Natuke aega juba möödas, aga kirja pole veel saanud.
Ütleme nii, et esimest korda nautisin e-rattal sõitu. XCO rada oli täpselt selline, et tõusud nii järsud, et ratas aitas ja laskumised piisavalt lühikesed, et ei jõudnud veel ratta raskust tundma hakata.
Stardipäeval, mehaanik veel tegi viimase update ja läksin joonele, ma ikka reeglitest kinni ja enne mootorit sisse ei lülitanud kui 1min stardini, valesti tegin, kuna ratas jäi mõtlema. Stardikiirendus oli vaid enda jõul, nägin vaid teiste selgi ja ise paanikas, et miks ratas ei aita! Peale mingit 100m tuli jõud rattast ka taha ja sain ikka edasi sõita, hetkeks mõtlesin, et äkki ongi kõik. Hakkasin siis viimaselt kohalt teisi taga ajama. Rada oli vihmast hullult muutunud ja libe mis libe. Panin ühe korraliku ülepeakaela ka, õnneks jäin ise terveks, kiiver aitas, prilliraam läks puru. Peale seda oli veel üks ring sõita. Aga vahva päev rattal, tasuks 7. koht. Eks lootus oli rohkemaks, aga tore oli sõita, seega lõpus naeratus näol.
Kaks päeva sain natuke põlvi ravida ja kergemalt võtta ja siis olin tavalise xco stardis. Rada oli palju kuivemaks sõidetud ja vihma ei tulnudki, kuigi oli prognoosis, oleks huvitavam olnud. Endal teadsin, et saab raske olema, kuna polnud esihammakat väiksema vastu vahetada, tõusud olid liiga järsud oma tavalise suuruse kohta ja ka allalastavast sadulast tundsin puudust, kuna olen sellega ära harjunud ja nii saab tehnilisi laskumisi palju parema kontrolliga sõita. Minu varasem allalastav sadulapost on omadega õhtal ja kuna sadulapostide diameetrid erinevad, siis ei saanud ka elektrirattalt ümbertõsta.
Oli väga raske päev, nii kahju. Aga elu läheb edasi ja sain protokolli viimase lõpetanud koha, 55. Kuigi jah eks mul oli katkestamise mõte ka mingil hetkel peas.
No comments:
Post a Comment