Panen need kaks võistlus blogipostitusse kokku, kuna vähem kui ööpäeva jooksul olid nad mõlemad sõidetud.
Müütiline mäkketõus Coimbras korraldati viiendat korda ja see oli mul viiendat korda võita! Laupäeva õhtul peale seitset oli kvalifikatsioon, kust neli parimat läksid edasi finaalidesse, minu aeg oli 1min3sek ja järgmisel neiul oli kaks sekundit aeglasem. See on selline üks minut, kus viimased kakskümmend sekundit lihtsalt tunned kuidas jalad põlevad, aga kuidagi ikka liigud sinna finishi jooneni. Poolfinaalis sõitsin neljanda neiuga koos, pidin korralikult pingutama kuni jäi umbes 20m lõpuni, siis sain natuke rahulikumalt minna, kuna väike vahe oli sees.
Pean mainima, et esimene kord kui ilm oli selline jaheda võitu, tuul oli jahe ja puhus korralikult, et kui seal all ootasime oma finaali jõudsin korralikult lõdiseda. Ja teadsin, et võitmiseks tuleb kõik mängu panna, sain alguses väikse vahe sisse, selline kaks meetrit, aga sellisel tõusul on raske seda tagasi võtta, õnnelikult võitjana finishis. Lõppes see kõik umbes pool kümme õhtul.
Olin õhtusöögi kaasa võtnud ja enne autasustamist juba nosisin, et järgmiseks päevaks valmistuda.
See on selline mäkketõus, et kõik on oodatud, oli ka linnarattal tegija aga jah selliste käikudega sealt üles ei saa ja põhimõtteliselt ta kõndis üles välja. Sõitjaid igast klassist nii noori kui vanu nii suuri kui väikseid, minu jaoks mitte vähem oluline, et korralikud auhinna ümbrikud ja seda naistele ja meestele võrdsetes numbrites.
Samuti sain sõita number 1 all :)
Siis tunnike koju sõitu ja kell kuus järgmine päev üles, et Seia poole sõita.
Pühapäeva hommikul number käes ja kergelt soojaks sõitma, pean mainima, et ootasin et jalad oleksid rasked, kuid olid hoopis kerged.
Stardikoridor on naistel peale meeste eliidi 20 sõitjat, ehk me saame rajale päris ees, meie taga veel mehi eliiti ja kõik need erinevad seeniorite klassid. Esimesed kilomeetrid olid ohtlikud, asfaldil ja alla mäge, vahepeal tuli paar kergemat tõusukest sisse, aga jah seal summas ei tundnud end kindlalt ja kaotasin palju kohti, nägin päris paljude naiste selgi, mõtlesin veel et siin ei taha ma küll olla, kuna kui kitsaks läheb olen hädas. Kuidagi natuke nagu juhuslikult mängis üks ringtee mulle kaardid kätte, olin paremal äärel ja hakati ringteeks pidurdama, et kõik läbi mahuksid, ma hopsti kõnniteele ja sain korraliku hooga ette poole, siis natukese aja pärast oligi käes kruusakale keeramine vasakule, samuti kuidagi juhus mängis kätte, et olin vasakul ja hopsti keerasin hästi järsult kurvi seal segasummasuvilas. Ütleme nii et ma ei näinud nende manöövrite ajal naisi, ehk ma ei teadnud, kus ma olen naistearvestuses. Rada oli kiire ja profiililt nähtu järgi oletasin, et nii on kogu sõit ja oli ka. Isegi pikem tõus, oli selliste laugemate kohtadega, mis tegi tõusu ka kiireks. Muidugi oli ka raskemaid aeglaseid põntse aga üldises plaanis kiire. Seega proovisin alati pundiga minna, mingil hetkel tuli motikas meie punti, midagi mainis, et esimene naine, ja sellest ajast peale oli motikas koguaeg minu lähedal, ehk ma eeldasin et olin esimene, aga ega ma enne finishijoont seda täielikult ei uskunud. Joogipunktides nagu eelminegi maraton, seisma ei jäänud, aga kuna jootjat ei olnud, siis taktika, pudel avata korgiga, sinna neutraaljootjatelt veepudeli sisu sisse, kork peale ja edasi.
