Veni, vidi, vici!
Mitu aastat tagasi anti mulle selle võistluse ristiema au, koos mitme teise tugeva sõitjaga. Sain üritust promoda ja mitmeid kingitusi erinevatelt ürituse sposoritelt. Aga vot ühelgi aastal ei klappinud minu teised võistlused, et saaksin ise osa võtta. Loomulikult tean ja tunnen väga hästi Agueda kandi radu ja palju kordi sõitsin võistluse erinevaid lõike. Neid ikka iga aasta rajategija muudab, et alati ikka midagi uut ja huvitavat oleks. Sel aastal tundus ka, et samal nädalavahetusel on xco, aga siis muudeti xco kuupäeva.
Registreerimine oli juba lõppenud, aga mina kui ristiema, sain kenasti numbri ja stardikoha. Loomulikult ei hakanud ma kedagi oma tiimiga liituma paluma, tahtsin üksi kogu sõidu ette võtta.
Tegelikult tundub, et nii ekspromt ongi parim, ehk et mul on hea vorm hetkel, aga samas ei stressanud, et kuidas nii pikaks võistluseks ettevalmistuda, lihtsalt pidin mäletama, joo ja söö! Algusest peale!
Kolmapäeval siis tuli otsus, et lähen ja laupäeval olin hommikul stardis.
Sel võistlsel on on gps seadmel suur töö, ehk rada ei ole lintidega tähistatud, mõnes kohas oli maas kruusapuru, et osades natuke segadust tekitavamates kohtades inimesed valesti ei läheks, mõned nooled olid ka. Samuti oli silte, et "Vahel on ka jala tore!" (siis kui eriti pikalt oli juba järsk olnud) või siis mõne tõusu alguse poole "Siit kuni tõusu lõpuni on ainult vaja laskuda" või siis pikematel tõusudel "Me ei räägi kellelegi et nutsid". Samuti ei puudunud ka sel korral värviline ehitatud puust sild ja natuke värvilisi vihmavarje metsa all.
Ma natuke stressasin, et kas mu edge1000 vastu peab, ta mul juba päris mitmeid aastaid vastu pidanud, et aku ei ole see enam, mis oli. Seega kui neljapäeval rajakaart avalikkustati, siis vaatasin täpselt esimesed km ära, kuna tean ja tunnen kanti nii hästi, teadsin, kust rada läheb ilma kaardita ja samuti alguses suuremad grupid, et kellegil ikka gps juba kaardiga. Ehk et edge1000 panin küll algusest tööle, aga kaardi kuvasin ette seal 20km kandis, samuti panin lenksule oma väikse edge130, sellel küll head kaardivaadet ei olnud, seega kaart oli küll salvestatud, aga tööle ei pannud, vaid oli tagavara, et päris ära ei eksiks kui tõesti teine tühjaks saab. Väikselt edgelt siis vaatasin võistluskäigus km arvu ja tõusumeetreid, et siis ei pidanud ekraane ka muutma ja sellega jälle hoidsin akut. Ette ruttavalt edge1000 pidas vastu, mingi 18km enne lõppu hoiatas, et hakkab lõppema, aga lõpus oli veel 6%, mis oleks ehk mõneks km vastu pidanud, seega hea et algusest peale ei pannud kaarti tööle.
Sel aastal tuli rada 142km ja garmini järgi 3915m tõusu.
Teadsin, et minu suurim konkurent on Ana, tal oli kaaslane ka, seega teadsin, et tema raskematel hetkedel on tal abi olemas. Ehk et minu suurim panus oli, mitte väga palju üksi jääda, kui laugemad kohad tulevad. Ütleme nii, et ülihea oli sõita, kuna tunnen neid mägesid nii hästi, ühte või teistpidi võiks öelda, et olen seda trassi sõitnud vähemalt korra nii 90% rajast. Kuna mul ka hea mälu, siis kõik see oli suureks boonuseks. Läksin seega hea hooga alguest peale, teades, mis ja kui kaua tõusud kestavad ja millistel lõikudel oleks parem kuskil kellegi tuules olla. Peale 100km oli juba päris soolosõit, ehk vahel ikka nägin ja sõitsin natuke koos kellegagi ja nii viimased 30km olid tõesti nii et ei näinud kedagi ees ega kedagi taga, vaid ühest katkise kummiga mehest sõitsin mööda. Samal ajal ei teadnud üldse kaugel minust Ana võiks olla ja viimane osa oli päris kiire, et kartus, et tagasi veetakse, oli sees. Samas oli kartus ka et edge tühjaks saab, ehk siis mõlema asjaolu pärast ma tempot alla ei lasknud, no tähendab, tempo oli juba madalam kui tavaline võistlustempo, kuna aega juba rajal oldud kaua, aga st siis et pingutus oli kuni lõpu kilomeetrini!
Väga hea meel oma esituse üle ja panin paar asja kõrva taha ja kirja ka, et mida järgmisel sellisel pingutusel meeles pidada, et veel parem oleks!
Seda võistlust saab teha nii kolmekesi(kõik sõidavad umbes 50km), kahekesi (mõlemad sõidavad 75km) ja üksi. Üksi küll on raskeim, aga üks suur eelis on ka - saab kogeda kogu trassi ulatuses radu, kõiki osi, kõiki vaateid ja lahedaid rajaosi.
