Nädalalõpp täis rattasõitu
ja rõõmu rattasõidust, mida kroonis poodiumi teine koht!
Nädala alguses sain
kõhulahtisuse halvaks läinud puuviljast, mis mind pooleteiseks päevaks rivist
välja lõi, kuid siis sain taas toimetada ja trenni teha, kuigi kõike veel süüa
ei saanud, õnneks nädalavahetuseks oli kõhujama minevik ja sain võistlusele pühenduda.
Taroucas olen käinud dh
trenni tegemas, viimasel korral sain ka võistlusrada proovida, mis siis oli
väga tolmune ja liivane, õnneks vahepealsetel nädalatel oli sadanud ja rada
tiptop. Laupäeval oli vahelduv ilm, sadas siis oli jälle päike väljas, see
vaheldus väga kiiresti, kuna tuul oli väga tugev, ühel treeningsõidul ei teinud
isegi ühte hüpet, kuna tuul tundus liiga vali. Tundsin end rattal kohe
esimestest sõitudest peale kindlalt. Sain hommikul viis sõitu tehtud ja
pärastlõunal tegin kaks sõitu, mis on kohustuslikud. Päris külm oli, Taroucas
on kogu kompleks mäeotsas, erinevalt tavalisest kus see asub dh raja
finishialas, seal üleval oli muidugi külmem. Samas mul oli koguaeg naeratus näol,
pole midagi paremat kui oma unistuses reaalselt elada J Samuti oli tore raja ääres Maria-Maria hüüdeid
kuulda, eks neid jätkus pühapäeval ka aga siis ei olnud aega midagi kuulda :D.
Pühapäeval oli päike
väljas ja hommikul tegin veel kaks sõitu, et rajaolukord üle vaadata ja veel
viimaseid trajektoore paika panna. Ja võistlus võis alata, kuna mul jäi üks
karikasarja etapp vahele, siis olin üks esimesi naisi alla minemas, üks oli
vaid enne mind, treeningutest teadsin, et ehk pean talt rada küsima. Enne
starti ikka pabin sees, et mitte liialt võistlusele mõelda, proovisin nautida
vaadet, mis on seal mäetipus tõeliselt kaunis. Siis oligi juba start. Eespoolt
startinud naise sain tegelikult kätte päris heas kohas, samas oli natuke
adrenaliinirohke ka, nimelt esimeses roadgap hüppes, tema võttis trajektoori,
mis läks hüppe kõrvalt, ma siis tagant karjusin, et ma lähen hüppesse, seda
küll umbes 15m eemalt ja kinnise kiivriga ei ole kuuldavus ka teab mis hea,
lootsin vaid et kuulis, et ma õhus olles teda ettekeeramas ei näeks, õnneks kuulis
ja andis teed. Sealt edasi läks ka hästi, mõndadest kurvidest välja sõites ei
olnud kiirus see, mis peaks, kuid suuri vigu ei teinud ja õnnelikult finishis.
Finaaliks teisel kohal, siis
tagasi mäeotsa, seal sain veel sõpradele raja ääres kaasa elada, siis väike
puhkus, snäkk ja juba oligi finaali aeg käes. Proovisin natuke soojemaks sõita,
närv oli juba suurem sees, samas õhkkond sõbralik ja tuju hea. Naistele anti
finaalis üheminutilised vahed. Rajal olid mõned kohad päris ära sõidetud ja
mõnes kohas olid pidurduskünkad päris suureks kasvanud, kuid suutsin kõige
uuega rajal hakkama saada, tundsin end väga hästi (eks loomulikult juba
väsinud, kuid ikka veel kindlalt), mõnes kohas valitsesin ratast nii osavalt,
et jõudsin mõelda, et ohoo mis ma oskan, kuid siis tuli juba taas maapeale tagasi
tulla ja järgmist osa rajal läbida. Üks viimastest hüpetest läks natuke nihu ja
kiiver oli juba lenksus ja ise ka aru ei saanud kas veel ratastel või mitte,
kuid ikkagi ratastel ja juba järgmisesse hüppesse. Üliõnnelikult finishis, siis
veel natuke ootamist ja viimane naine ka lõpetas, väga rahul oma teise kohaga.
