Ufa kus oli alles võitlus enesega!
Teadsin, et mind ees ootavad lahedad rajad ja pikk võistlus, laupäeval jõudsime Lousasse ja seal oli päris palav, seda siis eriti kõigi kaitsmetega. Kuid trenn läks hästi ja rajad super.
Peale õhtusööki hakkasin end kehvasti tundma, ei osanud väga arvata, mis võiks olla, kas päevasest palavusest peavalu ja naistevärgist kõhuvalu, kuid öösel läks asi täitsa käest. Ärkasin mitu korda üles, et minna vetsu, kõht oli lahti ja ka oksendasin. Hommikul sama värk, söömisest ei maksnud rääkida, kuna vaid jutu peale tahtis midagi kurku tõusta. Aga ega ma sellepärast siis starti minemata ei jätnud.
Kell 9.53 oli mul start ja viimase lõigustardiaeg oli 14.13. Otsustasin proovida ja anda endast parima isegi kui pole energiat ja paha on olla.
Esimese lõigu starti oli meil natuke vaja mäkke ronida, ei olnud just mõnus, jõudsin umbes 15min enne oma starti kohale, sain natuke hinge tõmmata, kuid enesetunne oli kehva, panin korraliku oksenduse maha.
Kogu võistlus läks põhimõtteliselt mööda enesega võideldes, proovides unustada kuidas enesetunne, laskumistel lootsin vaid et kätes ja jalgades on energiat et mitte kukkuda, pedaalimiskohtades tundsin, et energiast jääb vajaka, aga no tegin mis suutsin. Igas lõigus oli mu ka vaja leida hea möödumusvõimalus mu eest startinud naisega, päris palju oli vaid singlit, kus nii mõneski lõigus oli selliseid et lihtsalt polnud võimalust teed anda, kas sein ja rada ja kuristik, kuid õnneks ta proovis alati kohe anda kui võimalus avanes.
Peale kolmandat lõiku oli pikk tõus neljandasse, tõsiseselt raske oli, ma olin tühi, olin proovinud natuke beebipüree pakki süüa ja väikse ampsu batoonist võtta, kuid see oli ka kõik, mis sisse olin suutnud pressida.
Kuid üks teadmine andis mulle selle energia, et jätkata. Mul oli nii nii kehva olla, et hullemaks oleks seda suutnud teha vaid teadmine, et ei lõpetanud sõitu. Seega nii kaua kui mul veel teadvus olemas, alla ma ei anna. Vahepeal hakkas juba kõrvus kumisema, kuid õnneks vaibus.
Peale finishisse jõudmist aitasid mind palju mu tiimikaaslased, kes pakkisid ratta ja tassisid kotte. Käisime ööbimiskohas pesemas ja siis tagasi finishipaika. Olin rohkem kui veendunud, et sellise enesetundega juba võistlust ei võideta, kuid ega lootus vaibub viimasena, kui ma nägin tulemuste lehte, tulid mul pisarad silma (isegi nüüd kus seda kirjutan tulid). See oli nii hull võitlus, mille ma enesega seal rajal läbi elasin ja siis veel võita!
Aitäh kõigile !
Nüüd tagant järgi olen päris kindel, et midagi mis ma sõin laupäeva lõunaks, tekitas mul selle reaktsiooni, kuna ma nägin seda sööki pühapäeval. Pühapäeva õhtu oli veel jube olemine, kuid nüüd juba olemine palju parem.
Ja olen taas Enduro karikasarja liider! Isegi kui mul see üks etapp vahele jäi, siis punktisüsteem ja juhuste kokkulangemisega, olen taaskord liider!
Teadsin, et mind ees ootavad lahedad rajad ja pikk võistlus, laupäeval jõudsime Lousasse ja seal oli päris palav, seda siis eriti kõigi kaitsmetega. Kuid trenn läks hästi ja rajad super.
Peale õhtusööki hakkasin end kehvasti tundma, ei osanud väga arvata, mis võiks olla, kas päevasest palavusest peavalu ja naistevärgist kõhuvalu, kuid öösel läks asi täitsa käest. Ärkasin mitu korda üles, et minna vetsu, kõht oli lahti ja ka oksendasin. Hommikul sama värk, söömisest ei maksnud rääkida, kuna vaid jutu peale tahtis midagi kurku tõusta. Aga ega ma sellepärast siis starti minemata ei jätnud.
Kell 9.53 oli mul start ja viimase lõigustardiaeg oli 14.13. Otsustasin proovida ja anda endast parima isegi kui pole energiat ja paha on olla.
Esimese lõigu starti oli meil natuke vaja mäkke ronida, ei olnud just mõnus, jõudsin umbes 15min enne oma starti kohale, sain natuke hinge tõmmata, kuid enesetunne oli kehva, panin korraliku oksenduse maha.
