Avis XCO PT Cup #5

 Hooaja viimane xco võistlus oli ka ühtlasi siinse karikasarja viimane etapp. Alentejano piirkonnas, kus ikka tihtipeale kuiv ja kuum, sel korral nädala sees olid juba madalamad temperatuurid, aga nädalavahetuseks tõusis 30 juurde varjus. 

Rada oli sama, mis ta on olnud, ehk ei midagi huvitavat, need samad kivid, mis on veel rohkem välja kaevatud aastate jooksul, väga palju kohti, kus rattarehvi katki teha või ennast lõhkuda. Peale laupäevast trenni rajal rattapesus märkasin, et tagumisest rehvist natuke immitseb õhku koos kerge piimaseguga, hommikuks oli 17 psi saanud 6, ehk et selline aeglane rehvi tühjenemine.

Võistluseks pumpasin kummi rohkem täis kui ehk muidu oleks, sellel rajal oli suur oht, et tühjema rehviga võib jooksu kahjustada. Stardist sain üllatavalt hästi minema, sest tundis juba laupäevases trennis, et veel ei ole nädalasest giiditööst täielikult välja puhanud ja jalad veel rasked. Seega proovisin teha lihtsalt turvalise sõidu, ei riskinud tehnilistes kohtades ja proovisin muidu ka tempot ühtlasena hoida. Neljanda ringi alguses jäin ka korra tehnilises punktis seisma ja lasin tiimil kummi täis pumbata, kuna hakkasin juba tundma et tagumine rehv annab järele, kaks ringi oli veel ees. Taaskord päris pikk võistlus mulle 1h43min ja tasuks viies koht. Samuti xco karikasarja üldarvestuses sain 5. koha.

Kui eelmine xco võistlus Tougues on tehniline aga samas mõnus ja voolav, siis Avise võistlus on tehniline ja ohtlik, samuti see karm 3min järsk tõus võtab isu ära, nii järsk, et kui korralikult ei vajuta, siis kukud ümber. Ehk et Avis ei ole koht, kus on tore rattaga sõita, kuigi kindlasti on potentsiaali, kui rajaga natuke vaeva näha.

Tänud lugemast ja kaasaelamast!

Last xco race of the season and it was also last race in the series. In Alentejano area, where it is often dry and hot, this week had been cooler, but for the weekend we had 30 degrees in the shade. 

The course was the same as it has always been. Nothing exciting, just the rocks more excavated with the years, so many places to risk a flat tire or have a bad crash. After Saturday´s practice in washing the bike I noticed I had some milky air bubbles from my rear tire. Next morning the 17 psi had become 6, so it was a slow puncture. 

For the race I pumped up the tire more than usual, as I really didn't want to damage also my rim while this course had all the conditions for it. I had a good start, I was surprised as I could feel already on Saturday that I was still tired from the 6 day guiding job and the legs were heavy. So I just wanted to have a safe race and make a steady pace. Beginning of 4th lap I also stopped at tech zone, so my team could pump up the back tire, as I started to feel it become too soft for safe riding, total of 5 laps. It was again quite a long race with 1h43min for me and ended up with 5th place. Also in the overall of the xco series I got 5th place. 

If last xco race in Tougues is technical and flowy and fun , the Avis course is technical and dangerous, and also the 3min steep climb takes away all the fun, as it is so steep, you got to push all you got for every pedal stroke or you just fall to the side. So Avis is not a place where I enjoy riding, although it has all the potential if a bit work with the course would be done.

Thanks for reading and cheering!

UCI XCO C2

International XCO Vila do Conde (Tougues)

 Jeii, lõpuks tuli ka poodium xco rajal. Tougues, mis on üks esimesi xco radu, mis ma siin Portugalis sõitsin, tegi uuesti UCI võistluse. Rada nagu alati hästi nauditav (kui sõita julged!) ehk et kui pole hirmu, et rattad maast lahti alatasa, siis oled nagu karusellil, mis ei aja iiveldama (pidin selle lisama, kuna minul läheb karusellil süda pahaks). Järske tõusunukke jagub ja rada on raske, kuid väga mõnusalt üles ehitatud, sel korral oli ehitatud isegi veel rohkem sildu, et rada saaks paremini varieeruda, väga vahva. 

Stardist minnes, ei ma ei läinud trügima, lasksin minna, ehk et esimeses kurvis olin viimane, meiega lasti ka juuniornaised, kuid esimestel tõusunukkidel juba sain mööduda ja endalegi imestuseks nägin peale 5min vaid kahte naist enda ees, esimesel kahel ringil kaotasin kõige rohkem aega neile, järgmistel sõitsin vähemalt teise kohaga peaaegu tasavägiselt, kurvitades kohtusid meie rajad samades kohtades. 

Sel korral sai korralikult pikk sõit ja finishis ootas meid ka keegi, ehk et naised said kõik purki pissida kontrolli jaoks. Enne lasti meil poodiumil ära käia ja siis viidi kontrolli, sel korral läks vägagi valutult, ehk et peale paberite täitmist, sai pea koheselt vetsus käidud ja purk täis ja värvus ka sobis.

Aitäh blogilugeja! 

enne starti / to the start line

Yei, finally also a xco podium. Tougues is one of the first xco tracks I rode here in Portugal, they once again organized a UCI race. Track is really enjoyable (if you dare!) that means if you are comfortable always being up in the air, like in a carousel, only it doesn't make you sick (I had to add this as I get sick on a carousel). There are plenty of steep hard climbs, but it is built very nicely and this time even more bridges to make the track even more compact and fun.

