Downhill võistlused!

 Tegin kaasa viimasel kahel nädalavahetusel Downhill võistlusel! Oma enduro/trail rattal.

Rattaga oskan sõita, tean hetke treenitust erinevate hüpete osas, samuti ratta limitatsioone, ei mingeid riske, kuid suur kogus adrenaliini ja enda proovile panekut ! Valisin võistlused just ka auhinnarahade poolest, et natuke võistlustega ka rahaliselt võita.

18.07 - DHU Pedro Curado Tomar linnas, linna downhill. Pärastlõunal treeningud ja hilisõhtul finaalid.

Rada algas Tomar linna kindluse juurest, laskudes paljudel treppidel ning munakividel. Paari ehitatud puidust väikest hüpekat ning kaks suuremat. Suurematest läksin ümbert, alati on võimalus ka lihtsalt veereda. Treeningul sain veel "ussihammustuse" tagarehvi, nimelt hetkel veel sisekummiga tagumine ratas, kuna velg on juba ammusest ajast kahjustuse saanud ja ei kannata tubeless-i. Mul olid muidugi kõik rattaparandus asjad kaasas ning võidusõiduks panin ekstra palju õhku sisse, et siis ei saa trepiastmed nii kergelt sisekummi lõhkuda. Nii kvalifikatsioonis kui finaalis olin kiireim naine, samuti ka enda OPEN naiste klassis, kuna litsents ei ole mul dh oma, seega pean eraldi downhill võistlusteks kindlustuse tegema.

Rada oli kiire ja ei olnud väga suuri ajalisi erinevusi, ehk pinge oli peal teha puhas sõit, et võita. Finaalis võistsin kindlalt, kuid kerge libastumine oleks juba maksma läinud, olin 5 sekundit kiirem, rajal mida sõitsin 1min14sek ja umbes 500m.

26.07 - Downhill regionaalmeistrivõistlused Monte Redondo Leiria

Võistlus koosnes treeningutest, kvalifikatsioonist, finaalist ja siis veel super finaalist, mis oli vaid rahaliste auhindade jagamiseks, kuid pidid osa võtma kõigest eelnevast.

Kõik maastikul, kuna on olnud väga kuiv, siis rada kohati väga lahtise pinnasega. Kuigi elan selle regiooni maa-alal, siis kuna minu klubi on teises, siis regiooni meistriks ei saanud. Oma Open klassis olin esimene, kvalifikatsiooni sõitsin nii, et proovisin kuidas rada on kiiremalt minnes. Siis finaalis lihtsalt rohkem sujuvust ja näha kui lahtiseks rada oli veel rohkem sõidetud ning siis super finaalis kõik välja, et võimalikult palju võita. Kõik teised naised olid dh ratastel, et natuke rohkem pehmematel ratastel. Juba kvalifikatsiooni ja finaali aegadest sain aru, et Portugali hetke meistrit DH alal saab raske olema võita, ning järgnevatega on ka tihedad ajad, et neid võita. Kui kvalifikatsioonis ja finaalis sõitsin mõlemad ajad sekundi sisse 1min30sek, siis super finaalis suutsin natuke parandada ja sain 1min27sek, mis jäi võitjale alla kergelt rohkem kui 5 sek, kuid järgmist võitsin 3sek. Ehk teine koht!

Nüüd siis võidurahade eest saan uue velje alla ja samuti ka ühe pidurilenkidest, kuna kui enne Tomari võistlust võtsin ratta seina pealt alla, teadsin et esipidur oli naljakas olnud, kuid et ta täiesti omadega läbi oli, vot selle sain alles siis teada, kui proovisin parandada. Nendeks võistlusteks laenasin siis pidurilengi oma xc rattalt, kuna mõlemad Shimano süsteemiga, ning kerge omavahel vahetada.

