsime
not me on the photo, but it gives the general idea where we rode

The weekend was hot and dusty. The temperature was at day time around 35 degrees.

We arrived Cadafaz on Saturday, I haven’t ridden there before. We got to use our transport to get up the hill, but that doesn’t mean it was easy day or short day, the time goes. We got 6 stages on our hands, we rode them all once and PEC4 stage even twice.
Stage 1 was with lots of stones and line choices, with that one passage it was impossible to see them all, and got the feeling that maybe it was fastest that I took but maybe not. But the stage was quite short.
Stage 2 and 3 were similar, steep and long and loads of corners that were ridden into big trenches with lots of loose ground, physical stages.
Stage 4 shorter, loads of rocks and technical stuff.
Stage 5 the longest, one big jump at top, then rocky fast sections, passing a village and flowy fast rock trails.
Stage 6 was also long, but not that, at top had some pedaling and many bigger jumps and fast flowy end.
Even though we didn’t pedal up on Saturday it was a long and tiresome day, just about 6 afternoon we got to hotel to rest, but not really cool down, except the cold shower, the temperature stayed high.
Sunday morning early up and at 8 on the mountain. I knew I am the leader of the cup so I can start first of my category, but just minutes before our start one girl was like, what time you start and turned out that I had placed 3 in the women and before me a girl enough slower so I would have started to eat her dust every single stage. I wasn’t happy hearing about this, but as it was so last minute discovery we went off to climb to the first stage as it was on paper. On top the commissaires suggested a good solution, they just changed my times, moved me in front of the girls (after juniors there was 2 minute gap so they made it 1,5 gap), I was fine with that, I just had to check my times and calculate them 1,5 minutes earlier. With all that fuss I was not able to think about what was in front of me in stage 1.
I sprinted out and the stage was like new, like I had never ridden it before, I was feeling rigid and all I could do is react what I saw in front of me, no flow, lots of braking corners to 0 and sprinting off. It was not me.
Riding to the next stage I tried to calm and think that I still have all day ahead of me.
And stage 2, I still didn’t find the flow and I had trouble in the big dust trenches and struggled to stay upright on my bike, I started to feel a bit better at the end of the stage. As I finished I heard Aurea close behind.
My motivation was struggling, I knew it was a lot of time to recover.
Stage 3 I went all in, I made some big saves not to end up in bushes, it was kind of crazy ride on the edge, but I felt me again, fast.
To get to stage 4 we had again a climb, but previous ones the heat was not yet a factor, but now it really started to heat up and it was hard. The stage went well, except one extra rocky place (I don’t say rockgarden, because all the stages were one big rockgarden), where I took a line around my line that I had taken in training, as the ground was a mess and it was hard to recognize the track(so many people had pass and loosen up it), but that was the only place I messed up, all other was full on gas and good feeling.
The next climb was hard again because of the heat, but we had time.
The longest stage 5, I knew I lost time in passing the village, it was hard to read with speed where the track turned between the houses and with just the one time I had passed there it didn’t stuck in my head. More singles down and I already took some crazy lines, that I hadn’t seen in training, but now as the men had made a path I took some big stone jumps, wow.
Then the longest climb and with the heat the hardest, and we didn’t have very much time, but time enough for me to take a shower at the midway in one of the fountains.
Last stage, PEC6, first pedal hard, made all jumps clean and all the way down I felt fast.
But I didn’t believe I had made up the time I lost in stage 2. But I know I could have only been faster if I knew the tracks better, to know the turns and rocks were I braked too much or too late.
I was second, I was disappointed, but also full of defiance. We are now with the same points in the overall, with one cup race to go, which will be the defining one. I will be fast!

Thank you all supporter and cheerers, there is tension still left for the end of season!

Kuumuse ja päeva pikkust arvestades lõpetasid 148 alustajast vaid 88
Due to the heat and length of the day just 88 out of 148 starters finished


Sunday, August 26, 2018

Treeningud kaameraga

Laadisin paar GoPro Hero2 kaamera videot üles, tegelikult tahaks rohkem kaameraga sõita, kuid päris raske on see variant, aga laenatud hobuse suhu ei vaadata :D
Toredad treeningud meie Paradiisi radadel ja kui nädala sees tundus enduro ratas nii võõras, siis nüüd juba oma ja hea sujuv tunne rattal.


https://youtu.be/yw2OQ5l6ZkI
https://youtu.be/gOOfMNgCKEU
https://youtu.be/mz511i2R_sM

Uploaded some GoPro Hero2 camera videos, actually would like to ride more with a camera, but its quite a heavy version, but well you dont complain about loaned things :D
Some good trainings done in Paradise and if middle of the week enduro bike seemed awkward, then now all is comfortable and I feel the flow.