From the start, no I didn't go for the struggle, I let the women go and was last on the first corner, with us also the junior women started, but I managed to pass many on the first climbs and after 5min to my surprise I only saw the two first in front. The majority of the time lost was on the first two laps, then the time gap remained, at least with the second woman, as we started to meet always at the same points of the track.

It was a long race this time and at the finish they were waiting for us, that means all the ladies got to pee in a cup. They let us do the podium and then off we went for the control, this time very smooth for me, after paperwork and after the cue my turn and cup filled and nice color.

Thank you my blog reader!

Condeixa-a-Nova XCM Portugal Cup

 August siis veeres mööda treeningute tähe all, alates siis extremist. Eelmine nädal laupäeval käisime maratoni rada läbi sõitmas ja ma pole ammu nii hästi tundnud, tundsin, et minus oma jõudu, ma lihtsalt ei sõitnud rada läbi, vaid tõesti lendasin, seda oli nii hea tunda. Aga alati on kuskil aga, kogu võistluseelse nädala, siis proovisin timmida treenimist, nii et oleks hea ka võistlusel. Aga ma jälle suutsin end sabotaažida, ehk et kruttisin ootused nii kõrgeks, et ma ei suutnud võistluseelsel ööl magada, küll võtsin oma taimeekstrakte, mis kergematel juhtudel aitavad, aga sel korral mitte. No ja siis sinna läks mu hea tunne, võistluse hommikul proovisin, siis ära unustada, mis oli juhtunud ja punnisin kehast välja kõik, mis oli veel jäänud. Ehk et alates esimesest maratonist tahe Melissat võita, ei teostunud. Tema läks oma teed, pikalt sõitsin üksi, aga palju oli sel korral mehi, kes puntidega mööda läksid. Lõpuks seal 60km jõudis ka kolmas naine mulle järele, ma võtsin kõik, mis mul veel oli ja punnisin temaga. Vahel oli nii raske ja meenus, miks mul on nii raske ja mõtlesin alla anda, aga siis ikkagi võitlesin edasi. Ühel viimasel kivisel tõusul, ta korralikult pani minekut, mul oli jõudu paariks pedaaliks ja andsin alla, lasksin tal minna, ta nägi ja läks oma teed, kuid siis tõus natuke lauges ja mulle sellised laugemad tõusud istuvad, jälle tuli see mõte, et ei, alla veel ei anna ja suutsin nii end kui teda üllatada, jõudsin tõusu lõpuks jälle sappa ja kohe sama kiirusega edasi, laskumine enda tempos, siis veel mõned künkad enne finishit, ta veel proovis, aga ei lasknud minna. Staadionile teadsin, et pean esimena jõudma, kui tahan teiseks tulla, kuna olin rada läbisõitnud, teadsin täpselt kus ette sprintida, endal jalad krambis ja ei teadnud, kas peale seda ette sprintimist üldse saan jalgu liigutada, aga sain staadionile esimesena, seal veel ring staadionil, kuulsin vaid temale kaasa elajaid, see andis minule vist rohkem indu, kui temale, aga jõudsin enda krampis jalgade ja üliväsinud kehaga teise naisena üle finishi joone.

74km 3h49min 1444m+ kesk. pulss 163 max 179

See oli ka Portugali maratoni karikasarja viimane etapp, üks oli mul juunis tegemata, seega oli puntke vähem, kuid nende punktidega, siiski sain pjedestali madalaimale astmele kokkuvõttes.

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele, ma proovin lahendada enda sabotaazimissüsteemi, mis ma olen endale leiutanud.

August went by with some good training after the extreme. Last week we went to ride the course, I have not felt that good in a long-long time, really I felt very much with power and I just did not ride the course, I flew on it, it was so good to feel. But always there is a but, I did a good training week after with some more rest, so that I could repeat the good feeling at the race. But I managed to put too much pressure on me, I got my mind so fired up that I lost all the sleep the night before, I took my plantextracts that with light anxiety work well, but not this time. So in the morning of the race, I did all to forget what happened and went to give my all my body still had in it. So my wish to beat Melissa, that I had developed after the first marathon race, was to forget. I stayed with her about first 10 km and then rode my own pace, this time the separation of courses made so, that a lot of male competitors were always riding past us. Eventually about in km 60, third woman caught up with me. I gave my all to stay with her. Sometimes it was so hard to stay on wheel, and I thought to give up, but then again I found myself fighting on. On the last longer climb with rocky path, she attacked hard, after few pedalstrokes, I didn’t have anything to give, and I let her go, she saw this and went on even faster, then the climb got flatter and for me smooth climbing is good, so I found myself still fighting, I pushed all I got and surprised myself and her, and caught her before the climb ended and passed her to be in front for the descend. Then all last little hills, she still tried, but I didn’t let go of her wheel. Then the finish approached, I knew before we enter the stadium, I need to be in front to win, as I had ridden the course, I knew when to make my move, I did big attack, my legs were cramping and I didn’t know if I could pedal on the stadium, but at least I entered first. All I heard was her name the people were cheering, and I think that gave me more power than to her, I managed to stay in front until the finish line, all empty and in cramps.

