EWS Zona Zero - Ainsa

Minu esimene Enduro World Series (EWS) etapp.

Püreneedesse reisisin kolmapäeval, kui esialgselt oli mõte, et jõuame kolmapäeva õhtul ja trenni alles neljapäeval, siis nädal enne saime teada, et osad PECid on avatud vaid kolmapäeval, seega minul kolmapäeval varahommikune lend Madriidi, kus Ruben ja ta sõbratar Andreia mind auto peale võtsid ja sealt edasi 5-tunnine autoreis Ainsa linna. Põhimõtteliselt kohe peale sööki sõitma. Reisiväsimus andis kehas tunda, saime sõidetud PEC2, 3 ja 4.

Neljapäeval oli mõnus tunne, nautisin sõitu ja tuju oli palju parem, väga ägedad rajad, kaunite vaadetega. Kui Big Ride endurol ei tohi transporti treeningpäevadel kasutada, siis EWSil oli lubatud, kuni autotee sinna viis, sekka oli ikka üles väntamist ka, sinna kuhu vaid viisid kitsad teed. Hommikul sõitsime PEC6,5,7,8 ja õhtul veel PEC6,5 selles järjekorras, kuna nii nad oli üksteise järel ilma suurema ronimiseta.

Reedel sõitsime hommikul veel PEC1 ja 4, tundsin kätes väsimust ja PEC1 oli väga raputav, tundsin end selles kõige kehvemalt. Samas 4 oli ok reedel, ehk ka sellepärast, et teadsin juba rada.

Reede pärastlõunal oli kohustuslik linna proloog, mis EWS arvesse ei läinud, kuid pigem publikule lihtsalt silmailu. Kulgesin lihtsalt läbi, et tehnikat seal treppidel ära ei lõhuks. Siin oli kleepse rattal rohkem, enduro sõidul ei tohi oma ratast ega jookse vahetada, EWSil olid veel kleepsud peale raami ja jooksude amordi ja raami tagumise kahvli peal, et neid ka vahetusse ei saaks minna.

Ja jõudiski kohale esimene võistluspäev. Ajaliselt startis Ruben tund aega varem, kokku oli üldse umbes 500 sõitjat. Esimene päev oli sõitjate vahel 20sekundit, teisel 15. Kui mina stardipaika jõudsin, tuli vastu üks teine naissõitja ja teatas, et võitlus on peatatud ja meie stardid on umbes 45 min edasilükatud. See nüüd ei olnud küll tore uudis aga noh ma sain vähemalt selle aja koos Andreiaga kohvikus istuda, need kes olid juba rajale lastud, pidid aega parajaks tegema metsa all. Põhjuseks toodi ajavõtumasina töötõrge PEC1 juures.

Saime siis lõpuks rajale, kohe esimene tõusu alguses tundsin, et täna ei ole minu päev, mul oli raske isegi kergel sõidul mäkke, proovisin mõelda positiivselt ja rääkisin endale, et eks päeva peale läheb paremaks. Samas ei olnud mul trennis ei PEC1 ega PEC2 eriti meelepärane olnud, seega teadsin, et need pean lihtsalt üle elama. PEC1 läkski kangelt ja ei olnud sujuvust ega toredust, samas suutsin rattal püsida ja seega ise ja ratas jäime terveks. Mis mind üllatas oli, kui palju publikut oli raja äärde tulnud, väga lahe!

Sel endurol otsustasin vaid kinnise kiivri kasuks, kuna ka PECide vahelistel sõitudel oli ohtlikke laskumisi, et tuult ja õhku peal rohkem oleks, võtsin PECide vahel lihtsalt kaks tugepatja põskede ja kiivri vahelt ära, need on kiivi küljes trukkidega.

Tee PEC2 juurde oli pikk ja mina oma kehva oleku juures just eriti kiiresti ei liikunud, kuid aega meil oli. Samas oli toredaid radu, mida nautida. Enne PEC2 oli jälle ajalist edasilükkamist. PEC2 sai ka üle elatud, seal oli palju kohti, kus tean et suudan kiiremini liikuda, kuid sel päeval lihtsalt käed ei lasknud ja pidin rohkem pidureid kasutama, et lihtsalt suuta ratast kontrolli all hoida. Tee PEC3 juurde oli peamiselt asfaldil, mille tõusu me oma naistepundis kõik koos üles sõitsime, palav oli.

