Monday, October 28, 2019

Meda100 - UCI Marathon Series

Mõned aastad tagasi ma ühe korra Medas võitsin, siis oli Portugal karikasarja etapp maratonides, sel korral oli UCI maratonisarja etapp.
Ilm oli väga hea sõiduks, pilves, ei olnud liiga niiske ega kuiv, palav ega külm. Ideaalne. Sõitjaid oli suhteliselt vähe, eks see kuupäevade muutmine ja hooajalõpp  mängisid oma rolli. See tähendas, et kui alguses oli rahvast kellega koos sõita, siis enamus ajast ikka sõitsin lihtsalt oma tempot ja tuules väga puhata ei olnud. Rada oli tore, selline kiiremataoline, läbisime ka vanasid suurte munakividega teid ja losse. Peale kolmandat tundi tuli selline väsimus ka ikka kallale, kuid siis proovisin motiveerida veel jäänud kilomeetritega, ehk need olid tõesti loetud kuni lõpuni. Ma võtsin igas joogipunktis omal pudeli täis ja sõin banaani ka, aga eks ilm pettis nii mõnegi ära, nägin paari sõitjat krampides vaevlemas.
Tore oli viimased 12 km mootorratta põrina saatel sõita, ehk et peale meeste naiste raja lahknemist, sõitis mul vaataulatuses liidrimotikas. Päris hästi oli meeste-naiste võiduajad kalkuleeritud, meeste liider möödus minust paar kilomeetrit enne lõppu, ehk et meie ajad oli väga ühte kanti.
Ma olin ikka väga läbi, viimane tõus tuli raskelt. Finishijoon tõi naeratuse näole. Peale sõitu said nii naised kui mehed antidopingu kontrollis käia, sel aastal siis viies proov neile uurida.
Selle võistlusega tõmbasin ka joone alla hooajale 2019. Nüüd natukeseks kodumaale.
Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!








Couple of year ago once I won in Meda, then it was Portugal marathon series, now this year it was UCI Marathon series race.
The weather was great, cloudy, not dry not humid, not hot not cold, perfect. There werent huge pack of riders, the chanings dates and end of season had its toll. It also meant that after start, there werent many groups to ride with, so most of the time I spent alone, with now and then some guys, so it meant hard work and not too much rest on the wheel. Track is nice, more of a roller, we passed also old big cobble stone sections and some castles. After three hours I got tired, then I tried to motivate myself with left kilometers, so the kilometers were really count until the end. It was nice to have the winner motorcycle in front of me after the course separation from the men. It had been well calculated the men and women winning times, the mens winner passed me just couple kilometeres before finish, so we had really similar winning times.
I was really done, the last climb was a torture. So the finish line really made me smile. After the race men and women got to go to antidoping control, which makes total of 5 times this year.
With this race I end my 2019 season. Now few weeks at homeland.
Thank you to all supporters and cheerers!


Monday, October 21, 2019

Campeonato regional XCM AC Porto

Porto regiooni maratoni meistrikad toimusid eile Freamundes. Polnud sealkandis varem sõitnud, ei osanud oodatagi, et nii tore rada on maratoniks. Laupäeval oli suur sadu, isegi nii suur et Porto kandis ujusid tänavad ja kiirteedel oli pahandust, see tegi maratoni märkijatel asja keerulisemaks, linte oli piisavalt, kuid valge-punase kirjuid ei olnud sügiseses metsas kerge märgata, ja kriidiga ei õnnestunud neil maha jooni vedada.
Pühapäev ise oli päikeseline mõnede pilvedega, juba jahedam õhk, kuid veel päris külm pole. Naisi oli vähe, peale eliidi kahe sõitja oli veel kaks seenior naist.
Ehk et läksin pigem korralikku sõitu sõitma meestega mõõtu võttes. Peale enduro nädalavahetust oli raske, kuigi proovisin intensiivsust nädala sees teha, siis ega väga kerge ei olnud, kuna keha väsinud. See andis eile tunda, kohe väga "kinnine" tunne oli, keha ei tahtnud kohe kuidagi end piirajasse lasta. Mingil hetkel siiski hakkasin paremini ka tunda, aga rada oli niivõrd lahe ja hea oli meestega ka kihutada. Palju metsavahelist singlit, üles alla, piisavalt oli koguaeg tegemist rajal, eks vahel andis tunda, et rada ei osanud kaugemale näha, korra alguses ka eksisime ära, ehk et rida läks ja kõik läksid järel, peale seda hakkasin jälgima ka rajamärgistust tähelepanelikumalt ja mitte ainult eessõitjat, paaril korral päästsin ka eessõitja talle hõigates et valesti läheb.
Maraton läks läbi ka iidse linna varemetest (elu käis seal 2 ja 1 sajandil e.m.a, arvatakse et linna rajama hakati isegi 5 saj. e.m.a) Citania de Sanfins. Sinna mäe otsa oli korralik ronimine ja sealt alla mõnus kivine laskumine. Joogipunktides jäin seisma, rahulikult täitsin pudeli ja võtsin ampsu, selline piisavalt stressivabalt sõitmine, samas omakandis vendadega korralikult konkureerimine.
Mis mind väga üllatas oli rajaturve teede ületamistel, hästi palju politseinikke ja tuletõrjebrigaade (siin on väga tavaline, et tuletõrjujad turvavad võistlusi, kui midagi juhtub on esmaabi kohe olemas).
Seega tiptop üritus, tasus minna, sain endale ka Porto regiooni meistritiitli koos medali ja särgiga (minu klubi on Porto regioonis, seega lähen sinna arvesse).
Hea pingutus ka mõeldes eesolevale pühapäevale.
Aitäh sulle!






