Taimaa MK etapp treenerina ja Mortagua XCO SuperCup

 Tahan natuke pikemalt Taimaast kirjutada, ehk leian selle aja, hetkel tundub kõik nii kiirelt lendavat. Piilu siia paari päeva pärast ja ehk on juba Taimaast ka rohkem kirjas:)

Taisse sõit oli minu jaoks natuke ärevust tekitav, just Lähis-Ida konflikti tõttu, kuna piletid olid mul läbi Abu Dhabi. Sinna siiski sõitsin läbi Istanbuli (ehk pidin pileteid vahetama), tagasi ikkagi läbi Abu Dhabi, kuna neid läbi teiste olid sellised hinnad, et oleks kohe aasta eelarve läinud.

Reisil sinna oli ärevus ka kogu ees ootava olukorra tõttu, kergelt ikka pelgasin, et päris euroopalik seal nende olemine ei ole ja kuidas kõik võistlusega laabub. Kuid teadsin, et küll ma kõigega hakkama saan. Jõudsin päev enne sportlasi, sain kiirelt võistluspaiga üle vaadatud ja siis olin neil hommikul lennujaamas vastas. Nemad olid ametlikus elamises, Chiang Mai linnas, mis oli 30km võistluskeskusest, ehk neil oli igapäevane taksosõit meie koondisele määratud juhi ja asjatajaga, kes inglise keelt rääkis. Eks üks asi oligi mis mina kohalikega suheldes aru sain, ega kõik käis kehakeeles, omavahel muud moodi aru ei saanud. Mina olin kohalikus omamajutuses võistluskeskuse lähedal, transpordiks jlagratas, siis sain sportlastega rajal ka käia. Rada oli selline rollurada, üles alla, kiirusega kurvist tulles sai järgmise mäe kergemalt. Nad veel nädala sees muutsid rada, kuna mõnes kohas oli liiga kehv asfalt. Minu jaoks oli üllatav, kuidas ikkagi niivõrd raskete tõusudega käsiratturid, olid rajaga rahul. Eks raske oli ka, ka nendel ühe jalaga sõitjatel.

Ühel eelneval õhtul oli ka korraldajate poolt õhtusöök kohaliku toidu ja esinemistega. See oli tore, kuigi ütleks et tänava pealt oli toit maitsvam kui seal pakutav traditsiooniline. 

Alates algusest teadsin, et minu kui treeneri, sõitmine rattal, on hea otsus, sain nii sportlasi näha "filtrita" rajal ning reaalse taju rajast. Kogu muude toimetamistega, sain ka kenasti hakkama, nii mõnedki uued kogemused, näiteks adaptsiooni kontroll. 

Võistlused ise läksid pikkade palavate päevadena, olin hommikust õhtuni rakkes, ikka natuke rattal ka et keha liiguks ja taastuks vaimselt. Peale sportlaste tagasilendu, sain ise veel kiirelt päeva Chiang Mais ringi vaadata, Buddha templis mediteerida ja Tai masaazi proovida. Ja siis veel pidin päeva ootama, lend muudeti Abu Dhabist üks päev hilisemaks. Aga toimus ja sain Euroopasse tagasi, olin rahul, kuna tegelikult ikka andis tund see teistsugune eluviis ja eelkõige just suhtlusbarjäär ja ehk ka erinev suhtemine. Hea olla tagasi kodus, eriti veel peale edukat esimest MK-etappi treenerina. 

Mortagua XCO on meie klubi poolt korraldatud üritus, seega kui võimalus, siis ikka rajal. Kuna lennupiletid olid lennufirma poolt muudetud, jõudsin koju vaid neljapäeval. Reedel oli väike protseduur haiglas, mis enne seda ei teadnud kui väike ikkagi on, ja ikka närvis olin ning polnud kindel kuidas nädalavahetus kujuneb. Kuid sain kenasti laupäeval rajal sõidetud ja pühapäeval stardis. Rada on tõesti nauditav, raske, kuid mõnusa voolavuse saab, kui osata sõita, sel aastal oli kuiv ja keerulisemad kohad ei olnud nii keerulised. 

