Downhill võistlused!

 Tegin kaasa viimasel kahel nädalavahetusel Downhill võistlusel! Oma enduro/trail rattal.

Rattaga oskan sõita, tean hetke treenitust erinevate hüpete osas, samuti ratta limitatsioone, ei mingeid riske, kuid suur kogus adrenaliini ja enda proovile panekut ! Valisin võistlused just ka auhinnarahade poolest, et natuke võistlustega ka rahaliselt võita.

18.07 - DHU Pedro Curado Tomar linnas, linna downhill. Pärastlõunal treeningud ja hilisõhtul finaalid.

Rada algas Tomar linna kindluse juurest, laskudes paljudel treppidel ning munakividel. Paari ehitatud puidust väikest hüpekat ning kaks suuremat. Suurematest läksin ümbert, alati on võimalus ka lihtsalt veereda. Treeningul sain veel "ussihammustuse" tagarehvi, nimelt hetkel veel sisekummiga tagumine ratas, kuna velg on juba ammusest ajast kahjustuse saanud ja ei kannata tubeless-i. Mul olid muidugi kõik rattaparandus asjad kaasas ning võidusõiduks panin ekstra palju õhku sisse, et siis ei saa trepiastmed nii kergelt sisekummi lõhkuda. Nii kvalifikatsioonis kui finaalis olin kiireim naine, samuti ka enda OPEN naiste klassis, kuna litsents ei ole mul dh oma, seega pean eraldi downhill võistlusteks kindlustuse tegema.

Rada oli kiire ja ei olnud väga suuri ajalisi erinevusi, ehk pinge oli peal teha puhas sõit, et võita. Finaalis võistsin kindlalt, kuid kerge libastumine oleks juba maksma läinud, olin 5 sekundit kiirem, rajal mida sõitsin 1min14sek ja umbes 500m.

26.07 - Downhill regionaalmeistrivõistlused Monte Redondo Leiria

Võistlus koosnes treeningutest, kvalifikatsioonist, finaalist ja siis veel super finaalist, mis oli vaid rahaliste auhindade jagamiseks, kuid pidid osa võtma kõigest eelnevast.

Kõik maastikul, kuna on olnud väga kuiv, siis rada kohati väga lahtise pinnasega. Kuigi elan selle regiooni maa-alal, siis kuna minu klubi on teises, siis regiooni meistriks ei saanud. Oma Open klassis olin esimene, kvalifikatsiooni sõitsin nii, et proovisin kuidas rada on kiiremalt minnes. Siis finaalis lihtsalt rohkem sujuvust ja näha kui lahtiseks rada oli veel rohkem sõidetud ning siis super finaalis kõik välja, et võimalikult palju võita. Kõik teised naised olid dh ratastel, et natuke rohkem pehmematel ratastel. Juba kvalifikatsiooni ja finaali aegadest sain aru, et Portugali hetke meistrit DH alal saab raske olema võita, ning järgnevatega on ka tihedad ajad, et neid võita. Kui kvalifikatsioonis ja finaalis sõitsin mõlemad ajad sekundi sisse 1min30sek, siis super finaalis suutsin natuke parandada ja sain 1min27sek, mis jäi võitjale alla kergelt rohkem kui 5 sek, kuid järgmist võitsin 3sek. Ehk teine koht!

Nüüd siis võidurahade eest saan uue velje alla ja samuti ka ühe pidurilenkidest, kuna kui enne Tomari võistlust võtsin ratta seina pealt alla, teadsin et esipidur oli naljakas olnud, kuid et ta täiesti omadega läbi oli, vot selle sain alles siis teada, kui proovisin parandada. Nendeks võistlusteks laenasin siis pidurilengi oma xc rattalt, kuna mõlemad Shimano süsteemiga, ning kerge omavahel vahetada.

Selle enduro ratta nimeks sai mul Phoenix, sest ta justkui tuhast tõusnud. Enamus juppe katki hüpatud rattalt, pluss mõned jupid, mis mul enne olid ning raam järelturult. Nüüd saab natuke värskendust ratas :)

Tervitan :)

EM XCM Ramales de la Victoria, Hispaania

 Teadsin, et saab raske olema, seega läksin rajale plaaniga, et jälgin pulssi esimesel tõusul ja eufooriaga kaasa ei lähe, et peamine eesmärk oli maraton lõpetada. Kahjuks pidin alla andma.

