Monday, September 16, 2019

Portugal Cup #5 - Avis UCI C1

Selgi korral lõppes karikasari Alentejo regioonis, Avis linnas, kus küttis ka sel aastal korralikult. Rada oli väga lahtine ja iga ringiga tuli rohkem teravaid kive välja.
Aga siis laupäevast alates, jõudsin rajale, üks ring rahulikult, vaadates liine, põhimõtteliselt sama rada, mis eelnevatel aastatel, samas kõige raskemal kivilaskumisel katsetasin ühte uut liini, et sisse keeramisel pauna ei teeks, läks kenasti. Teisel ringil panin ka kaamera tööle ja läksin kõrgema tempoga, jõudsin selle keeruka kivilaskumiseni ja mõned sentimeetrid läksin õigest liinist mööda, et olukorda päästa, pidin keha rohkem liikuma saama, kuid sadulapost jäi ette ja nii ma külili olin ja enne seda kuulsin raksakat, sadulapost läinud. Mina oma agresiivsete liinidega, pigem pean ikka allalastava sadulaga sõitma.
Ehk et trenn oli tehtud ja läksin autode juurde, õnneks ühel meie tiimist, tulid tuttavad pärastlõunal Agueda kandist ja said Goingbikest uue (tähendab mu vana Poisini sadulaposti, mis oli samas mõõdus) kaasa võtta. Õhtul panin sadula ümber ja hommikul rattale. Olin teinud ka otsuse, et võistlusel lähen selle kivilaskumise B-liini mööda alla, üks-kaks sekundit aeglasem, kuid ilma närvikõdita.
Pühapäeval meil stardis ka kaks maailmatähte, kohtunikud hakkasid vist pabistama, et naised on nii võrd kiired ja viimasel hetkel enne starti panid ühe ringi juurde, ehk kuus ringi pidime sõitma, ma juba viie ringiga ootasin 1h40 sõitu. Tegelikult tegid seal kohtunikud vea, viis ringi oleks täpselt andnud võitja aja 1h20-1h40 vahele. Samuti tegid mehed eliit hiljem ka kuus ringi, ehk et naised said ikka korralikult.
Stardist sain enda tunde järgi suht hästi minema, kuni teise ringi keskpaigani olin viiendal positsioonil, siis tundsin, et saan kiiremini ja möödusin Joanast. Tegelikult ei olnud ma üldse kaugel Raquelist, kuid silmside puudus ja eks tegemist oli enda sõiduga ka. Koguaeg kui väsimus tahtis natuke pingevabamalt sõita, siis sundisin end tähelepanelik olema, sellel rajal oli ikka väga palju kive, et kumme lõhkuda ehk et koguaeg pidi momendis olema. Lõpetasin siis sokolaadimedali kohal, olen oma sõiduga rahul ja tean et olen heas hoos hetkel.
Kokkuvõttes oli kindel teine sel aastal, lõpetades alati peale naist, kes võitis, ja enne teisi, kes mu taga olid, eelmise aasta number neli muutus kaheks.
Aitäh kõigile!













Also this time the Portugal Cup series XCO ended in Alentejo region, in Avis, also this time the heat was turned on, hot and dusty. The course was loose and lots of rocks popping out.
Now from Saturday, I arrived to the course, one lap easy, looking lines, mostly the same track as previous years, in the hardest rockgarden I tried a new line, more straight from the corner, went well. Next lap I put my camera on and went for a faster lap, when I arrived to that rock garden, I missed my line by few centimeters and to compensate for it I needed to move my body more, but the seat post was on the way, so I crashed on the side, before hearing a crack, my seatpost broke. Me with my agressive lines, need to go back to dropper seat post.
So the training was done and went to the cars, luckily one from our team had some relatives coming from Agueda later in the afternoon, so they could bring a new (well old one from my Poison) seat post from Goingbike. At night changed the saddle to the seat post and in the morning to the bike. I had also made a decision go for the B-line in that rock garden, one-two seconds slower, but no nerves.
Sunday at start line we also had some world names on the start, commisaries got scared that the women are so fast and they in the last minute changed the laps from five to six, already with the five I was counting to have 1h40 race time. But the commissaries made a mistake, also winner time was over the time, five laps would have given the correct time for the winner 1h20-1h40. And later on even the elite men made six laps, so that showed for us was a much longer than normal.
I got away from the start I think quite good, I rode in the fifth position until middle of second lap, then I felt I can go faster. Actually I was not too far also from Raquel, but I didnt have no visual and also had to always be making my own race. When I felt tired and focus started to fade I always waked me up for to be cautious, on that track there are too many sharp stones. So I ended up in the chocolate medal position, but I am happy with my race and I now I am moving good at the moment.
In the overall I was second , always being after the woman who won and before the next ones. So last years number four went to two.
Thank you all!


