Sõites Voltat oli seal ka vend, kes tegeles linna down hilli organiseerimisega, ning ta siis mind ka sinna kutsus, meelitas, et naistel ka sama korralik auhinnaraha fond kui meestel. Korraldaja poolt oli ka majutus mulle Castro Daire linnavalituse poolt tagatud, ehk mis mul muud kui öelda jah loomulikult. Kuna siia hooaja lõppu polegi mul väga midagi jäänud võistluste mõistes.
Unustasin oma Gopro kaasa võtta (ma ütlen, nädal oli niivõrd täis pakitud, tegelesin pundi naistega Eestist, kes siia laagerdama tulid ja veel oma asjaajamistega), kuid ma siis tegin teile siia pilte rajast, kui seda jala läbi käisin. Õnneks midagi utoopilist rajale ehitatud ei olnud, peale kuud, mis läks mul kõik mööda maanteed sõites, ei olnud seda harjumust hüpata ja slaalomi kurve võtta, kuid sain rajaga hästi hakkama.
Eelsõidus ma ei pingutanud, ehk et sõitsin hea tempoga alla, aga ei pingutanud. Finaalis siis proovisin neid kurve parandada, mis eelmises tundusid kehvad. Siiski peale esimest puidust ehitatud järsakut alla tean et kaotasin mõne sekundi, ja sinna läks ka teine koht. Ai kuidas oleks tahtnud, aga downhillis juba kord on nii et sajandikud ja kümnendikud kõik mängivad rolli, sel korral maksis pool sekundit 40 eurot auhinnaraha.. Aga igatahes oli lahe olla taaskord täiesti teistsuguses võistlussituatsioonis ja teises vaibis, kui oli seda nädal tagasi.
Tõesti! Ma võin tunduda imelik, et ühel nädalavahetusel sõidan maanteel pundis ja järgmisel kihutan üksi mööda linnatänavate treppe alla, aga see olen mina, ja mulle meeldib et olen suuteline ja tahan neid äärmusi sõita. Ja eks seda ka märgatakse, näiteks poodiumile kutsudes oli mikrofoni vennal minu sissejuhatuseks ja epiloogiks nii palju rääkida, et teised pidid pikalt ootama, kuni said poodiumile tulla.
Tänulik kõigile oma toetajatele, et seda kõike saan teha! Aitäh!
Riding the
Volta there was a guy who was also involved in organizing a urban down hill,
and so he invited me, pursued me with the fact that women had the same prize
money amounts as men. And organizers offered me accommodation from the city of
Castro Daire, so what more could I want. And as in the last part of the season
I don’t have many races, I was in.
I forgot to
take my Gopro (as I said I was so busy during the week, a bunch of ladies from
Estonia came here to ride bike, and I was handling my MTBcamps business part
and I had my own things to arrange as well), so I made photos from the course
while I made the track walk. Luckily there had not built something super
technical, me being only on the road the past month it was challenge to adapt
to stairs riding and slalom corners, but I handled the track quite well.
In the seedings
run I didn’t not push to much, I checked the course by speed, but not pushing,
Then in the final, I tried to better the places that were gone wrong before,
but still the first ramp down and corner lost me some seconds, it lost me a
place. It was hard to swallow the down hill normality to lose with less than a
half a second, which also meant 40 euros. . But it was great fun to ride my enduro
bike and to be in a totally different vibe and situation than I was in the last
week.
Really! I
may seem weird, as last week I was riding on the road with the bunch and then
the next descending city stairs alone, but that is me, I really like that I am
able and capable doing this, ride in the total opposite situations, and ride
good! And this also is noticed, like when I was called to the podium the
speaker had so much before my name calling to tell about me and after, that
other ladies had to wait their turn to climb the podium.
I am so
grateful to all my sponsors and supporters, that I can do this! Thank you!
No comments:
Post a Comment