Selle enduro ratta nimeks sai mul Phoenix, sest ta justkui tuhast tõusnud. Enamus juppe katki hüpatud rattalt, pluss mõned jupid, mis mul enne olid ning raam järelturult. Nüüd saab natuke värskendust ratas :)

Tervitan :)

EM XCM Ramales de la Victoria, Hispaania

 Teadsin, et saab raske olema, seega läksin rajale plaaniga, et jälgin pulssi esimesel tõusul ja eufooriaga kaasa ei lähe, et peamine eesmärk oli maraton lõpetada. Kahjuks pidin alla andma.

Esimene tõus, mida läbisin 30m, kõik kontrolli all ja nägin paari eespool sõitvat naist ja kohe laskumisel läksin paarist mööda. Oli esimene joogipunkt, sain suure pudeli ja panin edasi. Geele olin ka juba paar alla kugistanud. Siis sealt joogipunktist järgmiseni oli palju tehnilisi tõuse ja ka raskeid järske tõuse, kus vahel tehnilisi aeglaseid laskumisi, läbisin seda pea poolteisttundi ja viimane pooltund olin juba jooginäljas. Siis km 28 sain värskendust ja täispudelid ning minek, kuid mõned km hiljem kaotasin ühe pudeli raputaval kiirel rajalõigul ja teine mis peal oli, oli juba pea tühi. Seega järgnevad 6km olin janus, kuumus andis tunda. Veel olin naiste (nii eliit kui seenior) miksis, et laskumistel sain paar kätte ja siis tuldi jälle järgi, et selles mõttes oli huvitav. Siis 40km joogipunktis sain uuesti värkendust ja uued pudelid. Sealt ootas ees 5km raske tõus, kus jõudis kuumus kiirelt joogipunkti värskenduse ära nullida. Tõusu lõpu eel tõmbasid reied krampi, pidin kinni pidama. Samuti oli mul eelneval tehnilisel laskumisel, kui vaja kiiret liigutust teha, jalg krampi tõmmanud, ai kuidas ma võitlesin, et ratast valitseda, ilma ei oleksin suutnud korralikult liikuda rattal. Ja sealsed rajad olid kõik vägagi ohtlikud kui kukkuda, palju kivi ja väga järsk. Tegin otsuse, et krampides ei ole võimalik üles sõita ja teeb väga ohtlikuks laskumised, ei soovinud ennast vigastada ja liikujat minust polnud. Seega veeresin 55km joogipunkti, kus Filipe mind ootas. 

Rajad on seal rajud, aga peaks ütlema, et suuremale rattale, pigem enduro oleks nauditav, mina hardtailiga, ei olnud lihtne.

Minu päeva täitis rõõmuga hoopis teistsugune moment, rõõm on ehk kummaline sõna, aga selline meelehea, tänulikkuse, tunnustuse segu. Nimelt olin sellel tõusul alates 40km ning läheneb tagant naine, kes soovib jõudu, kui möödub, nii ka mina. Siis küsib, kas oled Maaris Meier? Mina segaduses, et kust üks suvaline hispaanlanna peaks teadma, vastan jah. Siis tema selle peale, ma olen su fänn. Mina südamest liigutatult, päriselt?! Tema jah, alates hetkest kus ta minuga aastaid tagasi Big Ride Endurot Hispaanias sõitis! Soovisime üksteisele jõudu ja läksime omas tempost edasi. 

Hiljem otsisin ta sotsiaalmeediast üles, kuna jätsin võistlusnumbri meelde. Nime nähes tuli meelde küll, et sellise naisega olen koos endurot sõitnud. Saatsin talle sõnumi, et tubli sõit tema poolt täna, ta oli oma seeniorklassi kolmas ning ütlesin, et tegi mu päeva toredamaks.

Ta vastas, et näe on tema laskumas ja siis keegi tsikk on veel kiirem ja osavam kui tema, et kuidas see küll võimalik on, ning kui hiljem kinni püüdis tundis ära ning enam ei tundnud ennast nii aeglase sõitjana, kuna minu oskus on teada tal juba ammusest.

Et sel korral siis tuli finishi protokolli ka DNF aga samas ma proovisin 5h et saaks tehtud, kuid asjaolud ei võimaldanud, ning olen nüüd kodus küll üliväsinuna ja ikka pettunud ka, kuid keha on terve ja vaid tavaline taastumine ning kõik on jälle hea!