Sel aastal nad jäid oma asjadega hiljaks ja rahvusvaheliseks seda võistlust ei saanud, seega oli vaid XCO SuperCup ja regionaalkarikasarja etapp. Sõitjaid oli ka suhteliselt vähe üleüldiselt. Aga see ei tähendanud, et kimada ei saanud. Pingutasin kogu sõidu korralikult, neli ringi. Kolmandal ringil tundus, et tagumise kumm on õhku kaotanud, aga see oli lihtsalt mu peas, korra pidin ikka kinni pidama ja käega üle katsuma, et oleks kindlust, kas võin laskumistel kiirelt minna, kõik oli korras!

Ringi ajad olid mul väga ühtlased. Võitsin naiste arvestuses. 

Tänud kõigile pöidlahoidjatele! 

(Kuna tegemist väikese üritusega, siis hetkel ei leidnud ei tulemusi ega pilte, aga olid nii kohtunikud kui fotograafid)

XCO Paredes de Coura

 Siinse xco karikasarja esimene etapp, mis samuti uci c2 kategooria võistlus. 

Rada oli ehitatud paar aastat tagasi nende meistrivõistlusteks, ma olin korra väheke maratoni käigus läbi sõitnud. Selline hästi üles alla, suurte kivide vahel, aga ei midagi tehnilist, selline hea flow rada, mille tõusud valusad. 

Stardis oli meid eliidi ja alla 23 sõitjaid kokku isegi 19! Välismaalastest olin mina ja kaks hispaanlannat. Stardis muidugi ringi vaadates, siis enamus olid kõik pool minu vanusest. Stardist sain ära päris hästi, aga esimesel avaral tõusul, oli noori värskeid jalgu päris palju ja jäin sinna 7-8 koha peale, esimene laskumine, kõik hanereas, kuni esimese keerulise pöördeni, ees oli selline seisev rivi, otsustasin, et oh B-liin on vaba ja läksin sealt, arvasin, et saan kiiremini, aga vot ei saanud, seal oli neid pöördeid piisavalt, et kui tagasi tavarajale sain, vaatasin, et ees on veel rohkem naisi kui enne.

Esimese ringiga, ehk sain sinna 7. koha peale, siis kolmandal, neljandal ringil võistlesime koos kahe teise naisega 5. koha peale ning viimaseks viiendaks ringiks olin saanud väikse vahe sisse, ning lõpetasin 5. kohal. Poodiumile saavad täpselt viis naist siin. 

Rahul just enesetundega, tundsin et jalas on jõudu ja pingutus oli hea. 

Hiljem oli aega poodiumini maa ja ilm. Olin valmistunud, läksin sõitsin ümbruskonna poolteist tundi ringi, väga meeldib sealne regioon just maastikurattale. Lihtsalt super! Niisama veereda ning rattasõitu nautida (muidugi peab koguaeg üles alla sõitma, aga rahulikult ju saab ka). Kui huvi samuti kaunites looduskaitse all olevates mägedes sõita, siis minu personaaliseeritud ametlikud giidituurid on selleks just loodud :)

ABC 2026

 Algarve Bike Challenge 2026 - paarissõit Ricardoga.

Tegelt pidime töökaaslasega, ehk Ricardoga oleme paaril tuuril koos töötanud, eelmine aasta juba ABC-d sõitma, aga siis lükati edasi halva ilma tõttu ja saime valida, kas uutel kuupäevadel või uuel aastal. Valisime siis viimase.

Olen segapaaris sõitnud oma mehega, kellega koostöö sujub juba ilma sõnadeta võistlusmomendis, siis seekord oli palju konarlikum see koostöö.

Reedeõhtune proloog, lühike 2km linnas, pimedatel tänavatel lampidega. Ei riskinud ja sõitsime kindla peale. Seenior segapaaridest (segapaaridel oli kaks arvestust, noored ja vanad, ehk kui kumbki on noorem kui 40, siis on noored ja kui mõlemad 40+, siis vanad, meie olime siis vanemate arvestuses) olime teised mõnekümne sekundiga.

