Natuke hiljem, kuid parem nii kui mitte kunagi. Lihtsalt polnud enne aega/energiat, et blogi üles saada, kõik asjad võtavad oma.
Kui kalendrit planeerisin ja vaatasin, siis peale VCGPE tundus piisav aeg, et välja puhata ja uuesti värskelt hoos olla Sveitsiks. Kuid alati ei lähe nii nagu planeeritud, nagu teate, siis sel aastal läks VCGPE vägagi raskelt ja võttis keha päris tühjaks, seega tegin küll minimaalselt ja taastavaid trenne peale seda, siis Sveitsi reisi algus oli juba reedel, et enam-vähem autoreisiga pühapäeva õhtupoolikuks kohale jõuda Arosasse. Ka autoreis üksinda ei ole kerge, samamoodi väsitav, eriti kui Pranstsusmaal venis reis teisel päeval oodatust kauemaks, kuna lihtsalt ummikuid sattus teele nii siin kui seal. Kolme päeva peale kokku sõitsin üksi läbi 2300km, aga õnnelikult olin Arosas ja jõudsin kerge tiirugi rattal teha, et jalgu kerida. Imekaunis koht, polnud veel varem sinnakanti sattunud.
Hilisõhtul jõudsid ka Liisa ja Paul ja väike Saara. Esmaspäeval tegime Liisaga väikse tiiru lubatud rajal ja käisime numbrite järel.
Etapp 1 - Arosa - Arosa 59 km 2250m+
Keha polnud valmis korralikuks pingutuseks, hoidsin silma peal pulsil ja võtsin tempokalt kui natuke tagasihoidlikult, kuna tundsin, et polnud suurt värskust, Liisa sai selle võrra kergema päeva. Õnneks ka mina sain natuke hinge tõmmata kui ühel pikemal laskumisel kuidagi kergelt eest talt libisesin. Kuigi etapp ei olnud teab mis pikk, siis minu jaoks oli päev üks venimine, eriti see viimane tõus sinna Hörnli otsa.
Etapp 2 - Arosa - Laax 79 km 2900m+
Juba soojendusel tundsin, et täna juba jalad teevad koostööd ja nentisin seda ka Liisale. Stardist minnes oligi seda tunda, et päris hea, seega sai ka Liisa teistkordsel ronimisel Hörnli otsa kannatada. Sealt teisele poole alla oli pikk pikk laskumine, mis ei olnud just alati kõige mugavam hardtailile, ehk kui vahepeal võtsin rahulikumalt, et mitte Liisalt eest minna, siis vahepeal jällegi oli tegu, et sammu pidada kui olid suuremad raputavad sekstsioonid ja palju kivi kus ära lüüa. Tabas ebaõnn ja koheselt peale esimest joogipunkti, kui oli uus täis pudel peal, kadus see raputaval kiirel laskumisel ära, ehk et sealt peale pidime kahekesi Liisa pudeliga hakkama saama, kuni teise joogipunktini, see koheselt ei andnud tunda, kuid mingi hetk tuli ka vikat, kuigi siis juba juua sain, kuid vahepealne koonerdamine oli siiski mõjutanud ja viimased 20km olid rasked.
Etapp 3 - Laax - Laax 63km 2200m+
Uus päev ja uus võitlushing. Sel päeval juba saime päris korralikult neljanda paariga koos sõita, kuna naispaarid võivad tuules sõita vaid naispaaridel, siis tegelikult väsitame me endid ikka palju rohkem kui kõik teised paarid kelle ümber on rohkem sõitjaid kellega tööd jagada. Igatahes sel päeval sõitsime päris pikalt koos teistega, viimasele tõusule minnes tahtsin ka nendega üles saada või vähemalt proovida, kuid Liisal oli raskem, võtsime tempot natuke alla, saime mäest üles ja viimane laskumine ja jõudsimegi tuuri selgroo murtud. Ütleks et kõik nii kiitsid ja ültesid jah vot see Runca viimane laskumine on tore, vot ei olnud, hardtailil ja kui rada nii katkiseks hooaja jooksul sõidetud, no vot ei olnud nauding üldse, ma kindlalt eelistan looduslikku metsa alust rada, sellisele katkisele ehitatud rajale.