Mul on uus ratas juba välja valitud, kuid hetkel veel pean koguma natuke, või mingit head diili ootama :D

Et kõik on hästi ja tänulikkus südames. Aitäh!

Varsti proovin video ka kokkupanna nendest radadest Ramales de la Victoria lähistel, eks siis panen lingi ka siia :) Nimelt reedel ja laupäeva väikestel sõitudel oli gopro peal.

Osalemine Euroopa Meistrivõistlustel maastikurattamaratonis

 Homme olen stardis! 

Juba olen võitnud, kõik mis homne toob on boonus, kui boonuseks saab lugeda lihasvalu, väsimusega võitlust, higistamist liitrite kaupa! Aga tegelikult ikka rattavõidusõiduvõlu, kauneid vaateid, üliägedaid rattaradu, adrenaliini ja muidu rattamöllu! 

Eelmine aasta kui uurisin, kus toimuvad erinevad Euroopa meistrivõistlused, nägin et maratoni omad on Hispaanias, ning siin Baskimaal kus mäed kõrged ja rajad ägedad, siin Hispaanias ei karda nad maratonidesse panna keerulisi laskumisi ning tehnilise sõitmise elemente! Seega ilma et oleksin teadnud midagi rajast, eeldasin et mulle kindlasti meeldiks. 

Küsisin Filipelt, kas ta saaks paar puhkuspäeva võtta, reede ja esmaspäev, et siis oleks mul olemas keegi, kes jooke annab ja samuti autot juhiks, ning lihtsalt keegi kes kaasa aitab, et ei oleks kõike vaja üksi teha, nõustus. 

Kuna maratoni EMile saavad ka individuaalsõitjad peale ja ei pea koondisesse kuuluma, ei pidanud ka kellelegi oma plaane jagama. 

Peamine põhjus miks ma ehk tahtsin tulla siia, oli eelmise EMi täielik läbikukkumine (eelmine kus osalesin paar aastat tagasi), plaanis justkui oli tore, läksime oma Penacova tiimiga, ise ei pidanud väga midagi korraldama, tiimi poolt ka eelarves, kuid kui on palju inimesi ja kogu värk ei ole väga hästi korraldatud , siis hoopis lisab stressi. Mäletan et olin jube pahas emotsionaalses seisus ning teadmata et tegelikult stress lisas vaid hoogu mu haigusele. Siis ma veel ei teadnud, et elan endometrioosiga ning võistluspäeval oli mul üks halvimaid haiguspuhangu päevi. Ma ei lõpetanud võistlust, ma vaevu jõudsin stardi-finishi alasse tagasi, peale seda kui olin mingi 20km ära sõitnud, olin nii jõuetu ning ma ei osanud aimatagi, et tegelikult see ei olnud minu süü. Küll ma otsisin vastuseid miks niimoodi , et kus olin treeningutel valesti teinud, toitumisega valesti pannud jms Miksile oli vastuseks et eks olin ikka ise süüdi, et ei osanud paremini. 

Sel aastal võtsin endale ka pararatturite peatreeneri kohustused, seda peale seda kui olin endale soovinud, sellest võistlusest osa võtta, kuigi mu ettevalmistus ei ole olnud päris täiuslik, kuid elu ju ei olegi perfektne! Tegin kõike nii hästi kui võimalik ja hästi teadlikult just enda haiguse suhtes. Kuna arstid ei olnud üldse minu jaoks pädevad seda haigust avastama, enne kui oli juba väga jube, siis ei ole ma ka hetke “ravimisega” päris päri, otsin alternatiive, mis võiksid algallikaid vähendada ja mitte lihtsalt sümptomeid ära hoida. Tunnen et arstide taktika on lihtsalt hetkeolukorda parandada ja ei ole pikemas perspektiivis minu tervisele kasulik, aga siis oleksid neil lihtsalt uued sümptomid, millele uusi ravimeid määrata. Minu vererõhk, hrv ja hommikune pulss näitavad kõike seda, et ei ole parim variant hetkel. Kuid kuna mul see haigus elu ajaks, siis aega ka rahulikult jälgida ja uurida, mis minule kasulik on ja ei ole. 

