Thursday, June 22, 2023

Subida Mitica da Ladeira Rainha Santa Isabel

 Üritus, millest olen osa võtnud juba aegade algusest, ehk neil oli see 6. korda teha ja mul oli juba 5 võitu taskus. 

Mõnus üritus, selline lõunamaalaslik rahulik tegutsemine. Muidugi see üks minut, mis tuleb mäkke ronida, on suur valu jalgades. Nagu ikka alguses eraldistart, kus kõik korra sõidavad üles, et panna paika üldjärjestus ja neli esimest nii meest kui naist edasi finaalidesse. 

Esimene valus minutiline pingutus ja eraldistart tehtud, naistest parim aeg, ehk sain edasi poolfinaali, kus kohtumine naisega, kes sõitis välja neljanda aja.

Starti minnes vaatasin opaa, stardiplatvormilt äraminek on poole väiksem, natuke kõhe tunne. Sealt oleksin kohe pidanud oma kõhutunnet usaldama, hiljem finaalis enne mind startinud meeste väikses finaalis startis üks meestest platvormi kõrvalt, oleksin ka võinud, aga ei osanud nii hullu tagajärge päris ette näha. (Pilt mitte minust stardiplatvormilt minemas, mis oli eraldistardi pilt, ehk finaalides oli poole kitsam minek, kuna kaks inimest pidid platvormilt alla saama koos.)

Nimelt poolfinaali stardist, ma natuke kohmetusin kui minek oli, korra võtsin veel jala välja ja siis sain alla, teine naine oli juba ees minema pannud, kaks kurvi on rajal, esimeses sain ta kätte ja siis lõpuni lihtsalt kontrollisin sõitu ja võitsin pääsu finaali.

Finaali stardis oli veel kõhedam tunne, et kuna olin ju enne natuke tasakaalu kaotanud stardis, sel korral aga juhtus nii, et platvormilt alla sõites ei tabanud hästi kallakut ja kukkusin tühimikku. Käed lenksust kinni hoidmas nii kaua kui võimalik, et ehk päästan situatsiooni, natuke nagu nulli kiirusega hüpe ju, aga ei suutnud, kuna esiratas kohe alt ja esimene mis munakivile maandus oli minu suu. 

Edasine oli juba meedikut, kiirabi ja haigla. Ennast ma enne kokkulappimist peeglist ei näinud, aga teadsin, et olin mõned hambatükid verega välja sülitanud ja samuti oli suur tükk huulest rippumas ja hambad tundusid nii vales kohas olevat. 

Huvitav fakt, et ma võitsin enda vanuseklassi, hehe. Sel aastal oli üldarvestus, mis lõppesid finaalidega ja vanuseklasside poodiumid, mida anti välja eraldistardi aegade põhjal, ehk et esimese koha medalgi kodus sellest päevast.

Nüüd siis kalender sassis, kauaoodatud Sveitsi võistlus jääb tegemata, eks vaatab millal hambad lubavad pingutada, hetkel muidugi ravin haavu ja külastan arste. Esimesed niidid peaksid homme välja tulema. Õmblusi muidu oli nii mitmeid, et isegi kokku ei loetud.

Üks asi, mida sa saad minu heaks teha, hea lugeja, on järgmine. Kui sa nüüd hakkad sööma ja hammustad võileiba või õuna, ole tänulik, et sa saad seda teha. Selline väike asi, mis tundub nii tühine, kuid kui seda teha ei saa, tundub selline luksus. Seega palun, hammusta ja naudi ja tunne tänulikkust! Aitäh!






An event that I have been taken part from the beginning, it was the 6th time to make it and I had already won it 5 times.

It is nice event, with relaxed athmosphere. Of course the one-minute push is never relaxed, this is the most painful for the legs. Like previous years, first we had chrono uphill, that everyone makes and then 4 first male and female get to the finals.

First big effort done and I won the chrono in the women's field, I got to semi-final with the woman who delivered 4th time.

Arriving to the start of semi-final I was like wow, this is narrow, scary stomach feeling. From that feeling I should have trusted it and I saw also in the mens small final one guy starting at the side of the starting platform. I should have also, but I never imagined such an outcome that came. (I posted also a photo of one girl starting, that was in the chrono, so in the finals we had half the path to go down, as they separated it to have two people starting area.)

So in the semi-final at the start I stumbled a bit, I got unbalanced and took my foot out before going down, when I did the other woman was already far out, the course had two corners, at the first one I caught her and then later it was just to control it until the finish. Won the place in the big final.

In the final at start the feeling was even more awkward as the start from semi-final had been weird, but this time it happened that I missed the ramp quite early and I fell into the void. I hold my hands in the handlebar hoping that I could save it (as it was like jumping with no speed), but the front wheel went straight out and the first thing that touched the cobble stones was my mouth.

Next it was paramedics, ambulance and hospital. I didnt see myself before pathched up, but I knew I had spit out some parts of teeth with blood and I had part of lip tangling and I could feel all my front teeth in weird position.

Curious fact is that I have first place medal at home. They had the general classification that ended with the finals, but also the age category podiums that were based on the chrono, so I have a medal from the day.

So now the calendar is messed up and my long-waited Swiss race is no-go for me and well lets see when my teeth let me race again. At the moment recovering and visiting doctors. First stitches should come out tomorrow, altogether they were so many that it was not counted.

One thing my dear reader, i ask you. Next time you take a bite from a sandwich or an apple, appreciate it! It is a such a simple thing, that we don't appreciate it, but now that I cannot, it seems so desirable thing to do! Just once be grateful to be able to take a bite! Thank you!



1 comment: