Koondise peatreenerina MMil ja Urban Downhill võistlused

 Nii, selja taga paar kiiret nädalat.

Käisime üle lombi, sinna minnes oli päev pikk, kuid siiski kannatas. Mina jõudsin kõige esimesena, alguses pidime Huntsville isegi põhimõtteliselt samal ajal jõudma Anre ja Eliisiga, aga nende lennud muudeti. Seega tegin check-in ära ja tellisin neile takso lennujaama, ning käisin poes, et kõigil oleks miskit hamba alla hommikul panna, ning panin äratuskella paari tunni jaoks, et saaks sportlased vastu võtta.

Siis sain terve päeva Alabama Ülikooli hoones veeta, olin end kirja pannud Para-Cycling Sympiosum ´ile, et jätkuvalt oma teadmisi suurendada. Siis järgneval päeval käisid kõik ratta ülevaatusel, et need eraldistarti lubataks. Asjatamist oli, samuti neutraalabina Shimano tiimi kasutasime agaralt. Saime rattad reeglitele vastavaks. Õhtusel tiimmiitingul turgatas, olen esimest korda peatreenerina MMil! Lahe! Kõik toimetused siia tulekuks ja kohapeal, on juba kergelt rutiinsed, seega ei mäletanud teadvustada seda fakti. Igatahes olin enda üle uhke! Samuti sai Eesti kiita koos paari teise riigiga, et meil naisi sama palju kui mehi stardis. 

Ja siis juba võistluspäevad, eraldistardi kaks päeva, siis grupisõidu kaks päeva. Ah ja ma ei maininudki veel, super palav ja niiske on seal Alabamas! Muidu on vist pigem 30 kraadi kandis sel aastaajal, siis meil oli seal 35-38-40 kohati. Päeva lõpuks olin ikka omadega töss iga kord. 

Siis lehvitasin sportlastele pakaa ning mul oli alles pärastlõunane lend tagasi. Sain siis Rocket City raketikeskuses käidud. Kui alguses oli oh vau, siis lõpuks, olin natuke ikkagi frustreeritud. Sest kenasti räägivad loo, et kedagi ei huvitanud raketiga kosmosesse lennata, vaid raketiga kedagi kaugemal tappa, seepärast sai rahastust. Ning hiljem oli võimunäitamine kosmosesse lendamine. Vaatasin neid raketi erinevaid osi ja mõtlesin, oskavad igast asju kokku panna, aga vot inimese keha, just naise kehast ei oska veel päris korralikku pilti kokku panna. Keda see huvitab.. Ehk nagu inglise keeles millelegi keerulisele viidatakse on rocket science, siis see mulle nii suurt muljet ikkagi ei avaldanud :D

Koju jõudes maadlesin ikka päris paar päeva ajavahega. Ning võtsin ette laupäevase õhtuse ja pühapäevase Urban Downhilli. Laupäevane linn 130km lõunas, polnud kunagi käinud - Constancia. Kaunis väiksem kohake. Ning pühapäeval 110km põhja Castro Daire, kus olen ühel korral eesti meistrisärgis ka dowhnilli sõitnud. Nagu linnas võib arvata, palju treppe, ning veelkord palju treppe, ning ehitatud puidust hüppeid. Laupäeval ei olnud väga konkurentsi ning sain kolme naise seas esimese koha. Siis pühapäeval oli mu tavapärane konkurent ka kohal, auhinnaraha oli suurem :) Tegin väga head sõidud, tegin hüppeid ning padistasin treppidel, kuid tundsin, et kergelt jääb rattast väheseks, et oleks ehk dh ratas, siis oleks amordid aidanud ja saanud kiiremini. Igatahes olin enda nii kvalifikatsiooni kui finaali sõitudega rahul ning ei olnud väga kohta, kus oleks paremini endast olenevalt saanud. Suuremad hüpped ma muidugi läksin natuke väiksemalt, kuid ikkagi läksin neisse :)