Selle kõrvalpõikega tervise juurde, tahtsin öelda jälle, elu ei ole kunagi perfektne ja ükski tee ei lähe täpselt nii nagu plaanis. Peab olema paindlik seda kõige rohkem ehk just enesega. 

Olen siin rajal tsipake sõitnud, eile ja täna mõned 24km ehk kokku sellest 74 km mis ootavad homme. Väga raskete tõusudega, kus tehnilist tõusu kui ka lihtsalt anna tuld, laskumised on ka päris tehniliste osadega. 

Ideaalselt tahtsin siia tulla uue kahe amordilise rattaga, teadsin et Lapierre mis mul oli ei olnud päris minule. Panin ta siis juba novembris müüki ja sain alles mais müüdud. Seega uut veel ei ole ja olen oma vana hardtailiga, ei ole tal häda midagi, lihtsalt natuke valusam saab nendel kividel olema, eriti peale mõnda tundi. Elu ei ole ideaalne 😃 Tuleb olla paindlik :)

Hetke “ravimitega” ja haigusega olen ka mõned kilod raskem , et sellisel ronimistrassil, ei saa kerge olema, kuid kerge ei oleks niikuinii, eks! Kogume nende 74km jooksul 3000m kõrgust!

Seega olen lihtsalt super tänulik, et olen homme stardis, et olen siin meelerahus ja endaga leebe ning toetav, suuresti olen viimaste aastatega enda sisekõne toetavaks muutnud, olen nii tubli ja erakordne naine, respekt kõigi mu tegemiste vastu ja kui tugev ma olen, eriti tuleb see välja kui olen juba super väsinud. Vahel ei suuda ise ka ära imestada, kui super tubli ikkagi olen!

Homme saab olema raske kuid päev rattal, mille olen täiesti vabatahtlikult valinud, teades et plaan ei ole perfektselt läinud kuid kõigi nende muutuste juures tegin/teen endast oleneva maksimaalselt ! 

Aitäh kaasaelajatele ja toetajatele! 

Mõned pildid eilsest ja tänasest siin Baskimaal ;)

Portugal Cup - Ansião UCI C1

 Pühapäeval olin taaskord stardis, need viimased stardid on just treening eesmärgiga olnud, et võistlusel suudan pingutada poolteist tundi ja olla punases tsoonis. Anadia võistlus nii kenasti ei läinud treeningu mõttes, siis nädala sees kui proovisin keha punasesse tsooni ajada, ei tahtnud kuidagi. Seega läksin Ansiaos starti teadmata, kas keha lubab selles soojas tööd teha või mitte.

Stardis jalg ei läinud sisse ja olingi viimane esimeses kurvis. Esimene ring, poolteist ehk ei olnud head minekut ja olin juba endas kõigi otsuste tegemise kahtluses, kuid siis hakkas keha tööle ja olin täiesti punases, hakkasin ka teisi tüdrukuid jälle püüdma, sel korral oleks isegi tahtnud ühte ringi veel teha, oleks ehk veel suutnud kohta parandada, rohkemaks ei oleks ehk kütus endal ka jätkunud.

Rada oli, minu eelmisest korrast siin sõites, muudetud. Alguses ei meeldinud eriti üldse, kuid pigem oli tegu sellega, et veel ei olnud palju rajal sõidetud, kuna iga ringiga oli parem.

Rohkem pilte kui see stardist rohkem minust ei leidnuki.

Anadia XCO UCI C2

 Eile siis uuesti stardis.

Ega mul väga palju aega selleks valmis olla ei olnud, ehk intensiivsusest jäi puudu. Samuti kui aus olla, kuigi just kui kodukandi võistluspaik, siis rada pole mulle algusest peale väga meeldinud. Selline ehitatud, väga väiksele maa-alale, ülijärsk nõlv, kus siis üles alla ja sinka-vonka, natuke nagu tsüklo, aga samas ei ole ka, peamiselt kruusatatult teedel, mis sinna tehtud. Aga siiski väga väikse raadiuse kaugusel kodunt, et lootus oli, hea võistlus teha. 