Kogu võistlus läks põhimõtteliselt mööda enesega võideldes, proovides unustada kuidas enesetunne, laskumistel lootsin vaid et kätes ja jalgades on energiat et mitte kukkuda, pedaalimiskohtades tundsin, et energiast jääb vajaka, aga no tegin mis suutsin. Igas lõigus oli mu ka vaja leida hea möödumusvõimalus mu eest startinud naisega, päris palju oli vaid singlit, kus nii mõneski lõigus oli selliseid et lihtsalt polnud võimalust teed anda, kas sein ja rada ja kuristik, kuid õnneks ta proovis alati kohe anda kui võimalus avanes.
Peale kolmandat lõiku oli pikk tõus neljandasse, tõsiseselt raske oli, ma olin tühi, olin proovinud natuke beebipüree pakki süüa ja väikse ampsu batoonist võtta, kuid see oli ka kõik, mis sisse olin suutnud pressida.
Kuid üks teadmine andis mulle selle energia, et jätkata. Mul oli nii nii kehva olla, et hullemaks oleks seda suutnud teha vaid teadmine, et ei lõpetanud sõitu. Seega nii kaua kui mul veel teadvus olemas, alla ma ei anna. Vahepeal hakkas juba kõrvus kumisema, kuid õnneks vaibus.
Peale finishisse jõudmist aitasid mind palju mu tiimikaaslased, kes pakkisid ratta ja tassisid kotte. Käisime ööbimiskohas pesemas ja siis tagasi finishipaika. Olin rohkem kui veendunud, et sellise enesetundega juba võistlust ei võideta, kuid ega lootus vaibub viimasena, kui ma nägin tulemuste lehte, tulid mul pisarad silma (isegi nüüd kus seda kirjutan tulid). See oli nii hull võitlus, mille ma enesega seal rajal läbi elasin ja siis veel võita!
Aitäh kõigile !
Nüüd tagant järgi olen päris kindel, et midagi mis ma sõin laupäeva lõunaks, tekitas mul selle reaktsiooni, kuna ma nägin seda sööki pühapäeval. Pühapäeva õhtu oli veel jube olemine, kuid nüüd juba olemine palju parem.
Ja olen taas Enduro karikasarja liider! Isegi kui mul see üks etapp vahele jäi, siis punktisüsteem ja juhuste kokkulangemisega, olen taaskord liider!
Wow, that was a race within!
I knew some cool tracks and long day of
racing was awaiting for me in Lousa. We arrived Saturday and it was hot,
especially with all the equipment on. But the training went well and tracks
were super.
After dinner I started to feel bad, I didn’t
know what to think, if the headache was from the heat and the stomach ache from
period, but at night time it all went worse. I woke up several times to go to
toilet, I had diarrhea and I vomited. It continued in the morning, eating was
out of the question, as just to think about it made me feel something in the
throat. But that did not stop me going for the start. My start was 9.53 and
last stage start 14.13. I decided to try and give my best even when not feeling
well and with no energy.
To the start of first stage we had a nice
climb, which was not with nice feeling for me, I arrived about 15 minutes
before my start to rest a bit, but my feelings were so bad, I vomited a lot.
All the race was mainly fighting with
myself, trying to forget my feelings and sensations, on the downhills I just
hoped my arms and legs have enough energy so I would not crash, on pedaling parts
I felt I was not pushing, no energy, but I gave what I got. In every stage I
also needed to find a good spot to pass the woman who started in front of me.
As we were mostly on single tracks and some stages had literally no space,
wall-path-cliff, but she did her best also to give me way when possible.
After the third stage to the fourth there
was a long climb, it was so tough, I was so empty, I had tried to eat some
babyfood package and bite a bit of energy bar, but that was it.
But one thing gave me the energy to
continue. I was feeling so so bad, that only the knowledge that I didn’t finish
the race could have made it worse. So until I had my consiuos I would not give
up. At some point the ears started to buzz, but luckily it went away.
After I got to the finish my team mates
helped me a lot, to pack the bike and carry bags. We went to the accommodation
took shower and then back to the finish area. I was more than convinced that
with these feelings you don’t win a race, but hope dies last. And when I saw
the results, I had tears in my eyes (even had when I wrote it down here). It
was such a tough fight that I had had on the course and then to win!
Thanks to everyone!
Now I am quite sure that something that I
ate at lunch time on Saturday was causing the problem, as I saw it coming back
up on Sunday. Sunday evening was horrible as well, but now I am starting to
feel better.
And I am once again leading the Portuguese Enduro Cup! Although I missed one event, then the points system and some other riders missing some events, I am once again the leader!
And I am once again leading the Portuguese Enduro Cup! Although I missed one event, then the points system and some other riders missing some events, I am once again the leader!
No comments:
Post a Comment