Esimene tõus, mida läbisin 30m, kõik kontrolli all ja nägin paari eespool sõitvat naist ja kohe laskumisel läksin paarist mööda. Oli esimene joogipunkt, sain suure pudeli ja panin edasi. Geele olin ka juba paar alla kugistanud. Siis sealt joogipunktist järgmiseni oli palju tehnilisi tõuse ja ka raskeid järske tõuse, kus vahel tehnilisi aeglaseid laskumisi, läbisin seda pea poolteisttundi ja viimane pooltund olin juba jooginäljas. Siis km 28 sain värskendust ja täispudelid ning minek, kuid mõned km hiljem kaotasin ühe pudeli raputaval kiirel rajalõigul ja teine mis peal oli, oli juba pea tühi. Seega järgnevad 6km olin janus, kuumus andis tunda. Veel olin naiste (nii eliit kui seenior) miksis, et laskumistel sain paar kätte ja siis tuldi jälle järgi, et selles mõttes oli huvitav. Siis 40km joogipunktis sain uuesti värkendust ja uued pudelid. Sealt ootas ees 5km raske tõus, kus jõudis kuumus kiirelt joogipunkti värskenduse ära nullida. Tõusu lõpu eel tõmbasid reied krampi, pidin kinni pidama. Samuti oli mul eelneval tehnilisel laskumisel, kui vaja kiiret liigutust teha, jalg krampi tõmmanud, ai kuidas ma võitlesin, et ratast valitseda, ilma ei oleksin suutnud korralikult liikuda rattal. Ja sealsed rajad olid kõik vägagi ohtlikud kui kukkuda, palju kivi ja väga järsk. Tegin otsuse, et krampides ei ole võimalik üles sõita ja teeb väga ohtlikuks laskumised, ei soovinud ennast vigastada ja liikujat minust polnud. Seega veeresin 55km joogipunkti, kus Filipe mind ootas. 

Rajad on seal rajud, aga peaks ütlema, et suuremale rattale, pigem enduro oleks nauditav, mina hardtailiga, ei olnud lihtne.

Minu päeva täitis rõõmuga hoopis teistsugune moment, rõõm on ehk kummaline sõna, aga selline meelehea, tänulikkuse, tunnustuse segu. Nimelt olin sellel tõusul alates 40km ning läheneb tagant naine, kes soovib jõudu, kui möödub, nii ka mina. Siis küsib, kas oled Maaris Meier? Mina segaduses, et kust üks suvaline hispaanlanna peaks teadma, vastan jah. Siis tema selle peale, ma olen su fänn. Mina südamest liigutatult, päriselt?! Tema jah, alates hetkest kus ta minuga aastaid tagasi Big Ride Endurot Hispaanias sõitis! Soovisime üksteisele jõudu ja läksime omas tempost edasi. 

Hiljem otsisin ta sotsiaalmeediast üles, kuna jätsin võistlusnumbri meelde. Nime nähes tuli meelde küll, et sellise naisega olen koos endurot sõitnud. Saatsin talle sõnumi, et tubli sõit tema poolt täna, ta oli oma seeniorklassi kolmas ning ütlesin, et tegi mu päeva toredamaks.

Ta vastas, et näe on tema laskumas ja siis keegi tsikk on veel kiirem ja osavam kui tema, et kuidas see küll võimalik on, ning kui hiljem kinni püüdis tundis ära ning enam ei tundnud ennast nii aeglase sõitjana, kuna minu oskus on teada tal juba ammusest.

Et sel korral siis tuli finishi protokolli ka DNF aga samas ma proovisin 5h et saaks tehtud, kuid asjaolud ei võimaldanud, ning olen nüüd kodus küll üliväsinuna ja ikka pettunud ka, kuid keha on terve ja vaid tavaline taastumine ning kõik on jälle hea!

Mul on uus ratas juba välja valitud, kuid hetkel veel pean koguma natuke, või mingit head diili ootama :D

Et kõik on hästi ja tänulikkus südames. Aitäh!

Varsti proovin video ka kokkupanna nendest radadest Ramales de la Victoria lähistel, eks siis panen lingi ka siia :) Nimelt reedel ja laupäeva väikestel sõitudel oli gopro peal.