74km 3h49min 1444m+ average heart rate 163, max 179

This was the final of the Portugal Cup marathon series, I had missed one in the end of June, so I was in deficit with points, but still enough to climb the third step of the podium.

Thank you everyone for cheering and supporting, I will do my best to resolve the sabotaging system that I have with myself.

VCPGExtreme 2023

 Taaskord väljakutse vastuvõetud ja tehtud!

Selle aasta numbrid:

Etapp 1 Vila do Conde - Vieira do Minho 104 km 2454m+ 5h49min

Etapp 2 Vieira do Minho - Vieira do Minho 101 km 2868m+ 6h36min

Etapp 3 Vieira do Minho - Vila do Conde 97 km 1961m+ 5h18min

Kuues kord osa võtta, kui neli esimest korda, vahel ka õnnega koos, olime võistluse võitnud, siis eelmine aasta võttis mind kuumus jalust esimesel päeval, sel korral olin vedeliku tarbimisega väga korrektne ka eelnevatel päevadel. Teadsin, et ma pole tegelikult päris valmis nii pikkadeks sõitudeks, samas oligi hea taaskord pikad päevad rattal veeta, loomulikult eelmine aasta teine koht kripeldas, tahtmine ikka võita. Oli kaks võimalust- võita ja veeta head pikad päevad rattal või veeta head pikad päevad rattal. 

Esimesel päeval üllatavalt hästi pidasin vastu ja Filipel ehk oli lõpu poole raskem kui minul. Viimane mägi oli ka kenakesti pikk, seal 12km kandis. Finishis olime teine segapaar, esimene sai joogipunktis minema, ehk et nad kohe võtsid võistlust kui tippsündmust ja joogiandja kaasas, enamusel võistlejatel ja ka meesesipaaridel ikka peatused joogipunktides, et oma nõud täita ja midagi hamba alla võtta. 

Teine päev mägisem, tunnetasin, et olin nõrgem lüli tiimis, kuigi ka Filipel olid mõned raskemad hetked. Paar korda panime gps-i jälgides rajalt mööda, alati ei ole kerge kiiretel lõikudel seda jälgida. Taaskord teised, samas situatsioon esimesed tegid minekut joogipunktis. Enne viimast rasket tõusu tundsin, et juba olen tsipa uhuu kuumuse tõttu, aga seda annab tunda just kui olen jala peal, rattal on olek mehaanilisem ja justkui kontrollitum.

Kolmas päev, alguses proovisime kiirematega ära saada, kuid kiirelt läks ka palavaks, tundsin kuidas mul pea ülekuumenes, jõudsime siis esimese segapaariga taaskord joogipunkti koos, kus neil vaid käesirutus joogipudeli järgi ja edasi nad läksidki, meil jälle mõni minut paigalolekut. 

Tegelikult ajas natuke närvi, et nad nii seda seiklusekstreemi niimoodi võita tahtsid, eelmine aasta mäletan oli meil esimestega isegi nii et peatusime ja siis kui kõik said joogid-söögid kätte läksime edasi, et rajal tehti vahe selgeks, mitte joogipunktis. See jäigi mul kergelt kraapima, aga eks nad siis tulidki võitma või kaotama, me saime ikkagi head pikad päevad rattal.

Korralduse poole pealt oli kõik tiptop ja alati oli jahe vesi-jook toidupunktides ja ratas hiljem korraldajate poolt järgmiseks päevaks puhas ja valmis sõitma. 

Selgi korral saime mõlemad ka särgi 5x, ehk oleme mõlemad viiel viimasel VCPGE kaasa teinud, kokku meid need kümme sõitjat, kes pildil.

Nüüd taastun mõned päevad ja jätkub vormi taastamine, mis vahepeal kannatada oli saanud. Nii huule kui hammastega läheb veel nädalaid ja kuid enne kui saab taastatud mu endine väljanägemine ja tunnetus. Sel võistlusel oli eripärane see, et kõik geelid ja toitupakid lasin ma võistluse käigus Filipel avada, ehk ulatasin talle geeli, ta tõmbas hammastega lahti ja siis ulatas tagasi ja mina sain süüa.

Aitäh lugemast ja kaasaelamast!

Once again challenge accepted and completed! 

Numbers of the stages above in international language ;)

It was the sixth time for us to make the extreme, we won the first four, sometimes with luck, and then last year we ended second as I was totally taken down with heat on the first day. So this year also days before I was very concious of my liquid intake. Of course with the forced break I had, I knew I wasnt so ready for the long days, yet I knew it will only do good to spend the days on my bike. Sure I had the wish to win after the last year. But I had two options - to win and have good days on the bike or to have good days on the bike!

First day I surprisinlgy was feeling quite well, and Filipe had somewhat harder times by the end of the stage. Also the last climb was quite long, about 12km. We were second mixed pair, the first one got a gap in the feedzone, they had taken this race as priority and even had feeder in the zones, mostly this race is done without extra helper, just the organizers who do a great job in the feedzones. 

Second day was more mountain stage and I felt the weaker link in the team, altough also Filipe had some weak moments. Few times missed the gps turns, it is not always easy on the fast sections to understand it. Before the last long climb I felt a bit light-headed, felt quite dizzy in feedzone having to be on foot, later on the bike it feels more mechanical and easier to control .

Third day firstly we tried to get away with some fast riding, but soon the heat set in and I felt my head to explode, so we arrive first feedzone with the leader team and once again they just reached out the hand and continued to ride, and we stopped to open and fill our bottles. 

