1 ´ Volta a Portugal 2021

 Esimene naiste Volta a Portugal

Alguses siis vabandused teile, kes te ikka siia piilute ja ootasite võistlus kokkuvõtet, lihtsalt polnud aega, tähendab esmaspäeval peale võistlust nagu oli, aga siis olin väsinud ja tahtsin ka natuke seedida, enne kui kõike kirja panen, samuti tahtsin pikemalt kirjutada, kui mõned read, ehk parem hilja kui mitte kunagi.

Naiste jalgrattaspordile siin Portugalis oli see suur samm, et lõpuks korraldati ka naiste Volta a Portugal, meeste oma korraldatakse juba aastast 1927. Et ajalooliselt korrata, siis alustasime nagu mehed, paadisõiduga. Pidulik start Lissaboni Vabaduse Avenüült veeresime alla sadamasse, kus ootasime parve, loksusime üle, ja stardipaik kohe Almadas, enne muidugi oli veel 30min seal kuumuses, ühe vetsuga, ja koroona situatsiooni tõttu oli meil koguaeg tarad ümber, ehk liikumine piiratud, seega tegelikult oli kole vaatepilt poolt sõitjate punti prügikastide taga pissimas, ise kaasa arvatud, kuna lihtsalt vetsus peab ära käima ju enne võidusõitu. Kogu see trall enne päris pedaalimist võttis 3h, seda palava päikese all, kus varju oli raske leida. Sealt minu küpsemine juba algas. Samuti ei istu mulle väga paadisõit, see õõtsumine ajab sassi mu sisekõrvas vedeliku ja enesetunne ei ole tükkaega hea.

Stardist oli meil 8km neutraalauto taga sõitu, millest suurem osa läks mul et sinna pundi ette sõita, aga sinna ma sain kui lõpuks km0 juurde jõudsime. Sealt alates tehti head tempot, äramineku katseid väga ei olnud, kuna tuult ja peamiselt vastu ja üpriski tugev. Päev oli palav ja kuna tempo oli tugev, siis aga meie tagant autost juua ei toonud ja see tegelikult oli viga, sellest andsid teada krambid, mis mul viimastel km tekkisid. Punt tõmmati viimastel küngastel laiali, ma olin täiesti õiges kohas, aga tekkivad krambid ei lasknud mul minna koos tüdrukutega. Viimastel km tuli ka Greete tagant ja koos üksteist aidates saime me lõpuni. Kahju tulemusest.

Teisel päeval mägisem etapp, ehk et siledat oli pea olematult, alati nurk natuke loodis. Alates neutraalauto taga olemisest olin ees otsas. Kuna rajal oli ringike, osaliselt läbisime sama marsruuti, siis meie abilised olid vee ja joogiga raja ääres, mõlemal korral sain oma pudeli kätte. Vahepeal läks punt natuke ribadeks, kuid tundsin, et keha ei olnud veel taastunud kõigi oma mineraalidega ja kergelt krambid andsid tunda, seega läksin ettevaatlikult ja tugevamaid spurte mägedel ei teinud, rohkem pidev hea tempo, viimase mäe tippu sain koos eespundiga, sealt oli vaid alla mäge finishisse. Olin alati heal positsioonil ja kuna finishi viimane km oli kurvitav tänavate vahel, sain vaatamata oma krambitavatest jalgadest olla heal positsioonil. Viimasesse kurvi minnes olin kolmas, kuid ei anna sprintida selliste jalgadega, vajusin viiendaks, lõpus samas aeg võitjaga. Peale eelmise päeva tulemust olin väga õnnelik, et tänane aia taha täielikult ei läinud. 