PEC3 oli juba parem tunne, looklevust ja kiirust samuti rajal rohkem. Siis teel PEC4 poole hakkas paduvihma sadama, üles mäkke jõudes olin läbimärg, seal hakkas muidugi oma aega oodates külm ja kui lõpuks stardiaeg kätte jõudis, värisesin üleni külmast. Rada märg ja kivid üpris libedad, kuid sain alla ja olin oma sõiduga rahul. Vähemalt olin selle päeva üle elanud. Veel oli vaja jõuda üles stardipaika, et seal kleepsude kontroll läbida ja sõitsin hotelli, kui ei oleks ajalist viibimist olnud, oleks jõudnud tagasi kuivalt, Ruben, kes oli tund varem stardis, jõudis tagasi kuiva ilmaga.

Õhtul olin ikka väga väsinud, toidulauas oli meil kaheliitrine mahlapakk, mille tõstmise ja mahlavalamisega oli tunda, et käed on kohe väga läbi neist päevadest.

Pühapäeval taaskord stardis ja kuna mulle treeningutest oli need PECid mõnusa sõiduga meelde jäänud, siis olin ka lootusrikkam, et tuleb parem päev. Stardis taaskord hilinemine, umbes 10minutiline. Väike ots PEC5 juurde ja siis alla, PEC5 tagant järgi oligi mu kõige lemmikum, seal oli kuidagi kõige rohkem sujuvust ja nautimist. Siis pikalt PEC6 juurde, aega meil sinna jõudmiseks nii palju ei olnudki ja osade naistega tegime korraliku tempot, et jõuaks õigeks ajaks kohale ja siis kui kohale jõudsime oli pettumus suur, metsaalune oli sõitjaid täis, isegi Ruben oli veel mäeotsas, seega kindel tunniajaline ootamine. Ei tea täpselt, mis selle seisaku põhjustas. Istusime siis seal metsa all ja ootasime oma aega. Nautisin ka PEC6, pühapäevane päev oli hea päev, kuigi keha oli väsinud oli see hea päev ja tundsin end rattal hästi ja nautisin kihutamist. Siis PEC7 juurde viis vahepeal ilus vaateline ja lahe rada. Samas oli ka pooletunnine järsk kitsetee, kus pidi lihtsalt ratast käekõrval lükkama. PEC7 sujus ka hästi, kuigi rada oli mõnes kohas totaalselt muutunud peale treeningsõitu, siis sain kõigega hakkama ja tundsin end kiirena.

Siis pikk tee viimase PECini ja eriti suur pettumus oli üles jõudes näha jälle kõiki rattureid metsa all aega parajaks tegemas, jälle võistlusseisak, jälle mingi tunnine metsa alla istumine. Ähvardavalt olid vihmapilved lähenemas. Kui lõpuks naiste stardiaeg kätte jõudis, siis hakkas tibutama, oma poolel teel alla, aga hakkas oavarrest kallama, pinnas muutus ülilibedaks ja kruusapõhi muutus mudaks, mis haakus kummide külge ja enam ratas all ei saanud veerema. Ei saanud sõita, ei saanud ka ratast lükata. Piirdega järsu laskumise juures vehkis korraldaja juba kätega, võistlus on lõpetatud, viimane PEC on tühistatud. Ainuke viis alla oli pepu peal alla lasta. Ja siis jõeks muutunud käärus üles liikuda ja lõpuks jälle läbimärjana mäeotsa stardi-finishi juurde jõuda, kleepsukontroll läbitud ja võistlus lõpetatud. Taaskord oli Rubeni nägu naerul ja küsis naljatades, et kas said märjaks, ta oli taaskord kuivalt pääsenud. Ilma seisakuteta oleksid kõik päevad kõigi jaoks kuivalt lõppenud.

