Proovin siis alustada algusest, reedel jõudsin Tuhamäele, nädal varem olin juba xco rajaga tutvumas käinud, reedel siis otsustasin tutvuda dh radadega, kuna ametlikult lindistatud said rajad alles laupäeva hommikul, siis päris täpselt ei näinud radu, kuid enam-vähem küll. Rajad nagu Eesti kohta ikka lühikesed, kuid elemente, mis südame kiiremini põksuma panid oli mõlemal rajal, nimelt kavas kaks rada, mille ajad läksid liitmisele.
Laupäeval käisin veel xco rajal, rõske ja palav ilm, rada tore nii üles kui alla.
Mulle meeldis see vibe mida dh kogu sellele üritusele juurde andis. Ma tundsin end rõõmsamana ja mitte nii stressis võistluste pärast, kuigi tegin täpselt nii nagu minu plaan ette nägi. Laupäeva pärastlõuna oli puhkeaeg, kuigi kerge ahvatlus oli dh radasid sõita ja proovida nii öelda võistluskiirust.
Pühapäeval xco rajal, oli hea päev, aga sellist päris särtsu sees ei olnud, rääkisin endaga sõidu käigus palju, kuid seda oodatud väga hea mineku käiku ei leidnud. Samas ikka palju parema tunde ja jõuga kui eelmine aasta ja kohake ka kõrgemal, ehk neljas.
Aga loomulikult, kuna olen nii palju xco tiitleid võitnud, siis vähema peale ma ei läinud. Samas ülihea meel, et meil väga tugevaid naisi juba maastikul jagub.
Peale finishit käis väike emotsioonide karusell, kuna sain teada, et dh-s ei ole eestlannadest peale minu kedagi stardis ja arvasin et peab kolm olema, et medalid jagatakse, siis lootsin, et mulle tullakse vastu, mitte lootsin vaid tõesti uskusin, et kui ma nii palju proovin teiste heaks teha, siis ka minu heaks tehakse. Kuna mulle (olles see aasta päris palju dh võistlusi just enda algatuslikult teinud) oli tiitli saamine oluline ja ka särgi, et saaks neid kauneid värve järgmine aasta ka mujal maailmas näidata. Kurvastasin pisarateni, kuna kurnatus xco võistlusest andis ka tunda, kuid siis küsiti üle kohtunikelt, siis reeglid nägid ette, et tiitel antakse välja, kui on sõitja(d). Samas teadsin, et kellelgilt ei palunud midagi konte murdvat teha (xco rajal leidus palju raskemaid kohti, kust sõideti ja õhulende tehti), sest dh rajad olid sõidetavad ka rahulikult, mööda maad, ilma õhku tõusmata, näiteks Euroopakate rajale ei oleks julgenud kedagi paluda sõita, seal juba peab ise tahtma, keegi ilma hea rattavalitsuseta seal juba alla ei sõida.
Läksin pessu, vahetasin lükrad dh varustuse vastu ja läksin korra vaatama dh radu jala (treeningud olid juba lõppenud). Esimesel rajal oli üks hüpe, mida polnud treeningul reedel proovinud, kuid teadsin et olen võimeline tegema ja teisel rajal viimane hüpe oli samuti selline, mida polnud proovinud, muu oli läbi sõidetud, mitte just täie hooga, aga siiski.
DH sõitsin ma oma enduro rattaga.
Esimesele rajale läksin päris esimesena peale, tundsin, et mõnes kohas vajutasin pidurit rohkem kui vaja oleks olnud, kuna treeninguid ei olnud sõitnud, kuid hüpped tegin ära ja väikse vingerduse suutsin ka ära kontrollida. Et paari treeningsõiduga oleks kindlasti suutnud ka paar sekundit vähemaks finaalis lihvida.
Teisele rajale minnes oli kindel plaan, teha mõlemad hüpped, mis rajal olid, viimane finishi hüpe ei olnud kergete killast, kuna seal natuke liiga lühikese maandumise korral võivad tagajärjed karmid olla. Tuli kenasti välja, hüppekick oli natuke ootamatu viskega ja kiiver käis vastu lenksu, kuid see mu maandumist ei seganud ja olin õnnelikult finishis!