Kolmas päev, tegelikult oli nagu lühike päev aga pikk päev palavuses. Ehk koroona taaskord, kuna kõik tiimid pidid läbima kiirtesti, siis neli tundi enne starti juba tegutsemises ja tänaval istudes, koroona tarade tõttu ei saanud ka head varju otsida. Abilised olid meid jääga varustanud, ehk ma istusin ja sulatasin jääd nahal, et natukenegi normaalselt end tunda. Kavas 11km eraldistart, mis koosnes järsust mäest nii 3km siis 2km üleval pigem siledal, kergete tõusude-langustega, ja siis alla finishi poole. Ma sain tõusuga enda eest 1min varem startinud naise mäe lõpus kinni, möödusin, siis sileda peal möödus tema, siis tuli kerge tõusunukk, jälle mina, siis tema ja siis tuli kohtunikumotikas minu kõrvale ja ütles, et mina pean teisel pool teed sõitma, ehk et kuna ta ees oli ideaaltrajektooril, siis mina ei tohtinud 20m tagapool tema taga sõita, pidin paremale poole minema, siis tuli kiire kurv paremale, aga ma ei suutnud sellise trajektooriga kurvi ära võtta ja maas ma olingi. Kiiresti püsti, aga kett oli kõik raami ja hammasrataste vahel, lõpuks kangutasin välja ja sain rattale, muidugi käikar oli kõveralt kodarates, ehk et limiteeritud , ja ega seal pikal laskumisel siis enam seda julgust ei olnud, et hullu hoogu arendada. Lõpuks jõudsin finishisse, ise väga pettunud, see oli päev millal oleksin võinud natuke esimese päeva vahet vähemaks sõita, aga hoopis tuli kaotust juurde ja kokkuvõttes ei tõusnud.

Neljas päev, pikim päev, koguaeg pundi peas, tõsiselt palav oli, mingil hetkel 20-30km sõidetud, teadsin, et kui nüüd külma vett ja jooki ei saa, siis on kööga ka, kuna pudelid, mis olid, olid teed täis, ehk ei värskendanud ja tuul oli ka nagu föönist. Siis minu tiimikaaslased Greete ja Ines päästsid mind ülekuumenemisest, tõid värskendust autost. Kuna tuuli oli kõva ja vastu kogu tee, siis see ei soosinud äramineku katseid ja viimased 20 km olid ka siledamal. Seega jõudsime finihsisse suure pundiga, küll oli tegemist oma koha hoidmisel seal pundi ees otsas, aga mitte ise tuules olles, madistamist oli, ja siis kui finishi sirgel oli õige hetk kiirenduseks olin kergelt karbis ja sain alles siis pepu püsti kui tehti kiirendus ära, ehk et ei tulnud sprint välja nii nagu oleks pidanud, samas sain sprintida ja kohti ei kaotanud, koht 6.

Ja oligi kõik. Tean, et üldkoht ei näita, mis mu vorm nii füüsiline kui mentaalne, sest maantee sõidus läheb palju närvi vaja, et seal eesotsas oma kohta hoida, olid vähemalt top 5 väärilised, aga kuumad ilmad ja kukkumine ei lasknud sel realiseerida. Ikkagi pettunud isiklikult.

Positiivse noodi pealt, meil oli tiptop tiim, meil oli piisavalt abilisi ja häid abilisi, meil oli masöör ja toit tehti alati nii nagu vaja, meil oli tõesti vaid vaja minna starti ja sõita. Ja samuti meie sõitjate omavaheline vaib oli hea, mis sest et meid vaid kolm oli, kes suutsid sõita seal eespool. Seega lõpus olid ikkagi kõik õnnelikud, mis sest et isiklikult olin piisavalt pettunud. 

Aitäh kõigile kaasaelajatele!

First edition of the Volta a Portugal for women!

First of all my apologies to all of you who were waiting my race resume, I just didn’t have time before, I mean on Monday I had, but I was too tired and wanted to digest a bit the race as well, and write a good resume. Better late than never.