Portugal Cup - Ansião UCI C1

 Pühapäeval olin taaskord stardis, need viimased stardid on just treening eesmärgiga olnud, et võistlusel suudan pingutada poolteist tundi ja olla punases tsoonis. Anadia võistlus nii kenasti ei läinud treeningu mõttes, siis nädala sees kui proovisin keha punasesse tsooni ajada, ei tahtnud kuidagi. Seega läksin Ansiaos starti teadmata, kas keha lubab selles soojas tööd teha või mitte.

Stardis jalg ei läinud sisse ja olingi viimane esimeses kurvis. Esimene ring, poolteist ehk ei olnud head minekut ja olin juba endas kõigi otsuste tegemise kahtluses, kuid siis hakkas keha tööle ja olin täiesti punases, hakkasin ka teisi tüdrukuid jälle püüdma, sel korral oleks isegi tahtnud ühte ringi veel teha, oleks ehk veel suutnud kohta parandada, rohkemaks ei oleks ehk kütus endal ka jätkunud.

Rada oli, minu eelmisest korrast siin sõites, muudetud. Alguses ei meeldinud eriti üldse, kuid pigem oli tegu sellega, et veel ei olnud palju rajal sõidetud, kuna iga ringiga oli parem.

Rohkem pilte kui see stardist rohkem minust ei leidnuki.

Anadia XCO UCI C2

 Eile siis uuesti stardis.

Ega mul väga palju aega selleks valmis olla ei olnud, ehk intensiivsusest jäi puudu. Samuti kui aus olla, kuigi just kui kodukandi võistluspaik, siis rada pole mulle algusest peale väga meeldinud. Selline ehitatud, väga väiksele maa-alale, ülijärsk nõlv, kus siis üles alla ja sinka-vonka, natuke nagu tsüklo, aga samas ei ole ka, peamiselt kruusatatult teedel, mis sinna tehtud. Aga siiski väga väikse raadiuse kaugusel kodunt, et lootus oli, hea võistlus teha. 

Öösel vastu võistlust tundsin end palavalt, ei osanud alguses kokku panna, kuid nii kui pühapäeval rajale jõudsin ja kiiremat liigutust tegin, kuumenes keha üle ja enam ei lasknud tööd teha. Meie keha on ikka kaunis masin, mis paneb piiraja peale, kui tunneb, et on ohustatud. Mina vaeseke siis sõitsin need ülejäänud viis ringi tühjade jalgadega, mis tähendas loomulikult ka viimast kohta, samas oli meid eliit naistes vaid neli, ehk isegi lihtsalt lõpetanuna, sain natuke auhinnaraha ja mõned punktid reitingusse, mida ma tegelt üldse ei korja, peamine oli korralik pingutus kehasse saada, mis küll oli pooletoobine, kuid parem kui mitte midagi.

Enda diagnoosi, endometrioosiga elades ja kuna meie meditsiin leevendab vaid sümptomeid, ehk pean enda kehale veel rohkem kaasa tundma Kuna see on krooniline põletikuline haigus, siis võin ehk eeldada, et sellepärast ma ka väga hästi ei kuumusega ega kõrgmäestikus hästi hakkama ei saa (ei ole saanud), kuna need tekitavad kehas veel rohkem põletikulist olukorda. Aga eks need on mu enda mõttemõlgutused, kuna arstid soovitavad vaid sünteetilisi hormoone süüa ja kui valu ei ole, siis on ju kõik korras. Mul oli nädala sees üks pettust valmistav arstivastuvõtt, sellest ka selline iroonia. 

Õnneks oli raja ääres Filipe, kes ilusad pildid tegi, kuid peale kolmandat ringi ma juba ültesin talle, et vajan vaid toetushüüde ja ei taha rohkem enda kannatusest jäädvustust. 

Nüüd on uus nädal ja uued eesmärgid! Aitäh kõigile lugejatele ja kaasaelajatele!

