Eile siis uuesti stardis.
Ega mul väga palju aega selleks valmis olla ei olnud, ehk intensiivsusest jäi puudu. Samuti kui aus olla, kuigi just kui kodukandi võistluspaik, siis rada pole mulle algusest peale väga meeldinud. Selline ehitatud, väga väiksele maa-alale, ülijärsk nõlv, kus siis üles alla ja sinka-vonka, natuke nagu tsüklo, aga samas ei ole ka, peamiselt kruusatatult teedel, mis sinna tehtud. Aga siiski väga väikse raadiuse kaugusel kodunt, et lootus oli, hea võistlus teha.
Öösel vastu võistlust tundsin end palavalt, ei osanud alguses kokku panna, kuid nii kui pühapäeval rajale jõudsin ja kiiremat liigutust tegin, kuumenes keha üle ja enam ei lasknud tööd teha. Meie keha on ikka kaunis masin, mis paneb piiraja peale, kui tunneb, et on ohustatud. Mina vaeseke siis sõitsin need ülejäänud viis ringi tühjade jalgadega, mis tähendas loomulikult ka viimast kohta, samas oli meid eliit naistes vaid neli, ehk isegi lihtsalt lõpetanuna, sain natuke auhinnaraha ja mõned punktid reitingusse, mida ma tegelt üldse ei korja, peamine oli korralik pingutus kehasse saada, mis küll oli pooletoobine, kuid parem kui mitte midagi.
Enda diagnoosi, endometrioosiga elades ja kuna meie meditsiin leevendab vaid sümptomeid, ehk pean enda kehale veel rohkem kaasa tundma Kuna see on krooniline põletikuline haigus, siis võin ehk eeldada, et sellepärast ma ka väga hästi ei kuumusega ega kõrgmäestikus hästi hakkama ei saa (ei ole saanud), kuna need tekitavad kehas veel rohkem põletikulist olukorda. Aga eks need on mu enda mõttemõlgutused, kuna arstid soovitavad vaid sünteetilisi hormoone süüa ja kui valu ei ole, siis on ju kõik korras. Mul oli nädala sees üks pettust valmistav arstivastuvõtt, sellest ka selline iroonia.
Õnneks oli raja ääres Filipe, kes ilusad pildid tegi, kuid peale kolmandat ringi ma juba ültesin talle, et vajan vaid toetushüüde ja ei taha rohkem enda kannatusest jäädvustust.
Nüüd on uus nädal ja uued eesmärgid! Aitäh kõigile lugejatele ja kaasaelajatele!
No comments:
Post a Comment