Monday, September 9, 2019

XCO - Azurara

Sain siinsest tossust natuke kaugemal olla, nädalavahetus Porto lähistel. Azurara rada oli tegelikult päris tore sõita, piisavalt tegemist rajal, mitte liiga pikad tõusud, tehniliselt pidi tähelepanelik olema. Stardist saime meie naised esimestena minema, tagant tulid hiljem kadettid ja seeniorid.
Kuigi arvasin, et ehk saan pulsi enne üles, kuid nagu ikka esimesed 6-8min seal minu kogu keskmisest pulsist all pool, pean vist lihtsalt harjuma oma imeliku reaktsiooniga. Esimese ringi sõitsin koos teise naisega koos, siis tulid tagant kiiremad meessõitjad ja selleks ajaks suutsin hakata õigesti pingutama ja kõik need neli ringi viiest mis lõpuni jäid olid korralikus tempos ja hea kannatamisega. Just seda ma tahtsingi enne järgmist nädalavahetust.
Taaskord ka üks regionaalvõistluse esikoht kapis.
Nüüd esmaspäeval on päris kenasti toss ka siit ära haihtunud ja temperatuur korraks ka natuke jahedam.
Aitäh kõigile!

I got to escape from the smoky air, weekend near Porto. Azurara track was actually pretty great to ride, always something to do, not too long climbs, and always needed to be technically aware. We women got to start first, after us came cadettes and masters. Although I thought maybe the heart rate reacts nicely, then its the same 6-8 min below my overall average , I guess I just have to get use to this fenomen. First lap rode with the second woman, then we were caught up by faster men, then my body was already also ready to react, so went with their rhythm , next four laps out of five were in good pace and good suffering. Exactly what I wanted from the race before this weekend.
And one more regional cup win in the closet.
Now on Monday also here the air is clean and also temperature dropped for a day or two.
Thank you everybody!


Friday, September 6, 2019

Taas tulekahjud...

