Nii, selja taga paar kiiret nädalat.
Käisime üle lombi, sinna minnes oli päev pikk, kuid siiski kannatas. Mina jõudsin kõige esimesena, alguses pidime Huntsville isegi põhimõtteliselt samal ajal jõudma Anre ja Eliisiga, aga nende lennud muudeti. Seega tegin check-in ära ja tellisin neile takso lennujaama, ning käisin poes, et kõigil oleks miskit hamba alla hommikul panna, ning panin äratuskella paari tunni jaoks, et saaks sportlased vastu võtta.
Siis sain terve päeva Alabama Ülikooli hoones veeta, olin end kirja pannud Para-Cycling Sympiosum ´ile, et jätkuvalt oma teadmisi suurendada. Siis järgneval päeval käisid kõik ratta ülevaatusel, et need eraldistarti lubataks. Asjatamist oli, samuti neutraalabina Shimano tiimi kasutasime agaralt. Saime rattad reeglitele vastavaks. Õhtusel tiimmiitingul turgatas, olen esimest korda peatreenerina MMil! Lahe! Kõik toimetused siia tulekuks ja kohapeal, on juba kergelt rutiinsed, seega ei mäletanud teadvustada seda fakti. Igatahes olin enda üle uhke! Samuti sai Eesti kiita koos paari teise riigiga, et meil naisi sama palju kui mehi stardis.
Ja siis juba võistluspäevad, eraldistardi kaks päeva, siis grupisõidu kaks päeva. Ah ja ma ei maininudki veel, super palav ja niiske on seal Alabamas! Muidu on vist pigem 30 kraadi kandis sel aastaajal, siis meil oli seal 35-38-40 kohati. Päeva lõpuks olin ikka omadega töss iga kord.
Siis lehvitasin sportlastele pakaa ning mul oli alles pärastlõunane lend tagasi. Sain siis Rocket City raketikeskuses käidud. Kui alguses oli oh vau, siis lõpuks, olin natuke ikkagi frustreeritud. Sest kenasti räägivad loo, et kedagi ei huvitanud raketiga kosmosesse lennata, vaid raketiga kedagi kaugemal tappa, seepärast sai rahastust. Ning hiljem oli võimunäitamine kosmosesse lendamine. Vaatasin neid raketi erinevaid osi ja mõtlesin, oskavad igast asju kokku panna, aga vot inimese keha, just naise kehast ei oska veel päris korralikku pilti kokku panna. Keda see huvitab.. Ehk nagu inglise keeles millelegi keerulisele viidatakse on rocket science, siis see mulle nii suurt muljet ikkagi ei avaldanud :D
Koju jõudes maadlesin ikka päris paar päeva ajavahega. Ning võtsin ette laupäevase õhtuse ja pühapäevase Urban Downhilli. Laupäevane linn 130km lõunas, polnud kunagi käinud - Constancia. Kaunis väiksem kohake. Ning pühapäeval 110km põhja Castro Daire, kus olen ühel korral eesti meistrisärgis ka dowhnilli sõitnud. Nagu linnas võib arvata, palju treppe, ning veelkord palju treppe, ning ehitatud puidust hüppeid. Laupäeval ei olnud väga konkurentsi ning sain kolme naise seas esimese koha. Siis pühapäeval oli mu tavapärane konkurent ka kohal, auhinnaraha oli suurem :) Tegin väga head sõidud, tegin hüppeid ning padistasin treppidel, kuid tundsin, et kergelt jääb rattast väheseks, et oleks ehk dh ratas, siis oleks amordid aidanud ja saanud kiiremini. Igatahes olin enda nii kvalifikatsiooni kui finaali sõitudega rahul ning ei olnud väga kohta, kus oleks paremini endast olenevalt saanud. Suuremad hüpped ma muidugi läksin natuke väiksemalt, kuid ikkagi läksin neisse :)
Laupäeval sain muidugi tagukummi ka katki, sest sisekummiga (olen ammu velge muljunud ja tubelessi ei saa teha), siis peab kivikõva olema, sest muidu saab treppidel ussihammustuse. Nüüd olin uue velje ka muretsenud ja ladusin täna kodaraid ümber. Loomulikult üks ja juhuslikult oli viimane, murdus, ehk et polt oli juba kinni roostetanud, ehk et nüüd tuleb enne poest läbi käia, kui valmis jooksu saan. Aga samas mulle tohutult meeldib, et oskan sellist asja teha :)
Tänan kõiki lugemast ja saadan tervitusi. Järgnevad nädalad tuleb üks rattagiidituur, et saab veel tsipa teenida samal ajal kui rattaga sõidan :) Muidugi töö on korralik ja pean enda tervisel silma agaralt peal hoidma! Tervitan!
No comments:
Post a Comment