August siis veeres mööda treeningute tähe all, alates siis extremist. Eelmine nädal laupäeval käisime maratoni rada läbi sõitmas ja ma pole ammu nii hästi tundnud, tundsin, et minus oma jõudu, ma lihtsalt ei sõitnud rada läbi, vaid tõesti lendasin, seda oli nii hea tunda. Aga alati on kuskil aga, kogu võistluseelse nädala, siis proovisin timmida treenimist, nii et oleks hea ka võistlusel. Aga ma jälle suutsin end sabotaažida, ehk et kruttisin ootused nii kõrgeks, et ma ei suutnud võistluseelsel ööl magada, küll võtsin oma taimeekstrakte, mis kergematel juhtudel aitavad, aga sel korral mitte. No ja siis sinna läks mu hea tunne, võistluse hommikul proovisin, siis ära unustada, mis oli juhtunud ja punnisin kehast välja kõik, mis oli veel jäänud. Ehk et alates esimesest maratonist tahe Melissat võita, ei teostunud. Tema läks oma teed, pikalt sõitsin üksi, aga palju oli sel korral mehi, kes puntidega mööda läksid. Lõpuks seal 60km jõudis ka kolmas naine mulle järele, ma võtsin kõik, mis mul veel oli ja punnisin temaga. Vahel oli nii raske ja meenus, miks mul on nii raske ja mõtlesin alla anda, aga siis ikkagi võitlesin edasi. Ühel viimasel kivisel tõusul, ta korralikult pani minekut, mul oli jõudu paariks pedaaliks ja andsin alla, lasksin tal minna, ta nägi ja läks oma teed, kuid siis tõus natuke lauges ja mulle sellised laugemad tõusud istuvad, jälle tuli see mõte, et ei, alla veel ei anna ja suutsin nii end kui teda üllatada, jõudsin tõusu lõpuks jälle sappa ja kohe sama kiirusega edasi, laskumine enda tempos, siis veel mõned künkad enne finishit, ta veel proovis, aga ei lasknud minna. Staadionile teadsin, et pean esimena jõudma, kui tahan teiseks tulla, kuna olin rada läbisõitnud, teadsin täpselt kus ette sprintida, endal jalad krambis ja ei teadnud, kas peale seda ette sprintimist üldse saan jalgu liigutada, aga sain staadionile esimesena, seal veel ring staadionil, kuulsin vaid temale kaasa elajaid, see andis minule vist rohkem indu, kui temale, aga jõudsin enda krampis jalgade ja üliväsinud kehaga teise naisena üle finishi joone.
74km 3h49min 1444m+ kesk. pulss 163 max 179
See oli ka Portugali maratoni karikasarja viimane etapp, üks oli mul juunis tegemata, seega oli puntke vähem, kuid nende punktidega, siiski sain pjedestali madalaimale astmele kokkuvõttes.
Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele, ma proovin lahendada enda sabotaazimissüsteemi, mis ma olen endale leiutanud.
August went by with some good training after the extreme.
Last week we went to ride the course, I have not felt that good in a long-long
time, really I felt very much with power and I just did not ride the course, I
flew on it, it was so good to feel. But always there is a but, I did a good
training week after with some more rest, so that I could repeat the good
feeling at the race. But I managed to put too much pressure on me, I got my
mind so fired up that I lost all the sleep the night before, I took my
plantextracts that with light anxiety work well, but not this time. So in the
morning of the race, I did all to forget what happened and went to give my all
my body still had in it. So my wish to beat Melissa, that I had developed after
the first marathon race, was to forget. I stayed with her about first 10 km and
then rode my own pace, this time the separation of courses made so, that a lot
of male competitors were always riding past us. Eventually about in km 60,
third woman caught up with me. I gave my all to stay with her. Sometimes it was
so hard to stay on wheel, and I thought to give up, but then again I found myself
fighting on. On the last longer climb with rocky path, she attacked hard, after
few pedalstrokes, I didn’t have anything to give, and I let her go, she saw
this and went on even faster, then the climb got flatter and for me smooth
climbing is good, so I found myself still fighting, I pushed all I got and
surprised myself and her, and caught her before the climb ended and passed her
to be in front for the descend. Then all last little hills, she still tried,
but I didn’t let go of her wheel. Then the finish approached, I knew before we
enter the stadium, I need to be in front to win, as I had ridden the course, I
knew when to make my move, I did big attack, my legs were cramping and I didn’t
know if I could pedal on the stadium, but at least I entered first. All I heard
was her name the people were cheering, and I think that gave me more power than
to her, I managed to stay in front until the finish line, all empty and in
cramps.
74km 3h49min 1444m+ average heart rate 163, max 179
This was the final of the Portugal Cup marathon series, I
had missed one in the end of June, so I was in deficit with points, but still
enough to climb the third step of the podium.
Thank you everyone for cheering and supporting, I will do my
best to resolve the sabotaging system that I have with myself.
No comments:
Post a Comment