Eile toimus siis
avalanche, rada sõitsin veel kaks korda reedel läbi ja võistluspäeva hommikul
korra, tundsin end hästi rattal. Kõige rohkem pabistasin ratturitesummas
startimise pärast, kohe ju alla ja kiirused suured. See oli ikka omaette
kogemus, naiste rida oli seitsmes, minu teada startis kokku kuskil 500 kandis,
meie ees umbes 120. Minust paremal olid portugaallannad ja vasakul
hispaanlanna, kelle kohta öeldi, et ta on kõva konkurent. Stardist minnes oli
peale 30 m meie ees mats, sain maha pidurdatud ja tagant ka sisse ei pandud ja
sain paremalt mööda, nägin portugali naisi ja sain neist kenasti mööda, siis
oli mitu kilomeetrit lihtsalt tolmupilve, usaldasin lihtsalt oma mälu, et tee
läheb siit ja eessõitvat ratturit, rohkem polnud lihtsalt näha, täitsa
uskumatu. Ees oli vahepeal paar matsu, sellest sai kisa järgi teada ja kiire
pidurdamine ja kiirendus ja edasi, ühest maasvedelevast rattast hüppasin,
pooleldi sõitsin üle, kuna nägin seda alles meeter enne. Suu matsutas liiva ja
kui nähtavus natuke paranes, proovisin näha, kas ma seda hispaanlanna särki ka
eespool näen, kuna stardisegaduses ei teadnud, kas ta sai ettepoole või jäi
tahapoole. Muidu sõitsin enamvähem selles pundis, kuhu olin jäänud, ühel kergel
tõusul sain kohe hopsti vähemalt kümme kohta ettepoole ja singlile sain päris
heal positsioonil, kuid singlid olid ikka treeningutest aeglasemad, kuna
eessõitjad jäid jalgu ka, ühes kurvis panin külje maha ka, kuna ees pidurdati
hoog nii maha, et ma ei pidanud enam tasakaalu ja puuoks tõmbas pikali. Kuid
muidu oli väga omamoodi kogemus, lahe. Finishisse jõudes vaatasin ringi, kas
näen hispaanlannat, kuid ei ja mõne aja pärast nägin, kuidas ta jõudis
finishisse, jeiii olin esimene naine.
Tohutu palav oli
ka, kui finishisse jõudsin siis esimene asi oli guuglid ja kiiver peast, natuke
hiljem kehakaitsmed.
So yesterday was
the avalanche, I rode the course twice on Friday and then in the morning once,
I felt good on the bike. The most I was nervous about was the start in the mass,
its straight down and speed grows quick. It was really new experience, women
started in 7th row, as far as I know there was about 500 overall and before us
was about 120 riders. On my right were portuguese ladies and left was a spanish
one, before they said she is the one I should look for. About 30 m after start
there was a crash in front of us, I managed to brake on time and no one crashed
into me and rode around it, I saw the portuguese ladies and passed them, then
there was few kilometers of dust cloud, I just trusted the memory and the rider
in front of me, there was nothing more to see, unbelievable. There were few
crashed in front, could make it out just by the yelling of the riders, quick
brake and back to pedalling, I half jumped half rode over one bike, as I just
saw it meter before. Mouth was full of dust, when the air cleared a bit I tried
to make out if I see the spanish woman jersey in front, in the mess of the
start I did not know if she was in front or behind me. I rode more or less in
the bunch I had end up, on one light climb I could pass at least ten riders and
got to the single trails in quite good position. Although I was much faster in
trainings on the singles tracks, in the race still there were people in front
to take more slower, in one corner I also crashed as the speed was slowed so
much that I could not make balance and handlebar touched tree. It was cool
experience. When I got to the finish I looked around to see any other ladies,
but no and after awhile I saw the spanish one to finish, yeiii I was the first
woman.
And it was so
hot, the first thing I did after finishing was take off the googles and helmet,
and later on the bodyprotections.
Ilus! Kui pikk see rada oli ja kaua sõit kestis?
ReplyDeleteRada oli 12 km pikk ja minu jaoks oli 23 min kopikatega, meestevõitja aeg oli 5 min parem. Naiste teine poolteist minutit peale mind
ReplyDeleteKeskmine kiirus ca. 30 km/h. Sellise kiirusega olematu nähtavusega mäest alla sõitmine nõuab julgust ja oskusi mida kõigil ei ole. Respect!
Delete