Poodiumil tavaliselt ei
ole väga šampuse pritsimise traditsiooni, kuid Taroucas jagati, mul ju kodumaalt
kogemusi juba küllalt :D teised naised ei tundnud end väga pritsijatena, aga ma
kohe paberit ümbert koorimas ja rahvas ka rõkkas, et tehke lahti, ma siis
pritsisin teised poodiumilt minema :D See õhkkond, mis valitseb dh võistlustel
on niivõrd vabam ja rõõmsam, kui teistel võistlustel, nii lahe.
Tagasi koju sõites, tee
mis lookleb mägede vahel ja on vapustavalt ilus, meenus mulle eelmine aasta,
kui käisin Taroucas lihtsalt võistlust vaatamas (kus ma alles imetlesin
sõitjaid ja nende oskusi, ehk isegi uskumata et ise suudaks ka nii), ja mind
valdas suur rahulolutunne ja uhkus enda üle, olen ennast selle aastaga nii
palju ületanud ja saavutanud rattasõiduoskustes uue taseme, mind valdas
tõeliselt südantliigutav emotsioon J
Aitäh kõigile, kes mind
toetavad ja aitavad ja kaasa elavad J
teised minema pritsitud :D / showered off others :D
Laupäevane ilm / Saturday´s weather
Transport
Weekend full of riding and joy of riding
that was rewarded with a second spot on the podium!
In the beginning of the week I got diarrhea
from a rotten fruit that took me out for day and a half, but then I got on my
feet again and training again, although I could not yet eat proper, luckily for
the weekend the stomach trouble was forgotten and I got to focus on the race.
I have been training in Tarouca and last
time got to ride on the race track, then it was very loose and dry, but in the
weeks between it had been raining and the track was great. Weather on Saturday
was both rainy and sunny, it changed fast as the wind was strong, on one of the
runs down it was that strong that I decided not to make one jump as it was too
risky. I felt good on the bike from the first runs down. I made five runs in
the morning and two mandatory runs in the afternoon. It was quite cold, in
Tarouca the race center is up the hill, contrary to other races where it is at
the finish area, so up there was much colder. Nevertheless I had a smile on my
face all the time, there is nothing better than live in my dream in reality J It was very nice also to hear Maria-Maria shouts besides the track,
Im sure there were there also in Sunday but then I was too busy to listen
anything :D.
On Sunday the sun was out, in the morning I
made two runs to check the course condition and last corrections of the lines.
And the race could begin, as I missed one race of the cup, then I was one of
the first women to go down, I had just one before me, from trainings I knew I
may have to ask for way. Before start the race nerves were tickling and for not
to think of them too much I tried to enjoy the view that is really nice up
there. And then it was start time. I caught up with the girl that started
before me in quite a good spot, but it was quite dangerous too, it was just in
the first roadgap jump, she took the line that went around the jump, I yelled
from behind – I will jump, that was about 15m behind her and with fullface
helmet the hearing is not that great, I only hoped she heard and I don’t see
her turning in front of me while I am in the air, luckily she heard me and gave
way. From there all went well, going out from some corners I was not that fast
as I could have, but no major mistakes and I was happily in finish.
I was in the second place for the final,
back up the mountain, I got to cheer for some friends going down, then small
rest and snack and it was time for the final. I tried to ride a bit for warm
up, the nerves were more high now, but the atmosphere friendly and mood good. Women
got one minute gaps in the final. Some places were quite worn on the track and
some places had quite big braking pumps, but I managed everything new on the
track and I felt great (tired yes, but still very confident), some places I controlled
the bike with such style that I had time to marvel at my skills that I did not
know existed, but then it was time to get back to earth and tackle the next
section. One of the last jumps was little sketchy and I had my helmet already
on the handlebar and I was not sure if I am still on the wheels, but I was and
then it was time to get to another jump :D Very happily in the finish, little
bit of waiting for the last girl down and I could be content with my second
place.
Here the champagne tradition is not very
common in races, but in Tarouca we were given, and I have quite a lot of
experience from Estonian races, the other girls were not that eager to open,
but I was straight away starting to open the bottle, and the crowd was also
cheering to open, so I washed other girls off the podium :D That atmosphere
that is in dh races is so much more free and happier than other races, I love
it.
On the road back to home, road that is
magnificent with the valleys and rivers, I remembered last year when I went to
Tarouca just to watch the race (where I admired the riders and their skills not
even really believing that I could do that) and emotion of satisfaction came
over me, I was so proud of me, with this one year I have developed so much and improved
myself to another level of riding skills, the emotion was so heart moving. J
Thank you so much for supporting, helping
and cheering for me J
Tulemused - kvalifikatsioon Results- qualification
No comments:
Post a Comment