Teine etapp 73km 1900m+ Saime stardilainest, kus olid ka teised seenior segapaarid, esimestel tõusudel läksid kaks paari eest ära. Siledamatel ja tuulisematel kohtadel jäi paarilisest puudu, vahel isegi kahtlesin, kas mu paariline on paarissõite sõitnud, kuigi teadsin et on, aga nii mõnesaja meetriste vahedega üksinda sõites, ei olnud selleks valmis, et mind jäetakse niimoodi taha ise tuulega võitlema. 

Finishisse jõudes olid teise koha omanikud ka just jõudnud, et mingi minuti ja peale olime vaid kaotanud. 

Rada ise oli lahe, pikim etapp oli selline vaatelisem ja laiemate radadega.

Kolmas etapp 62km 1300m+ rohkem singlit ja kitsamatel radadel, seal andis tunda, et olime saanud nüüd koos teiste segapaaridega esimest lainest startida ja kuigi algusest kohe oli kiire tempo, siis singlitele saades, olime ikka ummikutes, esimest kahte segapaari ei näinudki sõidu jooksul. 

Paariline oli eelmisest päevast ja minu jutust peale sõitu natuke õppinud ja isegi töötasime päris okeilt koos. Enesetunne oli kohati ikka parem kui eelmine päev. Finishisse jõudes oli teine paar kah just minut varem jõudnud, kuigi rajal ei näinud kordagi.

Kokkuvõttes kolmandad ning kogunisti 12 seenior segapaari lõpetas võistluse.

Kaks korralikku võistluspäeva, sel aastal korraldati võistluse raames ka soolo arvestust, kuna võistsin ka sel aastal kolmanda koha eest järgmise aasta registreerimise, siis olen juba otsustanud, et segapaaris vaid mehega ja ehk kasutan järgmisel korral soolosõidu võimalust.

Vähemalt ilmataat oli sõber ja olid kenad ilmad, kuigi kohati oli tuul väga külm ja kõle.

Sünnipäeva sõit

 Head Vabariigi Aastapäeva!

Ja minul oli kahe päeva eest sünnipäev!

Oli pühapäev ja sain ka kohalikul maratonil BTT Besouros osaleda, üle ootuste ilusad ilmad olid ka mõned päevad enne saabunud ja oli kaunis päikeseline päev, lombid olid rajal veel ikka, seega sai korraliku mudavanni.

Kohalikul maratonil teevad naised väiksema distantsi, seega oli 40km ja sai kihutada, tundsin end hästi ja jõin, sõin ning tundsin koguaeg, et on jõudu, et sõita. Selline suhteliselt kiire rada, muidugi märg maapind tegi vahel selle aeglasemaks.

Sain naistest esimesena üle finishijoone! 

Hiljem sai veel vahuveini ja sünnipäevatorti ka!

On olnud kiired ajad ning tegelen pidevalt oma sportlastega, kaks neist on ka Portugalis siin treenimas, et tegemist on olnud rohkem kui küllalt. Samuti mõned giidituuride kinnitused :) 

Uuele eluaastale ikka kahel rattal veeredes!

Tegelikult oli mul siin vahepeal veel üks võistlus olnud, nimelt jaanuari viimasel nädalavahetusel, oli siinne kohalik Águeda karikasari, seal sai samuti mudavanni ja poodiumi kõrgemal astmel käidud :)

RaceNature Albufeira UCI XCM C2

 Olen siin natuke võlgu!

Eelmine nädal tegin oma esimese võistluse ja kohe 4-etapilise. Kuna treeneritööga näen, et nii palju võistlusi ei tule sel aastal, aga rütmi tahaks et oleks, siis alustasin kohe varakult.

Ei jõudnud siia veel kirjutada, kuna nädala alguses sai ikka külmetus võimust ja energia läks mujale. 

Kolmapäeval siis reisisin rongiga Algarve, jah seal kus Portugalis alati soe ja päikeseline :D Mis meid ootas oli külm ja vihmane nädal. 