ma ei tea, mida nad kõik vaatasid, aga mina naeratasin fotograafile :D







Porto regional championships in XCM were held yesterday in Freamunde. I had not raced in that part, so I didn’t expect the course to be that much fun in a marathon race. Saturday Porto region got a lot of rain, even so that the streets were flooded and highways had troubles, so it had been a challenge for the organizers to mark the course, it was hard to check white-red ribbons in an autumn forest and they had not been able to draw lines with chalk.
On Sunday the sky was sunny with some clouds, its colder air now, but not yet too cold. We had few women in start, two elite riders and two senior riders.
So for me I went to have a good race amongst the guys. After the enduro weekend it was hard, I had tried to make intensities during the week, but it had not been easy with being so tired, and rain didn’t help. So I was feeling very “stuck”, body didn’t want to let me push too hard. At some point it got better and as the course was so much fun and it was good racing. Lots of singles in the forest, up and down, always something to do on the course, it was hard to push without having the clear knowing where the trail goes, one time in the beginning we also went the wrong way, the line of riders were going so we just followed, after that incident I started to really check the marking and not just the rider in front, couple of times saved the rider in front by yelling that he is going wrong way.
The marathon also went through an ancient city ruins (life was fully active there 2 to 1 century b.c, the makings of the city date back to 5 centuries b.c) Citania de Sanfins. It was a hard climb up to that place and a nice downhill from the top. At feed zones I always stopped, filled my bottle and took a snack, so I was racing not so stressed, but still very competitive with the guys near me.
What surprised me was the number of police men and firefighters (here its normal to use firefighter brigades to secure the races, so the first aid is near). So was very nicely done event, I am glad I went, and as reward I got myself Porto regional champion title along with the medal and a jersey (my club is from Porto region, so I count as Porto regional rider).
It was a good effort also thinking of the becoming weekend.
Thank you!




