Et kui nüüd alustada algusest, siis kaks aastat tagasi oli regamine Portugal MTB tourile, see aga pandeemia tõttu lükkus ja lükkus, siis muutus peamine korraldaja, võistlus müüdi maha Brasil Ride korraldajale. Aasta alguses oli veel plaan nagu algne, teha tuur koos Greetega, aga tal oma tiim ja siiski pidin hakkama kiirelt nädalaga endale uut partnerit leidma enne kui ametlik regamine lõppeb. Saigi siis pakutud Janellele, kellele selline paarissõidu tuur oligi esimene. Siis nädal, kaks enne võistlust tuli korraldaja välja ideega, aga kui teeks individuaalselt ka, segadust kui palju, ei saanud enam mina aru, et UCI võistlus ei olnud, aga et naised on UCI, kes sõidavad individuaalselt, ja Open, kes siis sõidavad paaris. Aga siiski ütlen uuesti üle, et võistlus UCI võistlus ei olnud, lihtsalt nemad nimetasid nii kategooriaid, kuna meil siiski oli just paarissõidu peale diil, et siis jäime kindlaks, et tahame ikkagi paaris tuuri teha.
Ma nagu eelmises postituses mainisin olin peale Horvaatiat veel natuke haige ka, ehk et keha polnud just see mis ta oli olnud enne Horvaatiat. Esimene päev, mis oli proloog Pinhao linnast üles Alijosse, oli ka ülikuum, keskmine näitas 35 ja maksimaalne 41. Sain endale liiga! Peavalu ja tohutult ülekuumenenud. Järgmised kaks päeva küll punnisin, aga ei olnud kehas seda tunnet, et tahaks kohutavalt pingutada, tõusud pikad ja rasked ja päike koguaeg kogu oma kuumuses kiirgas. Neljapäeval hommikul ärgates nägin aknast vihma ja pilvi, oh seda õnne!! Ja see oli veel Vouzela etapp, mis on mu lemmik, tõusudel oli kehas jälle elu ja laskumised olid minu maitsele! Lõpuks ei olnud vaid kannatamine Janellega, vaid sain nautida rattasõitu. Nagu lilleke, kellele oli natuke vett vaja, et ellu ärgata.
Meil oligi plaan, et kui kõik hästi läheb ja oleme korraliku vahega teise naiste paari ees (meid sel aastal oligi kaks paari, sel aastal oli üldse võistlejaid vähem), siis kuni neljapäevani sõidame võidu ja sealt edasi vaatame, kas saab natuke rahulikult. Minu plaan oli laupäeva peale viimast etappi veel jõuda maantee võistlusele pärastlõunal ja pühapäeval järgmisele. Reedel oligi selline xco etapp, kus võis oma paarilisest lahus sõita ja meie ajaks saab meie keskmine aeg, ehk et Janelle sai võidukihutada ja mina rahulikult sõitsin need xco sõidu ringid ära. Laupäeval aga ei saanud nii väga rahulikult minna, kuna aja peale pidi ikkagi kohale jõudma, et nii kiiresti kui võimalik aga nii valutult kui võimalik. Rajal oli veel ära eksimine, keegi oli linte vist "nalja tehes" ümber tõstnud, kui ma seda segadust nägin ütlesin kohe, tule Janelle, lähme sõidame gps raja järgi mis mul garminis selleks etapiks oli ja seal me seetõttu ka aega väga ei kaotanud ja oligi õige minna gps raja järgi, mida tegi ka see suur punt lõpuks, kes nagu peata kanad seal kõik üksteisele otsa vaatasid. Aga mul ei olnud aega kaotada ja otsus oli sekundite küsimus.
Suur tänu Janellele kogu selle tuuri eest ja tõime koju järjekordse võidu, sel korral siis nimetuse alt Portugal Brasil Ride 2022.
Lõpu autasustamisele mina ei jõudnudki.
Andmed minu garminist ja mitte ametlikud:
Proloog 20km 1h15min 748m+ 35kraadi
1. etapp 64km 4h19min 2227m+ 30kraadi
2. etapp 59km 4h5min 2071m+ 26kraadi
3. etapp 59km 3h37min 1359m+ 19kraadi
4. etapp 17km 50min 240m+ 23kraadi
5. etapp 50km 2h31min 915m+ 24kraadi
No comments:
Post a Comment