Selgi aastal ei saanud me siin tulekahjudeta. Kolmapäeval saadeti kõigile telefoninumbritele, kes liikusid kolmes regioonis sms-id, et kõrge tuleoht. Meie regioon samuti, ilmad kuumad, tugev tuul, palju pole vaja. Kolmapäeval metsa all sõites, sain kohe väga aru, et kõik krõbiseb rataste all.
Eile, neljapäeval (kõik hommikud on varakult alustatud, et kuumuse kätte mitte jääda) vara juba Vouzela mäe otsas endurot sõitmas, siin mu video https://youtu.be/J1Uuri4CTnA .
Tagasi autoga sõites, nägin et meie pool Talhadase taga tossab, oh kus ei tahtnud seda näha. Peale lõunat, ei tossanud vaid ühes kohas, vaid minu maja vaatest kolmes kohas, suhteliselt lähedal, kõik 5km raadiuses.
Tuul oli tugev. Õhtupoolikul oli selline sõjas tunne, helikopterid ja lennukid pea kohalt läbi sõitmas ja sireene koguaeg. Aga vot sel korral oli sõda alles ees, õhtul peale 21, oli maja poolt idas tulekahju suur ja tuul tõi teda koguaeg lähemale. Toas oli (kuigi kõik aknad uksed kinni) korralik ving sees, pea valutas ja kurk kipitas. Enne magama heitmis aega helistas ka siinne teine eestlanna, et uurida kuidas on, et tema aknast on näha suuri leeke ja kogu see värk minu poole tulemas. Ja pakkus, et kui väga hulluks läheb saame (ka Greete siin hetkel laagerdamas) nende pool öö veeta.
Kui 23 paiku nägime hõõguvaid tükke akende ees maha langemas oli juba väga hirmus tunne, ka ving oli jube, hoidsin juba lappi hingamisteede ees. Kui nägin ühte hõõguvat tükki tulekahjust teisel pool maja maanduvat, ootasin et kustu ära, aga see läks sekunditega suureks, õnneks oli eramaja omanikke all tänaval ja said sellele iseseisvalt ära kustutatud, tegin otsuse, et siit me lähme, magada sellises olukorras niikuinii ei saa, aga samas vingu mida sisse hingame on tohutu. Kass ja Greete autos ja kilomeeter kaugemale, seal maja ees olles tundus sürreaalne, et seal nii teistsugune olukord, meie kui sõjas ja neil seal kõik rahulik, isegi tossu ei olnud üldse tunda.
Hommiku hakul tulime koju, õnneks hoiti elamud ja tehased kõik kaitstud, samas meie juurest 200-300 meetri kaugusel on mets põlenud.
Toss täna enam ei olnud must, vaid nüüd see valge, mis hajunud kõikjale laiali, nii meie koldest, kui teistest siin lähedal.
Kuidas tulekahjud niimoodi piiramisrõngasse said ja ka ajaliselt väga lähestikku, lõhnab inimteguri järgi, kui nii ongi, siis mina usun karmasse.

Foto meie tänavanurgalt (ei käinud pilti tegemas, võetud uudistest)
Tehtud köögiaknast (põleb Travasso mets)

Tehtud verandalt , see tuli meid öösel kimbutas.

Köögiaknast, tuli Lamas do Vougas (kõik fotod tehtud samal ajal)

Monday, August 26, 2019

XCO Irmania

Eelmisel nädalal saatis sõber lingi kohaliku võistluse kohta, siinse regiooni (Viseu) xco karikaetapi kohta. Kuna intensiivsust trennidesse vaja, läksin kohale. Mortagua maratoni rada oli sealt läbi käinud, aga peale mõnesaja meetri singlit, ei teadnud ma väga midagi selle raja kohta. Ja olin väga meeldivalt üllatunud varahommikusel treeningtiirul enne võistlust rajatutvumisel. Väga tip-top rada, igati xco, kahju ainult et inimese vähe kohale tuli, meid eliit naisi oli kaks. Aga kuna rada tore ja pingutus plaanis, siis proovisin koguaeg end tagant utsitada, mis sest et enamus ajast üksi metsa all. Enne meid startisid veel seeniorid ja noored, aga ka neid vähe ja nad sõitsid vähem ringe.
Auhinnaks medalike ja meene, milleks oli azulejo (plaat, millega nad siin neid maju nii seest kui väljast plaadivad), minu meelest võiksid kõik portugali võistlused trofee asemel hoopis neid plaate jagada, minu jaoks nii portugal, oleks ehk juba vetsu jagu olemas :)
Aitäh sulle!




Last week a friend sent me a link about a local race, Viseu region xco cup. As I need also some intensity in training, I went . The Mortagua marathon had passed the village, but more than few hundred meters I didnt know about the place. So while course recognizing early in the morning, I was so pleasantly surprised. Very nice course, very xco, sad just that not so many people turned up, we elite women were just two. But the course was great and intensity was on plan, so I tried always to push myself, although most of the time I was alone in the forest, before us had started seniors and youngsters, but they did less laps and they were also few.
The award was a medal and a azulejo (the typical Portuguese tile that they use in house building), I would happily receive instead of trophies every time here a tile, I think its so Portugal, and that way I could probably already have a bathroom tiled :)
Thank you!