Monday, October 14, 2019

Portugal Cup Enduro #4 - Terras de Bouro

Enduro karikasarja finaal, kokkuvõttes kõik veel lahtine, peale kolme etappi (kaks võitu ja üks teine koht) ei tohtinud olla teine Costa järel, ehk ainult võidu peale sõitsimegi.
Terras de Bouros on rajad rasked ja pikad, see tähendas füüsiliselt pidi paljuga hakkama saama ja tehniliselt ei tohtinud ratas alt vedada.
Laupäeval treeningutel oli ilm pilvine kuid kuiv, ka rajad olid kuivad. Pühapäevaks lubas suurt sadu ja palju tuult. Mis lubatud, seda ka saime. See tähendas päris halba nähtavust mäe otsas, kus niigi oli raske rada tähele panna, kuna päris mäe otsas sõitsime põhimõtteliselt suuresti lihtsalt suure kivihunniku otsas, siis kui metsa saime, siis olid rajad kergemini arusaadavad. Ka lõikude vahelised mäe otsa ronimised olid pikad ja väsitavad, seega oli üks tõeline enduro!
Keha omadega täiesti läbi, seda raputamist ja liikumist rattal oli niivõrd palju ja pikad lõigud füüsiliselt koormavad, silmadki valusad, sellise ilmaga oli võimatu prillidega sõita, kui soovi midagigi näha, seega päris tihti oli korralikult silmapilgutamist, kui järjekordne mustus silma lendas.
Esimene lõik oli raske, kuid kõik läks hästi ja tegin enda meelest hea sõidu. Teine lõik peale esimesi hüppeid hakkas koguaeg käest minema, tundus et kogu see aeg ma ainult päästsin end kukkumistest, mis vaimselt väsitas, kuna ei seega ei olnud seda sõidu nautimist ja kontrolli. Kolmas lõik oli juba mõnus, tõesti nautisin kiirust ja kõiki neid erinevaid sektsioone rajal. Neljas samuti, alguse poole väga palju kiireid lõike, milles kive ja sujuvamaid kurve, mis mulle eriti meeldib. Lõpus oli päris palju pedaalimist, andsin endast kõik, vahel mõttesse tuli et oh ei jõua (ega ratas mul päris raske ja just pedaalimiseks kiire ei ole) kuid siis tuletasin endale meelde, et vaid võidu peale on tänane sõit.
Tervena finishis ja tehniliselt pidas ka kõik vastu, seega õnnelikult finishis.
Peale pesu ja sööki, saime ka tulemused teada ja ma olin kiireim, mis tähendas ka üldvõitu!
Suurepärane kuigi hetkel nii väsinud, et päris nagu kohale vist ei jõudnud.
Aitäh kõigile mu toetajatele ja kaasaelajatale, ilma teieta ei oleks kõik nii tore! Aitäh!

Panen siia ka varsti lingi treeningvideotega, aga enne natuke puhkan

VIDEO 1
VIDEO 2
VIDEO 3
VIDEO 4








Final of the Enduro cup, all was open for the overall, after three events (two wins and one second place), I couldn’t be second behind Costa, so we rode only for the win.
The tracks in Terras de Bouro are hard and long, it meant physically demanding and also bike had to handle a lot.
On Saturday the weather was cloudy but dry, also the tracks were dry. For Sunday it promised rain and lots of wind. What was promised, we got. It meant quite low visibility on the mountain, at the top it was even with good visibility hard to see the track as it was all just one big pile of stones, when we entered forest it was easier to see the tracks. Also the connections between stages were long and tiring, it was one real enduro!
The body is totally done from the effort, so much impact and movement on the bike and those long stages took their toll. Even the eyes are hurting as it was impossible to use googles, so it was sometimes hard to see with all the dirt in the eyes.
First stage was hard, but all went well and I felt I did a good ride. Second stage after the first jumps started to get out of hand and that almost all the way down, I just was saving from one crash and another, so it was hard mentally as well as I couldn’t enjoy the ride or didn’t have control. Third stage was already very nice, I enjoyed the speed and the different sections in the stage. Fourth also, first part had lots of speed sections with rocks and smooth curves that I really like. Final part of the stage had lots of pedaling, I gave my all, at points I was like oh I cant more (also the bike is not meant for pedal and its heavy), but then I reminded myself that this is for the win today.
I was unhurt in the finish and bike also all good, so I was happy to finish.
After wash and eating, we got the results, I was the fastest, which meant also the overall win!
Fabulous but at the moment just too tired to get the feeling right.
Thanks to all my sponsors and supporters, without you its not that much fun! Thank you!




