Võistlus oli kalendris, kuna eelmine aasta tuli võiduga kaasa tasuta osalus. Peale kerget puhkust peale eestikaid kodumaal, olin taaskord Portugalis ja teadsin, et lähen vaid treenima ja toredat nädalavahetust rattal veetma, kuid kui nädala alguses nägin ilmateadet, hakkasin muretsema ja ilmateade ei muutunud, lubati suurt kuumalainet, mis ka tuli!
Reede hommikul veel kahevahel olles, kas ikka minna, otsustasin, et proovin, samuti kuna võistlus paarisvõistkondadele, siis natuke oli ka valik mitte minna raskem, ehk hommikul tundus kergem minna.
Teadsin, et ei talu väga kuumust ja ei tohi mingil juhul ülekuumeneda, seega kontrollisin alati pulssi ja anaeroobsesse ei lubanud end minna, toitlustuspunktides alati peatused ja ka allikakaevude juures, mis suuresti päästsid mind ja paljusid teisi, kuna toitlustuspunktides ei olnud alati külma vett, aga soe vesi kehatemperatuuri alla ei vii. Väga raske oli, ühel tõusul oli päästjaks sealne bassein, mis muidu mõeldud tule kustutamiseks, sinna läksin üleni sisse kogu varustuses.
Õnneks oli ööbimiskoha juures meil jõgi, milles end õhtul jahutada sain. Kehva oli ööbimiskohaga, suur saal läks päeva jooksul nii kuumaks ja vaid kella 3 paiku ööseks jahtus piisavalt et magada sai. Kehal oli raske seega ka öötundidel.
Laupäeval sama, hommikul vaagisin valikut, et kas mitte minna. Läksin, kuna päev lubas tulla lühem, samas oli palavust ikka palju, täpselt sama meetod, mitte kordagi pingutust punasesse ja alati allikates/jões suplemist ja peatusi toitlustuspunktides.
Öö möödus samamoodi vaevaliselt.
Pühapäev möödus samamoodi kui eelmised päevad. Lõpuks hakkas mind väga vaevama ka põlv, mis pikkadest tundidest rattal teravalt valu andis, viimased kilomeetrid läksid vaid meetreid lugedes.
Seega plaan, nädalavahetust rattal nautida väga täppi ei läinud, vähemalt trenni sai tehtud ja ehk tervist mitte suuresti kahjustamata.
Õnneks ei tabanud meid ükski mehaaniline tõrge, kuna ainuüksi mõte, et oleks pidanud kuskil keset mäge ilma joogipunktita seima ja midagi parandama, võtab kõhedaks, selle kuumusega ka varjus ei ole hea olla.
Ja läks nii, et olime esimene paar segavõiskondadest, mida ma üldse taga ei ajanud, aga asjalood läksid nii nagu läksid ja ka seekord saime rohelised särgid lõpus selga.
Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!
Aitäh Filipe!
Reede hommikul veel kahevahel olles, kas ikka minna, otsustasin, et proovin, samuti kuna võistlus paarisvõistkondadele, siis natuke oli ka valik mitte minna raskem, ehk hommikul tundus kergem minna.
Teadsin, et ei talu väga kuumust ja ei tohi mingil juhul ülekuumeneda, seega kontrollisin alati pulssi ja anaeroobsesse ei lubanud end minna, toitlustuspunktides alati peatused ja ka allikakaevude juures, mis suuresti päästsid mind ja paljusid teisi, kuna toitlustuspunktides ei olnud alati külma vett, aga soe vesi kehatemperatuuri alla ei vii. Väga raske oli, ühel tõusul oli päästjaks sealne bassein, mis muidu mõeldud tule kustutamiseks, sinna läksin üleni sisse kogu varustuses.
Õnneks oli ööbimiskoha juures meil jõgi, milles end õhtul jahutada sain. Kehva oli ööbimiskohaga, suur saal läks päeva jooksul nii kuumaks ja vaid kella 3 paiku ööseks jahtus piisavalt et magada sai. Kehal oli raske seega ka öötundidel.
Laupäeval sama, hommikul vaagisin valikut, et kas mitte minna. Läksin, kuna päev lubas tulla lühem, samas oli palavust ikka palju, täpselt sama meetod, mitte kordagi pingutust punasesse ja alati allikates/jões suplemist ja peatusi toitlustuspunktides.
Öö möödus samamoodi vaevaliselt.
Pühapäev möödus samamoodi kui eelmised päevad. Lõpuks hakkas mind väga vaevama ka põlv, mis pikkadest tundidest rattal teravalt valu andis, viimased kilomeetrid läksid vaid meetreid lugedes.
Seega plaan, nädalavahetust rattal nautida väga täppi ei läinud, vähemalt trenni sai tehtud ja ehk tervist mitte suuresti kahjustamata.
Õnneks ei tabanud meid ükski mehaaniline tõrge, kuna ainuüksi mõte, et oleks pidanud kuskil keset mäge ilma joogipunktita seima ja midagi parandama, võtab kõhedaks, selle kuumusega ka varjus ei ole hea olla.
Ja läks nii, et olime esimene paar segavõiskondadest, mida ma üldse taga ei ajanud, aga asjalood läksid nii nagu läksid ja ka seekord saime rohelised särgid lõpus selga.
Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele!
Aitäh Filipe!
Graafikud temperatuuri, tõusumeetrite ja pulsiga. (teine päev oli kahes failis)
Graphs with temperature, elevation and heart rate. (second day was in two files)
Race was in the calendar as with last
year´s win, we had free entrance to the race. After small vacation in Estonia, I
was back in Portugal and I knew I just will go and have good training and fun
rides in the race weekend. But as the weekend got closer, the weather
predictions were bad, a heatwave was coming and it came!
On Friday morning I was in between, to go
or no, I decided to try, as it was also a race for double teams, it was harder
to make a decision not to go, I took the easier decision at the time.
I knew I cannot tolerate much heat, so I couldn’t
risk with overheating, I always controlled my pulse and never went anaerobic,
always stops at the feed zones and fountains, which pretty much saved me and
lots of others, as the feed zones not always had cool water, and warm water
does not lower the body temperature. It was very hard, on one of the climbs one
pool, that is used for forest fires, saved me, I went in with all my shoes and
clothes.
Luckily our sleeping place was close to the
river, where both nights I cooled. The room for sleeping was not good, the hall
heated up during the afternoon and only about 3 o clock at night it was cool
enough to sleep. So also the nights were hard on the body.
On Saturday morning I was again with the
thought of not going. But I went, as the day promised to be a bit shorter, but
it was still very hot, made the same, never going too fast and always
refreshing in fountains/river and stops at the feed zones.
The night went by as the previous, hard on
the body.
Sunday went by as the previous days. By the
end also had some knee pain, from having so many hours on the bike, so the last
kilometers I literally was counting the meters.
So the plan to enjoy rides on the bike did
not happen, but at least got the training and hopefully not damaging my health
by it.
More of luck was that we did not have any
mechanicals. Only the thought of having to stop at the middle of mountain to
fix something is terrifying, with this heat even to be in shade is horrible.
And it went that way that we won the mixed
team category, I never had in mind to win, but the things went that way, so
once again we wore the green jerseys at the end.
Thank you for supporting and cheering!
Thank you Filipe!
No comments:
Post a Comment