Anadia XCO UCI C2

 Eile siis uuesti stardis.

Ega mul väga palju aega selleks valmis olla ei olnud, ehk intensiivsusest jäi puudu. Samuti kui aus olla, kuigi just kui kodukandi võistluspaik, siis rada pole mulle algusest peale väga meeldinud. Selline ehitatud, väga väiksele maa-alale, ülijärsk nõlv, kus siis üles alla ja sinka-vonka, natuke nagu tsüklo, aga samas ei ole ka, peamiselt kruusatatult teedel, mis sinna tehtud. Aga siiski väga väikse raadiuse kaugusel kodunt, et lootus oli, hea võistlus teha. 

Öösel vastu võistlust tundsin end palavalt, ei osanud alguses kokku panna, kuid nii kui pühapäeval rajale jõudsin ja kiiremat liigutust tegin, kuumenes keha üle ja enam ei lasknud tööd teha. Meie keha on ikka kaunis masin, mis paneb piiraja peale, kui tunneb, et on ohustatud. Mina vaeseke siis sõitsin need ülejäänud viis ringi tühjade jalgadega, mis tähendas loomulikult ka viimast kohta, samas oli meid eliit naistes vaid neli, ehk isegi lihtsalt lõpetanuna, sain natuke auhinnaraha ja mõned punktid reitingusse, mida ma tegelt üldse ei korja, peamine oli korralik pingutus kehasse saada, mis küll oli pooletoobine, kuid parem kui mitte midagi.

Enda diagnoosi, endometrioosiga elades ja kuna meie meditsiin leevendab vaid sümptomeid, ehk pean enda kehale veel rohkem kaasa tundma Kuna see on krooniline põletikuline haigus, siis võin ehk eeldada, et sellepärast ma ka väga hästi ei kuumusega ega kõrgmäestikus hästi hakkama ei saa (ei ole saanud), kuna need tekitavad kehas veel rohkem põletikulist olukorda. Aga eks need on mu enda mõttemõlgutused, kuna arstid soovitavad vaid sünteetilisi hormoone süüa ja kui valu ei ole, siis on ju kõik korras. Mul oli nädala sees üks pettust valmistav arstivastuvõtt, sellest ka selline iroonia. 

Õnneks oli raja ääres Filipe, kes ilusad pildid tegi, kuid peale kolmandat ringi ma juba ültesin talle, et vajan vaid toetushüüde ja ei taha rohkem enda kannatusest jäädvustust. 

Nüüd on uus nädal ja uued eesmärgid! Aitäh kõigile lugejatele ja kaasaelajatele!

Natuke ka saanud nüüd võistelda :)

 Hetkel olen juba Itaalias, sel nädalavahetusel pararatturite Euroopa Meistrivõistlused. 

Vahepeal oli palju tuure ja käisin pararatturitega ka Belgia ja Itaalia MK-del, siis veel tuure ning siis sain natuke kodus ka olla. 

Ning kohe mai viimasel nädalavahetusel hopsti ise ka võistlemas, minu klubi regioonimeistrivõistlused XCO sõidus. Ainuke naine, kogu üritusel sõitjatest alates 18. aastased, ainuke.. Aga ega sellepärast veel kergemalt ei saanud . Rada oli Mosteiro de Fraguas väga lahe, korralik xco rada , ei osanud isegi oodata , sain 6 ringi sõita, sõidu ajal oli korralik leitsak. Nautisin pingutust ja andsin endast parima, just ka treening eesmärgil. Sain siis regioonimeistrisärgi selga! 

Siis paar päeva taastumist ja uuesti võistlema, sel korral maastikurattatuur Portugali kõrgeima mäestiku jalamil, Serra da Estrela. 

Neljapäeval proloog , ning siis 3 korralikku etappi. Neist kahel esimesel rohkem kui 2000 tõusumeetrit. 

Olin samuti ainuke naine, õnneks ikka paar olid veel aga nad võistlesid segapaarides. Igatahes mina siis võistlesin meestega, kes minu kandis sõitsid ja ikka segapaaridest tahtsin ka eespool olla, õnnestus.