Wednesday, August 22, 2018

Miski, mis on mind alati vaevanud..

Teen hoopis teistsuguse postituse kui tavaks. Aga äkki on kellegil head nõu, soovitusi jalatsi firmade vahel, või hoopis saan kinnitust, et olen üks täitsa tavapäratute varvastega inimene.
Tähendab, et olen kogu oma ratturikarjääri jooksul pidanud taluma varbavalu, kui pikemalt kui 3h hakkab asi juba vastikuks minema. Palju on kordi, kus olen kingad jalast võtnud ja lihtsalt nutma hakanud, kuna valu nii suur, kui varbad lõpuks normaalselt saavad olla. Ja nii on kõik need aastad olnud. Nagu piltidelt näha on mul suured varbad ülespoole ja tihti peale pikemat kasutust tekivad kingadesse ka lõpuks augud (pole mõtet küünte lõikamisest rääkida, kuna asi pole ju selles, lühemaks ei saagi). Augud aga tähendavad, et koguaeg on olnud pinge mu jalgades ja tihti selline kondivalu.
Nüüd pikema palavusega on asi veel hullem, lisaks tavapärasele paistetavad jalad kuumusega veel suuremaks ja lihtsalt nii hull on, et kirjutan, äkki on kellegil soovitusi...

Pingest on ka verevalumid küünte all / From the tension there is bruising under the nails.

Varba normaalne olek / Toe normal position


I will make a totally different post as normal. But maybe someone has good advice or suggestions about shoe companies, or I just get a confirmation that I am totally unique with my toes.
So all my cycling career I have been with toe pain, more than 3h in the shoes and it gets really nasty. Many has been times when I take off my shoes and start to cry as the pain grows when the toes can finally be normal. And it has been all the years. As you can see from photos I have toes pointing upwards and after long usage of shoes finally there appear holes (and dont start talking about cutting the nails, that is not the issue, they cant get any shorter). But holes mean that there has been constant tension in my feet and that bone pain.
Now with the long heat period the situation is even worse as the feet swell with the heat even more, its just that horrible, so I write, maybe someone has suggestions..

Monday, August 13, 2018

O Marisquino DHU

Seekord tuli DNS ehk ei startinud. Jõudsin pühapäeva hommikul sinna kenasti kohale, number välja ja rada jala läbi, paar hüpet olid närvikõditavad, aga ei midagi liiga hullu.
Siis rattariided selga ja lossi juurde. Jõudsin ehk poole rajast läbi sõitetud, kui tuli üks hüpe, kus natuke valesti tunnetasin ratast (kuna pole pikalt dh rattal olnud, siis mälus oli tunnetus, kuidas reageerib enduro ratast mäest laskumisel ja kuidas kiirust kogub ja ratta raskus), hüpe jäi natuke lühikeseks, tagumise ratta lõin vastu puitkontruktsiooni ära ja käis kõva pauk, rahvas kiljus, ise jäin püsti, kuid kohe pidin kuidagi pidama saama, sain ja nägin tulemust, jooks omadega õhtal. Kuna mul tagavara ei ole ja nii siis läks, et ei saanud isegi startida. Julgeid naisi oli vähe, et isegi lihtsalt mäest alla veeremine oleks rahalise auhinna andnud, et kulusid katta, aga no nii läks.
Tegelikult läksin eesmärgiga kanda esimest korda oma sinimustvalget särki (treeningul teist ja võistlusel meistri oma) ja selle eesmärgi mittetäitumine tegi kurvaks, rahvast oli megalt, hiljem finaalide pilte vaadates, no suures rahvasummas lihtsalt vennad sõitsid, ülimega kujutan ette see tunne, kui nii palju rahvast kaasa elab, isegi mu poolel treeninglaskumisel oli lahe seda natukestki tunnetada. Seega kui vähegi võimalust, teen selle võistluse kaasa järgmine aasta.
Seega läks päev kiiremini õhtale kui oodatud, seega koduteel rahulikel maanteedel, avastamas ka natuke maad. Vila Nova Cerveira piirilinnas oli linn heegeldustest kaunistatud, tohutult ikka heegeldatud, siin killuke neist.