Üliväsinuna kuid õnnelikuna olin EWSi lõpetanud. Kuna päevad venisid pikemaks kui oodatud, väsitas see veel rohkem. Ehk et selle EWS korraldajad olid ikka omadega puusse pannud ja väga hästi hakkama ei saanud, meelde jäävad tunnid metsa all lihtsalt istumist ja viimane tohutu vihm. Ja kui oleks ehk ajaliselt läinud plaanipäraselt oleks pühapäeval olnud neid sõitjaid, kes oleksid saanud PECide starti hilinemise pärast ehk ajalist trahvi, siis sel endurol oli kõigil piisavalt aega ja puhkust enne oma sõite, mis minu tulemusele kaasa ei aidanud. Aga muidu olen rahul oma võistlusega, laupäeval oli kehv päev, kuid pühapäeval oli hea päev ja tean, et kiiremini endurol sõita, on mul vaja lihtsalt rohkem enduro trenne ja samuti kurvitrenne, need kindlasti tehnikatrennide plaani ;)

Kõik kiivrilt filmitud videod on treeningsõidud.
Palun kannatust videotega, nende ülelaadimine youtube-i võtab aega, ehk et selle nädala sees loodan kõik üles saada.

Link võistluse videokokkuvõttele / Link to video summery of the race
http://www.endurospain.com/iberovideo-enduro-world-series-2015-ainsa-zona-zero/

Ainsa linna video, kerge läbisõit / Ainsa village video, cruising through
https://www.youtube.com/watch?v=z8MhNY-qA8w

Link PEC1, tehnilistel põhjustel enda kaamera ei töötanud, siin Rubeni kiivrilt treeningsõit / PEC1 on top of Rubens helmet, mine was not working because of some technical problems
https://www.youtube.com/watch?v=ITRjeOm5i1A

Link PEC2, reisiväsimus nii suur, et ühel tõusunukil ronin kohe rattalt maha / PEC2 tiredness of travel so heavily in body that I even dismount the bike on one steep up
https://www.youtube.com/watch?v=Cb2OH-sJzzk

Link PEC4, treeningutel oli kuiv, võistlusel märg, väga hullu ei olnud, lihtsalt kivid olid libedamad / PEC4, in training it was dry, in race wet, was not too bad, just the rocks were slippier
https://www.youtube.com/watch?v=cnGV3nR_2Gk

Link PEC5, minu lemmik, oioi kurv on seal 36sekundi peal, kinnise kiivri seest ei ole minu juttu väga kuulda / PEC5, my favorite, ohoh corner is in the 36 second, with fullface my voice is not heard in the video
https://www.youtube.com/watch?v=oNcIVsJTE1Y

Link PEC6, keskel vaatan kivilt hüpet, siiski ka võistlusel ei teinud / PEC6 in the middle I check rock jump, but also in race I didnt do it
https://www.youtube.com/watch?v=rwiZ4WP-g4M

Link PECide vahelisele lahedale rajale, kaamera pilt mõlema kiivrilt / Between PECs was also nice trails, video from both helmet cams
https://youtu.be/T8lEYWEiV94

Link PEC7, päris pikk, alguses palju pedaali, kuid hiljem tore sik-sak / PEC7 quite long and first quite a lot of pedal, but fun zig-zag
https://www.youtube.com/watch?v=t8xQcFyvUu4

Link PEC8 , treeningul kuiv / PEC8 dry in training
https://www.youtube.com/watch?v=UdZJ3ZJvujM

neljapäevases trennis / training of Thurday

natuke käimist / walk up

PEC8 raske ka jala alla tulla / hard even to walk down

enne PEC2 / before PEC2

aktsioonis / in action

paduvihm / tremendous rain

Please be patient with the videos, it takes time to upload them to youtube, I hope to get them all up by this week.

My first Enduro World Series (EWS) event.

I travelled to Pyrenees on Wednesday, if initially we had thought we will arrive in evening and go ride on Thursday, then week before the event we found out that some PECs are just ridable on Wednesday. So I had an early flight to Madrid, where Ruben and his girlfriend Andreia picked me up and we had 5 hour drive to Ainsa. Almost straight after lunch off to pedaling. I could feel the travel tiredness in my bones, we rode PECs 2,3 and 4.

On Thursday had a nice feeling on the bike, I enjoyed riding and mood was great, very fun tracks and beautiful views. If in Big Ride enduros it is prohibited to used transport up the hill, then here it was allowed until there was a road, there was still enough pedaling up also on training days. In the morning we rode PECs 6,5,7,8 and then in the evening once more 6 and 5, in that order as it was less pedaling between.

On Friday morning we rode PEC1 and 4, I could feel the tiredness of my arms, and PEC1 was very pumpy, I felt the worse on that one. Yet the 4 was ok, I guess also because I already knew the track.

On Friday afternoon we had mandatory urban prologue, that did not count for EWS, it was more for the public. I just rode through it, not risking by breaking anything on the stairs. In this event we had more stickers, as usual in enduro races you cannot change the frame or wheels, here we had besides the frame and wheels stickers, also stickers for front suspension and rear triangle of the frame.

And it was race day 1. Ruben had his start one hour before me, altogether we were something like 500 riders. First day we had 20 seconds between riders, second day 15. When I arrived to start area, one girl was just riding to rest, she told me that the race has been stopped and we have about 45 minutes delay. That was not a great news, but at least I could sit it out in a cafeteria with Andreia, those who had already started waited in the forest. I heard that the delay was caused by timing system fail in PEC1.

Finally we got to start, already on the start of the first climb, I could feel is not my day, I had difficulties even going slow up the hill, I kept thinking positive and convinced myself that I have all day to start feeling better. As I didn’t have good feelings in training PEC1 and 2, then I knew they would be hard for me to handle. PEC1 went by stiff and not flowy, but I managed to stay on the bike and me and bike came down in one piece. What surprised me was how much public there was besides track, nice!

This endure I decided to make all with fullface helmet, as in also between PECs you had some quite tricky sections, to have more air and wind for the face, I took out the pillows between the helmet and the face, that are removable.

Trail towards PEC2 was long and me with my not so great feeling was moving slow, but we had time. And there were some nice trails to enjoy. Before PEC2 again some time delay. PEC2 I survived, I know I could be much faster, but on that day my arms and body could not handle and I had to use more brakes to stay in control of the bike. It was mostly road towards PEC3 and we took it with our girl group, it was hot day!

PEC3 was already much better, more flow and more speed on trail. Then towards PEC4 it started pouring rain and I arrived to the top of the mountain totally soaked, up there waiting the cold set it and by the time of the start I was trembling from cold. Track was wet and rocks slippy, but I got down and was happy with my run. I had survived the day. Last uphill to the start-finish area to stickers control and rode to hotel, if there would not have been the time delay I could have arrived dry, Ruben had arrived before rain.

In the evening I was tired, at the dining table I had trouble to pour juice from the 2 litre package, my muscles were so dead from all the days.

On Sunday once again in start and as I had some good memories from my trainings on these PECs I was more hopeful for the day. Start had another delay, about 10 minutes. Short connection to PEC5 and down, from all of the PECs that was my favorite, the most flow and enjoyment. Then long way to PEC6 and we didn’t have that much time to arrive there, so with some of the girls we pushed a bit to arrive on time and then when we arrived I disappointed, the forest was full of riders waiting, even Ruben was still there, that meant more than one hour waiting for me. I don’t know what caused the stop. So we sat down and waited. I enjoyed PEC6 too, Sunday was a good day for me, although my body was tired, it was good day and good feeling on bike and enjoying the rush. Then towards PEC7 there was nice view trail and cool riding, but also had half an hour walk up a steep narrow trail. PEC7 went well as well, although the course in some places was totally different from training I could handle everything and felt fast.

Then long way to last PEC and very big disappointment while arriving to the top, again forest full of riders waiting, again race stop, again more than an hour sitting in the forest. The rain clouds were getting closer and closer. When it was finally women start time it started to rain just a bit and half way down the track it was pouring cats and dogs. The ground was so slippy and the mud started to stick big to the tires, so the bike didn’t roller, it was impossible to ride and it was impossible to push the bike. On the fenced steep section the organizer was waving the hands, race stage is cancelled, come down with caution. The only way down was on the ass in some sections. Then the final section towards start-finish area was in river that the rain had made, arrived soaked to the sticker control and I had finished the race. Once again Ruben asked laughing did you get some rain, he had once again got off dry. Without delays we all could have got off dry on both days.

Exhausted but happy I had finished the EWS. The days had been longer than expected, so it tired more. So this EWS organizers had some troubles and couldn’t handle them that well, I will remember the hours sitting in the forest and last tremendous rain. And if the timetable would have been followed, maybe it would have made difference in the classification as well, as on Sunday the times were tight to arrive to PECs starts, so maybe some of the riders would have got penalty time, but on this enduro all had so much time to recover before starts. I am happy with my race, I had an off day on Saturday, but Sunday was a good day, and I know that I can be faster, just need to ride more enduro and have some corner training, already in technical training plans for the winter ;)