Laupäeval sain muidugi tagukummi ka katki, sest sisekummiga (olen ammu velge muljunud ja tubelessi ei saa teha), siis peab kivikõva olema, sest muidu saab treppidel ussihammustuse. Nüüd olin uue velje ka muretsenud ja ladusin täna kodaraid ümber. Loomulikult üks ja juhuslikult oli viimane, murdus, ehk et polt oli juba kinni roostetanud, ehk et nüüd tuleb enne poest läbi käia, kui valmis jooksu saan. Aga samas mulle tohutult meeldib, et oskan sellist asja teha :)

Tänan kõiki lugemast ja saadan tervitusi. Järgnevad nädalad tuleb üks rattagiidituur, et saab veel tsipa teenida samal ajal kui rattaga sõidan :) Muidugi töö on korralik ja pean enda tervisel silma agaralt peal hoidma! Tervitan! 

Taimaa MK etapp treenerina ja Mortagua XCO SuperCup

 Tahan natuke pikemalt Taimaast kirjutada, ehk leian selle aja, hetkel tundub kõik nii kiirelt lendavat. Piilu siia paari päeva pärast ja ehk on juba Taimaast ka rohkem kirjas:)

Taisse sõit oli minu jaoks natuke ärevust tekitav, just Lähis-Ida konflikti tõttu, kuna piletid olid mul läbi Abu Dhabi. Sinna siiski sõitsin läbi Istanbuli (ehk pidin pileteid vahetama), tagasi ikkagi läbi Abu Dhabi, kuna neid läbi teiste olid sellised hinnad, et oleks kohe aasta eelarve läinud.

Reisil sinna oli ärevus ka kogu ees ootava olukorra tõttu, kergelt ikka pelgasin, et päris euroopalik seal nende olemine ei ole ja kuidas kõik võistlusega laabub. Kuid teadsin, et küll ma kõigega hakkama saan. Jõudsin päev enne sportlasi, sain kiirelt võistluspaiga üle vaadatud ja siis olin neil hommikul lennujaamas vastas. Nemad olid ametlikus elamises, Chiang Mai linnas, mis oli 30km võistluskeskusest, ehk neil oli igapäevane taksosõit meie koondisele määratud juhi ja asjatajaga, kes inglise keelt rääkis. Eks üks asi oligi mis mina kohalikega suheldes aru sain, ega kõik käis kehakeeles, omavahel muud moodi aru ei saanud. Mina olin kohalikus omamajutuses võistluskeskuse lähedal, transpordiks jlagratas, siis sain sportlastega rajal ka käia. Rada oli selline rollurada, üles alla, kiirusega kurvist tulles sai järgmise mäe kergemalt. Nad veel nädala sees muutsid rada, kuna mõnes kohas oli liiga kehv asfalt. Minu jaoks oli üllatav, kuidas ikkagi niivõrd raskete tõusudega käsiratturid, olid rajaga rahul. Eks raske oli ka, ka nendel ühe jalaga sõitjatel.

Ühel eelneval õhtul oli ka korraldajate poolt õhtusöök kohaliku toidu ja esinemistega. See oli tore, kuigi ütleks et tänava pealt oli toit maitsvam kui seal pakutav traditsiooniline. 

Alates algusest teadsin, et minu kui treeneri, sõitmine rattal, on hea otsus, sain nii sportlasi näha "filtrita" rajal ning reaalse taju rajast. Kogu muude toimetamistega, sain ka kenasti hakkama, nii mõnedki uued kogemused, näiteks adaptsiooni kontroll. 

Võistlused ise läksid pikkade palavate päevadena, olin hommikust õhtuni rakkes, ikka natuke rattal ka et keha liiguks ja taastuks vaimselt. Peale sportlaste tagasilendu, sain ise veel kiirelt päeva Chiang Mais ringi vaadata, Buddha templis mediteerida ja Tai masaazi proovida. Ja siis veel pidin päeva ootama, lend muudeti Abu Dhabist üks päev hilisemaks. Aga toimus ja sain Euroopasse tagasi, olin rahul, kuna tegelikult ikka andis tund see teistsugune eluviis ja eelkõige just suhtlusbarjäär ja ehk ka erinev suhtemine. Hea olla tagasi kodus, eriti veel peale edukat esimest MK-etappi treenerina. 