Eks mingi hetke hakkas ikka raske ka, umbes peale 100ndat km, siis juba kogu keha andis tunda, et juba on teinud korralikult tööd. Mul mingitel hetkedel päris valutas rindkeres, nagu pistaks, siis selg (selg ka sellest et öö enne olin paviljonis ilma korraliku madratsita maganud, kuna Agueda enam mu kodu ei ole), loomulikult ka käed. Seega kuna mul ka hardtail, siis väga ei julgenud sellises faasis liiga kiiresti ja limiidis laskuda, kuna tõesti üks asi mida ei tahtnud oli mehaaniline.
Lõpus olin rahul oma sõiduga, kokkuvõttes soolosõitjates 34 (üle 200 läks soolot sõitma), naistest esimene. Nii tore oli "kodus" võita! Imelik oli ka mitte enam "kodus" olla. Eks see kant jääb alati südamelähedaseks.
Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!
I had been
nominated as one of the godmothers of the event already many years ago. I got
to make publicity and promote the event, and receive small presents from the
event sponsors. But yet not once I had the opportunity to race it, always had
some other race that I had to do on the same date. I know well the area and the
trails, and in trainings rode many of the different year edition tracks. Every
year the trail makers for the event puts in a lot of effort to have an
interesting and different course. This year again it seemed that I cannot
participate as the xco date was on the same weekend, but then they altered the
xco.
The
registration already had ended, but as a godmother of the event I had a bit of
priority and could get a number and place for the event. Of course I even didn’t
think if to make a team or make it as individual, I wanted to make the whole
course!
It even
seemed less stressful to have the race decision so close to the race, I knew my
fitness is there and then well I just didn’t stress too much of the length, I
just had to remember from the very beginning to always eat and drink!
So Wednesday
came the decision to make the race and on Saturday early morning I was on the
start line.
This race
has much importance on the gps device, as the course is not marked with tape,
so crossings had some dirt lines on the ground and some arrows on the way, just
in the most confusing parts to make the life a bit easier for the riders. Also
there were signs like “It’s also nice to walk” (when it had been quite steep up
for a long time) or at the beginning of some climbs “It’s all descend from now
on until the top” or in the last parts of the climb “We don’t tell anyone that
you cried”. Also colorful bridges and some colorful umbrellas in some sections
of the forest.
My biggest
worry was that my gps would hold up, as my edge1000 is quite old and the
battery is not the freshest. So when they announced the track on Thursday, then
the first km I memorized quite well, as I know so well the area and also as
they were bigger groups, so I didn’t activate the map from the beginning, I did
start the edge from the start, but the map I activated about 20km in the race.
Also I had my small edge130 with me, just in case, it doesn’t have good map
view, but if the other would get empty I had a backup plan. On this little one
I displayed km and high meters. So during the race I didn’t switch any screens
to further save the batteries. To fast-forward, my edge1000 did hold up, about
18km to go it warned me of low battery and in the end had some 6% that would
have lasted for couple of km more, so I did smart not to activate the map since
the beginning.
This year
the course had 142km and by the Garmin 3915 high meters.
I knew my
biggest rival in the race would be Ana, she had also partner to accompany
throughout the race. So with my knowledge of the course I tried not to be left
alone in the draft parts. I have to say, it’s so nice to ride when the mountain
and valley is so familiar, one way or another I had done the course around 90%
of the ways. And as I have a good memory that all played out to be a big bonus.
I could go with nice pace since the beginning, I knew where are the tops and
the rolling parts to calculate my efforts. After 100km is was more of a solo
ride, I still was seeing riders, but all quite a different pace, then the last
30km was really like, I did not see anyone in front and anyone in the back, I
just past one guy with a flat tire. I had no idea how far behind Ana was from
me, and as the last part was quite rolling, I tried to not let the rhythm to
get too low, well it was already lower than normal race pace as it had already
been many hours on the bike, but I continued to put the effort in. Also because
I was not sure how much longer my edge1000 will hold on, so I was in a hurry to
get to the finish.
I am very
content with my performance and I noted down some points that would next time
help me even more!
This race
can be raced individually like I did, then in pairs (both make about 75km) and
in triples (everyone makes about 50km). Once super nice bonus of making it
alone is that you can do all the km, get all the trails and views that the
track maker carefully selected.
Of course
it got hard also, about after 100km in, I could feel my whole body, not only
legs, but everything was giving signals, that a lot of work had already been
done. I had pain strokes in the upper body, then my back ached (also the night
before spent on the sports hall ground didn’t help it, as my home is not in
Agueda anymore), and of course the arms ached. As I am riding also a hardtail I
was a bit more cautious on the downhills, with tired body, the reflections are
not the same and one thing that I didn’t want to have was a mechanical.
I am super
happy with my race, and overall I was 34 solo rider (of more than 200) and
first woman. It was so nice to race “at home” and win! And it was weird not to
be anymore “at home”. The area of Agueda will always be close to me.
Thank you
to all my supporters and cheerers!
No comments:
Post a Comment