Aitäh kõigile, kes kaasa elasid ja toetavad, isegi kui olin ainuke eestlanna, kes sealt alla tuli, siis kindlalt tiitlit väärt, selles ma ei kahtle. Kindlasti ei kahtle ka keegi, kes seal kohal oli. Kõik, kes julgevad kahelda, on lihsalt väikse maailmavaatega.
Ja loodan väga, et väike algus tehtud ka sirguvatele meistritele, süstida julgust, et kõik on võimalik kui tahta ja julgeda proovida. Minu esimene rattatreener oli ka raja ääres ja leidis kinnitust, et nüüd on ta silmad kõike näinud, ehk et minu sõiduvaprus ja tehnika noorena ei oleks kuidagi ennustanud, et naisena sõidan dh ja teen hüppeid, mida paljud mehedki ei julge ette võtta.
Ehk siit kinnitus, et ei ole ma sündinud mingi erilise andega, vaid kõik on töö ja tahtega tulnud ;)
Eile peale päeva sõpradega, tehes kõike muud kui rattasõitu, sõitsin tagasi koju ja mõtlesin selle peale, miks tekitas see nädalavahetus selliseid tundeid. Kõigi nende aastate jooksul kui ma xco sõidan, ei ole seda tunnet olnud, siis kui ma võitsin tiitleid iga aasta xco peal, siiski ma ei tundnud kunagi sellist tunnustust ja respekti (ehk vaid paar inimest, kes tõesti uskusid minusse), ma arvan, et see on ikkagi nii kinni selles, et rattasport on nii meestekeskne, isegi kui naistest parim ja tugev sõit, siis seda tõelist respekti, et teen mida teen hästi ei olnud, ehk nüüd aastatega hakkab muutuma, kuid downhillis on see natuke teisiti, naistel võib ka "mune" olla ja see tekitab teistsuguse vaatevinkli. Ehk sellepärast olen ka kindlalt pidama jäänud oma Portugali kodusse, kus sealsed sõitjad on peamised dh omad ja suhtumine ja tunnustus teistsugune. Seda suhtumist ja tunnustust täpselt kogesin ka siin meie dh kogukonnas. Samuti seob meid teadmine seal mäe otsas (selle väikse või mujal suure), et see on riskiga ala ja ei pruugi alati just ühes tükis alla jõuda, on vaja omada head närvi, oskust, jõudu ja tahet seda ala sõita.
Seega kuigi loomulikult tahtsin ma topelt kulla nädalavahetust teha, siis olen õnnelik, et minu sisse sammutud radadest on oma rajad leidnud ka paljud teised naised ja ehk juhtub sama ka dh alal :) Igatahes tervitan ma kõiki, kes tahavad ja julgevad teha otsuseid, mis lähtuvad just eelkõige enda tahtest.
DH vennad you rock! :D
Laupäeval käisin veel xco rajal, rõske ja palav ilm, rada tore nii üles kui alla.
Mulle meeldis see vibe mida dh kogu sellele üritusele juurde andis. Ma tundsin end rõõmsamana ja mitte nii stressis võistluste pärast, kuigi tegin täpselt nii nagu minu plaan ette nägi. Laupäeva pärastlõuna oli puhkeaeg, kuigi kerge ahvatlus oli dh radasid sõita ja proovida nii öelda võistluskiirust.
Pühapäeval xco rajal, oli hea päev, aga sellist päris särtsu sees ei olnud, rääkisin endaga sõidu käigus palju, kuid seda oodatud väga hea mineku käiku ei leidnud. Samas ikka palju parema tunde ja jõuga kui eelmine aasta ja kohake ka kõrgemal, ehk neljas.
Aga loomulikult, kuna olen nii palju xco tiitleid võitnud, siis vähema peale ma ei läinud. Samas ülihea meel, et meil väga tugevaid naisi juba maastikul jagub.