Monday, August 5, 2019

Vila do Conde Peneda-Geres Extreme 2019

Selja taga kolm päeva korralikku rattasõitu. Peale juulit, kus oli võistlusi igal nädalavahetusel, läksin sellele kolmepäevasele sõidule kui heale treeningule, ei teadnud ka kui hästi pean vastu rohkem kui 5h rattasõidule, kuna tükkaega pole võimalust sellist asja teha.
Esimene päev oligi mul väga kontrollitud rütmis, et mitte "ära surra" lõpuks, mida ka ei juhtunud. Filipega sujus ka tiimitöö väga hästi. Samuti pidas tehnika kenasti vastu. Lõpus hakkas juba palav ka, lõpukilomeetritel oli kraade 35 juures, kuid õnneks algus oli jahedamalt alanud ja igas joogipunktis ka peatus, et pudelid täis taas valada.
Kilomeetreid 104, tõusumeetreid 2373, aeg 5h29 (liikumisajaks garminil 5h22, ehk 8min joogipunktides aeg kokku)
Järgmisele etapile saime minna juba korraliku edumaaga (27min). Kohe alguses hakkasime mäkke minema, kuna eelmine päev ennast limiiti ei sõitnud oli hea tunne ja sain korralikus tempos sõita, samuti kergelt ikkagi hakkas võistlusmomenti teiste tiimidega tekkima. Peale 25km umbes sain aga laskumisel tagarehvi vigastatud, meil oli davaar kaasas, ehk väga kaua ei läinud kui uuesti rattal olime ja edasi sõitsime, kui kahjuks ei olnud kumm täielikult parandatud ja kilomeetritega ikka vajus tühjemaks, ehk et tegime joogipunktide peatustes pikemalt, et ka kummi täispumbata ja ka vahepeal mäe peal panime veel ühe balooni hakkama. Lõpuks hakkas ikka häirima, et koguaeg pidin keha tavapärasest asendist kergemalt tagarattal hoidma, see väsitas, kuid see ei seganud et ikkagi korralikku tempot teha. Väsimus tuli ühel järsul tõusul kus jala pidi minema, kuid samas taastusin, kuid palavus võttis seal must päris palju.
Siiski segapaaride võitjatena finishis.
Km 74, tõusumeetreid 1960, aeg 4h43 (liikumisaeg 4h28)
Õhtul saime tagarehvi veel natuke putitatud ja tundus, et saime viimaseks etapiks sõiduvalmis.
Taaskord hea tunne, tunnetasin, et eilne palavus oli natuke oma võtnud ja kuumenesin rohkem kui muidu, ehk et pidevalt ka jõin ja kastsin ennast. Võistlusmomenti teiste paaridega korralikult. Mu tagarehv oli korras, kui sel korral sai Filipe endale naela kummi, parandasime ka selle vahepeal ära, kuid suutsime siis jälle teisi kinni püüda. Palju saime koos gruppidega sõita, mis tegi sõidu kiiremaks ja samas lihtsamaks.
Ja finishis olimegi, juba kolmandat korda meil see võita!
Km 101, tõusumeetreid 1998, aeg 4h50 (liikumisaeg 4h39)
Hea treening nädalavahetus koos poodiumitega :)
Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!

(Piltidel esimene päev ilma rohelise särgita, teine päev roheline särk ja mustad püksid, viimane etapp sinised püksid ja roheline liidrisärk)



















Three days of good riding on the bike. After July and the races, I went to this race as good training, also I wasn’t sure how my body would cope with 5h on the bike, as I haven’t had an opportunity to do that for a long time.
First day was in very controlled rhythm so that I would not “die” for the end, which also didn’t happen. Team work with Filipe also worked very well. And the bikes were all good. By the end I started to feel the warm weather, final kilometers were in 35 degrees, but luckily the beginning had been fresh. But also we always stopped at  feed zones to fill up the bottles.
104km with 2373 accumulation, time 5h29 (garmin moving time said 5h22 so about 8 min spent total at feed zones).
For the next stage we already went with good lead in the mixed category (27min). Right from the start we started to climb, as I had not pushed to the limit the previous day, so I felt good and good go with good pace, also started to race a little with other teams. After some 25km I punctured my rear tire on a downhill, we got all the repair kit with us, so not long and we were back on the bikes, but unluckily the rear tire still lost a bit of air with kilometers, so in feed zones we spent a bit more by pumping the tire as well, and also in the middle of the mountain one time used another CO2 bottle. At some point I started to get tired of always being a bit less weight on the rear wheel, which made it more uncomfortable, but still managed to make good tempo. I felt tired on one steep climb where we had to walk up, but I managed to recover from it, also the heat was notable in the mountains.
Still managed to take the mixed team win at the finish.
74km 1960 accumulation, 4h43 (moving time 4h28)
In the evening we fixed a bit more my rear tire and seemed to be good to go for the last stage.
Once again felt good, although I felt the heat from the days, as my body heated up faster than usual, but I kept drinking and pouring water on me. We got a good rhythm and already raced more with other teams. The rear tire was all good, but this time Filipe managed to get a nail to the tire, so we stopped to take it out and fix the tire, but still managed to caught up with some good riders in front. We got to ride a lot in groups which made the day faster and also easier.
And we were at the finish, third year in a row to win the mixed team category!
101 km 1998 accumulation, time 4h50 (moving time 4h39)
Was a good training weekend with podiums!

