Taaskord elektriratta peal! Seekord juba palju kindlamalt, harjutada on veel küll ja küll ja oskan päris hästi ära näha, kus mul puudu, ehk et tean mida harjutada.
Igatahes jõudsime reedel Šveitsi ja laupäeval sõitsime Verbier rattapargis. Ilus ilm, maalilised vaated, super palju radu, mida sõita .
Võistlusel oli selline formaat , et pimesi peale ehk ei mingeid treeninguid ja radade harjutamist. Rattapargis jäi meil laupäeval ette vaid üks 5. lõik, selle ka sõitsime , aga ülejäänud olid hästi ära peidetud , et esmakordsel rattapargi külastusel niisama silma ei jää, radu tohutult ja nädalavahetusel teisigi e-ratta üritusi, ehk park oli linte täis.
Sõidu algul anti meile kaart kätte, sinna olid märgitud punktid kus pidi kiipi registreerima(kui ei märganud või unustasid siis 10sekundit penaltit). Selline natuke orienteerumine oli ka, et linte oli, aga vähe lõikude vahel, et pidid ise tähelepanelik olema ja vahel ka kaarti konsulteerima.
Lõikudel, mis arvesse läksid , olid ka tsoonid kus ei tohtinud jalga maha panna, mõned sellised trikiga tõusunukad(kontroll oli kohal ja iga jala puudutamisel maad 10sekundit penaltit).
Ehk et huvitavamaks tehti asja.
Ka ei olnud stardiaegu lõikudel, et ise tegid oma rütmi, oli vaid maksimum aeg mis kogu distantsi läbimiseks antud.
Läksin omas rütmis , kõik sujus , loomulikult radu teadmata vahel kaugelt linti nähes ei jaga ära kas kurv paremale voi vasakule, kuid ei mingeid suuri apsakaid.
Suurem intsident oli hoopis lõikude vahelisel maal, et jõuda viimasesse, oli selline mõnus rattapargi laskumine, kus palju sujuvat kurvilist hüppelist laskumist. Läksin oma mõnusa kiirusega, lähenesin eessõitvale ratturile (oli neiu kes külastas lihtsalt rattaparki, mitte võistleja ) kuuldes mu lähenemist hakkas ühes kurvis siis teed andma, kuid algajana kukkus kehvasti välja, pidurdas hoo maha ja võttis raja äärde ja siis kui ma hakkasin mööduma kaotas tasakaalu ja kukku minu peale, mul polnud kuhugi põigata, panin korraliku matsu raja kallakust alla, nägu ees maapinnale, hea et kinnine kiiver peas oli. Aiai valus oli, mõtlesin et äkki ninaga midagi, valusa laksu sain, sõitjalt kes minu taga oli sõitnud ja seisma jäänud , uurisin kas verd tuleb, kuna selline tunne oli küll, et midagi hakkab tulema. Õnneks peale kriimude ja muhkude ei tundu midagi olevat, ehk mõned lihased homme annavad rohkem tunda kui peaksid.
Siis jäi veel viimasesse lõiku sõit ja peale seda oligi kõik.
Tulemused olid kuni poodiumini saladus, vaid tiimi managere informeeriti, et olge oma sportlastega kohal.
Hea meel poodiumi üle, kuni viimase lõiguni olin veel teisel kohal, tean mida harjutada, mis seal viimases oli :) Aga veel parem meel, et e-rataste maailmameistrile , kes meil naistes võitis, ei olnud lõikudes liiga suured vahed. Annab motivatsiooni :)
Aitäh sulle blogilugeja :)
Fotod valge särgiga on laupäevased.
Once again on e-bike! This time with much more confidence, there is still lot to practice and get to know, and I’m quite good at seeing where my weak points are, so I know what to focus on.
So we arrived to Switzerland on Friday and on Saturday we rode in Verbier bikepark. Great weather , stunning views, so many tracks to ride on.
The race format was blind riding, so no trainings and practice on tracks. On our ride we only saw one the 5.stage that we then rode. The bikepark is big and many different event running the same
time, so it was all taped almost.
At the start we were given a map, there were marked also orientation points where we had to register our chip(if you didn’t notice or forgot 10seconds penalty for each). It was a bit of orienteering during also, the between stages weren’t well makes , had tapes but had to be alert and sometimes check the map. Stages also had “no feet” sections, some trickier parts up, were every foot down gave 10seconds of penalty.
So it made it more interesting . Also we didn’t have start times, all could go with their rhythm , only maximum time was given.
I went with my own pace, all was good, of course not knowing the tracks sometimes slowed me, as seeing the tape from far can confuse which way is the turn, but no major mistakes.
Big crash was outside the stages, to arrive to the last one, we had one fun flowy jumpy downhill section on bikepark trail. I went with my fast flow having fun, I approached a woman riding bikepark, outside race. She heard me approaching and started to give way but as she slowed down and took to the side and I started to pass she lost her balance and crash towards me. I had nowhere to escape so I crash hard on my face to the slope outside the track. Ouch it hurt! I thought I had damaged my nose, rider behind me had stopped to check if i’m good, I asked if i’m not bleeding, because that’s how I felt like( lucky I had my full face on!) But just scratches and pumps, probably also feeling more sore tomorrow than I should.
Then the last stage and after it , it was done.
The results until the podium were secret, only the team managers were advised to have their riders ready.
I’m happy to be on podium ! Until the last stage I had been on second spot, I know what to practice what it was on the last one ;)
And also good to see that I was not too much losing to the e-bike world champ that won our women’s field.
Gives motivation :)
Thank you blog reader :)
Photos with white shirt are from Saturday.
No comments:
Post a Comment