Taimaa MK etapp treenerina ja Mortagua XCO SuperCup

 Tahan natuke pikemalt Taimaast kirjutada, ehk leian selle aja, hetkel tundub kõik nii kiirelt lendavat. Piilu siia paari päeva pärast ja ehk on juba Taimaast ka rohkem kirjas:)

Taisse sõit oli minu jaoks natuke ärevust tekitav, just Lähis-Ida konflikti tõttu, kuna piletid olid mul läbi Abu Dhabi. Sinna siiski sõitsin läbi Istanbuli (ehk pidin pileteid vahetama), tagasi ikkagi läbi Abu Dhabi, kuna neid läbi teiste olid sellised hinnad, et oleks kohe aasta eelarve läinud.

Reisil sinna oli ärevus ka kogu ees ootava olukorra tõttu, kergelt ikka pelgasin, et päris euroopalik seal nende olemine ei ole ja kuidas kõik võistlusega laabub. Kuid teadsin, et küll ma kõigega hakkama saan. Jõudsin päev enne sportlasi, sain kiirelt võistluspaiga üle vaadatud ja siis olin neil hommikul lennujaamas vastas. Nemad olid ametlikus elamises, Chiang Mai linnas, mis oli 30km võistluskeskusest, ehk neil oli igapäevane taksosõit meie koondisele määratud juhi ja asjatajaga, kes inglise keelt rääkis. Eks üks asi oligi mis mina kohalikega suheldes aru sain, ega kõik käis kehakeeles, omavahel muud moodi aru ei saanud. Mina olin kohalikus omamajutuses võistluskeskuse lähedal, transpordiks jlagratas, siis sain sportlastega rajal ka käia. Rada oli selline rollurada, üles alla, kiirusega kurvist tulles sai järgmise mäe kergemalt. Nad veel nädala sees muutsid rada, kuna mõnes kohas oli liiga kehv asfalt. Minu jaoks oli üllatav, kuidas ikkagi niivõrd raskete tõusudega käsiratturid, olid rajaga rahul. Eks raske oli ka, ka nendel ühe jalaga sõitjatel.

Ühel eelneval õhtul oli ka korraldajate poolt õhtusöök kohaliku toidu ja esinemistega. See oli tore, kuigi ütleks et tänava pealt oli toit maitsvam kui seal pakutav traditsiooniline. 

Alates algusest teadsin, et minu kui treeneri, sõitmine rattal, on hea otsus, sain nii sportlasi näha "filtrita" rajal ning reaalse taju rajast. Kogu muude toimetamistega, sain ka kenasti hakkama, nii mõnedki uued kogemused, näiteks adaptsiooni kontroll. 

Võistlused ise läksid pikkade palavate päevadena, olin hommikust õhtuni rakkes, ikka natuke rattal ka et keha liiguks ja taastuks vaimselt. Peale sportlaste tagasilendu, sain ise veel kiirelt päeva Chiang Mais ringi vaadata, Buddha templis mediteerida ja Tai masaazi proovida. Ja siis veel pidin päeva ootama, lend muudeti Abu Dhabist üks päev hilisemaks. Aga toimus ja sain Euroopasse tagasi, olin rahul, kuna tegelikult ikka andis tund see teistsugune eluviis ja eelkõige just suhtlusbarjäär ja ehk ka erinev suhtemine. Hea olla tagasi kodus, eriti veel peale edukat esimest MK-etappi treenerina. 

Mortagua XCO on meie klubi poolt korraldatud üritus, seega kui võimalus, siis ikka rajal. Kuna lennupiletid olid lennufirma poolt muudetud, jõudsin koju vaid neljapäeval. Reedel oli väike protseduur haiglas, mis enne seda ei teadnud kui väike ikkagi on, ja ikka närvis olin ning polnud kindel kuidas nädalavahetus kujuneb. Kuid sain kenasti laupäeval rajal sõidetud ja pühapäeval stardis. Rada on tõesti nauditav, raske, kuid mõnusa voolavuse saab, kui osata sõita, sel aastal oli kuiv ja keerulisemad kohad ei olnud nii keerulised. 

Sel aastal nad jäid oma asjadega hiljaks ja rahvusvaheliseks seda võistlust ei saanud, seega oli vaid XCO SuperCup ja regionaalkarikasarja etapp. Sõitjaid oli ka suhteliselt vähe üleüldiselt. Aga see ei tähendanud, et kimada ei saanud. Pingutasin kogu sõidu korralikult, neli ringi. Kolmandal ringil tundus, et tagumise kumm on õhku kaotanud, aga see oli lihtsalt mu peas, korra pidin ikka kinni pidama ja käega üle katsuma, et oleks kindlust, kas võin laskumistel kiirelt minna, kõik oli korras!

