Kui keegi veel seda kauget aega mäletab, siis mu blogi esimene postitus oli aastal 2011 veebruar. Kuid selleks ajaks olin mina juba mitmeid, mitmeid aastaid võistelnud, ehk minu võistlusmuljed ei saanud kuskil avalikus kohas pesitsuspaika. Kuid siiski midagi ma ikka muljetest aegajalt enda treeningpäevikusse kirjutasin, kuigi hiljem neid lugedes on ikka informatsiooni väga palju puudu, mis oleks väga huvitav niimoodi tagantjärgi lugeda.
Igatahes toon teieni siin ühe võistluse aastal 2005. Miks selle, lihtsalt jäi foto silma voodis lamades ja operatsioonist taastudes ning mõtlesin, et ikka väga rajult on mul erinevaid võistlusi ja kogemusi läbielatud, südames tänulikkuse tunne, kuna olen õnneseen, et leidsin oma kire varakult, mida siis nui neljaks olen alati oma kompassinõelaks seadnud.
Hooaja esimene Maailma Karika etapp XCO, Spa-Francorchamps ringrada Belgia, 24. aprill 2005. Kuidas ma sinna jõudsin? Siin väike proloog ja väljavõtted minu kirjapandud andmetest treeningpäevikus.
Kevadlaagrisse läksin suhteliselt väikse rattasõidu pealt, rohkem oli üke, mis all oli. Laager oli kaks nädalat ja selle aja jooksul olin vaid tunnike maastikuratta peal, kuna kõik teised ju sõitsid maanteel. Peale kevadlaagrit koos oma Pro Jalgratturite klubiga Prantsusmaal jäin Kesk-Euroopasse, reisisin ühistranspordiga Sveitsi tuttavate juurde. Esimene nädal olin Baselis ja tegin kaasa Swisspower Cup-il Reinach-is. Treeningpäevikus “Algul oli päris hea, kuid viimased 2,5 ringi oli üpris surm, kuid ära kannatasin. Olin 16-nes (39st)”
Sealt edasi reisisin Aigle lähistele Bex-i. Minu endine treener CMC-st andis ka trekil sõitmiseks võimaluse ja tegin kohe ka kohalikul neljapäevasel võistlusel kaasa. Treeningpäevikus “Kummaline jälle trekil, kuid hea, sain intensiivsust ja kiirust. Lahe.” Järgneval nädalal sain ka derni taga kiirust treeningutel. Siis treener laenas auto ja sõitsin laupäeva hommikul Bex-ist peale Lac Lemani järveäärt läbi Haut-Jura mäestiku Lons-le-Saunier-i Prantsusmaal. Auto oli selline vanem ja väike, sel päeval oli väga külm ja reaalselt oli mägitee jääkirmega kaetud. Mäletan, et oioi kui aeglaselt ma seal sõitsin ja oioi kui hirm mul oli kraavi panna, no iga mäekurv oli omaette katsumus, aga kohale ma jõudsin. Võistluseks Coupe de France hooaja esimene osavõistlus. Kuna oli lakkamatu vihmasadu ja külm, siis ringi vaatamisele ei läinud. Treeninpäevikus “Ootasime starti ½ h, külm. Stardis üle 60 (juurde lisan, et jah nii palju oligi, Prantsusmaa karikasari oli väga prestiizne ja kuna nii palju sõitjaid siis oli ka eraldiarvestus U23 naistele, kuigi maailmas sellist vanuseklassi veel ei tunnustatud). Olin kehval positsioonil ja kohe mudamülgas. Nii siis tegin tasa ringidel. Tundsin, et tõusudel on mul palju jõudu, ka sirgetel, kuid muda segas palju, lõpus oli mul raske laskuda, pidureid enam polnud, seega päris palju jooksin. Raske oli (silmad muda täis), kuid samas lahe. Olin päris üksi, hiljem oli halb kõigega hakkama saada. U23 oli 1. üldarvestuses 7s. Pulsokas jamas.” Võite nüüd enda empaatiavõimet proovile panna ja mõelda end minu asemele. Mudane, külmunud, märg, kogu rattadavaar samuti rokane ja siis proovi seal auto kõrval end kuidagi puhtaks saada, poodiumile jõuda ja hiljem tagasi reisida, endal silmad muda täis. Mäletan, et mingi seik oli seal peale võistlust ka, ehk midagi u23 poodiumiga, aga enam ei mäleta, mis täpselt. Eredalt jäi muidugi meelde, et auhinnaraha, mis nende kohtade eest sai, oli hea ja jäi mul saamata. Prantsusmaal oli selline traditsioon, et karikasarjade võidurahad saadetakse alles hooaja lõpus ja seda alaliitu. Sealt hiljem küsides, oli vastus, et Pranstsusmaalt tuli, eeldasime, et kõik poiste teenitud, andsid kõik maantee poistele, mis sealt tuli. Mulle muidugi, kes iga rahatähte hoolikalt luges, et järgmisele võistlusreisile minna, oli see muserdav vastus.