Mortagua XCO on meie klubi poolt korraldatud üritus, seega kui võimalus, siis ikka rajal. Kuna lennupiletid olid lennufirma poolt muudetud, jõudsin koju vaid neljapäeval. Reedel oli väike protseduur haiglas, mis enne seda ei teadnud kui väike ikkagi on, ja ikka närvis olin ning polnud kindel kuidas nädalavahetus kujuneb. Kuid sain kenasti laupäeval rajal sõidetud ja pühapäeval stardis. Rada on tõesti nauditav, raske, kuid mõnusa voolavuse saab, kui osata sõita, sel aastal oli kuiv ja keerulisemad kohad ei olnud nii keerulised. 

Sel aastal nad jäid oma asjadega hiljaks ja rahvusvaheliseks seda võistlust ei saanud, seega oli vaid XCO SuperCup ja regionaalkarikasarja etapp. Sõitjaid oli ka suhteliselt vähe üleüldiselt. Aga see ei tähendanud, et kimada ei saanud. Pingutasin kogu sõidu korralikult, neli ringi. Kolmandal ringil tundus, et tagumise kumm on õhku kaotanud, aga see oli lihtsalt mu peas, korra pidin ikka kinni pidama ja käega üle katsuma, et oleks kindlust, kas võin laskumistel kiirelt minna, kõik oli korras!

Ringi ajad olid mul väga ühtlased. Võitsin naiste arvestuses. 

Tänud kõigile pöidlahoidjatele! 

(Kuna tegemist väikese üritusega, siis hetkel ei leidnud ei tulemusi ega pilte, aga olid nii kohtunikud kui fotograafid)

Mis toimunud on.. ja seda on palju!

 Olen siin natuke võlgu. Nagu võis arvata oktoober lendas mööda väga kiirelt ja väga tegusalt.

30. septembri õhtul lendasin Sveitsi ja 1.-24.oktoobrini olin Aigle linnas, jah seal kus olin ka mõned kümned aastad tagasi :D

Meil oli väga lahe treenerite punt, kes seda kursust võtsid. Igalt poolt maailmast kokku tulnud ja kuna kõigil juba teatud kogemuste põhi all, oli ka väga huvitav üksteiselt teadmisi saada. Loomulikult olid õppejõud/teadlased oma teemadega ülihuvitavad, kuid mõned tundusid ka olevat liiga kitsalt omas maailmas, et tavarutiinis ei ole laboritegemisi alati võimalik kopeerida, kuid eks see treeneritöö ongi üks suur looming, kõik lähenevad oma nurga alt ja tipuni viib mitmeid teid.

Seega nädalapäevad läksid kiirelt ja õhtuks oli ikka vaim väsinud. Siis nädalavahetusel võtsin alati ette laupäeval matk koos teiste huvilistega, Sveitsis ju matkarajad aukohal, seega kõigil kordadel oli uus ja huvitav ja imekaunis loodus. Esimesest nädalavahetusest võrreldes viimase korraga (käisin ka tagasireisi päeval, kuna oli aega enne rongi, üksi metsas matkamas) oli looduses suur muutus, märgatavalt muutus loodus aina värvilisemaks ja siis jälle aina tuhmemaks, viimasel päeval juba lumikattega 1000m peal. 

Ühel esmaspäeva hommikul külastasime ka kursuse käigus Olümpia Kommitee peakorterit Lausanne´is, kus Olümpia Solidaarsus ka meile väikse teadmistunni korraldas, seal olid ka vibulaskjad kohal. Ning siis ring peale Olümpia majale. Mulle kui olümpialasele oli ka üllatus, meist ühele oli au kirjutada nende seinale, mis oli juba tihedalt täis kirjutatud erinevate sportlaste poolt, minule siis meie grupist anti see au. Ei teagi palju neid eestlasi, kes sinna on saanud kirjutada on? Mina arvan, et ühekäe peal saab üles lugeda. 