Öösel vastu võistlust tundsin end palavalt, ei osanud alguses kokku panna, kuid nii kui pühapäeval rajale jõudsin ja kiiremat liigutust tegin, kuumenes keha üle ja enam ei lasknud tööd teha. Meie keha on ikka kaunis masin, mis paneb piiraja peale, kui tunneb, et on ohustatud. Mina vaeseke siis sõitsin need ülejäänud viis ringi tühjade jalgadega, mis tähendas loomulikult ka viimast kohta, samas oli meid eliit naistes vaid neli, ehk isegi lihtsalt lõpetanuna, sain natuke auhinnaraha ja mõned punktid reitingusse, mida ma tegelt üldse ei korja, peamine oli korralik pingutus kehasse saada, mis küll oli pooletoobine, kuid parem kui mitte midagi.

Enda diagnoosi, endometrioosiga elades ja kuna meie meditsiin leevendab vaid sümptomeid, ehk pean enda kehale veel rohkem kaasa tundma Kuna see on krooniline põletikuline haigus, siis võin ehk eeldada, et sellepärast ma ka väga hästi ei kuumusega ega kõrgmäestikus hästi hakkama ei saa (ei ole saanud), kuna need tekitavad kehas veel rohkem põletikulist olukorda. Aga eks need on mu enda mõttemõlgutused, kuna arstid soovitavad vaid sünteetilisi hormoone süüa ja kui valu ei ole, siis on ju kõik korras. Mul oli nädala sees üks pettust valmistav arstivastuvõtt, sellest ka selline iroonia. 

Õnneks oli raja ääres Filipe, kes ilusad pildid tegi, kuid peale kolmandat ringi ma juba ültesin talle, et vajan vaid toetushüüde ja ei taha rohkem enda kannatusest jäädvustust. 

Nüüd on uus nädal ja uued eesmärgid! Aitäh kõigile lugejatele ja kaasaelajatele!

Natuke ka saanud nüüd võistelda :)

 Hetkel olen juba Itaalias, sel nädalavahetusel pararatturite Euroopa Meistrivõistlused. 

Vahepeal oli palju tuure ja käisin pararatturitega ka Belgia ja Itaalia MK-del, siis veel tuure ning siis sain natuke kodus ka olla. 

Ning kohe mai viimasel nädalavahetusel hopsti ise ka võistlemas, minu klubi regioonimeistrivõistlused XCO sõidus. Ainuke naine, kogu üritusel sõitjatest alates 18. aastased, ainuke.. Aga ega sellepärast veel kergemalt ei saanud . Rada oli Mosteiro de Fraguas väga lahe, korralik xco rada , ei osanud isegi oodata , sain 6 ringi sõita, sõidu ajal oli korralik leitsak. Nautisin pingutust ja andsin endast parima, just ka treening eesmärgil. Sain siis regioonimeistrisärgi selga! 

Siis paar päeva taastumist ja uuesti võistlema, sel korral maastikurattatuur Portugali kõrgeima mäestiku jalamil, Serra da Estrela. 

Neljapäeval proloog , ning siis 3 korralikku etappi. Neist kahel esimesel rohkem kui 2000 tõusumeetrit. 

Olin samuti ainuke naine, õnneks ikka paar olid veel aga nad võistlesid segapaarides. Igatahes mina siis võistlesin meestega, kes minu kandis sõitsid ja ikka segapaaridest tahtsin ka eespool olla, õnnestus.

Väga toredad päevad, rasked nagu maastiku pikad sõidud ikka aga nautisin ka! Lisan pildimaterjali :) Ka Filipe oli sel võistlusel soolosõitjana, et tore pikk nädalavahetus veedetud täpselt nii nagu ikka meeldib, metsa vahel higistades 😅