It pissed me off a little bit, that they took this adventure-extreme so like championships, last year I remember when we arrived feedzones together with the leader team, we all waited for each other to get our food and drinks, and then together continued, so that the gaps were made on the course and not in the feedzones like this year. But well they were here to win or lose, at least I had some good days on the bike! 

From the organizers all was very nice, and always we had fresh drink and food in the zones and also bike was made clean for the next day.

Also this year we received the 5x jersey, it is awarded to everyone who has done the last consequitive VCPGE editions, we were altogether ten as seen in the photo.

And so many nice photos from the organizers, top photographers hired.

Now few days of recovery and my shaken up fitness is gradually being built up again. As for the lip and the teeth it will take months to recover to the previous condition and sensation, but its on the right path. During the race I let Filipe open my gels and bars, I handed him the package, he opened with his teeth and handed it back to me to eat.

Thank you for reading and cheering!

Our moving time was less 33 minutes of the total, I am not saying that we would have won, but it would have been a race on the track and not a race in the feedzones.

EMV XCO ja XCC

 Eelmise postituse tervislikust seisundist on suur areng olnud paremuse poole. 

Haavad on kenasti kokku kasvanud ja niitide sasipundar suust eemaldatud. Eemalt vaadates ehk ei panegi tähele, et midagi oleks võinud olla juhtunud. Lähemalt muidugi on näha, hambad on ka iga päevaga vähem tundelised, kuid siiski veel esihambaid ei kasuta, kuna hell tunne neid isegi õrnalt kokku puudutades.

Et Eestimaal ikka oma uue Lapierre´ga ka võidu kihutada ja natuke kindlust koguda peale ehmatavat kukkumist, siis läksin Antslas Eesti meistrivõistluste starti. Suurim eesmärk ehk oligi lihtsalt vaadata kuidas ma end pingutades tunnen, kuidas hambad ja enesetunne võistlusoludes on.

Pikk reis sinna Antslasse, võtsin selle ette laupäeva hommikul, sealsed rajad olid mulle täiesti uued, pole kunagi seal sõitnud. Täitsa vahvad rajad, hüppeid oli päris palju sisse lükitud nagu viimastel aastatel siin ikka moes. Tehnilisemad olid mõned juurikalisemad laskumised. Kahju ainult, et rada täielikult metsas peidus, ehk polnud võimalik tavalisel rattamaailmast kaugemal inimesel raja äärde ära eksida, samuti rattamaailmast tuttavamatele inimestele siiski väga kauge paik, et raja äärde kaasa elama tulla, ehk suhteliselt tühjal rajal sõitsime. Paari punti inimesi, kes olid raja äärde jõudnud, muidugi olid hõiskamas ja tore oli kedagigi raja ääres näha!

XCC stardist minnes pelgasin stardimadinat, eriti veel allamäge starti, aga juhtus hoopis nii, et ei mäletagi millal viimati nii juhtus, aga täiesti mööda läks jalg pedaalist ja esimesse kurvi jõudsin kõige viimasena. Rada oli xcc tavapärasest palju rohkem singlil, et siis mul läks kaks ringi aega, et ette poole sõita, siis muidugi oli esimese rong läinud ja proovisin enda tempot hoida. Tulemuseks neljas koht ja võrreldes eelmise aastaga, ringilist kaotust Janikale ei tulnud, mis vägagi positiivne. 

XCO pühapäeval, soojenduseks sõitsin ühe ringi rajal, hakkas vihma sadama ja päris paljud juurikad läksid libedaks ja pinnas mudasemaks.

Stardist teadsin, et tahtsin hästi ära saada, et ei jääks vähem osavamate taha, kuna seal suurem oht libedaga vigu teha, start ka õnnestus, sain ennast esikolmiku taha haneritta. Sõidu käigus ehk maadlesin sisemiselt endaga, kuna kartus väike ikka hinges, et ei tahtnud haiget saada, kuid samas teadmine, et ma oskan väga hästi ratast valitseda, siis omavahel need seal siis pendeldasid. Võistluse poole peal tundsin, et puudu on punases sõitmisest (suur blokk võistlusrütmi, mis oli Sveitsi mitmepäeva tuuriga kalendrist ära jäänud andis tunda), seega medalite mängu ei suutnud sekkuda ja loovutasin sõidu käigus ka ühe koha. Lõpetasin naiste eliidi viiendana. Suur tänu Kaiele jookide ja söökide eest, kuna geelipakki ma hammastega lahtirebida ei suuda veel ja samuti joogipudeli otsa, siis oli suureks abiks toetus raja ääres. 

Õnnelikult finishis ja võin mõelda järgnevatele võistlustele samas kui paranemine kukkumisest jätkub.

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele! 

Kuigi paari pildistajat rajal nägin, siis hetkel on mul teile näidata vaid xco stardi pilti (stardist saime ilma vihmata, vahepeal saime jälle sahmakaid ja lõpetasime taaskord päikesega).

The health situation since my last post has improved very well.

My wound are all closed and the mess of stitches is gone from my mouth. From afar you cannot really notice that something had happen to me at all. Up close of course I have marks, my teeth with every day are less tender, but still I cannot use my front teeth, still even the light contact between them is unpleasant.

To get the racing started after my scary crash and race my Lapierre on home soil, I decided to line up in Antsla for the national champs in xcc and xco, to see how my sensations and teeth are in racing situation.

