Järjekordne Portugali maratonisarja etapp kodu lähedal. Ehk rada oli tuttav, no mõned uued kohad ikka ka, aga peamiselt teadsin, mis mind ees ootab. Hommikul minnes unustasin oma gps-i koju, ehk et kui muidu ajaliselt vaatan, millal enamvähem söön, siis seekord oli kõik nn. kõhutundega. Jook läks kõik, meil oli 75 km ja kolm joogipunkti, kust sain suure pudeli, mis olin kaasa teinud. Esimene selline soe päev, kus ka tuul tundus mahe.
Eks mul nädal läks taastumise vormis, ehk et laupäevast kolmapäevani ei teinud midagi, lihtsalt põlv ei paindunud nii palju ilma suurema valuta. Siis teisipäeval oli mul füsioterapeudi aeg ja haav veel värske, et põlve ei vaadanud, aga vähemalt pingutuselt seisma jäänud lihased ümberringi said leevendust ja kolmapäeval oli juba teine tunne. Need trennid, mis ma enne võistlus tegin olid pigem lihtsalt käärud, et sõita, ilma valuta päris ei saanud ja seega ei tahtnud väga ka pingutada. Starti läksin "eks vaatab, kuidas läheb" eesmärgiga.
Vahel ma ikka tundsin põlve, aga mitte just valuga, vaid pigem sellise ebamugavusega. Kuid muidu nagu pingutada sai. Alguses saime Melissaga jälle eest ära, aga mingil hetkel jäin maha, natuke jäi puudu, et tema rütmis ronida, pikemal singlil sain ta jälle kätte, kuid siis pikemal tõusul sõitis jälle ära. Ma võtsin ka igaks juhuks ettevaatlikumalt, et palav päev ja põlv veel selline nõrgem koht, et pigem kindla peale, kui et igal juhul koos temaga jõuda. Aga hooajal tahan kindlasti veel talle kannale astuda!
Nüüd siis saan uuesti plaanipäraselt treenida, täna veelkord füsioterapeut, et aidata kehal taastuda.
Tänan kõiki, kes kaasa elavad ja toetavad! Aitäh!
Another Portugal Cup in marathon close to home. So I knew the course, still had some new places to pass, but overall new what was waiting for me. Going to the race in the morning I forgot my gps device at home, so normally I eat more or less by the clock, so this time I had to go with my guts. The drinks were always until empty, we had 75km and 3 feed zones where my team gave me my prepared bottles, each time a big bottle. It was first day of the year when also the wind seemed mild and warm.
My week had gone by in recovery mode, from Saturday to Wednesday I didnt do anything, my knee just didnt bend without pain. I had appointment with my physio on Tuesday and the knee was still too fresh to look at, but at least all the muscles that had stopped so abruptly got relieved, and Wednesday all new feelings. So the trainings I did were more just to spin, didnt put effort as it still hurt. I went to the start line with "lets see what happens" mentality.
At some points I felt the knee, but not exactly with pain but with discomfort. But I could force myself. At first we got away again with Melissa, at a longer climb she went away, just a little that lacks to go with her, on a longer single track I caught back up, but on a longer climb she went again . I also didnt worry too much, I rather took it a bit cautious, the day was warm and my knee still a weak point, so I rather didnt push my all, and went my own rhythm. But in the season for sure I still want to fight to step one step more!
Now I will again train as planned, one more physio session today to have the body full recovery.
Thanks to everyone who cheers and supports!
No comments:
Post a Comment