Peale finishit käis väike emotsioonide karusell, kuna sain teada, et dh-s ei ole eestlannadest peale minu kedagi stardis ja arvasin et peab kolm olema, et medalid jagatakse, siis lootsin, et mulle tullakse vastu, mitte lootsin vaid tõesti uskusin, et kui ma nii palju proovin teiste heaks teha, siis ka minu heaks tehakse. Kuna mulle (olles see aasta päris palju dh võistlusi just enda algatuslikult teinud) oli tiitli saamine oluline ja ka särgi, et saaks neid kauneid värve järgmine aasta ka mujal maailmas näidata. Kurvastasin pisarateni, kuna kurnatus xco võistlusest andis ka tunda, kuid siis küsiti üle kohtunikelt, siis reeglid nägid ette, et tiitel antakse välja, kui on sõitja(d). Samas teadsin, et kellelgilt ei palunud midagi konte murdvat teha (xco rajal leidus palju raskemaid kohti, kust sõideti ja õhulende tehti), sest dh rajad olid sõidetavad ka rahulikult, mööda maad, ilma õhku tõusmata, näiteks Euroopakate rajale ei oleks julgenud kedagi paluda sõita, seal juba peab ise tahtma, keegi ilma hea rattavalitsuseta seal juba alla ei sõida.
Läksin pessu, vahetasin lükrad dh varustuse vastu ja läksin korra vaatama dh radu jala (treeningud olid juba lõppenud). Esimesel rajal oli üks hüpe, mida polnud treeningul reedel proovinud, kuid teadsin et olen võimeline tegema ja teisel rajal viimane hüpe oli samuti selline, mida polnud proovinud, muu oli läbi sõidetud, mitte just täie hooga, aga siiski.
DH sõitsin ma oma enduro rattaga.
Esimesele rajale läksin päris esimesena peale, tundsin, et mõnes kohas vajutasin pidurit rohkem kui vaja oleks olnud, kuna treeninguid ei olnud sõitnud, kuid hüpped tegin ära ja väikse vingerduse suutsin ka ära kontrollida. Et paari treeningsõiduga oleks kindlasti suutnud ka paar sekundit vähemaks finaalis lihvida.
Teisele rajale minnes oli kindel plaan, teha mõlemad hüpped, mis rajal olid, viimane finishi hüpe ei olnud kergete killast, kuna seal natuke liiga lühikese maandumise korral võivad tagajärjed karmid olla. Tuli kenasti välja, hüppekick oli natuke ootamatu viskega ja kiiver käis vastu lenksu, kuid see mu maandumist ei seganud ja olin õnnelikult finishis!
Aitäh kõigile, kes kaasa elasid ja toetavad, isegi kui olin ainuke eestlanna, kes sealt alla tuli, siis kindlalt tiitlit väärt, selles ma ei kahtle. Kindlasti ei kahtle ka keegi, kes seal kohal oli. Kõik, kes julgevad kahelda, on lihsalt väikse maailmavaatega.
Ja loodan väga, et väike algus tehtud ka sirguvatele meistritele, süstida julgust, et kõik on võimalik kui tahta ja julgeda proovida. Minu esimene rattatreener oli ka raja ääres ja leidis kinnitust, et nüüd on ta silmad kõike näinud, ehk et minu sõiduvaprus ja tehnika noorena ei oleks kuidagi ennustanud, et naisena sõidan dh ja teen hüppeid, mida paljud mehedki ei julge ette võtta.
Ehk siit kinnitus, et ei ole ma sündinud mingi erilise andega, vaid kõik on töö ja tahtega tulnud ;)
Eile peale päeva sõpradega, tehes kõike muud kui rattasõitu, sõitsin tagasi koju ja mõtlesin selle peale, miks tekitas see nädalavahetus selliseid tundeid. Kõigi nende aastate jooksul kui ma xco sõidan, ei ole seda tunnet olnud, siis kui ma võitsin tiitleid iga aasta xco peal, siiski ma ei tundnud kunagi sellist tunnustust ja respekti (ehk vaid paar inimest, kes tõesti uskusid minusse), ma arvan, et see on ikkagi nii kinni selles, et rattasport on nii meestekeskne, isegi kui naistest parim ja tugev sõit, siis seda tõelist respekti, et teen mida teen hästi ei olnud, ehk nüüd aastatega hakkab muutuma, kuid downhillis on see natuke teisiti, naistel võib ka "mune" olla ja see tekitab teistsuguse vaatevinkli. Ehk sellepärast olen ka kindlalt pidama jäänud oma Portugali kodusse, kus sealsed sõitjad on peamised dh omad ja suhtumine ja tunnustus teistsugune. Seda suhtumist ja tunnustust täpselt kogesin ka siin meie dh kogukonnas. Samuti seob meid teadmine seal mäe otsas (selle väikse või mujal suure), et see on riskiga ala ja ei pruugi alati just ühes tükis alla jõuda, on vaja omada head närvi, oskust, jõudu ja tahet seda ala sõita.