Long trip to Antsla, I did that on Saturday morning, for me the tracks there are totally new, have not ridden there. They were quite nice and fun, a lot of jumps have been made, which is very popular around here lately, more technical were some rooty parts in the forest. Sadly the track is far deep in the forest, no one outside the cycling world will never accidentally check the race, even for the cycling fans it was too far. Couple of groups were cheering at the course, which was nice, to see at least few people besides the tracks!

On the first start which was XCC I was really afraid of the start confusion, and on top of that the start was onto downhill part. But I totally missed the pedal in the start and found myself dead last in the first corner. The xcc course was untraditionally quite a lot on the single tracks, so it took me couple of laps to get past the slower girls, when I finally rode without traffic in front, the first ladies were far off and all I could do is to try to maintain a good rhythm. I got fourth place and compared to last year, finished in the same lap as Janika, which is positive sign.

XCO on Sunday , I did a warm up lap, it started to rain and the roots became slippery and surface muddy.

From the start I knew I had to get away well, as then I don’t have to be behind less experienced riders and in slippery conditions this means more safety. I got a good start and got in line for the single tracks just behind the front three ladies. During the race I battled inside with the fear of falling and hurting myself again and with the knowledge that I am a very skilled rider also in wet conditions. More in the middle of the race I could feel I lack the riding in red zone (a big block of red zone racing had gone missing while I had to skip the Swiss multiple day race), so I was not able to enter the battle for the medals and lost one more position during the race. I ended the race fifth elite woman. Big thanks to Kaie for the drinks and food, as I am not yet able to open my gel packages and water bottles using teeth, so it was big support to have someone do that for me in the feedzones.

Happily in finish and I can think about the next races while my healing continues.

Thank you to all my supporters!

Although I saw some photographers besides the tracks, I just have this one of the xco start (it was again dry at the start, but we got some more rain during and it was sunshine again for the finish).

Subida Mitica da Ladeira Rainha Santa Isabel

 Üritus, millest olen osa võtnud juba aegade algusest, ehk neil oli see 6. korda teha ja mul oli juba 5 võitu taskus. 

Mõnus üritus, selline lõunamaalaslik rahulik tegutsemine. Muidugi see üks minut, mis tuleb mäkke ronida, on suur valu jalgades. Nagu ikka alguses eraldistart, kus kõik korra sõidavad üles, et panna paika üldjärjestus ja neli esimest nii meest kui naist edasi finaalidesse. 

Esimene valus minutiline pingutus ja eraldistart tehtud, naistest parim aeg, ehk sain edasi poolfinaali, kus kohtumine naisega, kes sõitis välja neljanda aja.

Starti minnes vaatasin opaa, stardiplatvormilt äraminek on poole väiksem, natuke kõhe tunne. Sealt oleksin kohe pidanud oma kõhutunnet usaldama, hiljem finaalis enne mind startinud meeste väikses finaalis startis üks meestest platvormi kõrvalt, oleksin ka võinud, aga ei osanud nii hullu tagajärge päris ette näha. (Pilt mitte minust stardiplatvormilt minemas, mis oli eraldistardi pilt, ehk finaalides oli poole kitsam minek, kuna kaks inimest pidid platvormilt alla saama koos.)

Nimelt poolfinaali stardist, ma natuke kohmetusin kui minek oli, korra võtsin veel jala välja ja siis sain alla, teine naine oli juba ees minema pannud, kaks kurvi on rajal, esimeses sain ta kätte ja siis lõpuni lihtsalt kontrollisin sõitu ja võitsin pääsu finaali.

Finaali stardis oli veel kõhedam tunne, et kuna olin ju enne natuke tasakaalu kaotanud stardis, sel korral aga juhtus nii, et platvormilt alla sõites ei tabanud hästi kallakut ja kukkusin tühimikku. Käed lenksust kinni hoidmas nii kaua kui võimalik, et ehk päästan situatsiooni, natuke nagu nulli kiirusega hüpe ju, aga ei suutnud, kuna esiratas kohe alt ja esimene mis munakivile maandus oli minu suu. 

Edasine oli juba meedikut, kiirabi ja haigla. Ennast ma enne kokkulappimist peeglist ei näinud, aga teadsin, et olin mõned hambatükid verega välja sülitanud ja samuti oli suur tükk huulest rippumas ja hambad tundusid nii vales kohas olevat. 

Huvitav fakt, et ma võitsin enda vanuseklassi, hehe. Sel aastal oli üldarvestus, mis lõppesid finaalidega ja vanuseklasside poodiumid, mida anti välja eraldistardi aegade põhjal, ehk et esimese koha medalgi kodus sellest päevast.

Nüüd siis kalender sassis, kauaoodatud Sveitsi võistlus jääb tegemata, eks vaatab millal hambad lubavad pingutada, hetkel muidugi ravin haavu ja külastan arste. Esimesed niidid peaksid homme välja tulema. Õmblusi muidu oli nii mitmeid, et isegi kokku ei loetud.

Üks asi, mida sa saad minu heaks teha, hea lugeja, on järgmine. Kui sa nüüd hakkad sööma ja hammustad võileiba või õuna, ole tänulik, et sa saad seda teha. Selline väike asi, mis tundub nii tühine, kuid kui seda teha ei saa, tundub selline luksus. Seega palun, hammusta ja naudi ja tunne tänulikkust! Aitäh!