Neljapäeval oli eraldistart, 15km, suhteliselt lame alguses ja siis lõpus üks suurem tõus ja laskumine. Ilm oli selline pilves ja jahe. Rajal oli palju lompe, kuid siiski ei olnud kõik märg. Sealne kivim on väga libe, kui niiskust saab siis kohe tekitab raskusi. Ehk et justkui oli kuiv kuid kivid olid libedad, ei olnud mul seda rattatunnetust, tundsin et sõidan väga kandiliselt. Samuti olin oma hardtailiga, sest teise panin müüki ja ootab puhtalt oma ostjat (tahaks uut kaheamordilist osta:) Ehk ka rattatunnetus oli sellest uuem ning hardtailiga ei ole tagumisel rattal nii head pidamist, seega harjusin mitme asjaga. Starti läksin mõttega, et proovin sellise kontrollitud mitte punasesse mineva pingutusega läbi sõita. Seda ka tegin, protokollis olin 7. Paar naist eest, kellele ma lootsin siiski järgmistel päevadel vastu saada.

Reedel oli 63km, seda 3x ringil 21km. Start meestega koos, ehk et kohe alguses tekkisid grupid ja esimesed naised said sinna ettepoole, ma olin 5. ja 6. kohaga koos. Kuid ringi keskel, siiski pidin neil minna laskma. Samuti ei olnud veel sõitma saanud tehniliselt. Siis teisel ringil hakkas tohutult sadama, rada igal pool märg ja libe, mitte ainult kividel ja see kuidagi tegi mu bloki lahti. Oskasin taaskord rattaga sõita! Panin hea tempoga nii üles kui alla. Lõpus taaskord 7.

Laupäeval 76km. Algus üpris sarnane gruppide lagunemise poolest ja kuhu ma jäin sõitma. Aga peale 30km mul hakkas alaselg nii valutama, et ei suutnud enam jalgadesse jõudu rakendada. Tegelt oli hea et ringide peal ei olnud, sest suur oli ahvatlus sõit pooleli jätta. Kuid siiski ponnistasin finishisse. Samuti 7.koht.

Pühapäeval 65km Alguses tundus, et teistel naistel oli juba raskem ja meestega keegi kaasa ei jõudnud minna ning esimesed kilomeetrid sõitsime kõik koos. Siis läks esikolmik eest, kuid ma jäin 4. 5. koha peale sõitma, ilma arusaamata, miks need eelmiste päevade 5. ja 6. kaasa ei tulnud, kuna tundus sarnane tempo. Aga tegelikult oli mul ikka palju parem päev. Vist sain lõpuks mootori käima! Madistasime mis me madistasime selle teise naisega, siiski läks meil finishi peale. Kuna finish oli sama, mis eelmine päev, siis teadsin kus pean kindlasti punnitama, et oleksin eespool. Ônnestus ja sain hea 4. koha! Hiljem protokolli vaadates üllatusin, et ei olnud need poodiumikohad ka kaugel, vaid 2 minutit! Ning kuigi olin kaotanud minuteid iga päev ja ei osanud üldarvestuse tõusu oodata, siis kirsina tordil sain lõpuprotokollis 6. koha.

Hiljem oli rongisõit tagasi, eeldatavasti seal ooteruumis, rongile oli aega, ma külma sain. Kuigi olime kõik need päevad super külmade ja vihmaste oludega võidelnud, et ehk ka sealt. 

Ametlikult UCI Level 3 Coaching Diploma kursus läbitud!

Saime oma treenerite gruppi teate kursuse koordinaatorilt, et tulemused on väljas ja et pole liiga kiiret, et parandusi saata. Tekitas närvikõdi küll, et kas minu töö oli hästi tehtud või vaja mingeid osi uuesti teha.