Väga toredad päevad, rasked nagu maastiku pikad sõidud ikka aga nautisin ka! Lisan pildimaterjali :) Ka Filipe oli sel võistlusel soolosõitjana, et tore pikk nädalavahetus veedetud täpselt nii nagu ikka meeldib, metsa vahel higistades 😅 

Taimaa MK etapp treenerina ja Mortagua XCO SuperCup

 Tahan natuke pikemalt Taimaast kirjutada, ehk leian selle aja, hetkel tundub kõik nii kiirelt lendavat. Piilu siia paari päeva pärast ja ehk on juba Taimaast ka rohkem kirjas:)

Taisse sõit oli minu jaoks natuke ärevust tekitav, just Lähis-Ida konflikti tõttu, kuna piletid olid mul läbi Abu Dhabi. Sinna siiski sõitsin läbi Istanbuli (ehk pidin pileteid vahetama), tagasi ikkagi läbi Abu Dhabi, kuna neid läbi teiste olid sellised hinnad, et oleks kohe aasta eelarve läinud.

Reisil sinna oli ärevus ka kogu ees ootava olukorra tõttu, kergelt ikka pelgasin, et päris euroopalik seal nende olemine ei ole ja kuidas kõik võistlusega laabub. Kuid teadsin, et küll ma kõigega hakkama saan. Jõudsin päev enne sportlasi, sain kiirelt võistluspaiga üle vaadatud ja siis olin neil hommikul lennujaamas vastas. Nemad olid ametlikus elamises, Chiang Mai linnas, mis oli 30km võistluskeskusest, ehk neil oli igapäevane taksosõit meie koondisele määratud juhi ja asjatajaga, kes inglise keelt rääkis. Eks üks asi oligi mis mina kohalikega suheldes aru sain, ega kõik käis kehakeeles, omavahel muud moodi aru ei saanud. Mina olin kohalikus omamajutuses võistluskeskuse lähedal, transpordiks jlagratas, siis sain sportlastega rajal ka käia. Rada oli selline rollurada, üles alla, kiirusega kurvist tulles sai järgmise mäe kergemalt. Nad veel nädala sees muutsid rada, kuna mõnes kohas oli liiga kehv asfalt. Minu jaoks oli üllatav, kuidas ikkagi niivõrd raskete tõusudega käsiratturid, olid rajaga rahul. Eks raske oli ka, ka nendel ühe jalaga sõitjatel.

Ühel eelneval õhtul oli ka korraldajate poolt õhtusöök kohaliku toidu ja esinemistega. See oli tore, kuigi ütleks et tänava pealt oli toit maitsvam kui seal pakutav traditsiooniline. 

Alates algusest teadsin, et minu kui treeneri, sõitmine rattal, on hea otsus, sain nii sportlasi näha "filtrita" rajal ning reaalse taju rajast. Kogu muude toimetamistega, sain ka kenasti hakkama, nii mõnedki uued kogemused, näiteks adaptsiooni kontroll. 

Võistlused ise läksid pikkade palavate päevadena, olin hommikust õhtuni rakkes, ikka natuke rattal ka et keha liiguks ja taastuks vaimselt. Peale sportlaste tagasilendu, sain ise veel kiirelt päeva Chiang Mais ringi vaadata, Buddha templis mediteerida ja Tai masaazi proovida. Ja siis veel pidin päeva ootama, lend muudeti Abu Dhabist üks päev hilisemaks. Aga toimus ja sain Euroopasse tagasi, olin rahul, kuna tegelikult ikka andis tund see teistsugune eluviis ja eelkõige just suhtlusbarjäär ja ehk ka erinev suhtemine. Hea olla tagasi kodus, eriti veel peale edukat esimest MK-etappi treenerina. 

