Monday, October 1, 2012

Am I crazy!?


See tuli mul mõttesse, kui jõudsime eile Coimbra linna ja autoga rajast mööda sõitsime. Kuid vist on minuga ikka kõik korras, mul oli väga tore päev.
Ratta sain Andrelt, sõitsin ka tema varustusega, ehk siis kehakaitsmed ja dh riided jms. Ta ise sõitis seda Urbano DH sõitu ilma amortideta rattaga. Ratas sobis mulle paremini, kui eelmine millega sõitsin, lühema raamiga, kuid eks ikka võõras. Kohale jõudes panime varustuse selga ja esimene sõit alla oli hästi aeglaselt ja tutvumiseks, hüpetest sõitsime kõrvalt mööda. Teise sõitsin veel hüpete kõrvalt, kuid hakkasin end kindlamalt tundma rattal, kolmanda korra üleval ütlesin Andrele, et ta minuga väiksema hüppe teeks, ehk et ta võtaks mu hüppe kiirenduseks sappa, et ma teaksin, kui suur peab kiirus olema, et saaksin kenasti tehtud. Tegin ära! Nokka tõstsin natuke palju, kuid sain kenasti maandumisega hakkama. Neljandal korral tegin üksi, sain kindluse, et saan ilma eessõitjata hakkama. Siis autoga üles minnes, küsisin, et mis ta arvab, kui raske seda suuremat hüpet teha on, vastus, et väga korralikult peab pedaalima, et õige hoog kätte saada, peale natukest vaagimist, ütlesin, ok võta mind sappa! Ära tegin!! Ja teise väiksema hüppe kohe sappa. Järgmisel korral oli mul juba kiivril kaamera, see on siis siin näha, teine väiksem hüpe läks pikale, aga ei lahe oli. Ja siis veel viimane sõit alla, mille tegin nagu oleks kvalifikatsiooni sõit, ehk et kedagi ees näha ei olnud ja proovisin igal kohal kiire olla. Suurel hüppel tundsin, et natuke jäi lühikeseks, ehk et taguratas maandus raja algusesse, siis sain aru, et ei mingit lõdvaks laskmist ei tohi lubada enne seda.
Kvalifikatsioon oli kahe tunni pärast, väike söök ja puhkus. Siis üles ja kerge soendus ja stardiväravasse. Lugesin endale sõnad peale, et naudi ja anna gaasi enne hüppeid, ei mingeid liigseid pingeid. Peale mind oli võistlusel veel kaks naist. Olin esimene naistest, kes alla sõitis, sõit tuli hästi välja, kuid tundsin, et lihased ei olnud nii soojad ja pidin tõesti kokku võtma, et pedaalida. Finishis olin nii ärevil, et ei vaadanud taha ja ei näinud enda aega, alles siis vaatasin tagasi, kui järgmine naine oli all ja arvuti näitas tema aega, 2.10 ja järgmisel oli 2.08. Arutlesin endamisi, et noh üle 2.30 mul küll ei saanud olla. Kui siis kõigil kategooriatel kvalifikatsioon läbi ja puhkasime finaaliks, sain teada, et mu aeg oli 1.51. See oli küll hea üllatus. Hiljem sain teada, et teised naised neid hüppeid ei teinud vaid sõitsid kõrvalt, mulle endale oleks järgmiseks arenemiseks teha see kahe nõksuga puust ehitise peal hüpe, kuid hetkel veel nii kindlalt ei tundnud, et isegi proovida.
Finaaliks tegin natuke rohkem sooja, umbes 10 min rohkem ja läksime! Alguse poole oli paaris kurvis liiva rohkem lahti ja paaril korral juba ratas libises, kuid alati sain kontrolli alla ja mõtlesin, et oot nii palju mul ka aega ei oleks, et külje maha panna. Treppidel enne suurt hüpet juba suutsin nautida pealtvaatajate kaasaelamist ja kiirendus hüppeks hakkas. Ei teinud vigu ja aeg sama 1.51, paar sajandikku aeglasem kui enne. Ja esikoht käes!!
Väga vahva päev oli, täis adrenaliini ja uusi kogemusi. Selline linna dh oli natuke nagu eliminaator, kurv, kiirendus, kurv, kiirendus. Oma kvalifikatsiooni ja finaali võiduga kogusin nii palju punkte, et sain Portugali DH karikasarja kokkuvõttes naistes kolmanda koha!
Füüsiliselt oli päev kurnav, täna päev hiljem seljalihased valutavad ja tunnen, et eile sai ikka tööd tehtud.