Vahepeal jäin üksi ka, sest meeste rada keeras vahepeal väiksele paunale ja meie rajale tulid vaid vanemad seeniorid, siiski minu kandis sõitis paar tükki, aga vahepeal kaotasin nad ära. Mingil hetkel hakkasid esimesed eliidi mehed paunalt tulles meile jälle järgi jõudma. Puntidele ma tuulde ei jõudnud võtta, aga ühel laugemal üles-alla lõigul sain korralikult kannatada ühe mehe tuules, kes oli seal eliidi puntide vahel sõitmas, ma nautisin tõsiselt seda tuules sõitu, kuna kannatama pidin nii üles, laugel, kurvides ja alla sõidul, seal kus ma seeniorite vahel sõidan, seal nad nii tehniliselt ei oska sõita ja ikka saan puhata kurvides ja alla sõidul, aga vot eliidi järgi, seal pidin koguaeg andma, samuti tähendas see täielikult piiripeal sõitu, vahel kaks jooksu libisemises kurvis, ei olnud midagi erilist. Andis suure emotsiooni ja hea enesetunde seal suutes sõita. Ja siis jõudsime uue radade lahknemiseni, kus eliit pani edasi ja mina keerasin ära, kusjuures täpselt jõudsime vanematele seerioritele sabale, ehk et mul kaaslased kuni finishini sõiduks olid olemas, sain korralikult veel punnitada.
Ja motika järgi linna ja käed püsti finishis!
Õnnelik ja rahul oma nädalavahetusega!
Aitäh teile!
Müütiline mäkketõus Coimbras korraldati viiendat korda ja see oli mul viiendat korda võita! Laupäeva õhtul peale seitset oli kvalifikatsioon, kust neli parimat läksid edasi finaalidesse, minu aeg oli 1min3sek ja järgmisel neiul oli kaks sekundit aeglasem. See on selline üks minut, kus viimased kakskümmend sekundit lihtsalt tunned kuidas jalad põlevad, aga kuidagi ikka liigud sinna finishi jooneni. Poolfinaalis sõitsin neljanda neiuga koos, pidin korralikult pingutama kuni jäi umbes 20m lõpuni, siis sain natuke rahulikumalt minna, kuna väike vahe oli sees.
Pean mainima, et esimene kord kui ilm oli selline jaheda võitu, tuul oli jahe ja puhus korralikult, et kui seal all ootasime oma finaali jõudsin korralikult lõdiseda. Ja teadsin, et võitmiseks tuleb kõik mängu panna, sain alguses väikse vahe sisse, selline kaks meetrit, aga sellisel tõusul on raske seda tagasi võtta, õnnelikult võitjana finishis. Lõppes see kõik umbes pool kümme õhtul.
Olin õhtusöögi kaasa võtnud ja enne autasustamist juba nosisin, et järgmiseks päevaks valmistuda.
See on selline mäkketõus, et kõik on oodatud, oli ka linnarattal tegija aga jah selliste käikudega sealt üles ei saa ja põhimõtteliselt ta kõndis üles välja. Sõitjaid igast klassist nii noori kui vanu nii suuri kui väikseid, minu jaoks mitte vähem oluline, et korralikud auhinna ümbrikud ja seda naistele ja meestele võrdsetes numbrites.
Samuti sain sõita number 1 all :)
Siis tunnike koju sõitu ja kell kuus järgmine päev üles, et Seia poole sõita.
Pühapäeva hommikul number käes ja kergelt soojaks sõitma, pean mainima, et ootasin et jalad oleksid rasked, kuid olid hoopis kerged.
Stardikoridor on naistel peale meeste eliidi 20 sõitjat, ehk me saame rajale päris ees, meie taga veel mehi eliiti ja kõik need erinevad seeniorite klassid. Esimesed kilomeetrid olid ohtlikud, asfaldil ja alla mäge, vahepeal tuli paar kergemat tõusukest sisse, aga jah seal summas ei tundnud end kindlalt ja kaotasin palju kohti, nägin päris paljude naiste selgi, mõtlesin veel et siin ei taha ma küll olla, kuna kui kitsaks läheb olen hädas. Kuidagi natuke nagu juhuslikult mängis üks ringtee mulle kaardid kätte, olin paremal äärel ja hakati ringteeks pidurdama, et kõik läbi mahuksid, ma hopsti kõnniteele ja sain korraliku hooga ette poole, siis natukese aja pärast oligi käes kruusakale keeramine vasakule, samuti kuidagi juhus mängis kätte, et olin vasakul ja hopsti keerasin hästi järsult kurvi seal segasummasuvilas. Ütleme nii et ma ei näinud nende manöövrite ajal naisi, ehk ma ei teadnud, kus ma olen naistearvestuses. Rada oli kiire ja profiililt nähtu järgi oletasin, et nii on kogu sõit ja oli ka. Isegi pikem tõus, oli selliste laugemate kohtadega, mis tegi tõusu ka kiireks. Muidugi oli ka raskemaid aeglaseid põntse aga üldises plaanis kiire. Seega proovisin alati pundiga minna, mingil hetkel tuli motikas meie punti, midagi mainis, et esimene naine, ja sellest ajast peale oli motikas koguaeg minu lähedal, ehk ma eeldasin et olin esimene, aga ega ma enne finishijoont seda täielikult ei uskunud. Joogipunktides nagu eelminegi maraton, seisma ei jäänud, aga kuna jootjat ei olnud, siis taktika, pudel avata korgiga, sinna neutraaljootjatelt veepudeli sisu sisse, kork peale ja edasi.