Monday, September 30, 2019

Catalunya Bike Race 2019

Kui ma nägin kalendris, et sobiks ette võtta taaskord Kataluunia võistluse, siis seekord ei tahtnud päris üksi minna, seltsis ikka segasem ja kergem. Filipe ei pidanud palju veenma, kasutas oma viimased puhkusepäevad, et Kataluunias ka võidu sõita. Seega oli pikal autosõidul palju kergem, minnes pausiga ja tagasitulles tulime jutti, kuid see oli väga raske.
Kuna eelmine kord mul väga hästi Kataluunias ei läinud, siis mingeid ootusi mul polnud, kuid teadsin, et selline formaat ja rada võiksid mulle sobida. Ehk mitu päeva, individuaalne võistlus, mitte väga lühikesed, mitte väga pikad päevad, rajad üle keskmise tehnilisemad.
Siiski tahtsin kokkuvõttes top 10 lõpetada.
Esimene päev olid kõik kategooriad eraldi, ehk et meie alustasime 5 minutit peale mehi eliiti ja peale meid 10min alustasid seenior30, minu meelest parim variant, rajal kõik koos, aga see alguse sagimine ja tempo on oma kategooria oma, arvan, et minule sobikski just selline kõige paremini, kuna naised ei vajuta nii kõvasti alguses, kui mehed. Väga mõnus oli tunda, et suudan esimestega koos sõita, pikemal tõusul küll tuli esikolmikuga vahe sisse, oleks ehk teadnud vahesid, oleks ehk suutnud poodiumile sõita, kuna esimese päeva laskumine oli väga tehniline,isegi nii väga, et rada tundmata tuli mul vahel rattalt maha tulla. Ülipositiivne algus tuurile.
Teine päev nagu ka kõik järgnevad algas juba massistardist, ehk et meie naised olime nagu kilud seal meeste vahel, stardi sain küll hea, kuid minul võtab hinge kinni see alguskimamine. Samuti tegin vea, et esimeses joogipunktis seisma ei jäänud ja joogipudelit ei täitnud, järgnevatel päevadel juba alati jäin seisma ja täitsin ära. Mulle oli raske just see teine päev.
Kolmandal päeval samuti alguse kiirendus oli liiast, kuid siis sain oma rütmi ja esimese mäe tipus isegi olin kolmandal positsioonil liikumas. Üks asi mis mind natuke hakkas piinama oli mu kummivalik, tagumine oli mul natuke õhuke nende kivide jaoks, sealne pinnas oli küll kuiv ja kiire, kuid teravaid kive oli oioioioi kui palju ja nägin palju inimesi raja ääres kummi parandamas, ehk et ma ei saanud oma kiirusega laskuda, ma ei tahtnud kummi lõhkuda, seega alati kergelt hoidsin tagasi, mis aga võttis võimaluse poodiumile sõita, kuid ma ei tahtnud oma üldkohaga riskida.
Sama oli viimasel päeval, jalad suurepärased (loomulikult väsinud ja eks kõrgmäestik andis ka tunda, madalaim kus sõitsime oli 1100m) sõitsin võimalusega poodiumil olla, aga näe ei tahtnud laskumistel riskida, norralanna pani aga hullu, eks kummivalik oli parem.
Kokkuvõtte poodiumile aga oli asja, korralik 4 koht peale nelja korralikku päeva sõitu. Väga rahul olen ja positiivselt ka üllatunud oma minekus.
Aitäh kõigile mu toetajatele ja kaasaelajatele!


When I saw that Catalunia race would fit nicely to my race calendar, then this time I didn’t want to go alone, its easier with company. I didn’t need to persuade Filipe too long for him to use his last holiday days to race in Catalunia too. So the car travel was much easier, going with a stop and coming back with one drive, which was super hard.
As last time it didn’t go too well in Catalunia, I didn’t have any expectations, but I knew the format and tracks could suit me well. A stage race, not too short not too long days, individual race, trails more technical than average.
Still I wanted to finish in top 10.
First day all the categories started separately, we after elite men 5min, after us 10min master30 etc. I think best solution, on the race course all are together, but the confusion in the start and the acceleration is with your own category. And it fits me well, to go off from the gun with less speed, as normal women don’t accelerate that hard. I was super content to be able to go with the first ladies, on the longer climb I lost the top3 girls, but not far, if I would have known the time gaps, maybe, as the first day descend was super technical, without knowing the course I even had to dismount my bike couple of times. Super positive beginning to the stage race.
Second day as well as the next days started already with mass start, so we elite women were squashed between the men. I got a good start but the first kilometers acceleration took my breath. Also this day I made a mistake not taking any drinks in the first feed zone, next days I always stopped in feed zones to fill up. The second day was the hardest for me.
Third day also the first kilometers of acceleration were so hard on me, but then I got my rhythm and on the top of the longest climb I was even riding on 3rd position. One thing that started to bug me was my tire choice, the back tire was too fragile, it was all dry and fast, but the tracks had so many sharp stones, like soosoosooooo many and I saw lots of riders with punctures besides the tracks, so I had to hold myself back at the descends, which is not nice, not to go with my own speed. So that took me the change to ride to the podium, but at the same time I didn’t want to risk the overall place, so I played it safe.
Same was the last day, I had good legs (after the horrible start acceleration), of course I was tired and always I think the altitude played a bit of with my body (the lowest we rode was 1100m), but I took it more safe on the downhills, the Norwegian was risking all, well the tire choice was more for the rock I guess.
I got to climb the podium on the overall, 4th place after 4 good days with good racing.
I am very content and positively surprised with my performance.
Thank you all my supporters and cheerers!