Mortagua XCO on meie klubi poolt korraldatud üritus, seega kui võimalus, siis ikka rajal. Kuna lennupiletid olid lennufirma poolt muudetud, jõudsin koju vaid neljapäeval. Reedel oli väike protseduur haiglas, mis enne seda ei teadnud kui väike ikkagi on, ja ikka närvis olin ning polnud kindel kuidas nädalavahetus kujuneb. Kuid sain kenasti laupäeval rajal sõidetud ja pühapäeval stardis. Rada on tõesti nauditav, raske, kuid mõnusa voolavuse saab, kui osata sõita, sel aastal oli kuiv ja keerulisemad kohad ei olnud nii keerulised. 

Sel aastal nad jäid oma asjadega hiljaks ja rahvusvaheliseks seda võistlust ei saanud, seega oli vaid XCO SuperCup ja regionaalkarikasarja etapp. Sõitjaid oli ka suhteliselt vähe üleüldiselt. Aga see ei tähendanud, et kimada ei saanud. Pingutasin kogu sõidu korralikult, neli ringi. Kolmandal ringil tundus, et tagumise kumm on õhku kaotanud, aga see oli lihtsalt mu peas, korra pidin ikka kinni pidama ja käega üle katsuma, et oleks kindlust, kas võin laskumistel kiirelt minna, kõik oli korras!

Ringi ajad olid mul väga ühtlased. Võitsin naiste arvestuses. 

Tänud kõigile pöidlahoidjatele! 

(Kuna tegemist väikese üritusega, siis hetkel ei leidnud ei tulemusi ega pilte, aga olid nii kohtunikud kui fotograafid)

XCO Paredes de Coura

 Siinse xco karikasarja esimene etapp, mis samuti uci c2 kategooria võistlus. 

Rada oli ehitatud paar aastat tagasi nende meistrivõistlusteks, ma olin korra väheke maratoni käigus läbi sõitnud. Selline hästi üles alla, suurte kivide vahel, aga ei midagi tehnilist, selline hea flow rada, mille tõusud valusad. 

Stardis oli meid eliidi ja alla 23 sõitjaid kokku isegi 19! Välismaalastest olin mina ja kaks hispaanlannat. Stardis muidugi ringi vaadates, siis enamus olid kõik pool minu vanusest. Stardist sain ära päris hästi, aga esimesel avaral tõusul, oli noori värskeid jalgu päris palju ja jäin sinna 7-8 koha peale, esimene laskumine, kõik hanereas, kuni esimese keerulise pöördeni, ees oli selline seisev rivi, otsustasin, et oh B-liin on vaba ja läksin sealt, arvasin, et saan kiiremini, aga vot ei saanud, seal oli neid pöördeid piisavalt, et kui tagasi tavarajale sain, vaatasin, et ees on veel rohkem naisi kui enne.

Esimese ringiga, ehk sain sinna 7. koha peale, siis kolmandal, neljandal ringil võistlesime koos kahe teise naisega 5. koha peale ning viimaseks viiendaks ringiks olin saanud väikse vahe sisse, ning lõpetasin 5. kohal. Poodiumile saavad täpselt viis naist siin. 

Rahul just enesetundega, tundsin et jalas on jõudu ja pingutus oli hea. 

Hiljem oli aega poodiumini maa ja ilm. Olin valmistunud, läksin sõitsin ümbruskonna poolteist tundi ringi, väga meeldib sealne regioon just maastikurattale. Lihtsalt super! Niisama veereda ning rattasõitu nautida (muidugi peab koguaeg üles alla sõitma, aga rahulikult ju saab ka). Kui huvi samuti kaunites looduskaitse all olevates mägedes sõita, siis minu personaaliseeritud ametlikud giidituurid on selleks just loodud :)

ABC 2026

 Algarve Bike Challenge 2026 - paarissõit Ricardoga.

Tegelt pidime töökaaslasega, ehk Ricardoga oleme paaril tuuril koos töötanud, eelmine aasta juba ABC-d sõitma, aga siis lükati edasi halva ilma tõttu ja saime valida, kas uutel kuupäevadel või uuel aastal. Valisime siis viimase.

