Portugal Cup Road #4 - Maia / #5 - Tondela

 Seega Portugal Brasil Ride finishijoon ületatud, kiirelt edasi. Filipe tõi mulle maanteeratta ja koti, mis olin varem kokkupakkinud, ja jäi koos Janellega autasustamisele, mina sõitsin Maia poole.

Tee peal jõin alguses taastusjooki ja sõin ära hommikul tehtud võileiva ja paar müslikat, selline rammestus tuli peale, silmad tahtsid kinni vajuda ja keha puhata. Seega rüüpasin redbulli ja olin Maia linnas stardis.

Rada ei teadnud, piirkonda teadsin ja olin osasid lõike sõitnud, aga kuna oli palju munakiviteid, siis neid ei olnud nii palju sõitnud, ikka väga palju oli munakivi ja sellel ei saa ju tuules nii hästi viilida. Esimene ring oli kõige raskem, ma ei teadnud mis ees ootab ja naistel olid nii värsked jalad, pingutasin palju, et olla alati esimestega koos, teisel, kolmandal ringil oli juba natuke parem mul, kuigi geelid tulid üles ja sellest oli natuke vastik tunne. Viimasele finishisirgele jõudsime kõik peamised konkurendid koos, kõik olid sellised ebalevad, kellegil tempotegijat ei olnud, üritasin üllatada nii 200m enne joont, kuid napilt enne joont veeres Vera minust mööda. Peale finishit veeresin rahulikku paika ja viskasin pikali, mul oli nii paha olla, väsimus oli tohutu. Virr-varr emotsioonides, ma olin nii rahul ja uhke et olin suutnud lõpuni esipundis tulla, kedagi eest laskmata, samas nagu just kaotasin liidrisärgi ja olin peamise konkurendi taga teine. Nutsin, aga pigem sellest et olin nii väsinud ja olin teinud rohkem kui olin arvanud et suudan. 

Ka poodiumil oli näha mu emotsioone, selle võistluse sees oli ka Porto regiooni meistrikad, ehk ma olin saanud endale Porto regiooni meistrisärgi. Peale poodiume kiirelt autosse ja koduteele, et nii kiirelt kui võimalik puhkama saada. Tiimiga ei läinud, et oleks rahulik ja saaksin oma kodus puhata. Järgmise päeva võistlus ka Tondelas, mis suhteliselt kodu lähedal.

Tagasiteel jõudsin veel palju mõelda, tundsin, et ükskõik mis järgmine päev juhtub, kas võidan või kaotan karikasarja, siis ma olen juba võitja. Ma olin kohal ja andsin endast kõik ja proovisin, ilma ühegi vabanduseta, ma võitlesin, see oligi minu võit.

Hommikul siis jälle rattariietesse ja teele. Tondela võistlus oli lühemate ringide peal, 14ringi mis kokku andsi 83 km ja koguni 1360m+, mis on päris palju. Ma teadsin, et mul saab kannatamine olema. Karikasarja üldvõit oli lahtine, meil Veraga oli nüüd sama palju punkte, kuna ta oli võitnud eelmine päev, siis särk oli tema seljas. Kolmanda koha Julial oli väike võimalus meie punktideni jõuda, kui meil midagi väga hullu rajal juhtub, mida ei olnud väga oodata, ehk et meil oli võistlus võistluse sees. 

Võistluse algus oli natuke aktiivsem, nii Julia kui Ines olid aldid eest sõitma ja umbes 5. ringil see neil õnnestus, meil Veraga oli sellest kama. Mina võtsin võistlust ring ringi kaupa, et ära kannatada. Kui oli jäänud veel 5 tõusu, siis kiirendas Vera, mina sain talle tuulde, ta proovis veel nii järgmisel kui ülejärgmisel ringil tõusul, et kas saab eest minult, aga ma olin kindlalt alati tal rattas, muidugi oli valus, aga veel ei olnud sellist tunnet, et jääks maha. Kui oleks tavaline võistlus, kus minul sama värsked jalad kui teistel, oi kuidas ma oleks nendel ringidel aktiivseks sõidu teinud, aga sel päeval ma tundsin, et ma ei saa proovida, kuna ma poleks kontra minekut üle elanud. Seega jätsin kõik lõpule. Ja sinna ma jõudsingi Vera tuules, viimane 500m olid aeglased, Vera oli ees ja jälgis, et millal ma kiirendan talt tuulest, ma ootasin, ootasin, ootasin, kuniks nägin, et me oleme piisavalt lähedal, et kui kiirendada ja saada selle kiirenduse eelis, siis lihtsalt pole enam meetreid et mööda minna, seega nii kui Vera oli järjekordselt tagasi vaadanud ja pilgu ette pööranud, andsin gaasi, võit oli minu!!

