Vuelta al Cotopaxi

Lõpuks ka Vuelta al Cotopaxi-st. Meie kirjutis tuuri kohta, meie mõlemi mõtteid ja tundeid. Peale kolme kuud on meeles see peavalu ja see lahe esimene päev, jõudmine laagripaika täpselt päikeseloojanguks, see pinnas, mis vetrus ja kus ratas ei veerenud, kannatlikkus teisel päeval, kus kaaslasel oli palju raskem, need raskelt tulevad kilomeetrid enduro rattal, kuid eelkõige tore seiklus koos oma armsa sõbrannaga, kellega saime tuttavaks läbi rattasõidu 2002 aastal.

Samuti vaata videot esimesest päevast minu kiivrilt Vuelta al Cotopaxi 1. päev

Vuelta al Cotopaxi

Unistus, mis täitus

Tiir ümber maailma kõrgeimal asuva aktiivse vulkaani. Pedaalida üle 4000 meetri merepinnast.

Vuelta al Cotopaxi – Ecuadori üks raskeim ja kuulsaim võistlus.

Diana: Üks raskemaid võistlusi, millest olen osa võtnud, arvestades kestvust, kilomeetreid , tõusumeetreid , merepinna kõrgust ja aega.

Meil kõigil on oma tugevused. Minu tugevus on laskumine, tehnika, kiire ja plahvatuslik. Pikemad võistlused on alati ahvatlenud mind. Ma imetlen tegevusi, mis vajavad kannatust, meelekindlust ja inimesi, kes nendest osa võtavad.

Me oleme Vueltaks registreeritud! See aasta langesid kõik asjad kokku: mu sõbranna Maaris tuli külla ja ma ise olen oma kodumaal „aeg on saabunud!“ Proovida midagi täiesti teistsugust, täielik vastand milles võistlen ja milleks olen treeninud. JAH!

Maaris: Ma ei teadnud midagi sellest võistlusest, kuni Diana küsis minult, et kas ma tahaksin olla tema kaaslane selleks sõiduks. Ma polnud varem kunagi olnud vulkaani läheduses ja polnud kunagi olnud üle 3000 m merepinnast enne oma reisi Ecuadori. Ma teadsin, et merepinna kõrgus saab olema kõige suurem mõjutaja minu võimekusele, kuid ma ei arvanud kunagi , et see nii valus on.

Diana: Mu ratturist sõbrad on mulle rääkinud vahvaid lugusid ja muljeid sellest tuurist, kuid alati ka rõhutanud kui raske see on. Treeni! Vänta! – andsid nad nõu. Nende sõnad kajasid mu mõtteis peale esimest tundi võidusõitu. Mu keha sai veel vatti mitmeid, mitmeid tunde. Mu füüsiline vorm selleks sõiduks – alla arvestuse, kuid mis peamine lähme teeme selle seikluse.

Maaris: Mu unistus juba aastaid oli reisida Ecuadori ja tuur tundus lahe seiklus, millest osa võtta. Mu füüsiline vorm oli selleks hea, kuid ärevaks tegi mind just kõrgus merepinnast, kus me pidime tunde pedaalima.

Diana: Selle võistluse võlu on olla ei-kellegi-maal oma kaaslasega, pedaalides metsikus looduses ja alati nautida maagilist vaadet maailma kõrgeima aktiivse vulkaaniga. Paramo mägismaa lõhn ja pajonal taime puudutus. See oli mu esmamulje. Kuniks mu pea hakkas tundma hapnikuvähesust õhus. Hea meel, et me ei „võistle“, me tegime pause tihedalt, et juua ja keha kinnitada, natuke puhata ja kuidagi peavaluga toime tulla. See oli imelik tunne, mitte võistelda, sest viimased 25 aastat on olnud just see mu põhitöö – võistelda võidu eest. Seetõttu seekord hoopis teistsugused emotsioonid. Me ei sõitnud koha peale poodiumil. Aga ma võitsin palju rohkem, omapärase kogemuse oma kodumaal, oma ratturist sõbrannaga, kellele oli uhke tutvustada siinsed loodust, Paramo mägismaad, pajonal taime ja kuulsat mäge, kus me pidime ühel korral tegema pikema pausi, et Maarise peavalu leeveneks. Nende kahe päeva jooksul Paramo mägismaa ilm oli meie poolel, kuid õnneks olid meil ka kaasas vihmakeebid, kuna saime ka vihma ja rahet. „Coto“ näitas meile oma majesteetlikust igalt küljelt. See maastik oli suur motivaator: iga kord kui mul tuli tahtmine pea langetada ja lõpetada, siis ma tõstsin vaid korraks pea ja see pimestavalt ilus valge oli seal justkui öeldes : Sa tahtsid näha mind igast küljest, jätka ma olen veel kütkestavam sealt poolt! TEDA oli vaja kuulata!

Maaris : Meie ettevalmistus seikluseks oli vahva. Päev enne käisime me sõitmas 4300 meetri peal Ruco Pichincha mäel. Mul hakkas pea kaunis kõvasti valutama, kuid seal olid emotsioonid nii laes, olla esimest korda nii kõrgel, et selle kannatasin ära. Loodus sellel kõrgusel on siin midagi hoopis teistsugust kui seda on see Euroopas. Siin on puid, põõsaid, taimi ka 3000 meetri peal, nii 4000 meetri peal oli ka seal loodus tühjem.

Maailma kõrgeim aktiivne vulkaan Cotopaxi avaldas mulle muljet koheselt kui olime ta jalamile laupäeval jõudnud. Ma tunnetasin looduse kõikvõimsust. Tundsin, et ükski jõud ei ole loodusest tugevam ja alustades seda seiklust ma teadsin ja tundsin aukartust, et sellest hetkest võis loodus meiega teha, mis tahtis.

Diana: Esimene päev, see esimene pool ümber vulkaani, oli mu lemmik. Oli laiu radu, kuid peamiselt ikkagi olid singlid või rohumaad. Peale pikka tõusu ootasin ma ärevusega laskumist.

Maastik muutus peale rahesadu. Nüüd oli vulkaanil müstiline udu ümber. Mõned ratturid ütlesid, et neil oli tunne justkui sõidaksid nad Sveitsis, mulle oli see Andid ja värske männilõhn peale vihma. Laskumise lootused said ületatud. Rajad kuni laagripaigani oli justkui unistus. Mu kolm lemmikkohta olid: rohumaa pajonal taimega sõites täie kiirusega, männimetsa looklevad singlid ja viimane tehniline, järsk laskumine! Me laskusime nagu hullud downhillerid .. sest seda me oleme, sest seda me tõeliselt oleme!

Oli hetk, kus ma vaatasin vasakule alla ja nägin järsakut, tuli meelde, et oleme kaugel tsivilisatsioonist keset mägesid „ ära liialt härdaks muutu!“ ütlesin ma endale.

Meie näoilmed peale kannatusi ja peavalu muutusid ümmargusteks täiskuudeks suurimate naeratustega. Isegi need rasked viimased kilomeetrid läbi vettinud rohumaade laagripaigani ei võtnud meie naeratust laskumisest.

Maaris: Mu eesmärk tuuriks oli nautida iga hetke ja kui meie kehad vastu peavad sellele survele, siis tuur lõpetada.

Esimene päev oli justkui nädal pikk. Alguses adrenaliin massistardist ja siis entusiasm rattasõidust. Peale kahte tundi sõitu hakkasin ma tundma väga väsinult ja mu pea uugas. Ma tahtsin nautida: nautida vaadet, rääkida Dianaga, kuid ainuke, mis ma tundsin oli valu. Ühel hetkel ma lihtsalt ei suutnud enam, ma pidin lihtsalt maha istuma, hoidsin oma pead käte vahel ja ootasin, et hakkaks parem. Ma polnud varem kogenud sellist valu, mis lämmatab kõik teised tunded. Hiljem hakkas mul parem ja sain nautida neid fantastilisi radu ja nautida rattasõitu. Ilm oli vaheldunud kuumast lõõmavast päikesest alguses külmaks ja vihmaseks ning lõpuks jälle pilved lahtusid. Oli imeline saabuda laagriplatsi ja nautida viimaseid valgushetki ja näha Cotopaxit meile alla vaatamas.

Diana: Teisel päeval mu tahtmine oli 100%, täielikult motiveeritud alustama teist poolt meie seiklusest. Esimesest päevast olid emotsioonid laes. Öö oli selge ja täiskuu nii ere, et ma ei pidanud isegi pealampi laagris kasutama! Kahjuks mu keha ja jalad ei allunud mu motiveeritusele hetkest kui asusime taas pedaalima. Mu selg, mu käed, mu jalad olid valusad. Siinkohal tahan ma tänada oma kaaslast Maarist, et tal mu jaoks kannatust oli. Motivatsioon oli koguaeg olemas ja me ei lasknud üksteist silmist isegi hetkeks! See on tõeliselt ilus sõpruse vorme, mida sellises võistluses läbi elad. Selle olemus! Ma olin väga liigutatud sellisest paarissõidu omadusest. Hoia alati positiivset meelt oma kaaslase suhtes, saad temast rohkem teada, tead, et oled väsinud, ja kõik kohad valutavad ja siis on seal su kaaslane alati sind motiveerimas! Mulle tõesti meeldis. Aitäh Maaris!

Ma võitsin kogemuse, et näidata kui uhke ma olen oma kodumaa üle. Ma olen olnud väga paljudes riikides oma rattaga, aga oma kodumaa on ikkagi kõige ilusam!

Ma olen tänulik Daniel Espinozale selle võimaluse eest, et ta lõi ja organiseerib sellist omapärast seiklust!

Järgmiseks korraks ma kindlasti teen rohkem trenni enne tuuri, võttes lõpuks nõu kuulda oma liibukasõpradelt! Hehe

Ma õnnitlen ja jätkan imetlemast kõiki, kes sellest võistlusest osa võtsid ja kes seda organiseerisid ja kõiki neid vabatahtlikke raja ääres.

Tüdruk lõunapoolkeralt ja tüdruk põhjapoolkeralt ühine kirg rattasõit :)

A girl from southern hemisphere and a girl from northern hemisphere united by cycling :)

Finally about the Vuelta al Cotopaxi. Our writing about the tour, with our thoughts and feelings. After the three months that have past I remember the head ache and the cool first day, arrival to the camp site at exactly for sunset, that ground which bounces and doesn’t roller, the patience at the second day when my partner had a worse day, those hard to pedal kilometers on my enduro bike, but mostly the great time with my dear friend, with whom I met through cycling back in 2002.

Also check out the video from the first day from my helmet Vuelta al Cotopaxi 1. day

Vuelta al Cotopaxi

Making a loop around one of the most impressive active volcanos on earth. Pedaling more than 4000 m above sea-level.

Vuelta al Cotopaxi – one classic race in Ecuador.

Diana : One of the hardest races I have taken part of, in means of endurance, kilometers, high meters, altitude and duration.

We all have our strengths. My strength is downhill, technique, short and explosive. The longer races have always attracted me. I admire activities which require persistence and mental strength over a long period of time and people who take part in them.

We are registered to the VUELTA! This year all came together: my friend Maaris came to visit me and I am in my country “the time has arrived!” To try something totally different that I have been training for, racing in and practicing daily. YES!

Maaris, my partner for the race and friend from racing since 2002:

“I didn’t know anything about the race before Diana asked me if I wanted to be her partner for the race. I had never been near a volcano and never been over 3000 m above sea-level before my trip to Ecuador. I knew the altitude will have a big influence on my performance but I never thought it will be so painful.”

Diana: My cycling friends have told me great stories and impressions about the vuelta, but they also emphasized how hard it is. “Train!” “Pedal hard!” they said.  Their words echoed in my head after an hour of racing. The fact was that my body was punished for many more hours to come. My physical condition for this kind of race – suboptimal… but it didn’t matter: “Let’s have this adventure!”

Maaris: “It had been a dream for years to make a trip to Ecuador and the Vuelta seemed like an adventure worth taking part. I knew my physical level was good enough to make it, but I was getting anxious about the altitude we were about to pedal above.”

Diana: The beauty of the race is to be middle of nothing with my partner, pedaling through nature and always having the fantastic view of the highest active volcano on earth. The smell of Páramo highlands and the touch of pajonal plant. This was my first impression. Until my head started to feel the lack of oxygen due to the altitude. Happy not to be “racing”, we stopped almost every 5 minutes to drink water, eat something, take a breath and try to cope with the pain. It is a strange feeling not to compete in a race, especially as for the last 25 years my main activity has been competing and winning! So this time the feeling was totally different that I am used to. This time I didn’t want to win a place on the podium. I had won even more, an unique experience, in my country, with my cycling friend, with whom and to whom I had great pride to show this landscape, the Páramo highlands, the Pajonal plant, the famous mountain, where we had to sit for a great while waiting for Maaris´s headache to ease down. During most of the two days of racing the good Páramo highlands weather was on our side, but we had been lucky to have the waterproofs with us, for a short while we got to feel the cold hail coming down on us. The “Coto” showed us his magnificence on every side. This landscape was one very strong motivator: every time I felt like lowering my head and thinking about stopping, I looked up and there was this blindingly beautiful white as if saying : “You are going around to see me from all sides, continue I’m even more charming there!” HE was to be followed!

Maaris: preparation for the adventure was fun. The day before we went riding up to 4300 m above sea level on Ruco Pichincha mountain. I had a lot of head ache from the altitude, but the emotions were up about being so high that it didn’t matter. The nature at this altitude is something totally different that it is in Europe. Here you have trees, bushes, plants while in Europe it all end on about 3000 m. Above 4000 m it started to get emptier of flora also here.

I was impressed from the moment we arrived at the foot of Cotopaxi on Saturday. I could feel the greatness of nature. Could feel that there is no force more powerful, starting the adventure and knowing that everything can happen by the will of nature.

Diana: The first day, the first half way around the volcano was my favorite. There were few big open roads, most was single tracks or pedaling through grasslands. After the hard climb I waited the downhills with anxiety.

The landscape changed after the hailstorm. The volcano now with mystic fog followed us with this spectacular imposing facet. Some riders said they had the feeling like pedaling in Switzerland. For me it was the Andes and the smell of fresh pine forest after the rain. The expectations of the downhill were exceeded. The trails until the camping place were like a dream. My 3 favorite parts were: on the open field of pajonal plants going full speed, the marvelous pine tree single tracks and the last steep technical section! We went down like crazy downhillers …because this is what we are, what we really are!

There was a moment when I looked down at my left and saw the cliff, and remembered we are far from civilization in the middle of the mountain: “don’t get too emotional!” I told myself.

Our faces after the pain and the suffering turned into round globes like full moons with the biggest smile, even the fact that we still had to pedal some kilometers on the wet and hard to get through grasslands, didn’t not take away our joy of the downhill.

Maaris: My goal for the vuelta was to enjoy every moment and if our bodies could cope with the pressure, finish the vuelta.

The first day seemed like a week-long. The adrenaline from the mass start and the enthusiasm to be cycling. After about two hours of pedaling I felt very tired and my head was “killing me”. I wanted to enjoy: look at the landscape, talk to Diana, but the only thing I could feel was the pain in my head. At one point I had no other option than to just sit down, hold my head and try to recover a bit. I never knew the pain could kill all the other senses. After some hours I was feeling more recovered and the trails were amazing and I could enjoy pedaling. The weather had been hot with burning sun at the beginning, then turned cold and rained and finally cleared up again. It was amazing to arrive to the camping site and see the sun setting with the Cotopaxi looking down at us.

Diana: The second day my spirit was high at 100%, super motivated to take on the second part of the adventure. With the joy from the first day had overcome the suffering. The night was so clear and the full moon so bright that I didn’t even need my head lamp in the camp! Sadly my body could not respond to my high spirit from the moment we set to pedal again. My back, my arms, my legs were in pain. At this point I really want to thank my partner Maaris for the patience she had for me. The motivation was always present and we didn’t separate not even for an instant! It is really beautiful the type of companionship you live through on this type of races. The essence! I was really impressed by this doubles race characteristic. Keep the positive attitude towards your partner, you know more of the person, you are tired, you hurt everywhere and there is your partner motivating you! I loved it. Thank you Maaris!

I gained an experience to show to the world how proud I am about my country, I have been to many countries with my bike, but mine is the most beautiful!

I am grateful to Daniel Espinoza for this opportunity, for creating and organizing such a spectacular adventure!

For the next year I will for sure pedal more hours before the vuelta! A valuable advice from my lycra friends! Hehe

I congratulate and continue to admire all the people who took part of the race, the organizers and the people giving us food and cheering besides the tracks.