Monday, September 23, 2019

Portugal Cup Enduro #3 - Santa Maria

Sain väikese reisi Assooridele koos rattaga teha, kuna enduro üks karikasarja etapp korraldati Assooride väiksemail saarel Santa Marial.
Plaan oli jõuda Sao Miguel saarele lennuga neljapäeva pärast lõunal ja reedel õhtul laevaga Santa Mariale, kus siis laupäeval trenni teha ja pühapäeval võistelda, siis laevaga öösel tagasi ja esmaspäeval lennuga tagasi mandrile.
Kõik läkski plaanide kohaselt kuni reede õhtuni, saime laevale minekul teada, et võistlus peetakse ära laupäeval ja kohe öösel laevaga tagasi, kuna mereolud pühapäevaks nägid ette, et laevad sel päeval sõita ei saa, see oleks aga paljude lennud tagasi esmaspäeval ohtu seadnud.
Loomulikult tekitas see stressi, jõudsime kuskil keskööks hostelisse ja hommikul olid siis treeningud rajal, pärast lõunal kell 15 algas võistlus. Ajapuuduse tõttu muidugi pidid ka lühendama võistlustrassi, kavandatud 6 lõigu asemel sõitsime 4.
Esimene (PEC2) oli alguses päris mõne lauge tõusuga, tundus et oleme xc rajal, kuid siis läks korralikult ikka alla ka, maapind hästi libe, selline troopiline mets, kus silmaga ei saa aru kui libe on, kuid nii kui natuke pidurit vajutasin, oli kohe libisemine, ehk väga libe, minu jaoks täiesti teistsugune pinnas, kus olen sõitnud. Teine (PEC3) oli samal pinnasel, suhteliselt lühike, rohkemate hüpete ja sujuvate kurvidega. Kolmas (PEC5) oli juba teisel pool mäge ja pinnas hoopis kuiv! Aga vulkaanilist kivi oli oioioi kui palju, väga hull raputamine ja väga järsk ja paljusid järske kurve, kohe trennis sain aru, et see on ohtlik ja raske just kätele (panin treeningul ka aaloe põõsastesse ühe korraliku matsu). Neljas (PEC6) oli kiire, ilusa vaatega mäel randa, kuhu ka jõudsime lõigu lõpuks. Väga minu maitsele, hästi kiire, samas palju kohti kiviseid.
Võistlusel startisin teisena, meil oli ühe palju punkte, kuid viimati võitis Carolina, siis alustas tema, esimesel lõigul hakkasin teda seal xc raja osas nägema, see tekitas õhina, et olen teda võitmas ajaliselt, sundisin end oma sõitu sõitma, kuna seal mudas oli kerge eksida, enne xc raja osa lõppu sain temast mööda ja jäin ette lõpuni.
Teisel lõigul ei tundunud väga kiire, kuid aegu vaadates aeglane ka ei olnud.
Kolmandal oli tõeline tahtmine lihtsalt lenksust lahti lasta, kuna nii karm oli, päris mitu korda lihtsalt päästsin viimasel hetkel end põõsastest.
Ja siis neljandal läksin kiirust nautima ja läbi ta oligi.
Väga hea meel võidu üle ja kokkuvõttes läks neil võistluse korraldamine ka hästi, arvestades kui palju nad pidid ümber korraldama.
Peale poodiume viidi rahvas, kes laevaga tulid jälle tagasi sadamasse ja pühapäeval tegin turisti rattatiiru Sao Miguel saarel, kus sain korraliku tormi mäe otsas.
Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele !

Treeninghommik Santa Maria saarel / Morning of training
trennis/in training

trennis/in training

I got to make a trip to Azores with my bike, as one Portugal Cup enduro was organized there, on the smallest island of Azores, Santa Maria.
The plan was to arrive in Sao Miguel island on Thursday afternoon, then Friday afternoon take a boat to Santa Maria, Saturday training day, Sunday race day, evening take a boat back and Monday early morning catch the flight back to continent.
All went to plan until Friday boat trip, then we received the notice that the race will be held on Saturday afternoon, trainings in the morning, as the marital previsions were no boats on Sunday evening, so it would be complicated for many to catch the flights.
Of course this caused stress, we arrived by midnight to hostel in Santa Maria, morning was passed by with trainings and at 15 the race started. With the limited time we also made fewer stages, from the planned 6 we had to make now 4.
The first stage (PEC2) had some climbs in the beginning, it seemed a bit like xc course, but the in the end it descended well, the ground super slippery, tropical forest, by the eye couldn’t tell that it was so slippery, for me totally out of my comfort zone. The second stage (PEC3) was with same ground, much shorter, more jumps and more turns. Third stage (PEC5) was other side and ground so different, dry and many many lava stones, very steep and very many tight corners, I understood it was so hard for the arms (in training also made big crash into the aloe plants). Fourth stage (PEC6) was fast, more flow, still stones, with super view down to the beach where it also ended. Much of my taste this stage.
I started second of the women, we had same points but Carolina had won the last one we did, so she went first, I started to see her in the xc like section, which made me want to ride faster to her, but I kept telling myself to focus on the course, as it was so slippery and mistakes were easy to come, but managed to catch her and pass and stayed up front until the end of the stage.
I didn’t feel fast in the second stage, but time was not too bad. On the third one I had such a desire just to let go of the handle bar, it just hurt so much the arms, I saved from the bushes couple of times. For the fourth I went to enjoy the speed and then it was already over!
I am very happy about the win and in the end of the day the organizers did well to get all in order in so short time.
After the podiums the people who had to catch the boat were all transported quickly to the port, on Sunday got to make a tourist day riding in Sao Miguel, caught a big storm at the top of the mountain.
Thanks for all the cheering and support guys!



Monday, September 16, 2019

Portugal Cup XCO #5 - Avis UCI C1

Selgi korral lõppes karikasari Alentejo regioonis, Avis linnas, kus küttis ka sel aastal korralikult. Rada oli väga lahtine ja iga ringiga tuli rohkem teravaid kive välja.
Aga siis laupäevast alates, jõudsin rajale, üks ring rahulikult, vaadates liine, põhimõtteliselt sama rada, mis eelnevatel aastatel, samas kõige raskemal kivilaskumisel katsetasin ühte uut liini, et sisse keeramisel pauna ei teeks, läks kenasti. Teisel ringil panin ka kaamera tööle ja läksin kõrgema tempoga, jõudsin selle keeruka kivilaskumiseni ja mõned sentimeetrid läksin õigest liinist mööda, et olukorda päästa, pidin keha rohkem liikuma saama, kuid sadulapost jäi ette ja nii ma külili olin ja enne seda kuulsin raksakat, sadulapost läinud. Mina oma agresiivsete liinidega, pigem pean ikka allalastava sadulaga sõitma.
Ehk et trenn oli tehtud ja läksin autode juurde, õnneks ühel meie tiimist, tulid tuttavad pärastlõunal Agueda kandist ja said Goingbikest uue (tähendab mu vana Poisini sadulaposti, mis oli samas mõõdus) kaasa võtta. Õhtul panin sadula ümber ja hommikul rattale. Olin teinud ka otsuse, et võistlusel lähen selle kivilaskumise B-liini mööda alla, üks-kaks sekundit aeglasem, kuid ilma närvikõdita.
Pühapäeval meil stardis ka kaks maailmatähte, kohtunikud hakkasid vist pabistama, et naised on nii võrd kiired ja viimasel hetkel enne starti panid ühe ringi juurde, ehk kuus ringi pidime sõitma, ma juba viie ringiga ootasin 1h40 sõitu. Tegelikult tegid seal kohtunikud vea, viis ringi oleks täpselt andnud võitja aja 1h20-1h40 vahele. Samuti tegid mehed eliit hiljem ka kuus ringi, ehk et naised said ikka korralikult.
Stardist sain enda tunde järgi suht hästi minema, kuni teise ringi keskpaigani olin viiendal positsioonil, siis tundsin, et saan kiiremini ja möödusin Joanast. Tegelikult ei olnud ma üldse kaugel Raquelist, kuid silmside puudus ja eks tegemist oli enda sõiduga ka. Koguaeg kui väsimus tahtis natuke pingevabamalt sõita, siis sundisin end tähelepanelik olema, sellel rajal oli ikka väga palju kive, et kumme lõhkuda ehk et koguaeg pidi momendis olema. Lõpetasin siis sokolaadimedali kohal, olen oma sõiduga rahul ja tean et olen heas hoos hetkel.
Kokkuvõttes oli kindel teine sel aastal, lõpetades alati peale naist, kes võitis, ja enne teisi, kes mu taga olid, eelmise aasta number neli muutus kaheks.
Aitäh kõigile!