Ringi ajad olid mul väga ühtlased. Võitsin naiste arvestuses. 

Tänud kõigile pöidlahoidjatele! 

(Kuna tegemist väikese üritusega, siis hetkel ei leidnud ei tulemusi ega pilte, aga olid nii kohtunikud kui fotograafid)

XCO Paredes de Coura

 Siinse xco karikasarja esimene etapp, mis samuti uci c2 kategooria võistlus. 

Rada oli ehitatud paar aastat tagasi nende meistrivõistlusteks, ma olin korra väheke maratoni käigus läbi sõitnud. Selline hästi üles alla, suurte kivide vahel, aga ei midagi tehnilist, selline hea flow rada, mille tõusud valusad. 

Stardis oli meid eliidi ja alla 23 sõitjaid kokku isegi 19! Välismaalastest olin mina ja kaks hispaanlannat. Stardis muidugi ringi vaadates, siis enamus olid kõik pool minu vanusest. Stardist sain ära päris hästi, aga esimesel avaral tõusul, oli noori värskeid jalgu päris palju ja jäin sinna 7-8 koha peale, esimene laskumine, kõik hanereas, kuni esimese keerulise pöördeni, ees oli selline seisev rivi, otsustasin, et oh B-liin on vaba ja läksin sealt, arvasin, et saan kiiremini, aga vot ei saanud, seal oli neid pöördeid piisavalt, et kui tagasi tavarajale sain, vaatasin, et ees on veel rohkem naisi kui enne.

Esimese ringiga, ehk sain sinna 7. koha peale, siis kolmandal, neljandal ringil võistlesime koos kahe teise naisega 5. koha peale ning viimaseks viiendaks ringiks olin saanud väikse vahe sisse, ning lõpetasin 5. kohal. Poodiumile saavad täpselt viis naist siin. 

Rahul just enesetundega, tundsin et jalas on jõudu ja pingutus oli hea. 

Hiljem oli aega poodiumini maa ja ilm. Olin valmistunud, läksin sõitsin ümbruskonna poolteist tundi ringi, väga meeldib sealne regioon just maastikurattale. Lihtsalt super! Niisama veereda ning rattasõitu nautida (muidugi peab koguaeg üles alla sõitma, aga rahulikult ju saab ka). Kui huvi samuti kaunites looduskaitse all olevates mägedes sõita, siis minu personaaliseeritud ametlikud giidituurid on selleks just loodud :)

ABC 2026

 Algarve Bike Challenge 2026 - paarissõit Ricardoga.

Tegelt pidime töökaaslasega, ehk Ricardoga oleme paaril tuuril koos töötanud, eelmine aasta juba ABC-d sõitma, aga siis lükati edasi halva ilma tõttu ja saime valida, kas uutel kuupäevadel või uuel aastal. Valisime siis viimase.

Olen segapaaris sõitnud oma mehega, kellega koostöö sujub juba ilma sõnadeta võistlusmomendis, siis seekord oli palju konarlikum see koostöö.

Reedeõhtune proloog, lühike 2km linnas, pimedatel tänavatel lampidega. Ei riskinud ja sõitsime kindla peale. Seenior segapaaridest (segapaaridel oli kaks arvestust, noored ja vanad, ehk kui kumbki on noorem kui 40, siis on noored ja kui mõlemad 40+, siis vanad, meie olime siis vanemate arvestuses) olime teised mõnekümne sekundiga.

Teine etapp 73km 1900m+ Saime stardilainest, kus olid ka teised seenior segapaarid, esimestel tõusudel läksid kaks paari eest ära. Siledamatel ja tuulisematel kohtadel jäi paarilisest puudu, vahel isegi kahtlesin, kas mu paariline on paarissõite sõitnud, kuigi teadsin et on, aga nii mõnesaja meetriste vahedega üksinda sõites, ei olnud selleks valmis, et mind jäetakse niimoodi taha ise tuulega võitlema. 

Finishisse jõudes olid teise koha omanikud ka just jõudnud, et mingi minuti ja peale olime vaid kaotanud. 