Etapp 4 - Laax- Davos 100 km 2800m+
Taaskord väga palju tööd kahekesi, palju oli ka lamedamaid kohti, kus tõesti oleks teiste tuules kergem sõita, aga vot meil naistel on raskem. Mingi hetk sõitsime ka neljandatega koos (me iga päev olnud viies paar finishis, seepärast nii ütlengi) kuid päev venis ja oli külm ja vihmane. Lõpus olime mõlemad külmunud ja juba mõned kümned km enne finishit hakkasin keha rohkem rattal liigutama kui ainult jalad, et saada natukenegi liikuvust ja sooja. Finishis oodati meid fooliumkiledega ja saime ka pea koheselt sooja dussi alla, mis oli vägagi pikk, et saada kogu keha jälle sooja.
Etapp 5 - Davos-Davos 58km 1850m+
Viimane etapp algas kohe pika järsu tõusuga, valus oli kuid mõlemad kannatasime ja jõudsime tippu koos neljandatega. Sealt edasi tuli mõnus singel mäeserval koos juurikatega, seal saime neljandatel eest, sain ka ise natuke puhata, kuna liuglesin kergemalt nende juurikate vahel. Siis mingi hetke said neljandad meid jälle kätte ja viimasele tõusule jälle koos, kahjuks pidime nad eest laskma, kuid ergutasin Liisat nii kuis sain ja viimastel kurvidel mäetipus oli neid isegi ees näha, laskumisel taaskord sain ma natuke rohkem puhata ja kui saime viimasele 5km siledal võtsin Liisa sappa ja andsin tuld, sõitsin ja tundsin, et jalas ja kehas on veel mida anda. Panin kõik jalgadesse, kahjuks siiski taaskord viiendad, väikseima vahega. Arvan, et minu lemmik etapp oligi see viimane, palju huvitavat singlit ja piisavalt lühike etapp et seda ilma suurema väsimuseta nautida.
Tehtud see saigi! Finishis! Swiss Epic tehtud!
Kahju, et sel aastal see Horvaatia pooleli jäi, oleks isegi saanud Epic Series Legendiks, ehk kõik kes lõpetanud kolm epic üritust saavad selle, ma pole kindel, kuid minu teada veel ühelgi eestlasel seda tiitlit ei ole.
Mis siis edasi sai, ma tegin hullupöörase automaratoni otsa. Alustasin samal õhtupoolikul ja sõitsin pea terve öö, siis loomulikult tegin peatuse kuskil Prantsusmaal paariks tunniks, kus autos tukkusin, kuid vara varahommikul edasi, nii sain ka ummikuid vältida. Pühapäeva õhtuks oli 2300km autoga sõidetud ja mina kui zombi, kohe otseses mõttes, ma olin omadega nii läbi, kuna autosõit võtab nii palju tähelepanu energiat ja sellel ma ei saanud langeda.
Sellele järgneval nädalal oli mul rõõm MTBcampsi raames sõita koos puhkusele tulnud sakslasega, loomulikult oli see mõnel päeval natuke keerulisem, kuid õnneks tempo oli pigem rattasõidu nautimine ja looduse ja ümbruse vaatlemine, seega väga tore oli. Swiss Epicult MTBcampsi tiimina võistelda ja siis järgmine nädal MTBcampsi giidina rattasõitu nautida.
Kes pole veel kiiganud, siis kindlasti vaadake ka lehele www.mtbcamps.eu
Tänan kõiki, kes kaugel või lähedal kaasaelasid, Liisat ja Pauli, kõiki toetajaid ja ergutajaid! Aitäh!
No comments:
Post a Comment