Ütleme nii, et juuli ei läinud kohe üldse nii nagu plaaninud olin, aga no midagi pole teha, mis läinud see läinud. Nüüd tuleb vaadata edasi hooaja viimasele poolele.
Euroopakate xce andis kinnituse, et see pulsi värk, et mul pulss kohe üles ei lähe on pigem midagi vaimset kui füüsilist, kuna xce sõidus läks kohe hopsti. Kvalifikatsioonis andis tunda, et pole ammu seda ala sõitnud, kuna unustasin paljudes kohtades sprintida, ehk et lihtsalt sõitsin kiiresti, aga seal peab iga meetri eest võitlema. Sain siis koha nii, et 8-finaalis olime neljakesi, paljudes sõitudes oli kolm sõitjat. Kuna ukrainlanna sai hea stardi, kuid hiljem vajus läbi ja blokeeris kenasti mu ära, et ei jäänud seal võimalustki teistele kannale saada, aga vähemalt ukrainlannast sain ikkagi mööda lõpu poole. Kohaks jäi 23.
XCO sõit pühapäeval, pulss nagu ennegi üles ei läinud (ehk jalad hapnikku ei saa kuna veri ei ringle nii kiiresti, ehk et jõudu pole), nii ma siis esimese tõusu otsani seal üksi viimasena sõitsin, ja laskumisele tekkis selline ummik, et jalg maas pidi vahepeal ootama. Lahe oli rahvas raja ääres, ise vigu ei teinud, aga liikusin nii nagu liikusin, paar naist sain ikka kätte ka. Lõpuks protokollis koht 38. Neff tuli sellise hooga, et pidin kolm ringi vähem sõitma. See ei olnud see milleks ma sinna kohale tahtsin minna, aga pole midagi parata, juuli läks omadega nahka.
Kahju, et koondis ikka veel selline tükiline on, ehk et seda innustust, et ühel läheb hästi, siis nakatuvad teisedki, või kui läheb halvasti, siis teiste toetus rohkem tunda, ei ole, kuna lihtsalt koondis ei olegi kõik koos.
Nüüd tagasi Portugalis.
Aitäh kõigile!
No comments:
Post a Comment