EMV XCO ja XCC

 Eelmise postituse tervislikust seisundist on suur areng olnud paremuse poole. 

Haavad on kenasti kokku kasvanud ja niitide sasipundar suust eemaldatud. Eemalt vaadates ehk ei panegi tähele, et midagi oleks võinud olla juhtunud. Lähemalt muidugi on näha, hambad on ka iga päevaga vähem tundelised, kuid siiski veel esihambaid ei kasuta, kuna hell tunne neid isegi õrnalt kokku puudutades.

Et Eestimaal ikka oma uue Lapierre´ga ka võidu kihutada ja natuke kindlust koguda peale ehmatavat kukkumist, siis läksin Antslas Eesti meistrivõistluste starti. Suurim eesmärk ehk oligi lihtsalt vaadata kuidas ma end pingutades tunnen, kuidas hambad ja enesetunne võistlusoludes on.

Pikk reis sinna Antslasse, võtsin selle ette laupäeva hommikul, sealsed rajad olid mulle täiesti uued, pole kunagi seal sõitnud. Täitsa vahvad rajad, hüppeid oli päris palju sisse lükitud nagu viimastel aastatel siin ikka moes. Tehnilisemad olid mõned juurikalisemad laskumised. Kahju ainult, et rada täielikult metsas peidus, ehk polnud võimalik tavalisel rattamaailmast kaugemal inimesel raja äärde ära eksida, samuti rattamaailmast tuttavamatele inimestele siiski väga kauge paik, et raja äärde kaasa elama tulla, ehk suhteliselt tühjal rajal sõitsime. Paari punti inimesi, kes olid raja äärde jõudnud, muidugi olid hõiskamas ja tore oli kedagigi raja ääres näha!

XCC stardist minnes pelgasin stardimadinat, eriti veel allamäge starti, aga juhtus hoopis nii, et ei mäletagi millal viimati nii juhtus, aga täiesti mööda läks jalg pedaalist ja esimesse kurvi jõudsin kõige viimasena. Rada oli xcc tavapärasest palju rohkem singlil, et siis mul läks kaks ringi aega, et ette poole sõita, siis muidugi oli esimese rong läinud ja proovisin enda tempot hoida. Tulemuseks neljas koht ja võrreldes eelmise aastaga, ringilist kaotust Janikale ei tulnud, mis vägagi positiivne. 

XCO pühapäeval, soojenduseks sõitsin ühe ringi rajal, hakkas vihma sadama ja päris paljud juurikad läksid libedaks ja pinnas mudasemaks.

Stardist teadsin, et tahtsin hästi ära saada, et ei jääks vähem osavamate taha, kuna seal suurem oht libedaga vigu teha, start ka õnnestus, sain ennast esikolmiku taha haneritta. Sõidu käigus ehk maadlesin sisemiselt endaga, kuna kartus väike ikka hinges, et ei tahtnud haiget saada, kuid samas teadmine, et ma oskan väga hästi ratast valitseda, siis omavahel need seal siis pendeldasid. Võistluse poole peal tundsin, et puudu on punases sõitmisest (suur blokk võistlusrütmi, mis oli Sveitsi mitmepäeva tuuriga kalendrist ära jäänud andis tunda), seega medalite mängu ei suutnud sekkuda ja loovutasin sõidu käigus ka ühe koha. Lõpetasin naiste eliidi viiendana. Suur tänu Kaiele jookide ja söökide eest, kuna geelipakki ma hammastega lahtirebida ei suuda veel ja samuti joogipudeli otsa, siis oli suureks abiks toetus raja ääres. 

Õnnelikult finishis ja võin mõelda järgnevatele võistlustele samas kui paranemine kukkumisest jätkub.

Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele! 

Kuigi paari pildistajat rajal nägin, siis hetkel on mul teile näidata vaid xco stardi pilti (stardist saime ilma vihmata, vahepeal saime jälle sahmakaid ja lõpetasime taaskord päikesega).

The health situation since my last post has improved very well.

My wound are all closed and the mess of stitches is gone from my mouth. From afar you cannot really notice that something had happen to me at all. Up close of course I have marks, my teeth with every day are less tender, but still I cannot use my front teeth, still even the light contact between them is unpleasant.

To get the racing started after my scary crash and race my Lapierre on home soil, I decided to line up in Antsla for the national champs in xcc and xco, to see how my sensations and teeth are in racing situation.

Long trip to Antsla, I did that on Saturday morning, for me the tracks there are totally new, have not ridden there. They were quite nice and fun, a lot of jumps have been made, which is very popular around here lately, more technical were some rooty parts in the forest. Sadly the track is far deep in the forest, no one outside the cycling world will never accidentally check the race, even for the cycling fans it was too far. Couple of groups were cheering at the course, which was nice, to see at least few people besides the tracks!

On the first start which was XCC I was really afraid of the start confusion, and on top of that the start was onto downhill part. But I totally missed the pedal in the start and found myself dead last in the first corner. The xcc course was untraditionally quite a lot on the single tracks, so it took me couple of laps to get past the slower girls, when I finally rode without traffic in front, the first ladies were far off and all I could do is to try to maintain a good rhythm. I got fourth place and compared to last year, finished in the same lap as Janika, which is positive sign.

XCO on Sunday , I did a warm up lap, it started to rain and the roots became slippery and surface muddy.

From the start I knew I had to get away well, as then I don’t have to be behind less experienced riders and in slippery conditions this means more safety. I got a good start and got in line for the single tracks just behind the front three ladies. During the race I battled inside with the fear of falling and hurting myself again and with the knowledge that I am a very skilled rider also in wet conditions. More in the middle of the race I could feel I lack the riding in red zone (a big block of red zone racing had gone missing while I had to skip the Swiss multiple day race), so I was not able to enter the battle for the medals and lost one more position during the race. I ended the race fifth elite woman. Big thanks to Kaie for the drinks and food, as I am not yet able to open my gel packages and water bottles using teeth, so it was big support to have someone do that for me in the feedzones.

Happily in finish and I can think about the next races while my healing continues.

Thank you to all my supporters!

Although I saw some photographers besides the tracks, I just have this one of the xco start (it was again dry at the start, but we got some more rain during and it was sunshine again for the finish).