Vahepeal jäin üksi ka, sest meeste rada keeras vahepeal väiksele paunale ja meie rajale tulid vaid vanemad seeniorid, siiski minu kandis sõitis paar tükki, aga vahepeal kaotasin nad ära. Mingil hetkel hakkasid esimesed eliidi mehed paunalt tulles meile jälle järgi jõudma. Puntidele ma tuulde ei jõudnud võtta, aga ühel laugemal üles-alla lõigul sain korralikult kannatada ühe mehe tuules, kes oli seal eliidi puntide vahel sõitmas, ma nautisin tõsiselt seda tuules sõitu, kuna kannatama pidin nii üles, laugel, kurvides ja alla sõidul, seal kus ma seeniorite vahel sõidan, seal nad nii tehniliselt ei oska sõita ja ikka saan puhata kurvides ja alla sõidul, aga vot eliidi järgi, seal pidin koguaeg andma, samuti tähendas see täielikult piiripeal sõitu, vahel kaks jooksu libisemises kurvis, ei olnud midagi erilist. Andis suure emotsiooni ja hea enesetunde seal suutes sõita. Ja siis jõudsime uue radade lahknemiseni, kus eliit pani edasi ja mina keerasin ära, kusjuures täpselt jõudsime vanematele seerioritele sabale, ehk et mul kaaslased kuni finishini sõiduks olid olemas, sain korralikult veel punnitada.
Ja motika järgi linna ja käed püsti finishis!
Õnnelik ja rahul oma nädalavahetusega!
Aitäh teile!
I will make this post of the two races, as
in less than 24h they both were done.
Mythical climb in Coimbra was organized 5th
time and it was my 5th time to win it!
Saturday night after seven was
qualification, from were 4 fastest were into the finals, my time was 1min3sek
and the next woman had 2 seconds more. It is that kind of one minute were at
least the last 20 seconds the legs are burning, but still somehow you manage to
get to the finish line. At the semifinal I rode with the 4th girl, I
had to push hard until maybe 20m until finish, then I could ease down as I got
a bit of a gap.
I had to mention that this was first year
to have quite chilly breeze, and waiting for the finals it was very cold down
there and without any extra clothing, I was shaking heavily. I knew the final
will be all in, I got a little gap in the beginning, like maybe 2m but with this
kind of race it is hard to make up for it and so I was winner of the race at
the end. It all ended like half past nine.
I had brought my dinner with me and as we
waited for the award ceremony, I ate it to prepare for the next day.
It is a climb race were all people are
welcomed, we had one on a city bike as well, but with that kind of gear choice,
he had to walk almost all the way up. There were all sorts of riders, young and
old, small and big, and in my point of view it was a good race with prize money
and men and women equally awarded.
And it was an honor to ride with the number
1 plate! J
Then an hour to arrive home and next day at
six to wake up to travel to Seia.
Sunday morning after getting the number
plate went for a little warm up spin, I expected my legs to be heavy, but no
they were light.
Start box for the women is after the first
20 of men elite, so upfront before a big mass of riders. The first kilometers
were dangerous, on tarmac and down the hill, with some slight up hills in the
mix, but with all that mass it was scary and I lost a good position, I already
saw many of the women’s backs. I was thinking no this is not a place I want to
be when it turns into the dirt roads. One roundabout played a opportunity into
my hands, the bunch started to brake to fit into the roundabout as I was on the
right side, I hopped to the sidewalk and could go with the speed to enter the
bunch a bit further front, then another good opportunity with the left turn
that went into the gravel, I saw it managed to set me to the left and with a
very tight turn I was into the gravel. With all those people there I didn’t know
how many women I had passed or in which position I was. Track was fast and from
the profile I expected it to be all the way, even the longest climb had flatter
fast sections, so it didn’t feel that hard. Of course there were suffering but
overall it was fast. So I always tried to be in a bunch, some parts I was alone
as well. As with the separation of the tracks (women with elder senior riders
made shorter than the elite) sometimes it was very lonely on the track. At some
point the moto started to be around me, mentioned something about being the
first women, well I truly believed it only when I arrived to the finish
straight. I really enjoyed one section at the race where one elite rider who
had made an extra loop compared to our track caught me and it was fast up and
down section. I jumped into the wheel and got to give my all on all the
sections, not just up and on the flats, but also on the corners and downhills,
compared to the normal position where I am not with the seniors they are not
that technical and I still get to rest on corners and downhills, but here I had
to be on top of my game all the time and I loved it, drifting with both wheels
at some points was nothing special, it was just that limit point where I had to
ride, I really enjoyed! Then the track had another separation point with the
men and women and he continued in front and I turned left, exactly before we
had caught up with two older seniors who now turned left as well. I had their
company to the finish, some good suffering on the climbs and finishing after
the moto with my hand up in the air!
I am happy and content with the weekend of
racing!
Thank you!
No comments:
Post a Comment