Seega kuigi loomulikult tahtsin ma topelt kulla nädalavahetust teha, siis olen õnnelik, et minu sisse sammutud radadest on oma rajad leidnud ka paljud teised naised ja ehk juhtub sama ka dh alal :) Igatahes tervitan ma kõiki, kes tahavad ja julgevad teha otsuseid, mis lähtuvad just eelkõige enda tahtest.
DH vennad you rock! :D
Nationals
xco and dh same day!
I went
to Tuhamägi on Friday, I had already checked the xco course in the
week before, so when I arrived I went to check the dh tracks, they
were only to be opened officially on Saturday so they were not taped,
but I could check more or less. As for Estonia, the dh tracks are
short so it was planned two tracks and the time would be summed.
On
Saturday I went to the xco course, it was humid and hot, but the
course is fantastic up and down.
I loved
the vibe that dh event gave to the weekend. I felt happier and less
stressed about the races, still I sticked to my plans. Saturday
afternoon was rest time, although I was tempted to go and try the dh
tracks and try with race speed.
On
Sunday xco , it was a good day, I could push my body well, maybe just
lacked a bit of spark, I talked to myself a lot during race and hoped
to still have the podium. Although it didnt happen I had a lot better
day than a year before and a spot higher, I finished 4th.
But of
course as I have won so many xco titles, I dont go for anything less.
But also it is very satisfying to check that we have so many good
women riding mtb now.
After
finish I had a bit of an emotional roller coaster, as I found out
there were no other Estonian women to make the dh race and I thought
they will just give the title out when three are starting. And I
asked some of the xco races to just start, as I knew the tracks were
all possible to ride down without jumps always on the ground and then
it was much easier than the xco track sections they had made. I was
saddened until tears that even though I try to help them as much as
possible, no one was willing to help me out, as for me the jersey was
important for the next season to come.
After
talking to the commissaires it was found out that rules didnt say
anything about the participant number, so if there is rider(s) the
title will be given.
I went
to shower, changed the clothes to dh ones and went to check the
tracks on foot, as the trainings had finished. There was one bigger
jumps on both tracks that I had not done before, but I knew I had the
ability.
I rode
the dh on my enduro bike.
Onto
the first track I went first from all the riders. I felt I was
braking a bit more than I could have as I had not done proper
training on track. I did all the jumps that I had meant and
controlled one almost situation. I was happy with the run and I know
I could have cut some seconds with previous training.
Going
onto the second dh track I knew the plan was to make both big jumps
on the track, from which the last one was a tricky one as if landed
short it could end very sadly. It all went good, the kick was a bit
akward and I hit my helmet to handlebar but it didnt interfere with
the landing and I was happily finished!
I thank
everyone for cheering and supporting, although I was the only
Estonian woman to come down the hill, I know I am worth of the title,
no doubt about that. And I am sure no one doubts that who were
present, everyone that does just dont have a bigger picture.
And I
hope that it was also a start for the young champions in the making,
to inject strength to try and succeed. My very first cycling coach
was also checking the races and said now his eyes have seen
everything, as a young girl I was not the one with brave attempts or
talented skills to even think that in the future I will do downhill
and jumps that even some men dont do.
So from
here also confirmation that I wasnt born with some great talent, all
is hard work and will to do it. ;)
Day
after the race I spent a day with noncycling friends doing all but
cycling and then driving home I started to think, why this weekend
had this effect on me. All those years that I have ridden xco, I have
never had the feeling even though I was winning titles every year, I
never felt the real respect and encouragement (just one or two people
who really believed and saw my efforts). I think its because cycling
is so men-driven, even if a women rides a great race (but never be
better than best men), then I never felt the respect of doing
something well. But in downhill it is different, women also may have
“balls” and it gives a different angle of things. Maybe also
thats why I have stayed in my Portugal home as there the group of men
do mainly dh, so the respect and encouragement are there. And doing
downhill it gives that bond to riders on top of the hill (big or
small) that we have risk of doing it and we all need to have that
nerve, skill, strength and will to ride .
So even
though I wanted to make double gold weekend, then I am happy, I am
happy that the trails I have started many women start to find their
own lines in it and maybe the same will happen on dh :)
I
cheers for everyone who has the will to make brave decisions!
And DH
guys rock ! :D
No comments:
Post a Comment