Tartu Rattamaraton ja see nädal

Kohe peale võistlust ei jõudnud blogi sissekannet teha ja siis ei ole olnud võimalust pikemalt internetis olla.

Tartu Rattamaratonist tegin omad järeldused ja analüüsid. Eks kindlasti oli maratonikiirusest puudu, sellest ka alguse tagasilöök, vahel ka tundsin, et ei jõua kerida, et kerisin, kerisin ja siis pidin puhkama kerimisest. Kuid siis sain oma rütmi ja hoo ja jõudsin kenasti juba kolmanda naise gruppi, kuid kuskilt tuli mul murdepunkt, ehk andsin ka lõivu, et sinna tagasi jõuda, kuid tundsin end ka väga tühjana, hiljem sain aru, et see oli osaliselt ka sellest, et pole ammu nii pikki sõitu sõitnud ja ei osanud ennast eelmistel päevadel korralikult laadida, ehk et minu viimased 30 km olid väga vaevarikkad, kuidagimoodi püsisin neljanda naisena lõpuni.

Loomulikult olin natuke pettunud, kuna tahtsin siiski seda meistritiitlit, kuid päevad ei ole vennad ja olen valmis ka hooajale kriipsu alla tõmbamiseks, viimased poolteist kuud on mind kogu selle reisimise ja võistlemisega vägagi ära väsitanud.

Nüüd juba olen kenasti jõudnud uuesti Portugalis end sisse seada, lend Prahha ja sealt autoreis Aguedasse sujus kenasti. Väsimus reisist veel sees, kuid kenad päikeselised ja soojad ilmad kosutavad keha ja hinge.

Kuigi tahaks ilma muremõtlemiseta puhata, siis seda päris teha ei saa. Eks peab uurima, mis saab järgmine aasta, mis klubis, mis rattal ja peale neid reise olen kindlasti edasi ka säästureziimil. Eks need mured kummitavad paljusid. Kuid naeratus näol ja homme noortele jälle trenni andma.

After race did not have time and now is the first possibility to be longer time in the net.

I made my own conclusions and analysis of Tartu Rattamaraton. For sure I had the lack of the speed of the marathon, thats why so bad start, some parts I was unable to spinn more, with my gear I spinn and spinn and then had to rest from it. But after I got my rythm and managed to catch even the third woman group, but somewhere came the point that I could not any more, I paid for catching all the people and also I felt empty, afterwards I undestood, that I had eaten too little in the past days, as I have not been used to race so long, the last 30 km were very hard, but somehow I managed to finish as 4th woman.

Of course I was bit dissapointed, I wanted the champ title, but well and I am quite ready to finish the season, the last month and half have tired me a lot with all the travelling and races.

Now I am safely back in Portugal, the flight to Prague and car drive to Agueda went smooth. Tiredness of travel is still in bones, but sun and warm days make it better.

Although it would be nice to just rest without worries, then it not so easy. Need to see what happens with next year, in what team, on what bike and after all the trips I need to be on save mode. But I know I am not the only one with the troubles. So with a smile I will start again to train the little kids tomorrow.