Sealt edasi olin veel mõned päevad Bex-is Sveitsis ja sealt Spa-sse jõudmiseks oli kokkulepitud ühe Sveitsi klubiga ja sain nende majutuses Belgias diivanil magada.
Reedel numbrit välja võtma minnes selgus, et ma ei olnudki ülesantud. Kuigi olin palunud alaliidul mind ära registreerida, kuna MK-etappidele ei saanudki ise registreerida, siis kuskil oli info kas kaotsi läinud või ununenud, igatahes UCI – l ei olnud mind nimekirjas. Loomulikult olin ilmselgelt arusaamatuses koos kõigi teiste emotsioonidega. Kuna olin eelnevad 3 aastat UCI keskuses treenimas olnud, siis enamus inimesi seal numbrite jagamise laua taga olid tuttavad, ka nemad teadsid mind. Seega ikkagi leiti lahendus, et saavad anda mulle kõige suurema numbri ja starti kutsumise nimekiri oli ka lukus, et said mu sinna kõige lõppu lisada, maailma reitingu järgi oleksin parema stardikoha saanud. Aga sel hetkel oli see muidugi kõige väiksem probleem, mis minul vaja oli, oli võimalus startida. Seega võib öelda, et läbi tutvuste sain starti!
Kui rajaga tutvuma läksime, siis loomulikult sõitsime ka ühe täisringi F1 ringrajal, ikkagi väga omapärane kogemus sõita rattaga seal ringil. Mäletan alatiseks, kui raske mäenukk oli, mis telekast vaadatuna oli kerge küngas. Meil oligi start ja iga ringi algus suurel ringrajal, enne kui metsa keerasime. Ka nüüd vaadates MotoGP-d siis alati mõtlen, et kindlasti need künkad on tegelikult palju suuremad, kuid telekast vaadatuna näivad.
Võistlusrajast treeningpäevikus “Tehniline, järsud tõusud ja järsud laskumised, palju juurikaid, kände, kive, peab tähelepanelik olema. Kuid rada lahe, kuid vägagi raske.”
Võistlusest mäletan nii palju, et juba stardist, kuna oli suur-lai ringrajatõus, sain juba paljudest naisest mööda ja kogu võistluse käigus parandasin enda kohta. Treeningpäevikus “Stardis viimases reas, tõusu lõpuks olin kuskil 30-40. 1 stardiring ja 3 suurt ringi. 2sel suurel ringil kaotasin tähelepanu ja tegin apsakaid ja kaotasin paar kohta. Kuid proovisin oma kohta hoida kuskil 30 juures. Lõpus veel spurt finishis ja saingi oma 30-nda koha. Päris hea, kuid tehniliselt tunnen end tsipa sitalt.”
Üks seik on selgelt meeles, et olin laskumas ja järsku näen oma tuttavat Sveitsi naist mulle vastassuunas vastutulemas, täitsa segaduses olin, aga jätkasin oma sõitu. Sellest võistlusest peale oli hiljem UCI reeglites selgelt kirjas, et rajal tohib liikuda vaid sõidusuunas, isegi kui tehniline ala jääb paar meetrit su selja taha. Nimelt oli sveitslannal tehniline probleem ja vaatas, et tagasi on palju vähem maad, kui järgmisse punkti. Samuti mäletan, et suur eesmärk oli saavutada oma parim tulemuse või sellest parem, kordasin oma parimat MK-etapi kohta top 30! Kuid erinevalt eelmise aasta Kanada etapiga Calgary´s olin võitjaga samal ringil, ehk ei ühetegi miinusringi ning samuti on Euroopa etapid alati palju konkurentsitihedamad kui üleookeani omad. Seega olin väga rahul enda võistlemisega!
Mis veel väga südant soojendav oli, et see fotograaf, kes minust selle pildi tegi, otsis mu ise üles järgmisel MK-etapil, kus osalesin, ja andis mulle selle pildi mälestuseks. Tema kirjutatud on need read foto tagaküljel, kahju, et ta enda nime ei kirjutanud, kuna seda mina ei teagi juurde lisada.
Sealt rändasin taaskord üksi ühistranspordiga Brüsselisse ja sealt järgmine hommik lendasin Tallinna.
Seiklus missugune!
No comments:
Post a Comment