Also this time the Portugal Cup series XCO ended in Alentejo region, in Avis, also this time the heat was turned on, hot and dusty. The course was loose and lots of rocks popping out.
Now from Saturday, I arrived to the course, one lap easy, looking lines, mostly the same track as previous years, in the hardest rockgarden I tried a new line, more straight from the corner, went well. Next lap I put my camera on and went for a faster lap, when I arrived to that rock garden, I missed my line by few centimeters and to compensate for it I needed to move my body more, but the seat post was on the way, so I crashed on the side, before hearing a crack, my seatpost broke. Me with my agressive lines, need to go back to dropper seat post.
So the training was done and went to the cars, luckily one from our team had some relatives coming from Agueda later in the afternoon, so they could bring a new (well old one from my Poison) seat post from Goingbike. At night changed the saddle to the seat post and in the morning to the bike. I had also made a decision go for the B-line in that rock garden, one-two seconds slower, but no nerves.
Sunday at start line we also had some world names on the start, commisaries got scared that the women are so fast and they in the last minute changed the laps from five to six, already with the five I was counting to have 1h40 race time. But the commissaries made a mistake, also winner time was over the time, five laps would have given the correct time for the winner 1h20-1h40. And later on even the elite men made six laps, so that showed for us was a much longer than normal.
I got away from the start I think quite good, I rode in the fifth position until middle of second lap, then I felt I can go faster. Actually I was not too far also from Raquel, but I didnt have no visual and also had to always be making my own race. When I felt tired and focus started to fade I always waked me up for to be cautious, on that track there are too many sharp stones. So I ended up in the chocolate medal position, but I am happy with my race and I now I am moving good at the moment.
In the overall I was second , always being after the woman who won and before the next ones. So last years number four went to two.
Thank you all!


Monday, September 9, 2019

XCO - Azurara

Sain siinsest tossust natuke kaugemal olla, nädalavahetus Porto lähistel. Azurara rada oli tegelikult päris tore sõita, piisavalt tegemist rajal, mitte liiga pikad tõusud, tehniliselt pidi tähelepanelik olema. Stardist saime meie naised esimestena minema, tagant tulid hiljem kadettid ja seeniorid.
Kuigi arvasin, et ehk saan pulsi enne üles, kuid nagu ikka esimesed 6-8min seal minu kogu keskmisest pulsist all pool, pean vist lihtsalt harjuma oma imeliku reaktsiooniga. Esimese ringi sõitsin koos teise naisega koos, siis tulid tagant kiiremad meessõitjad ja selleks ajaks suutsin hakata õigesti pingutama ja kõik need neli ringi viiest mis lõpuni jäid olid korralikus tempos ja hea kannatamisega. Just seda ma tahtsingi enne järgmist nädalavahetust.
Taaskord ka üks regionaalvõistluse esikoht kapis.
Nüüd esmaspäeval on päris kenasti toss ka siit ära haihtunud ja temperatuur korraks ka natuke jahedam.
Aitäh kõigile!

I got to escape from the smoky air, weekend near Porto. Azurara track was actually pretty great to ride, always something to do, not too long climbs, and always needed to be technically aware. We women got to start first, after us came cadettes and masters. Although I thought maybe the heart rate reacts nicely, then its the same 6-8 min below my overall average , I guess I just have to get use to this fenomen. First lap rode with the second woman, then we were caught up by faster men, then my body was already also ready to react, so went with their rhythm , next four laps out of five were in good pace and good suffering. Exactly what I wanted from the race before this weekend.
And one more regional cup win in the closet.
Now on Monday also here the air is clean and also temperature dropped for a day or two.
Thank you everybody!


Friday, September 6, 2019

Taas tulekahjud...

