Taça de Portugal DHI – S.Brás de Alportel UCI C2

Sel nädalavahetusel sain palju uusi kogemusi ja oli hoopis teistsugune võistlusnädalavahetus. Kodust oli võistluspaik 500 km kaugusel, ehk täiesti lõunas, Algarves. Plaan oli sinna jõuda reede pärastlõunal enne päikeseloojangut, et rada läbi kõndida, kuid ei jõudnud, hoopis jõudsime hilisõhtul. 

Laupäeval varakult üles ja võistluspaika. Kuna mulle pole raja läbikõndime tavapärane ja kõik juba hommikul hakkasid sõitma, siis ma alustasin tutvumist esimene rahuliku läbisõitmisega. Algarves teatavasti ei ole suuri mägesid, seega ei olnud rada ka väga järsk, oli palju hüppeid, kõige raskemaks tegi kivipuru, liiv, rada oli väga kuiv.

Üks asi, mis mind vägagi väsitas, oli aga transport üles. See toimus autokastides, vinnasid aga ratta üles, ronisid ise peale ja siis nii üksteise kõrvuti istuti oma esiratta ees, hoides ratast kukkumast, samas nii ebamugav seal serval istuda. Tee ise raputav kruusakas ja mõni autojuht tegi ikka järske liigutusi ka.

Siis raja teisel läbisõitmisel, kui olin valmis juba proovima kiirusega, lõin ühes esimeses hüppes nii kõvasti esiamordi mättasse, et amordi üks kapsel lendas minema, ise kokkupõrkest sain amordilt obaduse rinda (kehakaitsmed päästsid vigastusest), kuid käed olid siiski nii tugevad, et suutsid mu püsti hoida. Esimene mõte oli, kas tõesti nii lühikeseks mu nädalavahetus jäigi!

Leidsin põõsast tüki üles ja veeresin mõõda kruusateed alla, ise üleni amordiõline.

Endal meil seda juppi ei olnud, kuid ühest amordimehaanikute telgist sai selle jupi osta. Pool hommikut oli juba läinud ja ma polnud veel rada õieti sõitnudki. Kui ratas jälle töökorras kohe uuesti järjekorda, päris pikaks venisid need vahepeal, oodates kastiautosid, neid oli umbes 7-8, võistlejaid oli aga ligi 250.

Enne lõunat sain juba enamvähem raja selgeks, kuid ühte hüpet, mida nad krokodilliks nimetavad, ma ei teinud, oli peale ühte kurvi ja alati tundus, et mul ei ole piisavalt kiirust, et seda ära hüpata ja variant, et hüpe jääb lühikeseks, oleks tähendanud kindlat matsu.

Lõunal käidud, siis olid treeningud blokkidena, kus oli kohustuslik kaks laskumist teha, naistega blokis olid seeniorid ja kadetid. Ma olen treeninud raskemaid hüppeid tegema kellegi taga sõites, et kiirusetunnetuse kätte saada, lootsin et ühe sõbraga, seenior Andre klubist, saan nii oma krokodilli hüppe ka tehtud, kuid tolmu oli nii palju õhus taga sõites, et pidi lihtsalt suuremat vahet jätma, ja ikka jäi tegemata.  Peale oma kahte kohustuslikku treeningsõitu rohkem ei teinud, kuna tundsin et keha on juba väga väsinud.

Vaatasin hoopis ühe sõbra kiivrikaamera videot ja õppisin, et enne krokodilli kurvis on võimalik ka teist trajektoori minna.

Pühapäeva hommikul treeningsõidul läbisin kurvi küll nii, kuid seda hüpet veel ei teinud, jätsin selle võistluseks, tundsin end enamvähem, keha oli küll juba läbiklopitud tundega, kuid jõudu veel jätkus.

Kvalifikatsioonil väga närvi ei olnud sees, mõned liivased kurvid ei tulnud just kõige paremini välja, kuid kõik hüpped said tehtud, ka krokodilli oma, ja püsti jäin ka. Aeg 3min23sek.