This time I got DNS. I arrived well on Sunday to Vigo, got the number, walked the track, couple of jumps were heart accelerating but nothing toooo crazy.
Then changed my clothes and went up with the bike. I got to ride down about half way the course, then there was a jump, where I felt the bike wrong (as I havent ridden dh bike for a long time now, and the last races downhill made with enduro bike, so the way how bike gains speed and the weight of it was different), so the jump came up short and I hit the back wheel on the wood construction, a loud bang, the crowd screamed, I stayed on my bike, but got to stop as fast as I could, and I saw the result, the wheel was dead. As I dont have spare, then that was it for me, i couldnt even start. Brave woman were few, even rolling down the hill would have given me a prizemoney spot, to compensate a bit the travel, but well.
The main reason I wanted to do the race was to wear my blueblackandwhite jersey (trainings with the name and race with the champion one), so that made me sad not to be able to do that. There were tons of people, looking at the race photos, wow just pack of people where in between the riders go down, I only imagine how it may feel to race like that, even in my training run there was quite a lot of people cheering. So when I have the possibility then next year this race is in my calendar.
So my day ended a lot earlier, the the travel home was more relaxed getting to know places, Vila Nova Cerveira was all in decorated in crochet, a lot of crochet, a bit of it here.

Monday, August 6, 2018

VCPGE 2018 - Vila do Conde Peneda Geres Extreme

Võistlus oli kalendris, kuna eelmine aasta tuli võiduga kaasa tasuta osalus. Peale kerget puhkust peale eestikaid kodumaal, olin taaskord Portugalis ja teadsin, et lähen vaid treenima ja toredat nädalavahetust rattal veetma, kuid kui nädala alguses nägin ilmateadet, hakkasin muretsema ja ilmateade ei muutunud, lubati suurt kuumalainet, mis ka tuli!
Reede hommikul veel kahevahel olles, kas ikka minna, otsustasin, et proovin, samuti kuna võistlus paarisvõistkondadele, siis natuke oli ka valik mitte minna raskem, ehk hommikul tundus kergem minna.
Teadsin, et ei talu väga kuumust ja ei tohi mingil juhul ülekuumeneda, seega kontrollisin alati pulssi ja anaeroobsesse ei lubanud end minna, toitlustuspunktides alati peatused ja ka allikakaevude juures, mis suuresti päästsid mind ja paljusid teisi, kuna toitlustuspunktides ei olnud alati külma vett, aga soe vesi kehatemperatuuri alla ei vii. Väga raske oli, ühel tõusul oli päästjaks sealne bassein, mis muidu mõeldud tule kustutamiseks, sinna läksin üleni sisse kogu varustuses.
Õnneks oli ööbimiskoha juures meil jõgi, milles end õhtul jahutada sain. Kehva oli ööbimiskohaga, suur saal läks päeva jooksul nii kuumaks ja vaid kella 3 paiku ööseks jahtus piisavalt et magada sai. Kehal oli raske seega ka öötundidel.
Laupäeval sama, hommikul vaagisin valikut, et kas mitte minna. Läksin, kuna päev lubas tulla lühem, samas oli palavust ikka palju, täpselt sama meetod, mitte kordagi pingutust punasesse ja alati allikates/jões suplemist ja peatusi toitlustuspunktides.
Öö möödus samamoodi vaevaliselt.
Pühapäev möödus samamoodi kui eelmised päevad. Lõpuks hakkas mind väga vaevama ka põlv, mis pikkadest tundidest rattal teravalt valu andis, viimased kilomeetrid läksid vaid meetreid lugedes.
Seega plaan, nädalavahetust rattal nautida väga täppi ei läinud, vähemalt trenni sai tehtud ja ehk tervist mitte suuresti kahjustamata.

Õnneks ei tabanud meid ükski mehaaniline tõrge, kuna ainuüksi mõte, et oleks pidanud kuskil keset mäge ilma joogipunktita seima ja midagi parandama, võtab kõhedaks, selle kuumusega ka varjus ei ole hea olla.
Ja läks nii, et olime esimene paar segavõiskondadest, mida ma üldse taga ei ajanud, aga asjalood läksid nii nagu läksid ja ka seekord saime rohelised särgid lõpus selga.

Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!
Aitäh Filipe!






Graafikud temperatuuri, tõusumeetrite ja pulsiga. (teine päev oli kahes failis)
Graphs with temperature, elevation and heart rate. (second day was in two files)



Race was in the calendar as with last year´s win, we had free entrance to the race. After small vacation in Estonia, I was back in Portugal and I knew I just will go and have good training and fun rides in the race weekend. But as the weekend got closer, the weather predictions were bad, a heatwave was coming and it came!
On Friday morning I was in between, to go or no, I decided to try, as it was also a race for double teams, it was harder to make a decision not to go, I took the easier decision at the time.
I knew I cannot tolerate much heat, so I couldn’t risk with overheating, I always controlled my pulse and never went anaerobic, always stops at the feed zones and fountains, which pretty much saved me and lots of others, as the feed zones not always had cool water, and warm water does not lower the body temperature. It was very hard, on one of the climbs one pool, that is used for forest fires, saved me, I went in with all my shoes and clothes.
Luckily our sleeping place was close to the river, where both nights I cooled. The room for sleeping was not good, the hall heated up during the afternoon and only about 3 o clock at night it was cool enough to sleep. So also the nights were hard on the body.
On Saturday morning I was again with the thought of not going. But I went, as the day promised to be a bit shorter, but it was still very hot, made the same, never going too fast and always refreshing in fountains/river and stops at the feed zones.
The night went by as the previous, hard on the body.
Sunday went by as the previous days. By the end also had some knee pain, from having so many hours on the bike, so the last kilometers I literally was counting the meters.
So the plan to enjoy rides on the bike did not happen, but at least got the training and hopefully not damaging my health by it.

More of luck was that we did not have any mechanicals. Only the thought of having to stop at the middle of mountain to fix something is terrifying, with this heat even to be in shade is horrible.
And it went that way that we won the mixed team category, I never had in mind to win, but the things went that way, so once again we wore the green jerseys at the end.

Thank you for supporting and cheering!
Thank you Filipe!

Tuesday, July 24, 2018

Eesti meistrivõistlused XCO ja DHI

Proovin siis alustada algusest, reedel jõudsin Tuhamäele, nädal varem olin juba xco rajaga tutvumas käinud, reedel siis otsustasin tutvuda dh radadega, kuna ametlikult lindistatud said rajad alles laupäeva hommikul, siis päris täpselt ei näinud radu, kuid enam-vähem küll. Rajad nagu Eesti kohta ikka lühikesed, kuid elemente, mis südame kiiremini põksuma panid oli mõlemal rajal, nimelt kavas kaks rada, mille ajad läksid liitmisele.
Laupäeval käisin veel xco rajal, rõske ja palav ilm, rada tore nii üles kui alla.
Mulle meeldis see vibe mida dh kogu sellele üritusele juurde andis. Ma tundsin end rõõmsamana ja mitte nii stressis võistluste pärast, kuigi tegin täpselt nii nagu minu plaan ette nägi. Laupäeva pärastlõuna oli puhkeaeg, kuigi kerge ahvatlus oli dh radasid sõita ja proovida nii öelda võistluskiirust.
Pühapäeval xco rajal, oli hea päev, aga sellist päris särtsu sees ei olnud, rääkisin endaga sõidu käigus palju, kuid seda oodatud väga hea mineku käiku ei leidnud. Samas ikka palju parema tunde ja jõuga kui eelmine aasta ja kohake ka kõrgemal, ehk neljas.
Aga loomulikult, kuna olen nii palju xco tiitleid võitnud, siis vähema peale ma ei läinud. Samas ülihea meel, et meil väga tugevaid naisi juba maastikul jagub.

