Pühapäeval olin võistluse stardis. Operatsioonist oli möödunud vaid veidi rohkem kui 3 nädalat. Sellest esimesed kaks ei sõitnud üldse ega tegelikult ei teinud ka midagi. Siis oli kohe otsa nädal giiditööd rattal, õnneks mu kolleegid on toredad ja esimestel päevadel olin gruppide juht, kus sõidetakse rahulikult. Igaks juhuks käisin ka kohalikus tervisekeskuses, kus õde vaatas üle, et kõik ok ja oli ka mu lõigatud kohaga.
Muidugi isegi kui gruppides sõideti rahulikult, siis eks päeva koormus oli ikka head 5-6h pluss siis veel kogu ülejäänud asjatamine ratastega ja klientidega. Olin korralikult väsinud. Siis laupäeval koju ja puhkasin ja pühapäeval stardis.
Olen maratoni ristiema, ehk aukülaline ja teadsin, et kui vähegi olen võimeline, siis vähemalt stardis olen olemas. Sõitsin oma sõitu, tempo ei olnud just väga kiire, aga korralik hetkeseisu arvestades. Kunagi ei liialdanud, ehk et ohtlikke olukordi ei olnud ja isegi sellise vormi pealt, sain naistest esimesena üle joone!
Rada oli väga hea sel aastal, väga tasakaalus tõusude ja laskumistega ja head teed valitud ning isegi paar singlit juurde tehtud. Suur tänu Rubenile ja tema tiimile.
Peale poodiumi sai veel väga head lõunasööki süüa, see selle võistluse ektra boonus, kohalik delikatess piimapõrsas koos siinse vahuveiniga!
Blogipostitusega läks natuke aega, kuna juba uuesti giiditööl.
Tänud kõigile, kes kaasa elavad ja toetavad!
Last Sunday once again on start line!
It had been just a little over three weeks since my surgery. For the first two of those weeks, I didn’t ride at all and actually didn’t do much of anything. Then, right after that, I had a week of guiding work on the bike — luckily, my colleagues are great, and in the first few days I was leading groups that ride at an easy pace. Just to be safe, I also went to the local health center, where a nurse checked that everything was okay, including my surgical wound.
Of course, even if the groups were riding calmly, the days were still a solid 5–6 hours of physical effort — plus all the extra logistics with bikes and clients. I was thoroughly tired. Then Saturday I went home and rested, and on Sunday, I was at the start line.
I'm the godmother of the marathon — an honorary guest — and I knew that if I was at all able, I’d at least be there for the start. I rode my own pace; it wasn’t exactly fast, but decent, considering my current condition. I never pushed too hard, so there were no risky situations — and even in this shape, I was the first woman to cross the finish line!
The course was excellent this year — really well-balanced with climbs and descents, and great trail choices, including a couple of new singletrack sections. Huge thanks to Ruben and his team!
After the podium, we also got to enjoy a really good lunch — one of the extra perks of this race — a local delicacy: suckling pig with local sparkling wine!
It took me a little while to post this blog because I’m already back to guiding work again.
Thanks to everyone who follows along and supports me!
No comments:
Post a Comment