An event that I have been taken part from the beginning, it was the 6th time to make it and I had already won it 5 times.

It is nice event, with relaxed athmosphere. Of course the one-minute push is never relaxed, this is the most painful for the legs. Like previous years, first we had chrono uphill, that everyone makes and then 4 first male and female get to the finals.

First big effort done and I won the chrono in the women's field, I got to semi-final with the woman who delivered 4th time.

Arriving to the start of semi-final I was like wow, this is narrow, scary stomach feeling. From that feeling I should have trusted it and I saw also in the mens small final one guy starting at the side of the starting platform. I should have also, but I never imagined such an outcome that came. (I posted also a photo of one girl starting, that was in the chrono, so in the finals we had half the path to go down, as they separated it to have two people starting area.)

So in the semi-final at the start I stumbled a bit, I got unbalanced and took my foot out before going down, when I did the other woman was already far out, the course had two corners, at the first one I caught her and then later it was just to control it until the finish. Won the place in the big final.

In the final at start the feeling was even more awkward as the start from semi-final had been weird, but this time it happened that I missed the ramp quite early and I fell into the void. I hold my hands in the handlebar hoping that I could save it (as it was like jumping with no speed), but the front wheel went straight out and the first thing that touched the cobble stones was my mouth.

Next it was paramedics, ambulance and hospital. I didnt see myself before pathched up, but I knew I had spit out some parts of teeth with blood and I had part of lip tangling and I could feel all my front teeth in weird position.

Curious fact is that I have first place medal at home. They had the general classification that ended with the finals, but also the age category podiums that were based on the chrono, so I have a medal from the day.

So now the calendar is messed up and my long-waited Swiss race is no-go for me and well lets see when my teeth let me race again. At the moment recovering and visiting doctors. First stitches should come out tomorrow, altogether they were so many that it was not counted.

One thing my dear reader, i ask you. Next time you take a bite from a sandwich or an apple, appreciate it! It is a such a simple thing, that we don't appreciate it, but now that I cannot, it seems so desirable thing to do! Just once be grateful to be able to take a bite! Thank you!

European Championships XCM - Laissac FRA

 DNF 

Mõnikord ei lähe kohe kuidagi nii nagu tahtmine ja soov.

Kolmapäeva hommikul ärkasin üles kurk valus ja olin öö jooksul higistanud. Ratas oli juba klubi bussiga teel Prantsusmaa poole. Võtsin tabletti külmetuse raviks, aga ise ka täpselt ei tea, mis oli (on). Kolmapäeva ööseks jõudsin koos teiste klubikaaslastega Laissaci. Päeva peal oli nagu ok olla, aga õhtuti valutas kurk. Neljapäeval ja reedel tutvusime rajaga, mis oli hea maratoni rada, korralikud tõusud ja mõnusad laskumised, pinnas väga sarnane Eesti omaga.

Pühapäeva hommikul stardist minnes, oli kohe aru saada, et miski on valesti, lisaks oli alguses tohutu kõhuvalu, mis esimene pool tundi oli peamine faktor, ma ei suutnud tundagi, et jalgadele valu annan, kuna kõht valutas üle, hiljem laabus natuke, kuid enesetunne jätkas kehvakesena. Punnitasin ja punnitasin, siis jäin veel janusse ja see oli viimane piisk kehale, ma polnud enam isegi võimeline rattaga sõitma, jalutasin viimasesse joogipunkti, kust tagasi tulin juba mööda maanteed õnneks peamiselt mäest alla. 

Kuna olin lõpuks nii tühi ja väsinud, siis läksid nii hinge kõik need head inimesed, kes jooki minuga jagasid ja lihtsalt abi pakkusid. Tänulik kõigile neile, oli tuttavaid ja ka täiesti võõraid. Tänan kõiki, kes nii lähedal kui kaugel, mind toetavad!

Sometimes things dont go nothing like wished or wanted.

Wednesday morning I woke up sweating and with throat sore. Bike had already started the trip to France with team bus. I took a pill to help with the cold, or what is was (is). By Wednesday night we also arrived to Laissac. Day time it was ok, but at night the throat sore came back. Thrusday and Friday we went to practice on the course, it was a nice marathon course, hard climbs and nice descends, the ground black dirt and roots. 

Sunday from the gun I understood that something is wrong, and first half an hour I additionally had a strong stomach ache, so I didnt even feel the legs hurt, as I struggled so hard with the stomach, after it calmed, but my feelings were still not that good. I pushed and pushed, then I was affected by the humid hot day and was with lack of drink as well, that was the last draw for the body, I was not even able to pedal, I walked to the last feedzone and from there luckily it was option to get back to race center by road.

I was so empty and tired, and therefore I was even more moved by all the kind people who shared their drink or just asked how could they help or encouraged me, so grateful to each one, to the ones I know and to the total strangers, thank you. So thankful to everyone close or far who support me!

Fundao XCO PT Cup

 Taaskord rajal lintide vahel. Fundao rada on mulle viimased aastad väga meeldinud, väga vaheldusrikas rada, kus jagub kõiki sõidu elemente. 

