Aasta alguses kui eesmärke seadsin, siis nendeks jäid kolm epicut. Ma polnud täielikult kindel, kas jõuan üldse nendele xc eestikatele, kuigi alati on hea siin juulis käia, aga eesmärgid olid teised aastaks, samuti jätsin mõned portugali xco karikasarja etapid vahele, ehk et xco ei ole olnud sel aastal spetsiaalselt plaanides ega treeninud nendeks eriliselt.
Kuna Anadias, põhimõtteliselt saja meetri kauguselt elamisest jooksis mööda juuni lõpus korraldatud noorte EM, kus ka eestlased sõitsid ja koondise mehaanik Ahto oli suure bussiga üksi kohale sõitnud, mõtlesin, et oh võin lisajuhina tagasi aidata ja ise ka Eestisse jõuda, kuna reaalselt mul ei olnud veel juuni lõpus reisiplaane, et siia jõuda.
Need kolm päeva bussis ja hiljem suur ind trenni teha, lõid mind natuke rivist välja ja EMV nädalal ei olnud just kõige parem enesetunne ja otsustasin plaanitud trenne natuke vähendada, mis ei olnud just kõige optimaalsem, kuid parim, mis oli teha.
Reedel sõitsin esimest korda Otepääle rajatud radadel. Need sellised väga bike-park moodi, et sujuv ja looklev, tehnilist rada, kus oleks midagi võita või suuresti kaotada ei olnud, ka B-liinid olid pea sama kiired kui A-liinid. Mis nagu tavaliselt Eesti xc radadel on, olid järsud lühikesed tõusunukid. Iseenesest tore rada, mis sinna metsa on ehitatud, kindlasti vahva pealtvaatajatele vaadata.
Laupäeval oli XCC, mida korraldati EMV esimest korda, ka minul oli see täiesti esimeseks korraks, sellist ala sõita. Natuke ikka pelgasin, kuna juba xco sõidus, ei lähe mul see algus just kõige kiiremini ja mida siis veel 20minutilise sõidu kohta arvata. Stardist jäin natuke toppama ja tõusunuki esimeses kurvis oli nii palju lenkse omavahel koos, et pidi vaatama kuhu saada, ma jäin kuskil 8. koha kanti, siis eesolevast naisest tundsin, et saan kiiremini, aga möödumisvõimalust otsisin päris mõned sajad meetrid, kuna kiired sektsioonid, kui temast sain mööda, oli esimesed viis juba märgatava vahega. Siis sõitsingi mingi kaks ringi ehk seal, siis aga märkasin, et eesolevatel naistel läheb natuke raskeks ja minul oli sama tempoga edasi minna ok. Sain viienda kätte, siis juba tulid varsti selg ees vastu ka neljas ja kolmas. Kuuenda ringi sõitsime Lauraga koos, mul oli natuke hinge tõmbamiseks aega vaja ja siis seitsmendal suutsin ta maha raputada. Seitsmendal enne viimast laskumist möödus minust ringiga Janika, viimane laskumine oli hardtaili sõitjatele kõige ebasobivam, kõige raputavam kogu (xco rajast ka) rajast, seal mul tuli kett maha! Teadsin, et ega Laura minust väga kaugel ka ei olnud, sõitsin kuni alla kurvini, kuhu sain laskumise hooga mindud, siis jooksin finishijoone poole, et kuna Janika oli minust möödunud, siis ei olnud mul rohkem ringe vaja teha, vaid ainult finihsisse jõuda, jõudsin sinna mõned sekundid enne Laurat, ehk et sain pronksi! Oli emotsionaalne sõit ja kuna rada väga kompaktne 1km pikkune, siis raja ääres oli palju ergutajaid ja kaasaelajaid, tänud kõigile!