Peale finishit käis väike emotsioonide karusell, kuna sain teada, et dh-s ei ole eestlannadest peale minu kedagi stardis ja arvasin et peab kolm olema, et medalid jagatakse, siis lootsin, et mulle tullakse vastu, mitte lootsin vaid tõesti uskusin, et kui ma nii palju proovin teiste heaks teha, siis ka minu heaks tehakse. Kuna mulle (olles see aasta päris palju dh võistlusi just enda algatuslikult teinud) oli tiitli saamine oluline ja ka särgi, et saaks neid kauneid värve järgmine aasta ka mujal maailmas näidata. Kurvastasin pisarateni, kuna kurnatus xco võistlusest andis ka tunda, kuid siis küsiti üle kohtunikelt, siis reeglid nägid ette, et tiitel antakse välja, kui on sõitja(d). Samas teadsin, et kellelgilt ei palunud midagi konte murdvat teha (xco rajal leidus palju raskemaid kohti, kust sõideti ja õhulende tehti), sest dh rajad olid sõidetavad ka rahulikult, mööda maad, ilma õhku tõusmata, näiteks Euroopakate rajale ei oleks julgenud kedagi paluda sõita, seal juba peab ise tahtma, keegi ilma hea rattavalitsuseta seal juba alla ei sõida.

Läksin pessu, vahetasin lükrad dh varustuse vastu ja läksin korra vaatama dh radu jala (treeningud olid juba lõppenud). Esimesel rajal oli üks hüpe, mida polnud treeningul reedel proovinud, kuid teadsin et olen võimeline tegema ja teisel rajal viimane hüpe oli samuti selline, mida polnud proovinud, muu oli läbi sõidetud, mitte just täie hooga, aga siiski.
DH sõitsin ma oma enduro rattaga.

Esimesele rajale läksin päris esimesena peale, tundsin, et mõnes kohas vajutasin pidurit rohkem kui vaja oleks olnud, kuna treeninguid ei olnud sõitnud, kuid hüpped tegin ära ja väikse vingerduse suutsin ka ära kontrollida. Et paari treeningsõiduga oleks kindlasti suutnud ka paar sekundit vähemaks finaalis lihvida.
Teisele rajale minnes oli kindel plaan, teha mõlemad hüpped, mis rajal olid, viimane finishi hüpe ei olnud kergete killast, kuna seal natuke liiga lühikese maandumise korral võivad tagajärjed karmid olla. Tuli kenasti välja, hüppekick oli natuke ootamatu viskega ja kiiver käis vastu lenksu, kuid see mu maandumist ei seganud ja olin õnnelikult finishis!

Aitäh kõigile, kes kaasa elasid ja toetavad, isegi kui olin ainuke eestlanna, kes sealt alla tuli, siis kindlalt tiitlit väärt, selles ma ei kahtle. Kindlasti ei kahtle ka keegi, kes seal kohal oli. Kõik, kes julgevad kahelda, on lihsalt väikse maailmavaatega.
Ja loodan väga, et väike algus tehtud ka sirguvatele meistritele, süstida julgust, et kõik on võimalik kui tahta ja julgeda proovida. Minu esimene rattatreener oli ka raja ääres ja leidis kinnitust, et nüüd on ta silmad kõike näinud, ehk et minu sõiduvaprus ja tehnika noorena ei oleks kuidagi ennustanud, et naisena sõidan dh ja teen hüppeid, mida paljud mehedki ei julge ette võtta.
Ehk siit kinnitus, et ei ole ma sündinud mingi erilise andega, vaid kõik on töö ja tahtega tulnud ;)

Eile peale päeva sõpradega, tehes kõike muud kui rattasõitu, sõitsin tagasi koju ja mõtlesin selle peale, miks tekitas see nädalavahetus selliseid tundeid. Kõigi nende aastate jooksul kui ma xco sõidan, ei ole seda tunnet olnud, siis kui ma võitsin tiitleid iga aasta xco peal, siiski ma ei tundnud kunagi sellist tunnustust ja respekti (ehk vaid paar inimest, kes tõesti uskusid minusse), ma arvan, et see on ikkagi nii kinni selles, et rattasport on nii meestekeskne, isegi kui naistest parim ja tugev sõit, siis seda tõelist respekti, et teen mida teen hästi ei olnud, ehk nüüd aastatega hakkab muutuma, kuid downhillis on see natuke teisiti, naistel võib ka "mune" olla ja see tekitab teistsuguse vaatevinkli. Ehk sellepärast olen ka kindlalt pidama jäänud oma Portugali kodusse, kus sealsed sõitjad on peamised dh omad ja suhtumine ja tunnustus teistsugune. Seda suhtumist ja tunnustust täpselt kogesin ka siin meie dh kogukonnas. Samuti seob meid teadmine seal mäe otsas (selle väikse või mujal suure), et see on riskiga ala ja ei pruugi alati just ühes tükis alla jõuda, on vaja omada head närvi, oskust, jõudu ja tahet seda ala sõita.
Seega kuigi loomulikult tahtsin ma topelt kulla nädalavahetust teha, siis olen õnnelik, et minu sisse sammutud radadest on oma rajad leidnud ka paljud teised naised ja ehk juhtub sama ka dh alal :) Igatahes tervitan ma kõiki, kes tahavad ja julgevad teha otsuseid, mis lähtuvad just eelkõige enda tahtest.
DH vennad you rock! :D















