Seekord tuli DNS ehk ei startinud. Jõudsin pühapäeva hommikul sinna kenasti kohale, number välja ja rada jala läbi, paar hüpet olid närvikõditavad, aga ei midagi liiga hullu.
Siis rattariided selga ja lossi juurde. Jõudsin ehk poole rajast läbi sõitetud, kui tuli üks hüpe, kus natuke valesti tunnetasin ratast (kuna pole pikalt dh rattal olnud, siis mälus oli tunnetus, kuidas reageerib enduro ratast mäest laskumisel ja kuidas kiirust kogub ja ratta raskus), hüpe jäi natuke lühikeseks, tagumise ratta lõin vastu puitkontruktsiooni ära ja käis kõva pauk, rahvas kiljus, ise jäin püsti, kuid kohe pidin kuidagi pidama saama, sain ja nägin tulemust, jooks omadega õhtal. Kuna mul tagavara ei ole ja nii siis läks, et ei saanud isegi startida. Julgeid naisi oli vähe, et isegi lihtsalt mäest alla veeremine oleks rahalise auhinna andnud, et kulusid katta, aga no nii läks.
Tegelikult läksin eesmärgiga kanda esimest korda oma sinimustvalget särki (treeningul teist ja võistlusel meistri oma) ja selle eesmärgi mittetäitumine tegi kurvaks, rahvast oli megalt, hiljem finaalide pilte vaadates, no suures rahvasummas lihtsalt vennad sõitsid, ülimega kujutan ette see tunne, kui nii palju rahvast kaasa elab, isegi mu poolel treeninglaskumisel oli lahe seda natukestki tunnetada. Seega kui vähegi võimalust, teen selle võistluse kaasa järgmine aasta.
Seega läks päev kiiremini õhtale kui oodatud, seega koduteel rahulikel maanteedel, avastamas ka natuke maad. Vila Nova Cerveira piirilinnas oli linn heegeldustest kaunistatud, tohutult ikka heegeldatud, siin killuke neist.
This time I got DNS. I arrived well on Sunday to Vigo, got the number, walked the track, couple of jumps were heart accelerating but nothing toooo crazy.
Then changed my clothes and went up with the bike. I got to ride down about half way the course, then there was a jump, where I felt the bike wrong (as I havent ridden dh bike for a long time now, and the last races downhill made with enduro bike, so the way how bike gains speed and the weight of it was different), so the jump came up short and I hit the back wheel on the wood construction, a loud bang, the crowd screamed, I stayed on my bike, but got to stop as fast as I could, and I saw the result, the wheel was dead. As I dont have spare, then that was it for me, i couldnt even start. Brave woman were few, even rolling down the hill would have given me a prizemoney spot, to compensate a bit the travel, but well.
The main reason I wanted to do the race was to wear my blueblackandwhite jersey (trainings with the name and race with the champion one), so that made me sad not to be able to do that. There were tons of people, looking at the race photos, wow just pack of people where in between the riders go down, I only imagine how it may feel to race like that, even in my training run there was quite a lot of people cheering. So when I have the possibility then next year this race is in my calendar.
So my day ended a lot earlier, the the travel home was more relaxed getting to know places, Vila Nova Cerveira was all in decorated in crochet, a lot of crochet, a bit of it here.
Siis rattariided selga ja lossi juurde. Jõudsin ehk poole rajast läbi sõitetud, kui tuli üks hüpe, kus natuke valesti tunnetasin ratast (kuna pole pikalt dh rattal olnud, siis mälus oli tunnetus, kuidas reageerib enduro ratast mäest laskumisel ja kuidas kiirust kogub ja ratta raskus), hüpe jäi natuke lühikeseks, tagumise ratta lõin vastu puitkontruktsiooni ära ja käis kõva pauk, rahvas kiljus, ise jäin püsti, kuid kohe pidin kuidagi pidama saama, sain ja nägin tulemust, jooks omadega õhtal. Kuna mul tagavara ei ole ja nii siis läks, et ei saanud isegi startida. Julgeid naisi oli vähe, et isegi lihtsalt mäest alla veeremine oleks rahalise auhinna andnud, et kulusid katta, aga no nii läks.
Tegelikult läksin eesmärgiga kanda esimest korda oma sinimustvalget särki (treeningul teist ja võistlusel meistri oma) ja selle eesmärgi mittetäitumine tegi kurvaks, rahvast oli megalt, hiljem finaalide pilte vaadates, no suures rahvasummas lihtsalt vennad sõitsid, ülimega kujutan ette see tunne, kui nii palju rahvast kaasa elab, isegi mu poolel treeninglaskumisel oli lahe seda natukestki tunnetada. Seega kui vähegi võimalust, teen selle võistluse kaasa järgmine aasta.
Seega läks päev kiiremini õhtale kui oodatud, seega koduteel rahulikel maanteedel, avastamas ka natuke maad. Vila Nova Cerveira piirilinnas oli linn heegeldustest kaunistatud, tohutult ikka heegeldatud, siin killuke neist.
This time I got DNS. I arrived well on Sunday to Vigo, got the number, walked the track, couple of jumps were heart accelerating but nothing toooo crazy.
Then changed my clothes and went up with the bike. I got to ride down about half way the course, then there was a jump, where I felt the bike wrong (as I havent ridden dh bike for a long time now, and the last races downhill made with enduro bike, so the way how bike gains speed and the weight of it was different), so the jump came up short and I hit the back wheel on the wood construction, a loud bang, the crowd screamed, I stayed on my bike, but got to stop as fast as I could, and I saw the result, the wheel was dead. As I dont have spare, then that was it for me, i couldnt even start. Brave woman were few, even rolling down the hill would have given me a prizemoney spot, to compensate a bit the travel, but well.
The main reason I wanted to do the race was to wear my blueblackandwhite jersey (trainings with the name and race with the champion one), so that made me sad not to be able to do that. There were tons of people, looking at the race photos, wow just pack of people where in between the riders go down, I only imagine how it may feel to race like that, even in my training run there was quite a lot of people cheering. So when I have the possibility then next year this race is in my calendar.
So my day ended a lot earlier, the the travel home was more relaxed getting to know places, Vila Nova Cerveira was all in decorated in crochet, a lot of crochet, a bit of it here.
No comments:
Post a Comment