Taaskord väljakutse vastuvõetud ja tehtud!
Selle aasta numbrid:
Etapp 1 Vila do Conde - Vieira do Minho 104 km 2454m+ 5h49min
Etapp 2 Vieira do Minho - Vieira do Minho 101 km 2868m+ 6h36min
Etapp 3 Vieira do Minho - Vila do Conde 97 km 1961m+ 5h18min
Kuues kord osa võtta, kui neli esimest korda, vahel ka õnnega koos, olime võistluse võitnud, siis eelmine aasta võttis mind kuumus jalust esimesel päeval, sel korral olin vedeliku tarbimisega väga korrektne ka eelnevatel päevadel. Teadsin, et ma pole tegelikult päris valmis nii pikkadeks sõitudeks, samas oligi hea taaskord pikad päevad rattal veeta, loomulikult eelmine aasta teine koht kripeldas, tahtmine ikka võita. Oli kaks võimalust- võita ja veeta head pikad päevad rattal või veeta head pikad päevad rattal.
Esimesel päeval üllatavalt hästi pidasin vastu ja Filipel ehk oli lõpu poole raskem kui minul. Viimane mägi oli ka kenakesti pikk, seal 12km kandis. Finishis olime teine segapaar, esimene sai joogipunktis minema, ehk et nad kohe võtsid võistlust kui tippsündmust ja joogiandja kaasas, enamusel võistlejatel ja ka meesesipaaridel ikka peatused joogipunktides, et oma nõud täita ja midagi hamba alla võtta.
Teine päev mägisem, tunnetasin, et olin nõrgem lüli tiimis, kuigi ka Filipel olid mõned raskemad hetked. Paar korda panime gps-i jälgides rajalt mööda, alati ei ole kerge kiiretel lõikudel seda jälgida. Taaskord teised, samas situatsioon esimesed tegid minekut joogipunktis. Enne viimast rasket tõusu tundsin, et juba olen tsipa uhuu kuumuse tõttu, aga seda annab tunda just kui olen jala peal, rattal on olek mehaanilisem ja justkui kontrollitum.
Kolmas päev, alguses proovisime kiirematega ära saada, kuid kiirelt läks ka palavaks, tundsin kuidas mul pea ülekuumenes, jõudsime siis esimese segapaariga taaskord joogipunkti koos, kus neil vaid käesirutus joogipudeli järgi ja edasi nad läksidki, meil jälle mõni minut paigalolekut.
Tegelikult ajas natuke närvi, et nad nii seda seiklusekstreemi niimoodi võita tahtsid, eelmine aasta mäletan oli meil esimestega isegi nii et peatusime ja siis kui kõik said joogid-söögid kätte läksime edasi, et rajal tehti vahe selgeks, mitte joogipunktis. See jäigi mul kergelt kraapima, aga eks nad siis tulidki võitma või kaotama, me saime ikkagi head pikad päevad rattal.
Korralduse poole pealt oli kõik tiptop ja alati oli jahe vesi-jook toidupunktides ja ratas hiljem korraldajate poolt järgmiseks päevaks puhas ja valmis sõitma.
Selgi korral saime mõlemad ka särgi 5x, ehk oleme mõlemad viiel viimasel VCPGE kaasa teinud, kokku meid need kümme sõitjat, kes pildil.
Nüüd taastun mõned päevad ja jätkub vormi taastamine, mis vahepeal kannatada oli saanud. Nii huule kui hammastega läheb veel nädalaid ja kuid enne kui saab taastatud mu endine väljanägemine ja tunnetus. Sel võistlusel oli eripärane see, et kõik geelid ja toitupakid lasin ma võistluse käigus Filipel avada, ehk ulatasin talle geeli, ta tõmbas hammastega lahti ja siis ulatas tagasi ja mina sain süüa.
Aitäh lugemast ja kaasaelamast!
Once again challenge accepted and completed!
Numbers of the stages above in international language ;)
It was the sixth time for us to make the extreme, we won the first four, sometimes with luck, and then last year we ended second as I was totally taken down with heat on the first day. So this year also days before I was very concious of my liquid intake. Of course with the forced break I had, I knew I wasnt so ready for the long days, yet I knew it will only do good to spend the days on my bike. Sure I had the wish to win after the last year. But I had two options - to win and have good days on the bike or to have good days on the bike!
First day I surprisinlgy was feeling quite well, and Filipe had somewhat harder times by the end of the stage. Also the last climb was quite long, about 12km. We were second mixed pair, the first one got a gap in the feedzone, they had taken this race as priority and even had feeder in the zones, mostly this race is done without extra helper, just the organizers who do a great job in the feedzones.
Second day was more mountain stage and I felt the weaker link in the team, altough also Filipe had some weak moments. Few times missed the gps turns, it is not always easy on the fast sections to understand it. Before the last long climb I felt a bit light-headed, felt quite dizzy in feedzone having to be on foot, later on the bike it feels more mechanical and easier to control .
Third day firstly we tried to get away with some fast riding, but soon the heat set in and I felt my head to explode, so we arrive first feedzone with the leader team and once again they just reached out the hand and continued to ride, and we stopped to open and fill our bottles.
It pissed me off a little bit, that they took this adventure-extreme so like championships, last year I remember when we arrived feedzones together with the leader team, we all waited for each other to get our food and drinks, and then together continued, so that the gaps were made on the course and not in the feedzones like this year. But well they were here to win or lose, at least I had some good days on the bike!
From the organizers all was very nice, and always we had fresh drink and food in the zones and also bike was made clean for the next day.
Also this year we received the 5x jersey, it is awarded to everyone who has done the last consequitive VCPGE editions, we were altogether ten as seen in the photo.
And so many nice photos from the organizers, top photographers hired.
Now few days of recovery and my shaken up fitness is gradually being built up again. As for the lip and the teeth it will take months to recover to the previous condition and sensation, but its on the right path. During the race I let Filipe open my gels and bars, I handed him the package, he opened with his teeth and handed it back to me to eat.
Thank you for reading and cheering!
No comments:
Post a Comment