Pühapäeval XCO, starditõusust läks rada kohe laskumisele hüpetega, mõtlesin, et proovin nii hästi saada kui võimalik, et ei jääks kuskile kinni teiste taha. Saingi päris hästi ja olin laskumisel neljas, kus kolmas pani minu ees kivisel kohal külili, tegu oli, et mitte talle otsa sõita ja mööda saada, esimestega oli juba koheselt vahe sees. Kuuest ringist kolm sõitsime kolmekesi kolmanda koha peale, ma sõitsin ühtlaselt piiri peal, et tagasi ei andnud, aga kiiremini ka ei saanud, isegi kui proovisin, kui Merili eest läks ja kui Janelle möödus. Hilisem pulsigraafik näitas ka, et tegin oma päeva maksimum sõidu, sel päeval andis see mulle 5. koha!
Eks tagasisõites tekkis korra tunne, et oh ikka kahju, et medalit ei tulnud, kuid see oligi minu parim sõit, mis sel päeval minul sees oli, mis see ka ei oleks andnud, kas esimese, kolmanda, viienda või kaheksanda koha. Nagu alustasin, siis eesmärgid hooajal natuke teised olnud.
Suured tänud taaskord kõigile kaasaelajatele ja toetajatele! Oli tore päev rattal!
Beginning of the year when I was setting goals, then they were the three epics. I was not totally sure that I will make it to the xc nationals, altough I always like to visit homeland in July and its kind of a tradition, but as I had also skipped some Portuguese xco cup races, I knew that xco was not goals and not especially trained for.
As in Anadia end on June, very close to my home, were held the youth European champs on the road and Estonians were also riding,and as I learned that the mecanic Ahto had driven alone until there, so I saw an oportunity to get a lift as a co-driver back to Estonia. As even end of June I still didnt have travel plans!
Those three days in the bus and days after with the eagerness to train, set me a bit off course and on the week of nationals I was not feeling as good as I should have. I took some trainings off, it was not optimal, but the best in the situation.
On Friday I rode first time the tracks that they had built to Otepää. Very bike-park feel, very flowy and smooth, tehcnical course that would make some big difference was lacking, all the B-lines were almost as fast as the A-lines. As usual for Estonian xco tracks, the sharp and short uphill sections. Its very nice course to ride for fun in the forest of Otepää and fun track to watch.
Saturday was XCC, first time held as nationals and for me also first time to make a XCC race. I was not sure how I would cope, as normal even in xco my start minutes are not that great and then what to think about a 20 minute race. From the start I got stuck and first corner after uphill was full of handlebars, very tight, I was back at something like 8th place, I could feel I could go faster than a woman before me, but fast course line and only after some few hundred meters I found a place to overtake her. In which point the 5 first were up front with a gap. So I rode there for few laps. Then I saw that for some girls in front it got a bit more hard, but I could continue with same tempo. So I caught up with the fifth girl and then also fourth and third. Sixth lap we rode together with Laura, I also needed a bit time to take a breath and on the seventh lap I pushed more and dropped her. Before heading to the final descend of the lap Janika passed me. It was the most pumpiest descends (also of the xco track), very unpleasant for hardtails and my chain jumped off! I knew that Laura was not very far behind me, so I rolled until the last corner and from there I ran until the finish line, as Janika had passed me and finished, I knew I just had to get to the finish line, I reached it few seconds before Laura, I got bronze! It was emotional race and as it was very compact 1km long course, it was good for the spectators and they were cheering well, thank you!
Sunday XCO race, from the start uphill it turned right into the single track with jumps, I knew I should try my best to get there without being stuck . I got there pretty good, fourth, on the rocks the girl in front of me crashed and I was very lucky not to hit her, but with that confusion the first two were gone. The first 3 of 6 laps we were 3 of us on the bronze medal fight, I rode at my limit, did not give back but also did not have anything to give more, I tried hard when Merili went and when Janelle passed me. Also the heart rate graph after showed a consistent race, I did the maximum my body could deliver on that day, and it was 5th!
While driving back a bit of sadness creeped in for not making it to the medals, but that was my best performance on the day, if it could have given me first, third, fifth or eigth place, it was the day´s best! As I said the goals of season have shifted.
Thank you so much once again to all the spectators and supporters! It was a very cool day on the bike!
No comments:
Post a Comment