Leidsin hea vanasõna möödunud nädal kohta - Jalad tasuvad, mis pää võlgu jätab .
Ehk et lennuki peal olles tuli meelde, et unustasin oma ratta akulaadija koju, aga mis veel hullem, minu akuvahetamiseks võti käib mul akulaadija karbis. Udupea noh, aga samas sõitsin vahepeal vaid tavaliste rataste peal, kus ainuke aku mida pidin laadima olin mina. Teadsin, et laadijat ikka saan laenata tiimikaaslaste käest, aga võti, vot ainuke lootus oli et tagavara, mis aasta alguses tiimikontorisse jäi, on mehaaniku kastides. Meil oli seal päris mitu tagavaravõtit, aga ükski neist ei avanud minu akut.
Oh, vaesed jalad.
Rajad oli head ja samuti väga hästi tehtud e-ratastele, ehk et ka lõikude vahelised osad ei olnud lihtsad, et tavaliste ratastega neid radu läbi ei sõida, põhimõtteliselt olid tõusudeks tavaliste rataste laskumised, ehk järsud, paljude kitsaste kurvidega, kivised. Tehnilised, et ikka keha tegi palju tööd, mis sest et ratas aitas. Ja ka lõikude vahelised osad olid ajalised väga napid, et mingit niisama uitamist ei saanud olla. See tegi mu elu vägagi raskeks, muidu oleksin väga rõõmus olnud, aga kuna ununenud võti tähendas, et pidin ratta akut säästma ja ei saanud mootori maksimum võimsusesel koguaeg sõita, siis oli mul vaja nii palju rohkem tööd teha.
Võistluspäev oli pikk, algas kell 8 hommikul ja lõppes 15. Meil oli kolm ringi, millede vahel saime natuke aega oma boksis olla, selle aja jooksul laadisin ratta akut, mis ei lae just väga kiiresti, treeningutel olin näinud 10minutiga saab laetud 7%.
Meil oli 9 ajapeale lõiku, millest 2 olid tõusud (3 ja 8).
Esimesel ringil 2, teisel 3 ja kolmandal ringil 4 lõiku.
Ütleme nii et tõusul 7.nda lõigu algusesse võitlesin ma endaga tohutult, et mitte starti hiljaks jääda, nii väga tahtsin oma mootorivõisust muuta Turboks, aga teadsin et pean edasi sõitma eMTB võimusesega, kui tahan 8 lõigust kuidagigi üles saada. Aiai ma olin omadega nii läbi, teine ring oli füüsiliselt nii raske olnud (kõik lõikude vahelised osad sõitsin madala mootorivõimsusega, et akut säästa).
Viimasel kahel lõigul oli aku juba alla 15% ja siis ta enam isegi Turbo seadistusel ei anna seda õiget võimsust, ehk et isegi et mul oli akut 8.ndaks lõiguks, ei saanud ma seda õiget võimsust, pidin natuke ka jala seda rasket ratast mäest üles lükkama. Ka 9.nda lõigu alguses oli meil tõusuke.
Kui esimesel ringil, olin veel teise kohaga võrdsed, siis kogu see lisa energia mis mul läks aku säästmisele, ei jätnud mulle võimalust selle koha peale võidelda, võitlesin, et mitte katkestada või kukkuda, kuna väsimus oli tohutu.
Aga ma lõpetasin ja saavutasin kolmanda koha ja see omakorda andsid ka vajalikud punktid, et kindlalt meeskondlikult võidaksime ja esimest korda jagati välja e-rataste maailma parimad ja selle tiitli saime meie Miranda Factory Team!
A good proverb for the Italy race is - When the head does not work, the legs suffer.
I remembered on the airplain, that I had forgotten my battery charger, but what was worse, I had my battery changing key in the box as well. Total failure. As I had only ridden normal bikes, where the only thing I had to charge was myself, so I did not remember it. I knew I could borrow charger from my teammates, but the key, my only hope that the spare I had left in the beginning of the year in the team headquarters, was in the mechanics box. There were quite a few keys, but none of them opened my battery.
Oh poor legs.
The tracks were good and the course was well made for the e-bikes, so that liaisons also were super tecnical and impossible with normal bikes, generally we climbed the normal bikes descends, super steep with tight corners and lots of rocks. Super tecnical so that the body worked a lot to get up on the bike and the times for liaisons were super tight as well, no wondering around. That made my life extra hard, without the key thing I would have been super content, but now when I had to manage saving the battery as much as possible and couldnt go liaisons with the Turbo mode, ooh oh I had to work so much more.
The race day was long, began at 8 in the morning and ended 15. We had 3 loops, in between had some rest time in our paddock, I had this time to recharge a bit my battery, which is not very fast, in trainings I checked 10min charges 7%.
We had 9 stages from which 2 were uphill stages (3 and 8).
On the climb to the 7th stage I was struggling a lot already, I could put Turbo on, but I didnt want to also be late for start, I had to climb with eMTB, because otherwise I would not have nothing for the uphill stage. Wow I was so dead, the second loop had been so physically hard, always climbing liaisons with eMTB.
Stage 8 that was uphill, but as the battery was already so down it does give the same power as Turbo with more than 15%, so it was hard even with battery, I had to walk some part of the 8. Also on the start of the 9th we had a short climb which was ridden less than Turbo mode.
When on the first loop I had been more or less equal with the second lady, then with all the extra energy spent because of the battery thing, I had no chance to fight with her and even needed to fight hard at the end to stay on the third spot and not to quit or fall, because of the exhaustion.
But I finished and managed to get 3rd place, and this also gave precious points for the team classification, we Miranda Factory team are the winners of EWS-E 2020!
No comments:
Post a Comment