For women cycling in Portugal this was a big deal, first edition of Volta a Portugal, men have had their race since the year 1927. As to historically replicate a bit the first one of the men, we too started the race with a boat ride. We had a celebrative opening in Lisbon then we rode down to the docks and waiting for the boat, then a boat ride and then we arrived to the start place Almada, but first more 30 min in the heat, with nowhere to hide and with one toilet. It was embarrassing for the tour to open with almost half the bunch of women behind trash cans peeing. But for corona measures we were always fenced so we didn’t have many options, and one needs to pee before the race. So all this ceremonial things meant more than 3h of being in the sun. So from the very beginning I was in trouble. Also I am not a fan of boat rides where I can feel the waves, my coordination setup gets disturbed and I don’t feel very well for some time.

From the start we had 8km neutralized after the car, most of the time it took me to move up in the bunch, but for the km0 I was there in the head of the bunch. The tempo was high from the start, there were not many breakaway attemps as it was headwind all the way and quite strong. As it was strong pace and it took me mental game to stay up front, and also for others from my team, we didn’t get to the car to have some fresh drinks, that was a mistake. Which I learned on the last hill parts, the bunch was all over the place, I was in the right place in front, but my legs started to have cramps, so I had to let the girls go. In the last kms Greete caught up on me and together we rode until the finish. Such a shame for the result.

Second stage was hilly, almost no flat parts, always up or down. Already from the neutral car, I was there up front the bunch (when I say this then I rarely was in the wind always in the wheel, but up in 10-15 girls). As the course had a circle and we passed one part two times, we had there our support team with fresh drinks, so twice I got my bottles. But I could feel the body minerals hadn’t all leveled up and little cramping sensations, so I never really pushed hard on climbs, but more equal hard tempo. I got to the last top with the first girls. Now it was down hill to the finish. I hold a good position and as the last km of the race was many corners in the city, so I could hold well my position even with the cramping legs, in the last corner I was in third position, but for the sprint it was too much for the cramps and I lost some places. 5. Place in the end, same time with the winner. I was happy, that the place was not disaster as day before.

Third day, which could have been short but was long day in the heat. Again corona, all the teams had to make the fast tests, so we were there 4 hours before race, in the heat on the streets and corona fences didn’t let us choose some cooler place. The support team had ice for us, so I was there melting ice on my skin to feel more or less ok. We had 11km of ITT, which was about 3 km uphill, then 2km flattish up and down and the last part down to the finish. I caught the girl 1 minute before me by the end of the climb, past her, then she past me on flat, I past her on climb, she past me on flat, and then the commissaries moto came and said to the 20m behind the other girl that I cannot take same line as her, and had to get to the other side of road, so she in front could take the ideal line and me, well came the right speed corner and me in the right, well I didn’t have enough space to make the corner and I crashed. Right up, but my chain was all stuck in the frame, finally got it out and on the bike, my derailleur all in the spokes, so limited gears, and well of course I was not so secure descending to the finish. I was so disappointed, it was the day to climb in the general and I could not do it and got more time for the winners.

Fourth day, the longest, always there in front, it was soooo hot day, some point after 20-30km I was like, if I cant get fresh drink and water, then this is it for me, as in the bottles it was only tea by now and the wind was like in dry blower. Then my team mates helped me out, they made sure I got refreshed and drink enough, great work from Ines and Greete. As the wind was again headwind and last 20 km mostly on flat the breakaways didn’t work. We got to the finish with big bunch, it was hectic to be in top 10 girls, then on the finish straight I sensed the right moment to attach but I got a bit boxed out and I could only react when the attack was made, I could sprint, but it was already impossible to get the top spot, place 6 in the end.

And that was it. I know that the overall result does not reflect not my physical not my mental abilities at the moment, I could well deserve at least top 5 in the end, but the hot weather days and crash just didn’t let that realize. I am disappointed personally.

For the positive side, our team was really up for the game, we had good helpers, we had masseur, we got the food we needed, really we only had to go and race. And between our riders we had a great vibe as well, although we were just 3 in the game, but that was enough to feel as team. So in the end we were all happy, even though personally me not so much.

Thank you for all the support and cheering!