Eile toimus siis viimane xco karikasarja etapp, nagu eelminegi aasta Avis linnas, Alentejo piirkonnas. Oli veel palavam, varjus temperatuur küündis 35-36 kraadini päeva peale.
Laupäeval hommik ei hakanud just nii nagu võiks, tiim, kes Maiast tuleb jäi hiljaks ja päris palju, olin pahane, kuna seda juhtub juba nii palju kordi ja kuna oli oodata kuuma ilma, tähendas, et jääme trenniga rajal veel kuumemasse aega. Jõudsime kohale, ma olin pea 5 minutiga valmis ja rattal. Läksin rada läbi sõitma, rada oli täpselt sama, mis eelmine aasta, ehk võib olla veel kuivem, kui see võimalik on, täpselt enne esimese ringi lõppu hüüti, et oi nüüd peab rajalt ära tulema, kuna amatööride võistlus hakkab, no siis olin ma veel pahasem, et tiim hiljaks hommikul jäi. Tavapärase kahe ringi asemel sain peaaegu ühe tehtud, rajale tohtis minna alles kahe tunni pärast taas. Ma kriipsutasin selle võimaluse maha, kuna tundsin, et end küpsetada ei taha, eriti kui rada pole üldse muudetud, ehk midagi erilist polnud vaadata, ehk olin mures, et võisluseelse päeva pingutust oli vähe. Kuna tiimikaaslased ei jõudnud isegi tervet ringi teha, siis nemad läksid rajale ka peale seda pausi. Veel mis mind hämmastas oli minu sadul, mis millegipärast ei töötanud, ehk ei läinud alla, võtsin kaks korda lahti, vaatasin trossi üle, kõik nagu peaks toimima, aga mingi imeliku põhjuse pärast ei töötanud, reedeses trennis oli veel kõik hästi. Rajal ka päris mitu järsku laskumist, kus oleks hea kasutada, kui juba peal on. Õnneks see probleem lahenes, kui olime hotelli jõudnud, lihtsalt proovisin, et äkki töötab ja töötas! Ka pühapäeval oli kõik nagu peab.
Pühapäeval läksime hotellist kõik koos, ehk et kell kuus oli äratus ja võistluspaigas enne 8, kuna meie kadettidel oli kell 9 start. Hommik oli mõnus, natuke värsket õhku. Istusin telgi varjus, sõin oma hommikusööki. Kui hakkasin sooja minema tegema, siis juba oli tunda päikse tugevat soojust, varjus veel ei olnud hullu. Mul ei olnud just see kõige parem tunne, kuid midagi halvasti ka ei olnud. Teadsin, mida tahan teha, mul ei olnud koht mõttes, vaid tahtsin hoida koguaeg watte pedaalides, et ei oleks ühtegi kohta, kus hiljem saaks öelda, et näe seal natuke andsin alla (seda paljugi motivatsioonist mis olid maailma esinaised andnud, nende võistlust mmil vaadates). Läksin kombega, et kastmisvesi jääks kauemaks nahka jahutama, ka prillid andsin esimesel ringil ära, et nägu rohkem liikuvat õhku tunneks. Tegin kõik väga kalkuleeritult, olin koguaeg momendis, jõin, sõin nagu plaanis ja ka watte hoidsin pedaalides, laskumisi ja tehnilisi kohti võtsin oma sujuvusega, kuid mitte liiga riskivalt, kuna kivid seal Avisis on teravad ja purustasid seal nii mõnedki kummid.
Stardist ei saanud just kõige paremini minema, aga teised said veel kehvemini ja leidsin end esimeses kurvis esimesena, mõned sajad meetrid stardiringist, siis läks Joana mööda, hoidsin tal sabas, palju singlit, kus see ongi ainuke võimalus, tundsin, et tehnilistes kohtades, ehk läheksin natuke kiiremini, kui jõudsime Avis ringi tõusuni, tõuse oli teisigi, aga see on see mis eristab seda ringi, väga järsk, meie jaoks pea 3 minutiline tõus, eelmine aasta jäin just siin Joanast maha, sel aastal tema tagakummis tõusu alustades tuli see meelde, kuid jäin endale kindlaks, koguaeg ühtlane rütm, wattid pedaalides ja kuigi paar meetrit tõusu keskel oli meil vahet, siis tõusu lõpus olime koos nagu sukk ja saabas. Andsin oma prillid ära meie tiimi abilisele sealses joogipunktis, seal oli võimalust mööda minna ja kuna hakkas laskumine, tegin spurdi, et saaksin omas tempos minna ja et ka nii palju tolmu silma ei satuks. Sealt peale hakkas kergelt vahe tulema, teisel ringil olime peaaegu koos, nii mõned kümme sekundit ehk, kuid ma proovisin koguaeg oma sõidule mõelda, ei mingeid rahmeldamise vigu, ühtlane tugev tempo, eks ma kurvides ikka vaatasin, et kus tema on, aga proovisin sellest mitte lähtuda. Viimasele ringile läksin juba paraja vahega ja nii see võit tuligi!
Kokkuvõttes mul mingeid võimalusi ei olnud, kuna viiest etapist sain sõita vaid kolme (üks langes kokku mu treenerikoolitusega Sveitsis ja teine Euroopakatega), kuid saldo sain ikka positiivse, kaks võitu ja üks teine koht, mis oli väga konkurentsis esimesega.
Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!
Laupäeval hommik ei hakanud just nii nagu võiks, tiim, kes Maiast tuleb jäi hiljaks ja päris palju, olin pahane, kuna seda juhtub juba nii palju kordi ja kuna oli oodata kuuma ilma, tähendas, et jääme trenniga rajal veel kuumemasse aega. Jõudsime kohale, ma olin pea 5 minutiga valmis ja rattal. Läksin rada läbi sõitma, rada oli täpselt sama, mis eelmine aasta, ehk võib olla veel kuivem, kui see võimalik on, täpselt enne esimese ringi lõppu hüüti, et oi nüüd peab rajalt ära tulema, kuna amatööride võistlus hakkab, no siis olin ma veel pahasem, et tiim hiljaks hommikul jäi. Tavapärase kahe ringi asemel sain peaaegu ühe tehtud, rajale tohtis minna alles kahe tunni pärast taas. Ma kriipsutasin selle võimaluse maha, kuna tundsin, et end küpsetada ei taha, eriti kui rada pole üldse muudetud, ehk midagi erilist polnud vaadata, ehk olin mures, et võisluseelse päeva pingutust oli vähe. Kuna tiimikaaslased ei jõudnud isegi tervet ringi teha, siis nemad läksid rajale ka peale seda pausi. Veel mis mind hämmastas oli minu sadul, mis millegipärast ei töötanud, ehk ei läinud alla, võtsin kaks korda lahti, vaatasin trossi üle, kõik nagu peaks toimima, aga mingi imeliku põhjuse pärast ei töötanud, reedeses trennis oli veel kõik hästi. Rajal ka päris mitu järsku laskumist, kus oleks hea kasutada, kui juba peal on. Õnneks see probleem lahenes, kui olime hotelli jõudnud, lihtsalt proovisin, et äkki töötab ja töötas! Ka pühapäeval oli kõik nagu peab.
Pühapäeval läksime hotellist kõik koos, ehk et kell kuus oli äratus ja võistluspaigas enne 8, kuna meie kadettidel oli kell 9 start. Hommik oli mõnus, natuke värsket õhku. Istusin telgi varjus, sõin oma hommikusööki. Kui hakkasin sooja minema tegema, siis juba oli tunda päikse tugevat soojust, varjus veel ei olnud hullu. Mul ei olnud just see kõige parem tunne, kuid midagi halvasti ka ei olnud. Teadsin, mida tahan teha, mul ei olnud koht mõttes, vaid tahtsin hoida koguaeg watte pedaalides, et ei oleks ühtegi kohta, kus hiljem saaks öelda, et näe seal natuke andsin alla (seda paljugi motivatsioonist mis olid maailma esinaised andnud, nende võistlust mmil vaadates). Läksin kombega, et kastmisvesi jääks kauemaks nahka jahutama, ka prillid andsin esimesel ringil ära, et nägu rohkem liikuvat õhku tunneks. Tegin kõik väga kalkuleeritult, olin koguaeg momendis, jõin, sõin nagu plaanis ja ka watte hoidsin pedaalides, laskumisi ja tehnilisi kohti võtsin oma sujuvusega, kuid mitte liiga riskivalt, kuna kivid seal Avisis on teravad ja purustasid seal nii mõnedki kummid.