Ma olin lihtsalt nii väsinud. Ega mingit suurt emotsiooni ei olnudki, lihtsalt väsimus ja teadmine, et nüüd saan puhata ja magada. Ka oli minu jaoks võit olnud juba laupäeval olles kohal ja ületades ennast, seega see karikasarja võit oli pigem lihtsalt üks formaalsus minu jaoks- tiitel, millel oli rohkem väärtust teistele kui minule.

Reedel enne kui magama läksin, tegin ühe kerge venitus-jooga sessiooni, kus ka seadsin oma vaimse poole valmis, selleks väljakutseks. Ma usaldasin täielikult kõik universumi hooleks, et kõik mis juhtub, on minu kasuks. Et laupäeva hommik läheb kenasti ja reis ja maantee võistlused. Ka laupäeval peale sõitu, uskusin, et juu siis oli minule nii parem ja tagant järele mõeldes oli ka, kui punktid oleksid viimaseks päevaks teistsugused, oleks kindlasti ka võistlus pühapäeval teistsuguseks kujunenud. Seega kõik lahenes nii nagu olin soovinud. Tänulik!

Suur tänu ka kõigile kaasaelajatele ja toetajatele, tänulik ka teile!

So Portugal Brasil Ride finish line crossed, quick to get things going. Filipe had brought me my road bike and bag that I had packed previously and stayed with Janelle for the podium and brought home all my mountain bike things, I continued my day with travelling to Maia.

On the way I drank my recovery drink and ate the sandwich I had made in the morning and some muslibars, I felt so sleepy and tired, my body just wanted to rest. So I drank some redbull and I was on the start line in Maia.

I didn’t know the course, I knew the area and ridden some parts, but as it had so much cobble stone sections, they were all quite unknown for me. And it had lot of cobble stone sections, and there one cannot rest that well on the wheel. First lap for me was the hardest, I didn’t know what the course brings and all the ladies were so fresh, I suffered to be always with the top girls. Second and third lap was already better, but my body rejected gels, so I was uncomfortable with that. For the fourth lap, the final finish straight I arrived with all the girls, I tried to surprise as all the girls were quite unsure what to do, but Vera passed me just few meters before the line. Finished, I found a spot to lay down, I was feeling sick and so tired, oh so tired. I had roller-coaster of emotions as well, I was so pleased and so very proud that I had managed to finish the race with the main ladies, yet I had just lost the leader jersey and was second behind my main opponent. I cried, but it was for being overwhelmed with so much tiredness and for doing so much more that I had expected I could do.

Also on the podium I was emotional. There was also Porto regional championships with this race, so I climbed podium twice and got myself Porto regional champion jersey. As soon as the podiums were finished I was off, driving back home to have as much time to rest as possible. I didn’t go with the team as the next day race was quite close to my home.

On my drive back I felt that no matter what happens the next day, whether I win or lose, I was already a winner. For me being there, giving my all and not giving excuses was my victory.

In the morning back again in cycling clothing and off I went. Tondela race was on shorter laps, 14 laps that gave 83km and 1360m+ which was a lot, every lap one good climb. I knew it will be suffering for me. The Portugal Cup overall was all open, I had the same points as Vera, she was wearing the jersey as last race winner. The third place Julia, did not really have chance to catch us with points, only if something went really wrong. So we had a race within a race with Vera.

The beginning of the race was more active, Julia and Ines were both eager to get away, and so they did about lap 5, we didn’t care. I just took the race lap by lap, to suffer and survive lap by lap. When we still had 5 climbs to take Vera accelerated but I could go with her, also next two laps she was pushing hard to get rid of me, but I was on the wheel, determined to stay there, I suffered, but determined. If it would have been a normal race with my fresh legs as the other girls, I would have broken all legs on the climbs, or at least tried it, but with my tired legs from all the week, I just reacted, I didn’t have legs to attack and then counter react. I left it all for the finish. Vera was in front, last 500m were slow, she was checking me, I waited, and waited until I saw we were close enough that the sprint would last, so when she had looked at me and looked back to the front, I sprinted to the line, I won!!

I was just so tired. No big emotion, just super tired and knowing that now I can rest and sleep. I had already had my victory by being there and giving my best shot, so the title was more of formal way for me, that had more value to others than to me.

On Friday before the weekend before going to bed, I had a yoga session, where I set my mind up for the fight for the challenge ahead. I trusted the universe to make it happen all in favor of me. So that the Saturday morning would go good and the trip and all the races. And even after Saturday race I truly still believed that it was for the good of me, the result as that, and if to think about it retro visor if the points would have been different for the last race, the last race would have been very different as well. So it all resolved in favor of me. Grateful!

Many thanks to all the supporters and cheerers, so grateful for having you as well!