Sel korral algas võistluspäev natuke rohkema stressiga, majutusest võistluskeskusesse justkui sujus kenasti, aga olin endale mingi traaditaolise jupi kummi saanud, kui soojendust rullide peal hakkasin tegema tundus imelik, et kuidagi ei mahu sel korral ratas rullide peale ära ja tahtis ette ära vajuda, ei saanud aru, et mis toimus, äkki amortide seadistus, mida olin natuke muutnud, et otsustasin maanteele sooja tegema minema, siis peale paariminutilist sõitu sain aru, et ups mul tagakumm läheb vaikselt tühjaks. Kiiresti tagasi võistluskeskusesse ja küsisin abi esimestelt tuttavatelt, kes ette juhtusid, et kas on pumpa. Täis pumbates sai selgeks, kust õhk välja pääseb ja hakkas ka piima immitsema, noh sealt kiiresti oma asjade juurde (10min veel joonele kutsumiseni), natuke surkisin probleemset kohta, ehk traadijupike kummi sisse rohkem, et hoiaks rohkem kinni, tundus, et hoiab, võtsin co2 ballooni ja juurikad ka taskusse, samuti jõudsin stardijoonel hoiatada tiimi, et joogipunktides ollaks ka pumbaga valmis. Tundus, et enne starti oli juba pool võistlust tehtud, et üldse starti jõuda!

Esimesel ringil nagu arvata, ei olnud hea tunne, samuti kogu sõidu vältel oli peas peidus, see hirm, et kumm vajub ära, ehk kurve nii kiirelt väga ei tahtnud sõita. Lootsin, et sõidu vältel läheb olemine paremaks, aga kehasse jäi see tunne, et olen veel kinni, et ei ole vaba sõitmine, hästi palju pidin sundima. Samuti hakkas palavus+niiskus mind painama, üle pika aja jälle mäletasin, mis on kuumusega pingutamine. Teise poole sõidust sõitsin kuuendal kohal, nägin eessõitjat, samuti nägin tagant tulijat, kus rada siksakke tegi. Siis viimasel viiendal ringil lõpuks oli see tunne, et nüüd või mitte midagi, ehk viskasin mõtte, et mul võib kumm tössiks minna ja pingutasin nii tõusudel kui laskumistel kõik, pool ringi enne lõppu saingi viiendale kohale ja hoidsin seda lõpuni. 

Hiljem vahesid eespool olijatega nähes, oli natuke kahju, et tänane päev nii algas ja end "kinni" tundsin, sellisel heal xco rajal, aga top5 on hea! Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele! 

Once again between tapes. Fundao track in the past years have been a lot to my liking, very complete racing track with all the elements. 

This time the day started with more stress than expected, from accommodation to race track seemed that went well, but I had caught some wirelike spike into my rear tire, when I started my warm up on my rollers, somehow my bike didnt fit onto it. I found it strange to feel this way and first I thought maybe as I changed suspension setup a bit, this could have been it. So I decided to continue my warm up on the road, after some minutes I started to feel my back tire very soft, and finally understood what had happend. Quick back to the race center and from the first familiar faces I asked for the pump, as we pumped it up, I could see where it was losing air and also it started to get milky. Quickly then back to my stuff at the car (10min to the call up), I pushed the spike more in and it seemed to hold, got my repair kit with co2 into my pocket and on the startline also warned my team, that I might need to pump in the feedzones. So its seemed I had raced before the race even started, to even get to start!

First lap as expected I wasnt feeling good, and all the race that small voice somewhere was warning me to be more careful at the corners as the tire might be losing air. I hoped my feeling would get better during the race, but always had this blocked feeling, had to force a lot to ride. Also the heat+humidity was getting the better of me, was reminded of the suffering I always have with hot weather. Second half of the race I was riding on 6th position and seeing the lady in front but also seeing the lady after me in the zigzag corners. Onto the last lap and finally that feeling of all or nothing came to play, the tire was forgotten and I gave my all on the climbs and the descends, by the middle of the fifth lap I passed her and could hold up until the end, had raced myself to 5th place.

After seeing the gaps with the riders in front was a bit sad that this day had started like it had and I had the "blocked" sensations on so nice track of xco, but top5 is good! Thank you everyone for cheering and supporting!

Estremoz XCM Portugal Cup

 Taaskord stardijoonel.

Enne kui ma võistlusest räägin, lähen nädalake ajas tagasi, nimelt kui peale Cadima võistlust olin puhanud ja plaanis oli suurem treeningkoormus, et juuniks parim mineks oleks, siis kukkusin trennis. Olid suured tuuled olnud ja juba trenni lõpetades tuhisesin metsateedel tagasi kodu poole. Kiire lõik ja peale kurvi nägin oh eukalüptipuu laiutab tee peal, mul oli poolsekundit aega, et otsustada, mida teen, tegin vale otsuse, tundus et puulatva poolt on võimalik mööduda, aga puulatv võttis lenksu käest ja kiirus oli suur ja seal lend maapinnani. Parem külg kõik kannatada saanud, puus valutas , põlv sai uue laksu, käsi küünarnukist labani ka, ka nägu taaskord vasaku poole pealt nätaki saanud. Istusin siin natuke maas ja kirusin, et ei võtnud otsust pidurid blokki panna ja nii palju kiirust kui võimalik maha saada enne puud, aga mis tehtud see tehtud. Kui hakkasin liigutama, tahtis ka pilt taskusse minna, ehk ootasin veel rahulikult enne kui kodu poole veeresin. Rattal oli taaskord Garmini kinnitus läinud, aga rohkemat ei tundunud olevat. 

