Peale enduro nädalavahetust teadsin, et mul oleks vaja natuke trenne kus oma mugavustsoonist välja pean astuma, ehk kui ma tahan enduro karikasarja võita, seega otsustasin sõita kaasa downhilli karikasarja etapi Boticas, mis on veel parem trenn kui võistlus eks?!
Polnud varem seal käinud, väga kaunis piirkond, mägine ja lopsakas loodus, samas mäeotsad paljad, kõrgemal ka merepinnast. Alati on natuke stressirohkem täiesti uuele rajale minna, millest midagi ei oska oodata. Kui laupäeval vihmasajus kohale jõudsin, mõtlesin küll endamisi, et millesse ma ikka ennast segan, et tundsin nagu võõrkeha seal dh sõitjate segus, aga noh, varustus selga ja minek, esimene üles sõit oli kergelt pabistades, õnneks mu tiimikaaslane oli mul abiks, ehk et ta oli juba varahommikust kohal olnud ja esimese laskumise sõitis minule näitamiseks kaasa. Peale esimest laskumist leevenes ka hirm, saan hakkama, rada kõrvalt vaadates on jubedam kui ise sõita. Iga laskumisega sain kindlust juurde, aga samas ka väsimus hakkas kasvama. Pärast lõunal oli kaks kohustuslikku trenni ja peale neid kohe lõpetasin, kuna juba tundsin, et keha ei pea enam vastu.
Pühapäeva hommikul oli veel kergelt uduvihmane, kuid juba ainukesel trenni laskumisel hommikul oli näha, et hakkab kuivama rada, päike tuli välja ja tuul oli tugev. Kvalifikatsioonil jõudis julgus juba nii kaugele, et sain paar hüpet ära tehtud, mis trennis veeresin üle. Finaalis oli juba päris kuiv, tean et paaris kohas võin veel kiirem olla, aga see nõuab natuke rohkem kui kaks päeva sõitu, ja ma olen see kes kindla peale sõidab, alati kindlalt, pole kunagi see et oh koba peale tuli välja, teen täpselt need asjad, mis ma tean et olen suuteline. Tahtsin küll kvalifikatsiooni ajast nii palju ampsata, et oleks alla kolme minuti, aga ei tulnud välja, ja viies koht jäi napilt puutumatuks. Rada ise oli niivõrd järsk, et põhimõtteliselt peale esimesi pedaalipöördeid peale starti enam vändata polnud kuskil, lihtsalt nii palju kui oli julgust ja oskusi rattaga mäest alla lennata. Finaalis oli tuul nii tugev, et paaril hüppel raja ülaosas oli raskusi, et ratas maanduks otse, tuul tahtis ära puhuda.
Video laupäevast ja väike lõik ka minu sõidust.
Olen oma kiiruse "trenniga" rahul ja oli tore Portugalis uut piirkonda avastada. Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!
After the enduro weekend I knew I need some more practice to get out of my confort zone, if I want to win the enduro series, so I decided to participate the downhill cup race in Boticas, what is more better training than a race, right?!
I never had been to Boticas and the area is beautiful, mountains all around and luscious nature, although mountain tops already without trees as it was higher as well. It is always more stressful to go onto a track first time without previous knowledge of it. When I arrived on Saturday morning in the rain, I thought to myself, oh what am I doing here, I felt so out of place in the mix of all these dh riders, but well the protections on and off I went. I was anxious, but at least I had team mate who helped me and talked me through it on the ride up and made the first run down with me to show all stuff. After the first run down I also felt a bit better, tracks are always more scary looking aside than riding. With every run I started to feel more confident, but also the fatigue creeped in. After the compulsory two runs in the Saturday afternoon I was done, my body was on the limit of making mistakes.
Sunday started still with the misty rain, but already on the first and only training run in the morning I could notice the track drying and the sun came out and the wind blew hard. For qualification the courage was already on the point that I could tackle some jumps I had rolled in the practice. Final was already in dry conditions, and I know I could be faster in some sections even more, but not with just two days of riding. I am the one that rides always for sure, no maybe´s, have always been that way, knowing what I am capable in the moment. I sure wanted to lessen the quali time to fit into the 3 minute mark, but I couldnt and also the fifth place was just out of reach. The track itself was steep enough, that after the few pedal strokes in the beginning, it was no pedaling, just letting go of brakes and tackling those obstacles. In the final the wind was so strong that in the upper part I had trouble on couple of jumps to get the bike straight on the ground, it wanted to blow me away.
Video from Saturday and a small bit of my final.
I am happy with my "training" weekend and it was nice to explore more of Portugal. Thank you all for cheering and supporting!
No comments:
Post a Comment