That thought came to my mind when we arrive to Coimbra city yesterday and we drove besides the track. But I think I am alright, I had a fun day.
I got the bike from Andre, also all the protections and dh clothes. He rode this Urbano race with his rigid bike. The bike fitted me better than the one I tried before, shorter frame, but of course still strange. When we arrived we dressed and went up and the first run was easy for getting to know the track, we rode besides the jumps. The second run I rode besides the jumps, but I started to feel more comfortable on the bike and before the third I said to Andre to assist me with the small jump, to ride before me and take the speed needed so I know how much I need to pass it. I did it! The front went too high, but I manage to land good. On the fourth run I did the small one with no one in front, I got the confidence I can make it alone. Then driving up I asked Andre what he thinks about the big one, how hard it is to make it. He said it needs a lot of pedalling to get the speed required to pass it, after little thinking I said ok take me until the jump. And I made it! And the small one right after. The next run I had the camera on my helmet, so this is seen here, the small jump went far, but was fun. And after that I made the last for practice, tried to make like qualifying, so no one in front and everywhere with speed. I was just little short on the big jump, felt the back wheel land on the beginning of the ramp, so I knew I have to pedal hard all the way until the jump.
Qualifying was two hours after, small lunch and rest. Then up and short warm up and to the gate. I told myself to have fun and pedal hard before the jumps, no other pressure. Besides me there were two other woman. I was the first one to go, run went well, but I felt that muscles are not as warm as would want and really struggled to pedal hard. At the finish I was so excited that I forgot to see my time, when I looked back then the next woman had finished and her time was up, 2.10 and then the next one 2.08. I thought to myself well more than 2.30 I couldnt have had. When the qualification was over for all and we rested, I found out that my time had been 1.51. That was a good surprise. I found out also that other women did not do the jumps, for me the next step would make a jump on the built wooden two pumps, but right now I did not feel comfortable even to try that.
For final make a 10 minute longer warm up and go! I the first corners there was more loose sand and couple of time thought I lose it, but managed to stay upright and thought to myself that I dont have so much time to lose. On the stairs before big jump I already managed to enjoy the crowd cheering and the acceleration began! I did not make mistakes and my time was 1.51 again, some hundreds of seconds slower than first. And the victory was mine! It was such a cool day, full of adrenaline and new experience. This kind, Urban dh was somewhat like eliminator, corner, acceleration, corner, acceleration. With my win in qualification and final I got so many points so that I was third woman overall in the Portugal Cup of DH!
It was physically hard day and today back muscles ache and I feel I did some work yesterday.

5 comments:

  1. Väga vinge! Kui veel natuke harjutada ja endale isikliku ratta saab, siis näeb alles õigeid tulemusi. Kas järgmise hooaja kalender võimaldab sõita nii XC kui DH sõite? Ootame videot.

    ReplyDelete
  2. Uueks hooajaks oled valiku ees, et kas jätkata XC-ga või minna hoopis DH peale üle :)

    ReplyDelete
  3. 1:51 vs. 2:08 - see on ikka märkimisväärne vahe. Minu arust on meil täpselt üks euroopa tasemel DH preili klubist puudu :)
    -R2-

    ReplyDelete
  4. I Maaris I know you are a very good technician... and did some big jumps in front of me in Champery already.
    I think it is really cool that you still have fun to experienced new challenges on a bike.
    And I feel you really enjoyed it, so just keep on riding ;-)
    Hugs

    Marc

    ReplyDelete
  5. Video järgi tundub, et selline rattasõit tõeliselt meeldib.

    ReplyDelete