Rada ise oli lahe, pikim etapp oli selline vaatelisem ja laiemate radadega.

Kolmas etapp 62km 1300m+ rohkem singlit ja kitsamatel radadel, seal andis tunda, et olime saanud nüüd koos teiste segapaaridega esimest lainest startida ja kuigi algusest kohe oli kiire tempo, siis singlitele saades, olime ikka ummikutes, esimest kahte segapaari ei näinudki sõidu jooksul. 

Paariline oli eelmisest päevast ja minu jutust peale sõitu natuke õppinud ja isegi töötasime päris okeilt koos. Enesetunne oli kohati ikka parem kui eelmine päev. Finishisse jõudes oli teine paar kah just minut varem jõudnud, kuigi rajal ei näinud kordagi.

Kokkuvõttes kolmandad ning kogunisti 12 seenior segapaari lõpetas võistluse.

Kaks korralikku võistluspäeva, sel aastal korraldati võistluse raames ka soolo arvestust, kuna võistsin ka sel aastal kolmanda koha eest järgmise aasta registreerimise, siis olen juba otsustanud, et segapaaris vaid mehega ja ehk kasutan järgmisel korral soolosõidu võimalust.

Vähemalt ilmataat oli sõber ja olid kenad ilmad, kuigi kohati oli tuul väga külm ja kõle.

Sünnipäeva sõit

 Head Vabariigi Aastapäeva!

Ja minul oli kahe päeva eest sünnipäev!

Oli pühapäev ja sain ka kohalikul maratonil BTT Besouros osaleda, üle ootuste ilusad ilmad olid ka mõned päevad enne saabunud ja oli kaunis päikeseline päev, lombid olid rajal veel ikka, seega sai korraliku mudavanni.

Kohalikul maratonil teevad naised väiksema distantsi, seega oli 40km ja sai kihutada, tundsin end hästi ja jõin, sõin ning tundsin koguaeg, et on jõudu, et sõita. Selline suhteliselt kiire rada, muidugi märg maapind tegi vahel selle aeglasemaks.

Sain naistest esimesena üle finishijoone! 

Hiljem sai veel vahuveini ja sünnipäevatorti ka!

On olnud kiired ajad ning tegelen pidevalt oma sportlastega, kaks neist on ka Portugalis siin treenimas, et tegemist on olnud rohkem kui küllalt. Samuti mõned giidituuride kinnitused :) 

Uuele eluaastale ikka kahel rattal veeredes!

Tegelikult oli mul siin vahepeal veel üks võistlus olnud, nimelt jaanuari viimasel nädalavahetusel, oli siinne kohalik Águeda karikasari, seal sai samuti mudavanni ja poodiumi kõrgemal astmel käidud :)

RaceNature Albufeira UCI XCM C2

 Olen siin natuke võlgu!

Eelmine nädal tegin oma esimese võistluse ja kohe 4-etapilise. Kuna treeneritööga näen, et nii palju võistlusi ei tule sel aastal, aga rütmi tahaks et oleks, siis alustasin kohe varakult.

Ei jõudnud siia veel kirjutada, kuna nädala alguses sai ikka külmetus võimust ja energia läks mujale. 

Kolmapäeval siis reisisin rongiga Algarve, jah seal kus Portugalis alati soe ja päikeseline :D Mis meid ootas oli külm ja vihmane nädal. 

Neljapäeval oli eraldistart, 15km, suhteliselt lame alguses ja siis lõpus üks suurem tõus ja laskumine. Ilm oli selline pilves ja jahe. Rajal oli palju lompe, kuid siiski ei olnud kõik märg. Sealne kivim on väga libe, kui niiskust saab siis kohe tekitab raskusi. Ehk et justkui oli kuiv kuid kivid olid libedad, ei olnud mul seda rattatunnetust, tundsin et sõidan väga kandiliselt. Samuti olin oma hardtailiga, sest teise panin müüki ja ootab puhtalt oma ostjat (tahaks uut kaheamordilist osta:) Ehk ka rattatunnetus oli sellest uuem ning hardtailiga ei ole tagumisel rattal nii head pidamist, seega harjusin mitme asjaga. Starti läksin mõttega, et proovin sellise kontrollitud mitte punasesse mineva pingutusega läbi sõita. Seda ka tegin, protokollis olin 7. Paar naist eest, kellele ma lootsin siiski järgmistel päevadel vastu saada.

