European Championships XCM - Laissac FRA

 DNF 

Mõnikord ei lähe kohe kuidagi nii nagu tahtmine ja soov.

Kolmapäeva hommikul ärkasin üles kurk valus ja olin öö jooksul higistanud. Ratas oli juba klubi bussiga teel Prantsusmaa poole. Võtsin tabletti külmetuse raviks, aga ise ka täpselt ei tea, mis oli (on). Kolmapäeva ööseks jõudsin koos teiste klubikaaslastega Laissaci. Päeva peal oli nagu ok olla, aga õhtuti valutas kurk. Neljapäeval ja reedel tutvusime rajaga, mis oli hea maratoni rada, korralikud tõusud ja mõnusad laskumised, pinnas väga sarnane Eesti omaga.

Pühapäeva hommikul stardist minnes, oli kohe aru saada, et miski on valesti, lisaks oli alguses tohutu kõhuvalu, mis esimene pool tundi oli peamine faktor, ma ei suutnud tundagi, et jalgadele valu annan, kuna kõht valutas üle, hiljem laabus natuke, kuid enesetunne jätkas kehvakesena. Punnitasin ja punnitasin, siis jäin veel janusse ja see oli viimane piisk kehale, ma polnud enam isegi võimeline rattaga sõitma, jalutasin viimasesse joogipunkti, kust tagasi tulin juba mööda maanteed õnneks peamiselt mäest alla. 

Kuna olin lõpuks nii tühi ja väsinud, siis läksid nii hinge kõik need head inimesed, kes jooki minuga jagasid ja lihtsalt abi pakkusid. Tänulik kõigile neile, oli tuttavaid ja ka täiesti võõraid. Tänan kõiki, kes nii lähedal kui kaugel, mind toetavad!

Sometimes things dont go nothing like wished or wanted.

Wednesday morning I woke up sweating and with throat sore. Bike had already started the trip to France with team bus. I took a pill to help with the cold, or what is was (is). By Wednesday night we also arrived to Laissac. Day time it was ok, but at night the throat sore came back. Thrusday and Friday we went to practice on the course, it was a nice marathon course, hard climbs and nice descends, the ground black dirt and roots. 

Sunday from the gun I understood that something is wrong, and first half an hour I additionally had a strong stomach ache, so I didnt even feel the legs hurt, as I struggled so hard with the stomach, after it calmed, but my feelings were still not that good. I pushed and pushed, then I was affected by the humid hot day and was with lack of drink as well, that was the last draw for the body, I was not even able to pedal, I walked to the last feedzone and from there luckily it was option to get back to race center by road.

I was so empty and tired, and therefore I was even more moved by all the kind people who shared their drink or just asked how could they help or encouraged me, so grateful to each one, to the ones I know and to the total strangers, thank you. So thankful to everyone close or far who support me!