Olen segapaaris sõitnud oma mehega, kellega koostöö sujub juba ilma sõnadeta võistlusmomendis, siis seekord oli palju konarlikum see koostöö.

Reedeõhtune proloog, lühike 2km linnas, pimedatel tänavatel lampidega. Ei riskinud ja sõitsime kindla peale. Seenior segapaaridest (segapaaridel oli kaks arvestust, noored ja vanad, ehk kui kumbki on noorem kui 40, siis on noored ja kui mõlemad 40+, siis vanad, meie olime siis vanemate arvestuses) olime teised mõnekümne sekundiga.

Teine etapp 73km 1900m+ Saime stardilainest, kus olid ka teised seenior segapaarid, esimestel tõusudel läksid kaks paari eest ära. Siledamatel ja tuulisematel kohtadel jäi paarilisest puudu, vahel isegi kahtlesin, kas mu paariline on paarissõite sõitnud, kuigi teadsin et on, aga nii mõnesaja meetriste vahedega üksinda sõites, ei olnud selleks valmis, et mind jäetakse niimoodi taha ise tuulega võitlema. 

Finishisse jõudes olid teise koha omanikud ka just jõudnud, et mingi minuti ja peale olime vaid kaotanud. 

Rada ise oli lahe, pikim etapp oli selline vaatelisem ja laiemate radadega.

Kolmas etapp 62km 1300m+ rohkem singlit ja kitsamatel radadel, seal andis tunda, et olime saanud nüüd koos teiste segapaaridega esimest lainest startida ja kuigi algusest kohe oli kiire tempo, siis singlitele saades, olime ikka ummikutes, esimest kahte segapaari ei näinudki sõidu jooksul. 

Paariline oli eelmisest päevast ja minu jutust peale sõitu natuke õppinud ja isegi töötasime päris okeilt koos. Enesetunne oli kohati ikka parem kui eelmine päev. Finishisse jõudes oli teine paar kah just minut varem jõudnud, kuigi rajal ei näinud kordagi.

Kokkuvõttes kolmandad ning kogunisti 12 seenior segapaari lõpetas võistluse.

Kaks korralikku võistluspäeva, sel aastal korraldati võistluse raames ka soolo arvestust, kuna võistsin ka sel aastal kolmanda koha eest järgmise aasta registreerimise, siis olen juba otsustanud, et segapaaris vaid mehega ja ehk kasutan järgmisel korral soolosõidu võimalust.

Vähemalt ilmataat oli sõber ja olid kenad ilmad, kuigi kohati oli tuul väga külm ja kõle.

Sünnipäeva sõit

 Head Vabariigi Aastapäeva!

Ja minul oli kahe päeva eest sünnipäev!

Oli pühapäev ja sain ka kohalikul maratonil BTT Besouros osaleda, üle ootuste ilusad ilmad olid ka mõned päevad enne saabunud ja oli kaunis päikeseline päev, lombid olid rajal veel ikka, seega sai korraliku mudavanni.

Kohalikul maratonil teevad naised väiksema distantsi, seega oli 40km ja sai kihutada, tundsin end hästi ja jõin, sõin ning tundsin koguaeg, et on jõudu, et sõita. Selline suhteliselt kiire rada, muidugi märg maapind tegi vahel selle aeglasemaks.

Sain naistest esimesena üle finishijoone! 

Hiljem sai veel vahuveini ja sünnipäevatorti ka!

On olnud kiired ajad ning tegelen pidevalt oma sportlastega, kaks neist on ka Portugalis siin treenimas, et tegemist on olnud rohkem kui küllalt. Samuti mõned giidituuride kinnitused :) 

Uuele eluaastale ikka kahel rattal veeredes!

Tegelikult oli mul siin vahepeal veel üks võistlus olnud, nimelt jaanuari viimasel nädalavahetusel, oli siinne kohalik Águeda karikasari, seal sai samuti mudavanni ja poodiumi kõrgemal astmel käidud :)