Stardist ei saanud just kõige paremini minema, aga teised said veel kehvemini ja leidsin end esimeses kurvis esimesena, mõned sajad meetrid stardiringist, siis läks Joana mööda, hoidsin tal sabas, palju singlit, kus see ongi ainuke võimalus, tundsin, et tehnilistes kohtades, ehk läheksin natuke kiiremini, kui jõudsime Avis ringi tõusuni, tõuse oli teisigi, aga see on see mis eristab seda ringi, väga järsk, meie jaoks pea 3 minutiline tõus, eelmine aasta jäin just siin Joanast maha, sel aastal tema tagakummis tõusu alustades tuli see meelde, kuid jäin endale kindlaks, koguaeg ühtlane rütm, wattid pedaalides ja kuigi paar meetrit tõusu keskel oli meil vahet, siis tõusu lõpus olime koos nagu sukk ja saabas. Andsin oma prillid ära meie tiimi abilisele sealses joogipunktis, seal oli võimalust mööda minna ja kuna hakkas laskumine, tegin spurdi, et saaksin omas tempos minna ja et ka nii palju tolmu silma ei satuks. Sealt peale hakkas kergelt vahe tulema, teisel ringil olime peaaegu koos, nii mõned kümme sekundit ehk, kuid ma proovisin koguaeg oma sõidule mõelda, ei mingeid rahmeldamise vigu, ühtlane tugev tempo, eks ma kurvides ikka vaatasin, et kus tema on, aga proovisin sellest mitte lähtuda. Viimasele ringile läksin juba paraja vahega ja nii see võit tuligi!
Kokkuvõttes mul mingeid võimalusi ei olnud, kuna viiest etapist sain sõita vaid kolme (üks langes kokku mu treenerikoolitusega Sveitsis ja teine Euroopakatega), kuid saldo sain ikka positiivse, kaks võitu ja üks teine koht, mis oli väga konkurentsis esimesega.
Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!
So yesterday took place the last Portugal
Cup event in XCO, like last year in Avis, Alentejo area. It was even hotter,
the temperature reached 35-36 afternoon time.
Saturday morning didn’t quite begin as it
could have, my team that starts from Maia was late and quite a lot, I was quite
disturbed as this has happened way too many times now and as it was expected a
hot day, it meant that the track training was left for even hotter time.
We arrived and with 5 minutes I was ready
and on my bike. I went to check the course, it was the same as last year, maybe
even drier, if that is even possible, just before I could finish my first lap,
I was called off, an amateur race was about to begin, oh then I was even more
angrier that my team had been late in the morning. So the normal two laps on
the course meant this time almost one, as it was allowed to go on the course
only after two hours. I was not willing to go after and get so much heat, and
as the track hadn’t been changed, it didn’t seem worth it, I was a bit worried
about the intensity that I didn’t get on prerace day. As my teammates didn’t even
get to make whole lap, they went on the course later. And I had a buzzling time
with my dropper post, it didn’t work, I took it apart two times to check cables
and all seemed fine, but it didn’t go down, and it had worked fine on Friday.
And the track had few descends where dropper post is good help if I already
have it. Luckily this mystery solved somehow, when we arrived to hotel and I
put away my bike, I just tried if it maybe work now, and it did! Also Sunday
everything was working great.
On Sunday we went all together from the
hotel, that meant waking up at 6 and before 8 at the race place, as our
cadettes had race at 9. The morning was nice with cool air. I sat under our
tent and ate breakfast. When I went off to make the warm up, then the sun was
already hitting hard, at shade it wasn’t yet that bad. I didn’t feel that
great, but also nothing was really wrong. I knew what I wanted to do, I wasn’t thinking
about the result, but the way I wanted to ride. That I would always have power
on the pedals, that I would not have a single spot in the race that later I
could say oh there I was a bit distrackted (I got quite a lot of motication
looking at the top women riding at the worlds). I went with the skinsuit, so
that the water I poured on me could stay longer to cool me down and I gave away
the glasses on the first lap to have more air coming to the face. I did all
very planned, I was always in the moment, drank, ate as planned, always holding
watts in the pedals, descends and technical parts with my flow but not risking
too heavily, as in Avis the rocks are sharp and quite many had flat tires.
I didn’t get too good off the startline,
but somehow I ended up first in the first corner, few hundred meter of start
loop and Joana passed me, I stayed on her wheel, also lots of single tracks , I
felt I was a bit faster in technical sections, when we arrived to the climb of
Avis (this is the one thing that stands out in that track, steep climb for us
women almost 3 minutes steady steep), I got a flashback to last year, that was
when I lost her wheel, but I stayed focused, I went always constant with watts
in pedals, we had some few meters apart in the middle of climb, but at the end
of it I was firmly on her wheel. I gave away my glassed at the feedzone to my
team and a bit later I had the chance to sprint and get pass Joana, to go first
in the downhill and have less dust to my eyes. From then on I got some few
meters, on second lap we almost rode together, she was always there in about 10
seconds, but I focused on my ride, not to make mistakes and execute my plan, of
course I checked on some switchbacks where she is ,but didn’t focus on that.
Going to the last lap I already had some good gap and in the end I won!
Overall classification I didn’t have any
chances as I had missed two races (one for the coach program in Switzerland and
one for Europeans in downhill), but the balance was positive, from the three I
won two and third was second place very close to the first.
Thank you all my supporters and cheerers!
16.sept ikka / 16th September
No comments:
Post a Comment