Thank you all for cheering and supporting!


Wednesday, July 31, 2019

Euroopa meistrivõistlused XCE ja XCO

Ütleme nii, et juuli ei läinud kohe üldse nii nagu plaaninud olin, aga no midagi pole teha, mis läinud see läinud. Nüüd tuleb vaadata edasi hooaja viimasele poolele. 
Euroopakate xce andis kinnituse, et see pulsi värk, et mul pulss kohe üles ei lähe on pigem midagi vaimset kui füüsilist, kuna xce sõidus läks kohe hopsti. Kvalifikatsioonis andis tunda, et pole ammu seda ala sõitnud, kuna unustasin paljudes kohtades sprintida, ehk et lihtsalt sõitsin kiiresti, aga seal peab iga meetri eest võitlema. Sain siis koha nii, et 8-finaalis olime neljakesi, paljudes sõitudes oli kolm sõitjat. Kuna ukrainlanna sai hea stardi, kuid hiljem vajus läbi ja blokeeris kenasti mu ära, et ei jäänud seal võimalustki teistele kannale saada, aga vähemalt ukrainlannast sain ikkagi mööda lõpu poole. Kohaks jäi 23. 
XCO sõit pühapäeval, pulss nagu ennegi üles ei läinud (ehk jalad hapnikku ei saa kuna veri ei ringle nii kiiresti, ehk et jõudu pole), nii ma siis esimese tõusu otsani seal üksi viimasena sõitsin, ja laskumisele tekkis selline ummik, et jalg maas pidi vahepeal ootama. Lahe oli rahvas raja ääres, ise vigu ei teinud, aga liikusin nii nagu liikusin, paar naist sain ikka kätte ka. Lõpuks protokollis koht 38. Neff tuli sellise hooga, et pidin kolm ringi vähem sõitma. See ei olnud see milleks ma sinna kohale tahtsin minna, aga pole midagi parata, juuli läks omadega nahka. 
Kahju, et koondis ikka veel selline tükiline on, ehk et seda innustust, et ühel läheb hästi, siis nakatuvad teisedki, või kui läheb halvasti, siis teiste toetus rohkem tunda, ei ole, kuna lihtsalt koondis ei olegi kõik koos.
Nüüd tagasi Portugalis.
Aitäh kõigile!

Sunday, July 21, 2019

EMV XCO

Seekord Eesti Meistrivõistlustel XCO alal naiste üldarvestuse 6. koht (ainult eliidi sõitjate seas 3.).
Vahest on tahtmine suurem ja ma ei suuda pingega hakkama saada, kuid ette näidata saan vaid tulemust, mis seekord tagasihoidlik, reaalselt tean, et võinuks kindlasti üldarvestuse 3nda koha peale võidelda, aga võinuksid/oleksid ei loe.
Mul vahest juhtub nii et pinge, mis endale laon, murrab mu. Õhtul oli selline pingelangus, et tõesti raske oli, aga eks see perfektsionist ei saa ka kergemalt võtta minu sees, mitte ainult sportlase pool, vaid see treeneri, mehaaniku, organiseerija, autojuhi jne pool, kõik pooled minus proovisid natuke rohkem kui muidu ja ma lihtsalt ei suutnud vastu pidada. Eks ma pean natuke kergemalt võtma, aga seda on väga palju kergem öelda kui teha, kuna see läheb mul hinge, mida ma teen.
Ei ole kerge selliste hetkedega ja selle järelvõngetega hakkama saada, kuid nagu ütlus ütleb, et peab pead püsti hoidma, et kroon maha ei kukuks! :D
Suur suur aitäh kõigile raja ääres kaasaelajatele, annab tõesti rohkem jõudu kui nimeliselt kaasa elatakse! Aitäh kõigile ja ka mu toetajatele ja kaasaelajatele kaugemal kui raja ääres!