Nationals xco and dh same day!
I went to Tuhamägi on Friday, I had already checked the xco course in the week before, so when I arrived I went to check the dh tracks, they were only to be opened officially on Saturday so they were not taped, but I could check more or less. As for Estonia, the dh tracks are short so it was planned two tracks and the time would be summed.
On Saturday I went to the xco course, it was humid and hot, but the course is fantastic up and down.
I loved the vibe that dh event gave to the weekend. I felt happier and less stressed about the races, still I sticked to my plans. Saturday afternoon was rest time, although I was tempted to go and try the dh tracks and try with race speed.
On Sunday xco , it was a good day, I could push my body well, maybe just lacked a bit of spark, I talked to myself a lot during race and hoped to still have the podium. Although it didnt happen I had a lot better day than a year before and a spot higher, I finished 4th.
But of course as I have won so many xco titles, I dont go for anything less. But also it is very satisfying to check that we have so many good women riding mtb now.

After finish I had a bit of an emotional roller coaster, as I found out there were no other Estonian women to make the dh race and I thought they will just give the title out when three are starting. And I asked some of the xco races to just start, as I knew the tracks were all possible to ride down without jumps always on the ground and then it was much easier than the xco track sections they had made. I was saddened until tears that even though I try to help them as much as possible, no one was willing to help me out, as for me the jersey was important for the next season to come.
After talking to the commissaires it was found out that rules didnt say anything about the participant number, so if there is rider(s) the title will be given.

I went to shower, changed the clothes to dh ones and went to check the tracks on foot, as the trainings had finished. There was one bigger jumps on both tracks that I had not done before, but I knew I had the ability.
I rode the dh on my enduro bike.

Onto the first track I went first from all the riders. I felt I was braking a bit more than I could have as I had not done proper training on track. I did all the jumps that I had meant and controlled one almost situation. I was happy with the run and I know I could have cut some seconds with previous training.
Going onto the second dh track I knew the plan was to make both big jumps on the track, from which the last one was a tricky one as if landed short it could end very sadly. It all went good, the kick was a bit akward and I hit my helmet to handlebar but it didnt interfere with the landing and I was happily finished!

I thank everyone for cheering and supporting, although I was the only Estonian woman to come down the hill, I know I am worth of the title, no doubt about that. And I am sure no one doubts that who were present, everyone that does just dont have a bigger picture.
And I hope that it was also a start for the young champions in the making, to inject strength to try and succeed. My very first cycling coach was also checking the races and said now his eyes have seen everything, as a young girl I was not the one with brave attempts or talented skills to even think that in the future I will do downhill and jumps that even some men dont do.
So from here also confirmation that I wasnt born with some great talent, all is hard work and will to do it. ;)

Day after the race I spent a day with noncycling friends doing all but cycling and then driving home I started to think, why this weekend had this effect on me. All those years that I have ridden xco, I have never had the feeling even though I was winning titles every year, I never felt the real respect and encouragement (just one or two people who really believed and saw my efforts). I think its because cycling is so men-driven, even if a women rides a great race (but never be better than best men), then I never felt the respect of doing something well. But in downhill it is different, women also may have “balls” and it gives a different angle of things. Maybe also thats why I have stayed in my Portugal home as there the group of men do mainly dh, so the respect and encouragement are there. And doing downhill it gives that bond to riders on top of the hill (big or small) that we have risk of doing it and we all need to have that nerve, skill, strength and will to ride .

So even though I wanted to make double gold weekend, then I am happy, I am happy that the trails I have started many women start to find their own lines in it and maybe the same will happen on dh :)
I cheers for everyone who has the will to make brave decisions!
And DH guys rock ! :D