See asetas mind neljandaks naiseks, teadsin et hetkel veel esimesele kahele vastu ei saaks, kuid kolmas oli ehk võimalik, enne finaali oli ka ikka ärevust sees, mõte sellest et iga kurv, iga liigutus, et iga sekund loeb, see lisab ikka korralikult pinget. Tuul oli tõusnud ja lootsin vaid et mitte nii palju, et pikemaid hüppeid segada.

Tundsin, et finaalis tulid paljud kurvid paremini välja ja finishisirgele jõudes olin rahul, siis aga aega nähes 3min25sek oli pettumus, eks tõusnud vastutuul oli ka üks põhjuseid. Minu järel kolmanda koha naine aga ühes liivases kruvis pani matsu ja minu aeg oli kolmandat kohta väärt.

Olin (olen) oma nädalavahetusega väga rahul, vaid mõned kuud harjutades dh rattal, tean, et olen teinud suuri edusamme ja nii palju on veel õppida ja harjutada ja see kõik annab lisaboonust mind eesootavatele xco ja enduro võistlustele !

Aitäh kõigile toetajatele ja kaasaelajatele! Päikest!

krokodill/ crocodile 

Past weekend brought me so many new experiences and it was so different race weekend. From home the race was 500 km away, totally in south, in Algarve. The plan was to arrive there Friday afternoon before the sunset to walk the track, but we didn’t make it, we arrived late in the night.

Early up on Saturday and to the race place. As I am not used to track walks and all started to ride already in the morning, then I started to get to know the track by first easy, slow ride down. As in Algarve there are no big mountains, then also this track was not steep, there were many jumps, the hardest was the loose ground, sand, the track was very dry.

One thing that fatigued me quite a lot was the drives up. It was on the trucks, so you needed to lift the bike to the back of the truck, get up yourself and so the files of bicycles with the riders sitting in front of the front wheel, securing the bike and trying to hold on to the truck. The road was lumpy offroad and some drivers made some sharp movements occasionally.

Then on my second run, when I was ready to try with some more speed, in one of the first jumps I hit the front wheel so hard on a pump, that my right side suspension cap flew into pieces, I got a hard hit from the suspension to my chest (the body armour saved me), but luckily my arms were strong enough to keep me upright. First thought was, is really my weekend already ended!

I found the piece in the bushes and rolled down besides the track all covered in suspension oil.

We didn’t have the piece, but one suspension mechanics tent sold it. Half the morning was already over and I hadn’t yet rode the course well. When the bike was in order again, I went straight for the line, to get up there were about 7-8 trucks and racers about 250.

Before lunch I learned the track more or less, I didn’t do one jump, that they call crocodile, it was after a tight curve and always I felt I don’t have enough speed to make it, and if to be too short in the flight it would have meant a bad crash.

After lunch the trainings were in blocks, were mandatory was to make two runs, with women in the block were senior and cadets. As I have practiced to make bigger jumps riding after someone to get the sense of speed needed, then I hoped I can do that with the crocodile with a senior I know from Andre club. But there was so much dust in the air riding just after, so it did not work and I did not still make it. After the two mandatory runs I decided to rest, I felt my body very tired.

I got to check one friend´s helmet cam and I checked a new line making in the curve before crocodile.

On Sunday morning practice line I made the curve different, didn’t make the jump, but now felt comfortable with the exit of the turn to get speed.

In qualify I didn’t have too much race nerves, some sandy turns didn’t go very well, but made all the jumps, also the crocodile, and didn’t crash. Time 3min23sec.

That put me in fourth position in the women, I acknowledged that I am not yet good enough to challenge to first two, but third was a possibility. Before final I was more nervous, knowing that every move, every corner, every second counts, that adds a lot of pressure. The wind was getting stronger, I just hoped it don’t make longer jumps complicated.

I felt that in the final I got some turns better and arriving to the finish line I was happy, but then checking the time, 3min25sec, was a disappointment, the wind might have influence it too. The qualify third woman crashed in one sandy corner and in the end my time was worth third place.

I was (am) very happy with my weekend, after some months training also on dh bike, I know I have made great improvements and I have so much to learn and practice, and it all gives me extra bonus for upcoming xco and endure races!

I thank all my supporters and cheerers!