This year at Estonian championships in XCO women overall result 6. place (only in elite riders 3). Sometimes my wish is bigger than I can handle and the stress breaks me, but all I can show is the result, was not glamorous this time, I know for sure I could have been able to fight for the 3 rd spot in overall, but could have does not count.
It happens sometimes with me that the stress and tension that builds up in me, breaks me. In the evening after I had real big release of tension, but the perfectionist in me was too strong, not only the athlete side, but the coach side, mechanic, organizer, driver etc. all these parts wanted just a little more than usual, and I just could not handle it. Well I have to take it a bit more easy, but it is much more easy to say than do, because I really care what I do.
It is not easy to except and aftermath with these feeling, but as the saying goes - you have to hold your head up for the crown not to fall! :D
Big big thank you all of you besides the track, it really is good to hear the cheerers by name besides the track! Thank you all and also my supporters and cheerers who were some places other than besides the track!

Monday, July 15, 2019

Husqvarna XCO karikasarja Valgehobusemäe etapp

Nädal peale eelmisi võistlusi möödus raskendatult, korralik köha ja nohu, mis ajas läga kehast välja, proovisin hoida end rohkemast külmetamisest ja samas teha trenni, mis ei läinud seega eriti meeldivalt mööda, kuna keha ei olnud terve, aga kuna palavikku ei tõusnud, otsustasin et teen kõik trennid ära, mis plaanis ja samuti laupäeval otsustasin starti minna. Olin valmis ka maha tulema, kui väga hulluks olemine läheb, ehk et kui lõõrid üldse läbi ei taha õhku lasta.
Rada sain vaatama alles enne võistlust, oli muudatusi, mida oleks rohkem tahtnud harjutada ja liine vaadata, kuid oli nagu oli ja jäin nende liinide juurde, mis olid kindlamad, ei tahtnud ka eelmise nädala saatust korrata.
Sõitsin Iirisega koos, neljanda ringi alguses viiest pidin järgi anda ja ta läks eest, väga sujuv sõit tema poolt. Endaga olin ka rahul, teadsin, et ei tulnud võistlusele värskena ja samuti ka tervis käest, et väga hästi lõppes päev, kui hommikul olin valmis ka maha tulema.
Nüüd proovin täielikult terveks saada ja võtan ka treeningkoormuse maha, et keha saaks puhates terveneda ja tugevneda.
Aitäh kõigile ja samuti ka Dianale, kes raja ääres kaasa elas ja joogipunktis abiks oli.



The week after the last races went by with difficulties, hard cough and stuffy nose, I tried to avoid further colds but yet still get my trainings done, so it wasn't pleasant week, but as I didn't get fever I decided to still keep on my plan and be on the start line on Saturday. I was prepared to not to finish if things got worse.
I only could check the track on Saturday and as it had changed, I would have like to have more time to check lines and try different lines, but as it was as it was, I stuck with the sure lines, as also didn't want to rewrite the last race future again.
I rode together with Iiris, beginning of fourth lap of five had to ease and she got away, she rode very smooth race. I was content with myself as well, I knew I was not fresh nor healthy going to the race, so it ended well considering that I was prepared also to not finish.
Now I really try to get well and also take off the training load, so the body really could rest and recover and get stronger.
Thank you all and also to Diana, who was besides track cheering well and being at the feedzone.