Reedel oli 63km, seda 3x ringil 21km. Start meestega koos, ehk et kohe alguses tekkisid grupid ja esimesed naised said sinna ettepoole, ma olin 5. ja 6. kohaga koos. Kuid ringi keskel, siiski pidin neil minna laskma. Samuti ei olnud veel sõitma saanud tehniliselt. Siis teisel ringil hakkas tohutult sadama, rada igal pool märg ja libe, mitte ainult kividel ja see kuidagi tegi mu bloki lahti. Oskasin taaskord rattaga sõita! Panin hea tempoga nii üles kui alla. Lõpus taaskord 7.

Laupäeval 76km. Algus üpris sarnane gruppide lagunemise poolest ja kuhu ma jäin sõitma. Aga peale 30km mul hakkas alaselg nii valutama, et ei suutnud enam jalgadesse jõudu rakendada. Tegelt oli hea et ringide peal ei olnud, sest suur oli ahvatlus sõit pooleli jätta. Kuid siiski ponnistasin finishisse. Samuti 7.koht.

Pühapäeval 65km Alguses tundus, et teistel naistel oli juba raskem ja meestega keegi kaasa ei jõudnud minna ning esimesed kilomeetrid sõitsime kõik koos. Siis läks esikolmik eest, kuid ma jäin 4. 5. koha peale sõitma, ilma arusaamata, miks need eelmiste päevade 5. ja 6. kaasa ei tulnud, kuna tundus sarnane tempo. Aga tegelikult oli mul ikka palju parem päev. Vist sain lõpuks mootori käima! Madistasime mis me madistasime selle teise naisega, siiski läks meil finishi peale. Kuna finish oli sama, mis eelmine päev, siis teadsin kus pean kindlasti punnitama, et oleksin eespool. Ônnestus ja sain hea 4. koha! Hiljem protokolli vaadates üllatusin, et ei olnud need poodiumikohad ka kaugel, vaid 2 minutit! Ning kuigi olin kaotanud minuteid iga päev ja ei osanud üldarvestuse tõusu oodata, siis kirsina tordil sain lõpuprotokollis 6. koha.

Hiljem oli rongisõit tagasi, eeldatavasti seal ooteruumis, rongile oli aega, ma külma sain. Kuigi olime kõik need päevad super külmade ja vihmaste oludega võidelnud, et ehk ka sealt. 

Mis toimunud on.. ja seda on palju!

 Olen siin natuke võlgu. Nagu võis arvata oktoober lendas mööda väga kiirelt ja väga tegusalt.

30. septembri õhtul lendasin Sveitsi ja 1.-24.oktoobrini olin Aigle linnas, jah seal kus olin ka mõned kümned aastad tagasi :D

Meil oli väga lahe treenerite punt, kes seda kursust võtsid. Igalt poolt maailmast kokku tulnud ja kuna kõigil juba teatud kogemuste põhi all, oli ka väga huvitav üksteiselt teadmisi saada. Loomulikult olid õppejõud/teadlased oma teemadega ülihuvitavad, kuid mõned tundusid ka olevat liiga kitsalt omas maailmas, et tavarutiinis ei ole laboritegemisi alati võimalik kopeerida, kuid eks see treeneritöö ongi üks suur looming, kõik lähenevad oma nurga alt ja tipuni viib mitmeid teid.

Seega nädalapäevad läksid kiirelt ja õhtuks oli ikka vaim väsinud. Siis nädalavahetusel võtsin alati ette laupäeval matk koos teiste huvilistega, Sveitsis ju matkarajad aukohal, seega kõigil kordadel oli uus ja huvitav ja imekaunis loodus. Esimesest nädalavahetusest võrreldes viimase korraga (käisin ka tagasireisi päeval, kuna oli aega enne rongi, üksi metsas matkamas) oli looduses suur muutus, märgatavalt muutus loodus aina värvilisemaks ja siis jälle aina tuhmemaks, viimasel päeval juba lumikattega 1000m peal. 