Selgi aastal ei saanud me siin tulekahjudeta. Kolmapäeval saadeti kõigile telefoninumbritele, kes liikusid kolmes regioonis sms-id, et kõrge tuleoht. Meie regioon samuti, ilmad kuumad, tugev tuul, palju pole vaja. Kolmapäeval metsa all sõites, sain kohe väga aru, et kõik krõbiseb rataste all.
Eile, neljapäeval (kõik hommikud on varakult alustatud, et kuumuse kätte mitte jääda) vara juba Vouzela mäe otsas endurot sõitmas, siin mu video https://youtu.be/J1Uuri4CTnA .
Tagasi autoga sõites, nägin et meie pool Talhadase taga tossab, oh kus ei tahtnud seda näha. Peale lõunat, ei tossanud vaid ühes kohas, vaid minu maja vaatest kolmes kohas, suhteliselt lähedal, kõik 5km raadiuses.
Tuul oli tugev. Õhtupoolikul oli selline sõjas tunne, helikopterid ja lennukid pea kohalt läbi sõitmas ja sireene koguaeg. Aga vot sel korral oli sõda alles ees, õhtul peale 21, oli maja poolt idas tulekahju suur ja tuul tõi teda koguaeg lähemale. Toas oli (kuigi kõik aknad uksed kinni) korralik ving sees, pea valutas ja kurk kipitas. Enne magama heitmis aega helistas ka siinne teine eestlanna, et uurida kuidas on, et tema aknast on näha suuri leeke ja kogu see värk minu poole tulemas. Ja pakkus, et kui väga hulluks läheb saame (ka Greete siin hetkel laagerdamas) nende pool öö veeta.
Kui 23 paiku nägime hõõguvaid tükke akende ees maha langemas oli juba väga hirmus tunne, ka ving oli jube, hoidsin juba lappi hingamisteede ees. Kui nägin ühte hõõguvat tükki tulekahjust teisel pool maja maanduvat, ootasin et kustu ära, aga see läks sekunditega suureks, õnneks oli eramaja omanikke all tänaval ja said sellele iseseisvalt ära kustutatud, tegin otsuse, et siit me lähme, magada sellises olukorras niikuinii ei saa, aga samas vingu mida sisse hingame on tohutu. Kass ja Greete autos ja kilomeeter kaugemale, seal maja ees olles tundus sürreaalne, et seal nii teistsugune olukord, meie kui sõjas ja neil seal kõik rahulik, isegi tossu ei olnud üldse tunda.
Hommiku hakul tulime koju, õnneks hoiti elamud ja tehased kõik kaitstud, samas meie juurest 200-300 meetri kaugusel on mets põlenud.
Toss täna enam ei olnud must, vaid nüüd see valge, mis hajunud kõikjale laiali, nii meie koldest, kui teistest siin lähedal.
Kuidas tulekahjud niimoodi piiramisrõngasse said ja ka ajaliselt väga lähestikku, lõhnab inimteguri järgi, kui nii ongi, siis mina usun karmasse.

Foto meie tänavanurgalt (ei käinud pilti tegemas, võetud uudistest)
Tehtud köögiaknast (põleb Travasso mets)

Tehtud verandalt , see tuli meid öösel kimbutas.

Köögiaknast, tuli Lamas do Vougas (kõik fotod tehtud samal ajal)

Monday, August 26, 2019

XCO Irmania

Eelmisel nädalal saatis sõber lingi kohaliku võistluse kohta, siinse regiooni (Viseu) xco karikaetapi kohta. Kuna intensiivsust trennidesse vaja, läksin kohale. Mortagua maratoni rada oli sealt läbi käinud, aga peale mõnesaja meetri singlit, ei teadnud ma väga midagi selle raja kohta. Ja olin väga meeldivalt üllatunud varahommikusel treeningtiirul enne võistlust rajatutvumisel. Väga tip-top rada, igati xco, kahju ainult et inimese vähe kohale tuli, meid eliit naisi oli kaks. Aga kuna rada tore ja pingutus plaanis, siis proovisin koguaeg end tagant utsitada, mis sest et enamus ajast üksi metsa all. Enne meid startisid veel seeniorid ja noored, aga ka neid vähe ja nad sõitsid vähem ringe.
Auhinnaks medalike ja meene, milleks oli azulejo (plaat, millega nad siin neid maju nii seest kui väljast plaadivad), minu meelest võiksid kõik portugali võistlused trofee asemel hoopis neid plaate jagada, minu jaoks nii portugal, oleks ehk juba vetsu jagu olemas :)
Aitäh sulle!




Last week a friend sent me a link about a local race, Viseu region xco cup. As I need also some intensity in training, I went . The Mortagua marathon had passed the village, but more than few hundred meters I didnt know about the place. So while course recognizing early in the morning, I was so pleasantly surprised. Very nice course, very xco, sad just that not so many people turned up, we elite women were just two. But the course was great and intensity was on plan, so I tried always to push myself, although most of the time I was alone in the forest, before us had started seniors and youngsters, but they did less laps and they were also few.
The award was a medal and a azulejo (the typical Portuguese tile that they use in house building), I would happily receive instead of trophies every time here a tile, I think its so Portugal, and that way I could probably already have a bathroom tiled :)
Thank you!