Tuesday, July 9, 2019

Rapla Rattamaraton ja Husqvarna XCO karikasari Narva etapp

Taaskord Eestis ja ka võistlemas.
Laupäeval läksin tegin kaasa Rapla Rattamaratonil ja pühapäeval Narvas XCO karikasarja etapil.
Raplas oli korralikult mudane ja see tegi ka sõidu päris pikaks, eeldasin aega rohkem sinna kahe ja poole kanti. Mul olid küll joogipudelid kaasa võetud, aga ei olnud neid kellelegi anda. Arvasin siis et ehk suudan maratoni joogipunktidega ära majandada.
Stardist minema ja Liisa pani kohe punni põhja ja tema grupiga ma koos ei suutnud minna, esimese joogipunkti kandis tundsin, et joogist jääb väheks, võtsin sealt küll topsi juua, aga tasapisi hakkas janu end tundma andma, teises joogipunktis jäin seisma ja pudel täis, sellega aga kaotasin need paar venda, kellega koos sõitsin, siis sain pikalt üksi sõita, kuni hiiglama suur punt tagant järgi sadas. Jõudsime Keava mägedeni, kus oli ka Hansgrohe kiirenduskilomeeter, kuigi jalad suht krambiäärel joogipuudusest otsustasin üritada ja punnisin selle kilomeetri nii kuis jaksasin, peale seda polnud enam midagi kehas ega jalgades, kuid siiski jõudsin finishisse enne kui Merili mulle järgi jõudis.
Hea trenn, mida ma sinna minnes tahtsingi saada, kuid veidi kehvasti selle vedelikupuudusega, kuna pühapäeval tahtsin veel korralikult pingutada.
Ebameeldiv intsident juhtus rattapesus, voolikuid palju ja kõik pesid omi rattaid, minu lähedal olev aga suunas veejuga peale ratta ka minu suunas, arvasin, et ehk ei pane tähele ja juhtisin tähelepanu, et mind mitte pritsida, eeldasin ehk liialt, et inimene ei pannud tähele ja parandab end, kuid hoopis vastas, et sa nii või naa nii porine, et mis see vesi teeb. Ma olin hämmingus sellisest jultumusest, et ei suutnud midagi korralikku vastatagi, vaid liikusin oma rattaga eemale. Ma võisin ju porine olla, aga sõidust soe sees, ei tahtnud külma vett krae vahele saada, et siis seal jaheda tuules käes olla. Tõsiselt oleksin tahtnud selle matsi külma veega üle kasta! Harvad võistlused, mis Eestis teen ja siis sellised intsidendid jätavad mõruda maigu suhu küll.
Aga lõpetan ikkagi positiivsema noodiga, maratoni GP naiste teine ja kiirenduskilomeetri kiireim.

Pühapäeval Narva, juba see, et seal rajaga vaeva nähtakse kutsub sõitma. Mõned lisad eelmise aastaga juures, rada tõesti vägev. Alguses ehk ei tundnud end nii värskena (nagu eeldada võis), kuid mida ring edasi seda paremaks muutus tunne, samuti leidsin paremaid liine rajal, sellisel rajal on parem kui eelmisel päeval saab rahulikult üle vaadata, aga no seda võimalust ei olnud. Kahjuks läks mul viienda ringi alguses tagakumm, täpselt siis kui olin saanud juba kerge vahe Iirisega, väikse aga ikkagi. Kelgumäel suutsin leida selle terava kivi seal rohu sees, mida ei märganud ja piisavalt suure paugu sain, et piim kummi ära ei suutnud parandada. Ja läbi ta oligi minu jaoks. Isegi kui oleksin võtnud tagavarajooksud kaasa, siis punkt asus ringi lõpus, ehk et jooksuvõistlusele ma ei tulnud sel korral. Kahju muidugi, aga korraliku kergelt üle tunnise pingutuse sain kätte ja treener minus oli rahul, loomulikult sportlane minus pettunud, ja mehaanik veeretas silmi, et peab tööd tegema hiljem :D
Kahjuks suutsin nende päevade jooksul kerge külmetuse hankida, aga loodetavasti saan sellest kiirelt üle , et laupäeval Valgehobusemäel stardis olla.
Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!