Ühel esmaspäeva hommikul külastasime ka kursuse käigus Olümpia Kommitee peakorterit Lausanne´is, kus Olümpia Solidaarsus ka meile väikse teadmistunni korraldas, seal olid ka vibulaskjad kohal. Ning siis ring peale Olümpia majale. Mulle kui olümpialasele oli ka üllatus, meist ühele oli au kirjutada nende seinale, mis oli juba tihedalt täis kirjutatud erinevate sportlaste poolt, minule siis meie grupist anti see au. Ei teagi palju neid eestlasi, kes sinna on saanud kirjutada on? Mina arvan, et ühekäe peal saab üles lugeda. 

Hiljem ühel pühapäeval külastasime kursusekaaslastega ka Olümpiamuusemit, mida olen ka varasemalt külastanud. Sel korral mainis üks mu kolleegidest, et olen olümpialane, neil seal ka raamat, kuhu saavad olümpiasporlased oma külastuse kirja panna ja tehakse ka foto kohapeal. Sellest ka tore mälestus.

Treenerikursus veel ei olegi läbi, peale viimase päeva praktilise töö ja eksami, anti meile ka suuremahuline kodutöö, mis on pool koguhindest/läbimisest. Ehk veel pole kursuse sertifikaati käes.

Vahepeal aga tagasijõudes käisin võtsin osa kohalikust maastikurattavõidusõidust, kus eelmine aasta esimest korda käisin ja rajad olid nii toredad, et olin ka selleks aastaks kirja pannud. Kuna Sveitsis sain vaid korra/kaks rattal treenitud (peale selle et igapäevaselt me elamiskohast keskuseni sõitsime ratastega), siis oli raske, kogu aeg olin piirajas. Ehk ei natuke jäi nautimise pool tahaplaanile ja rohkem oli kannatamise pool. Aga naistest olin kiireim ja sain kiireima auhinnaraha selle päeva puhul.

Siis käisin ka veel enduro võistlusel! See siis oli eriti võõras, pole ma ju enduro ratast juba aastaid puutunud, aga vist need Sveitsi mäed andsid soovi mäest alla sõita ja kuna mulle Cadafaz´is on alati meeldinud, siis pühkisin tolmu pealt oma kokkuklopsitud rattalt. Kui ma 2020 aasta talvel Eestis oma enduro ratta katki kukkusin, siis jupid jäid ju alles, siis umbes 2023 leidsin netist raami, mis sobis. Ja kuigi kõik jupid ei olnud omavahel just mõeldud kokku sõitma, siis ma ikkagi panin nad koos sõitma. Et näiteks laupäevasel treeningpäeval enduro rattal jäin käikudest ilma, kuna kaabel oli natuke liiga kergelt kinnitatud, õnneks see oli kerge parandus. Muidugi ei olnud ma nii kiire kui ma olen olnud, aga ikkagi oli tore nädalavahetus ja endalegi üllatuseks võitsin kaks laskumist viiest ja päeva lõpuks olin kohalikust Portugali meistrist vaid 15 sekundit kogu 25min aja peale aeglasem!

Ja vahepeal kui olin Sveitsis tagasi jõudnud, võtsin ka meie parajalgratturitega ühedust ja teen nendega nüüd koostööd, et suur väljakutse treeneritöös. Sellest varsti ehk lähemalt!

Aga ega isegi proovin end treenida, kuna hea on olla vormis ja tegus. Pole siia blogisse veel jõudnudki kirjutada suhteliselt raskest aastast, mis on selja taga. Just vaimselt on raske olnud. Aga alati väga tänulik, et saan ikka sõita ja treenida.

Et aasta alguskuud olid teadmatuses, kus otsisin vastuseid ja kui sain siis diagnoosi endometrioos, mis tegelikult andis veel rohkem küsimusi ja väga vähe vastuseid. Sellest haigusest on veel vähe kindlaid teadmisi ja olenevalt arstidest tuleb erinevalt vastuseid. Kuid siis proovin ikkagi ise seal virrvarris arusaada, mis on minule parim ja kuidas siiski järgmisi aastaid näha. Päris spetsialisti juurde on aeg alles ootel. Kuid suurem kolle sai eemaldatud, seda siis väga ebatavalisest kohast, Eesti infomaailmas ei olnudki sellist veel kuskil kirjas. 

Ma nüüd proovisin kõigest natuke kirjutada ja jätan siia ka kauneid pilte, kaunist hilissügist kallis blogilugeja!