Nimelt, kuigi meie kursus oli oktoobris, kus meil oli väga tihe graafik, väga huvitavad loengud. Mitte ainult treeningmeetoditest ja uutest teaduslikest tulemustest ning sportlaste testimine vaid samuti üldist teadmist otse tegijatelt UCI keskusest, seda siis näiteks ausa mängu põhimõtted, varustuse reeglid ja nende arendamine, sportlaste kaitse, spordipsühholoogia, antidoping, talentide märkamine ja arendamine, traumade ennetamine ja käsitlemine, kliimateadlikkus, toitumine ning rattaseadistuse alused.

Selline kursus ei ole võrreldav ühegi teise eliit klassi treenerite kursusega, sest me omandasime teadmisi otse rattaspordi südamest, seal kus seda suunatakse ja hallatakse. Samuti oli üliväärtustlik olla osa meie rahvusvahelisest treenerite grupist, kõigil on oma nägemused ja kogemused.

Viimastel päevadel keskuses olles oli meil nii teoreetiline eksam kui ka praktiline eksam, mõlemate tulemused sain koos lõputööga teada, teoreetiline oli tehtud 81% ja praktiline 100% tulemusega.

Lõputöö jaoks oli meil kuu aega, see koosnes kuuest osast, mis kõik tulid läbida. Väga detailne sportlase aastaplaan, koos analüüside ja põhjendustega, miks ja milleks. 

Avasin siis oma meilikonto ja kiikasin kursuse koordinaatori saadetud meili. Tehtud! ja hästi tehtud! Kõik osad olid head või isegi väga head, oli ka paar soovitust.

Natuke ikka patsutasin ennast õlale ja sain enesekindlust veel rohkem juurde. 

Samuti saan siin ilusti välja öelda, et olen meie Eesti pararatturite koondise peatreener! Seega siia blogisse tuleb peale minu enda võistluste ka teisi võistlusi, kus ise olen treenerirollis. Aga ise ka ikka treenin ennast ja kindlasti võistlen, samuti olen giid. Elu peab tasakaalus olema :D Ja minu oma on alati kahel rattal vändates (alates kui olin väike plikatirts).

Tänan kõiki, kelle hea sõna või tegu, on mind mu teel toetanud! Tänulik ja uhke!

Mis toimunud on.. ja seda on palju!

 Olen siin natuke võlgu. Nagu võis arvata oktoober lendas mööda väga kiirelt ja väga tegusalt.

30. septembri õhtul lendasin Sveitsi ja 1.-24.oktoobrini olin Aigle linnas, jah seal kus olin ka mõned kümned aastad tagasi :D

Meil oli väga lahe treenerite punt, kes seda kursust võtsid. Igalt poolt maailmast kokku tulnud ja kuna kõigil juba teatud kogemuste põhi all, oli ka väga huvitav üksteiselt teadmisi saada. Loomulikult olid õppejõud/teadlased oma teemadega ülihuvitavad, kuid mõned tundusid ka olevat liiga kitsalt omas maailmas, et tavarutiinis ei ole laboritegemisi alati võimalik kopeerida, kuid eks see treeneritöö ongi üks suur looming, kõik lähenevad oma nurga alt ja tipuni viib mitmeid teid.

Seega nädalapäevad läksid kiirelt ja õhtuks oli ikka vaim väsinud. Siis nädalavahetusel võtsin alati ette laupäeval matk koos teiste huvilistega, Sveitsis ju matkarajad aukohal, seega kõigil kordadel oli uus ja huvitav ja imekaunis loodus. Esimesest nädalavahetusest võrreldes viimase korraga (käisin ka tagasireisi päeval, kuna oli aega enne rongi, üksi metsas matkamas) oli looduses suur muutus, märgatavalt muutus loodus aina värvilisemaks ja siis jälle aina tuhmemaks, viimasel päeval juba lumikattega 1000m peal. 

Ühel esmaspäeva hommikul külastasime ka kursuse käigus Olümpia Kommitee peakorterit Lausanne´is, kus Olümpia Solidaarsus ka meile väikse teadmistunni korraldas, seal olid ka vibulaskjad kohal. Ning siis ring peale Olümpia majale. Mulle kui olümpialasele oli ka üllatus, meist ühele oli au kirjutada nende seinale, mis oli juba tihedalt täis kirjutatud erinevate sportlaste poolt, minule siis meie grupist anti see au. Ei teagi palju neid eestlasi, kes sinna on saanud kirjutada on? Mina arvan, et ühekäe peal saab üles lugeda. 