Hiljem ühel pühapäeval külastasime kursusekaaslastega ka Olümpiamuusemit, mida olen ka varasemalt külastanud. Sel korral mainis üks mu kolleegidest, et olen olümpialane, neil seal ka raamat, kuhu saavad olümpiasporlased oma külastuse kirja panna ja tehakse ka foto kohapeal. Sellest ka tore mälestus.

Treenerikursus veel ei olegi läbi, peale viimase päeva praktilise töö ja eksami, anti meile ka suuremahuline kodutöö, mis on pool koguhindest/läbimisest. Ehk veel pole kursuse sertifikaati käes.

Vahepeal aga tagasijõudes käisin võtsin osa kohalikust maastikurattavõidusõidust, kus eelmine aasta esimest korda käisin ja rajad olid nii toredad, et olin ka selleks aastaks kirja pannud. Kuna Sveitsis sain vaid korra/kaks rattal treenitud (peale selle et igapäevaselt me elamiskohast keskuseni sõitsime ratastega), siis oli raske, kogu aeg olin piirajas. Ehk ei natuke jäi nautimise pool tahaplaanile ja rohkem oli kannatamise pool. Aga naistest olin kiireim ja sain kiireima auhinnaraha selle päeva puhul.

Siis käisin ka veel enduro võistlusel! See siis oli eriti võõras, pole ma ju enduro ratast juba aastaid puutunud, aga vist need Sveitsi mäed andsid soovi mäest alla sõita ja kuna mulle Cadafaz´is on alati meeldinud, siis pühkisin tolmu pealt oma kokkuklopsitud rattalt. Kui ma 2020 aasta talvel Eestis oma enduro ratta katki kukkusin, siis jupid jäid ju alles, siis umbes 2023 leidsin netist raami, mis sobis. Ja kuigi kõik jupid ei olnud omavahel just mõeldud kokku sõitma, siis ma ikkagi panin nad koos sõitma. Et näiteks laupäevasel treeningpäeval enduro rattal jäin käikudest ilma, kuna kaabel oli natuke liiga kergelt kinnitatud, õnneks see oli kerge parandus. Muidugi ei olnud ma nii kiire kui ma olen olnud, aga ikkagi oli tore nädalavahetus ja endalegi üllatuseks võitsin kaks laskumist viiest ja päeva lõpuks olin kohalikust Portugali meistrist vaid 15 sekundit kogu 25min aja peale aeglasem!

Ja vahepeal kui olin Sveitsis tagasi jõudnud, võtsin ka meie parajalgratturitega ühedust ja teen nendega nüüd koostööd, et suur väljakutse treeneritöös. Sellest varsti ehk lähemalt!

Aga ega isegi proovin end treenida, kuna hea on olla vormis ja tegus. Pole siia blogisse veel jõudnudki kirjutada suhteliselt raskest aastast, mis on selja taga. Just vaimselt on raske olnud. Aga alati väga tänulik, et saan ikka sõita ja treenida.

Et aasta alguskuud olid teadmatuses, kus otsisin vastuseid ja kui sain siis diagnoosi endometrioos, mis tegelikult andis veel rohkem küsimusi ja väga vähe vastuseid. Sellest haigusest on veel vähe kindlaid teadmisi ja olenevalt arstidest tuleb erinevalt vastuseid. Kuid siis proovin ikkagi ise seal virrvarris arusaada, mis on minule parim ja kuidas siiski järgmisi aastaid näha. Päris spetsialisti juurde on aeg alles ootel. Kuid suurem kolle sai eemaldatud, seda siis väga ebatavalisest kohast, Eesti infomaailmas ei olnudki sellist veel kuskil kirjas. 

Ma nüüd proovisin kõigest natuke kirjutada ja jätan siia ka kauneid pilte, kaunist hilissügist kallis blogilugeja!