Will take a bit time with the English version, sorry

Monday, June 24, 2019

Portugal Cup DHI #5 - Tarouca UCI C2

Nädal oli suuremast treeningmahust prii ja täpselt sobis sinna Portugali mäestlaskumise karikasarja etapp, kuna sel aastal otsustasin rohkem xc rattal hästi sõita, siis trenni polnud ma teinud oma DH rattal, eelmise aasta lõpus ostsin ühe vana ratta oma auhinnarahade eest, oli heas korras ja maksis 550 eurot, leidsin et ehk tasub investeering ära, saab vahest mäest kiiremini alla sõita ja nüüd Tarouca võistlus oli ka esimene ametlik, kus sain oma eesti meistri särki kanda, ja kuna UCI võistlus siis ka auhinnarahade peale sõita.
Laupäeval oli ilus ilm ja avanes see imeline vaade sealt Santa Helena kabeli juurest, ikkagi 1102m kõrgusel. Rada oli põhimõtteliselt sama, mida olin juba sõitnud, kuid kuna trenni polnud teinud, siis ei hakanud riskima ja suuremaid hüppeid, mida olen juba teinud, ei hakanud sel korral proovimagi. Sõitsin kindla peale ja hüppasin neid hüppeid, kus olin kindel endas ja vahva olemine.
Laupäeva õhtupoolikul läksin veel väikesele maantee tiirule, olin ratta kaasa võtnud, tegin sellise turisti tiiru, lisan ka siia pilte, kuhu jõudsin.
Pühapäeva hommikul oli hall ja sadas vihma, või ehk et olime koguaeg pilve sees. Hommikul treeninglaskumine, tundsin, et käed ja keha on treeningsõitudest väsinud, tegin laskumise peatustega, et jõudu säästa. Rada palju märjem muidugi kui eelmisel päeval. Siis väike ootepaus ja kvalifikatsioonisõit, kindla peale ja ilma paari pedaalipöördeta, mis siia-sinna ikka rajale mahub. Siis pikem ootepaus (kuna ilm kehvake siis need pausid möödusid autos istudes) ja finaalisõit. Lisasin need paar pedaalipööret ja olin õnnelikult all, tervena ja rõõmsana. Tasuks pjedestaali teine koht.
Kuigi ajaliselt väga kaua rattal ei olnud, siis nendest laskumistest piisab, et keha läbiklopitud tunde saavutaks ja ilm aitas ka väsimusele kaasa.
Super rahul oma nädalavahetusega ja nüüd veel paar nädalat trenni koos paari treeningvõistlusega ja saab EMV kihutada.
Aitäh kõigile!















The week was free of big training load, so the Portugal DHI cup race fitted perfectly, as this year I decided to be fast on my xc bike, then I had not made any training on my dh bike, I bought an old bike last year with my prize money savings, it was in good conditions and cost me 550 euros, so I thought its a good investment, for have the chance to ride a bike faster once in awhile. This Tarouca race was also first oficial race to wear my national champ jersey and to race for some prize money.
Saturday the day was nice, the view from top of Santa Helena chapel was amazing as always, it is 1102m high. The track was basically the same that I had already ridden year before, as I have not been training on dh, so I didnt do the big jumps, that I have already done in the past. I went for the smaller ones which I was sure on and had some fun.
On Saturday evening I additionally went for a road spin, had taken my bike with me, was kind of a turist trip, I show some photos here from it as well.
Sunday was grey and it was raining, or was it that we were always inside a cloud. Morning one training run, I felt my hands and body sore from the trainings , I did the ride with stops to save some energy. The track was of course much more damp than before. Then a waiting pause and qualification run, I went safe and without some pedal strokes that now and then fit into the track. Then a bigger waiting pause (as the weather was as it was then these pauses were spent in the car) and the final run. I added the few pedal strokes and was happily at the finish line, in one piece and contente. Rewarded with second place of the podium. Although not that much time spent on the bike, it is enough to have the body all beaten up and the weather increased the tiredness.
I am super happy with my weekend and now few more good training weeks with some training races and then full gas on the national xc champs.
Thank you all!