Hiljem ühel pühapäeval külastasime kursusekaaslastega ka Olümpiamuusemit, mida olen ka varasemalt külastanud. Sel korral mainis üks mu kolleegidest, et olen olümpialane, neil seal ka raamat, kuhu saavad olümpiasporlased oma külastuse kirja panna ja tehakse ka foto kohapeal. Sellest ka tore mälestus.

Treenerikursus veel ei olegi läbi, peale viimase päeva praktilise töö ja eksami, anti meile ka suuremahuline kodutöö, mis on pool koguhindest/läbimisest. Ehk veel pole kursuse sertifikaati käes.

Vahepeal aga tagasijõudes käisin võtsin osa kohalikust maastikurattavõidusõidust, kus eelmine aasta esimest korda käisin ja rajad olid nii toredad, et olin ka selleks aastaks kirja pannud. Kuna Sveitsis sain vaid korra/kaks rattal treenitud (peale selle et igapäevaselt me elamiskohast keskuseni sõitsime ratastega), siis oli raske, kogu aeg olin piirajas. Ehk ei natuke jäi nautimise pool tahaplaanile ja rohkem oli kannatamise pool. Aga naistest olin kiireim ja sain kiireima auhinnaraha selle päeva puhul.

Siis käisin ka veel enduro võistlusel! See siis oli eriti võõras, pole ma ju enduro ratast juba aastaid puutunud, aga vist need Sveitsi mäed andsid soovi mäest alla sõita ja kuna mulle Cadafaz´is on alati meeldinud, siis pühkisin tolmu pealt oma kokkuklopsitud rattalt. Kui ma 2020 aasta talvel Eestis oma enduro ratta katki kukkusin, siis jupid jäid ju alles, siis umbes 2023 leidsin netist raami, mis sobis. Ja kuigi kõik jupid ei olnud omavahel just mõeldud kokku sõitma, siis ma ikkagi panin nad koos sõitma. Et näiteks laupäevasel treeningpäeval enduro rattal jäin käikudest ilma, kuna kaabel oli natuke liiga kergelt kinnitatud, õnneks see oli kerge parandus. Muidugi ei olnud ma nii kiire kui ma olen olnud, aga ikkagi oli tore nädalavahetus ja endalegi üllatuseks võitsin kaks laskumist viiest ja päeva lõpuks olin kohalikust Portugali meistrist vaid 15 sekundit kogu 25min aja peale aeglasem!

Ja vahepeal kui olin Sveitsis tagasi jõudnud, võtsin ka meie parajalgratturitega ühedust ja teen nendega nüüd koostööd, et suur väljakutse treeneritöös. Sellest varsti ehk lähemalt!

Aga ega isegi proovin end treenida, kuna hea on olla vormis ja tegus. Pole siia blogisse veel jõudnudki kirjutada suhteliselt raskest aastast, mis on selja taga. Just vaimselt on raske olnud. Aga alati väga tänulik, et saan ikka sõita ja treenida.

Et aasta alguskuud olid teadmatuses, kus otsisin vastuseid ja kui sain siis diagnoosi endometrioos, mis tegelikult andis veel rohkem küsimusi ja väga vähe vastuseid. Sellest haigusest on veel vähe kindlaid teadmisi ja olenevalt arstidest tuleb erinevalt vastuseid. Kuid siis proovin ikkagi ise seal virrvarris arusaada, mis on minule parim ja kuidas siiski järgmisi aastaid näha. Päris spetsialisti juurde on aeg alles ootel. Kuid suurem kolle sai eemaldatud, seda siis väga ebatavalisest kohast, Eesti infomaailmas ei olnudki sellist veel kuskil kirjas. 

Ma nüüd proovisin kõigest natuke kirjutada ja jätan siia ka kauneid pilte, kaunist hilissügist kallis blogilugeja!