Ehk et uus taastumine kukkumisest ja hiljem siis selle nädala sees püüdsin natuke ka trenne rajale saada. Ei läinud just kõige optimistlikumalt võistlema, samuti ei ole kerge see kord kuus suurema verekaotusega nädalavahetused (tundub et olen saanud enda võistlusstressi maandatud ja keha funktsioneerib olenevalt kas on võistlus tulemas või mitte, mis on toonud aga kaasa selle et kuidagi täpselt võistlusnädalavahetusteks on sattunud need verekaotused, natuke nagu "nokk kinni saba lahti - nokk lahti saba kinni" situatsioon).

Estremozi rada ei tundnud, teadsin vaid juttudest, et on palju kiiret rada, aga samas jagub ka järsemaid nukke, rajaprofiililt tundus ka kaks pikemat järsku nukki. 

76km 1700m+ naised nagu ikka saime eraldi starditud, alguses ei tahtnud keegi väga ees kühveldada, natuke siis jaotasime omavahel seda, aga ei olnud väga kiire see tempo. Siis tuli pikem tõus singlil, kus olin kolmandal positioonil, esimene pani korraliku tempo peale, pidin kiirelt saama tema taha, mis õnnestus, aga juba lõõtsutasin, pikalt sain tema tempos olla, kuid siis tuli üks eriti järsk pikem lõik ja kuigi teadsin, et pean hoidma kinni, siis ei olnud selleks jõudu. Tagant poolt oli juba vahe suur teistega, ehk esimene sai ees ja jäin üksi sõitma, seal kuskil 15kmeetril. Sealt peale siis üksik sõit. Lahe oli Evora Monte kindluskülast läbi sõita, loomulikult Estremozi kindlus-loss on ka vägev, kui keegi kunagi Alentejo piirkonda satub. Tavaliselt on sealkandis ikka palav ja kuiv. Laupäeval trennis saime vihma, õnneks pühapäeval pidas taevas vastu, aga oli pilves ja kergelt korra tibas. 

Taaskord maratonil teine, vähemalt väga stabiilne seis maratonisarjas. 

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele proovin nüüd ikka pikemalt mitte maakontakti otsida! :D

Once again on the start line.

Before I tell about the race, I will take you to last week. After the Cadima race and small rest, I had planned a bigger block of training for June, but then I crashed in training. Had been some really strong winds overnight and finishing my training in the forest, I was riding down the hill fast on dirt road. After a corner appeared a eucalyptus tree on the ground, had half a second to take a decision and I took the wrong one. I decided as it seemed there is still some space for the bike to pass at the top part of the tree, but the tip of the tree took out my handlebar, I came full stop from a high speed, hard hit on the ground on my right side, my hip was hurting and once again knee was damaged and my arm as well. I took my time sitting and thinking the right decision would have been blocking the brakes and taking off as much speed as possible, but well what is done is done. When I started to stand and check the bike, I felt like losing consciousness so I took some more time. AS for the bike it seemed just the Garmin support once again broken. Then I cruised down the hill to home.

Once again recovery from crash and beginning of this week I tried to put myself more or less on track again with trainings. So I wasn’t very optimistic about the race, and also it was not easy as the monthly blood loss started Saturday (it seems I have finally got my stress levels down for the races, yet now my body functions regardless if I have a race or not, so it has been hard once a month to have raced with considerable blood loss.

I haven’t raced in Estremoz, so I just had heard of the track that is rolling and quite fast, but yet have steep parts, and from the profile it seemed two longer and harder climbs.

76km 1700m+ as normal we women got our own start. No one really wanted to push, so we divided it a little, but the pace wasn’t fast. Then began a longer climb on single track, I as on third position and first one put the pace high, second lost contact and I had to push to get to the wheel, I was at her wheel  quite nicely, but then came a longer and steeper climb, I knew I should keep at wheel, but I just couldn’t, so I lost contact. The others behind already had lost much ground to us, so I stayed alone, from about km 15 until the end riding alone. Cool was riding through castle village called Evora Monte, of course Estremoz itself has a castle top town, so if you ever in Alentejo. Normally there is dry and hot, we got some rain in Saturday training, but luckily the rain hold off on Sunday, it was all cloudy and few drops, but nice to ride.

Once again second in the marathon series, at least very consistent.

Thank you everyone for cheering and supporting, I will try my best to keep away from touchdowns! :D

XCM Cadima

 Et saaks kaks head võistluspäeva järjest võtsin osa ka kohalikust maratonist, mis kuulus siinse regiooni karikasarja, ning mille korraldajaks oli minu klubi. Seal kandis olen maantee rattaga sõitnud trennides, aga maastiku peal ei ole, seda ka põhjusega, pole mäge aga on liivaseid radu. Väga palju meenutas Eesti maratone, ehk siledad kruusasirged, millesse on põimitud mõned singlid metsa vahel, vahel oli ka palju männimetsa liivavalle. 

Naised said eraldistardi, ehk alguses, kui esimestel kilomeetritel teistel eest sõitsin, sain mingi 15+ km üksi kimada, selline natuke väsinud tunne oli, aga tahtsin et oleks hea pingutus. Siis said tagant startinud harrastaja meeste grupp mind kätte, sealt maalt siis madistasin nendega, pingutus oli suurem, kuid enesetunne ka paranes, ehk et sai ikka korralikult võisteldud. Kokku sõitsin 48km ja ajaks 1h55, vaid 378m+. 

Naistest siis esimene ja saigi võistlusnädalavahetus läbi. 

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!

Soon in English as well!