Peale eelmist võistlust kulgesid treeningud plaanipäraselt. Kahju oli ainult, et veel uus ratas pole kohale jõudnud, hetkel rattamaailmas keeruline kaupa saada. Aga peaks nüüd ikkagi kohe-kohe millagil saabuma.
Pikema reisipäeva tegime reedel, sai veel peale autosõitu kerge rattatiiru kohalikel külateedel tehtud, et end peale pikka istumist paremini tunda.
Laupäeval rajal, rada oli suhteliselt huvitav ja tegemist oli, aga keerulisemates kohtades oli pikalt raske mööda saada. Aga olin tundsin, et võin hea sõidu teha. Siin LINK videole, kes huvitatud.
Laupäeva õhtul jäi õhtusöök natuke hiliseks, ja kui uni juba silma tikkus, oli veel täiskõhutunne ja siis veel see teadmine et kellakeeratakse. Mul on olnud palju kordi varemgi, et enne võistlust on raske magama jääda, olen abi ka otsinud ja igasuguseid erinevaid tehnikaid proovinud, aga päris palju arvan, et on kinni selles kes ma olen ja kuidas noorena mu vaimset poolt karistati kui jamasti läks. Ehk et haavad paranevad aga armid jäävad. Olin üle poole öö üleval, endast hakkas ka kahju, ja pea oli tühi, aga kuskil mingi klikk hoidis seda viimast unne jäämist tagasi. Lõpuks ikkagi vist mingi 3-4 tundi sain magada.
Seega võistluspäeval andsin endast mis oli, aga värskust ei olnud. Vea tegin ka et usaldasin korraldajaid, et ikkagi 1 kategooria rahvusvaheline võistlus, et ikka antakse märku mitu ringi jääb sõita ja millal viimane hakkab. Aga vot olin selle info võlas ja kuna ajaliselt tundus, et üks on veel, siis seal viimasel ringil sai kaks kohta ära antud teadmatuse pärast ja peaaegu oleks kolmaski olnud, aga poole jooksu võrra jäin ikka finishi joonel ette.
Üks kummaline seik oli ka, et minu läheduses sõitis naine, keda hüüti Esti, ehk et vahepeal oli tunne, et keegi hüüab Eesti (oli ju Mari-Liis ka sõitmas ja sõitsime päris lähestikku kogu sõidu), ja vahepeal tundus et hüütakse hästi!
Nüüd siis taas trenni tegema, et paremad päevad oleks paremad ja halvemad päevad oleksid ka paremad.
Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!
After the last race the trainings went well. Just a little sad that my new bike still has not arrived, complicated times in the bike industry at the moment to get things. But soon-soon it should arrive.
After long drive on Friday we still had a time to go pedal on the local roads, to get the body moving after long sit.
On Saturday to the course, it was interesting and lots to do, but also quite long sections were there was no passing possibility. But I felt that I could do a good race. Here is a LINK to the course video from training.
Saturday night the dinner was a bit late and I still had full stomach sensation when I felt my eyelids starting to close. And the knowing of time change for less one hour. It has happend plenty of times that I have difficulties to fall asleep before race, and I have searched for help and tried different techniques, but I think a lot is to do with the personality I have and the unhealthy treatment I got when I was a child in the first racing years. The wounds heal but the scars remain. I was up more than half the night, head empty but some click somehere inside me preventing the last relaxation to sleep. I got some 3-4 hours finally.
So on race day I gave what I got, but I didnt feel fresh. I made a mistake too, I trusted the organizers to count us the laps, it was a C1 international race, but no numbers shown, no ring was ringed. So I was in the uncertainty in the final lap, as by the time I figured we have still one to go, and I lost the fighting position for two spots and almost the third, but I rolled just half the wheel in front on the line.
There was a funny thing also in the race, I was racing quite a lot with the girl that was called Esti, and it so appeared as Eesti (Estonia in Estonian) as we were very close racing with Mari-Liis as well. And sometimes it seemed they call hästi (which means good, well done in Estonian) so it was curious for the mind.
Now back to trainings so the good days could be better and the bad days could be better.
Thank you all the supporters and cheerers!
No comments:
Post a Comment