Algas siinne maratonide sari, seda minu klubi linnas ja korraldajaks. Seega polnud väga varianti, et ma vahele saaksin seda etappi jätta. Õnneks sain kenasti jaotatud töö giidina ja olla stardis pühapäeval.
Kuna giidina olid pikad päevad terve nädala, siis ei teadnud kui palju veel energiat kehas, et võistelda, kuid oma parimat olin valmis andma, jätkuvalt endale meelde tuletades, et söö ja joo, siis jõuan ka finishisse.
Naised nagu ikka siin, saame eraldi startida, peale kolme kilomeetrit hakkas kohe pikem tõus, seal pani Melissa gaasi põhja, mina temaga kaasa minna ei saanud, minuga jäid veel kaks naist, kellega me umbes 35km koos sõitsime, siis sain mina eest ära, kuid seda vaid korraks. Tõusu keskel suutsin endale pika metalltraadi kasseti, keti vahele saada. Peale esimesi närvis sekundeid, rahunesin ja hakkasin pusa lahti keerutama, õnneks olin kohe pedaalimise järele jätnud kui imelikku häält kuulsin, seega vähemalt ei saanud käiguvahetaja viga. Pusisin ja sain traadi välja ja ratta sõidukorda kui Celina minuni jõudis, jõudsime veel mõned sõnad vahetada, sain teada, et teine naine oli vahepeal juba minust möödunud.
Siis enne tõusu lõppu kiirelt Celinaga vahe sisse, et ta minu tuules alla ei saaks ja siis jahtisin seda teist naist päris pikalt, nii umbes 60km-ni.
Siis veel 15km ehk kokku 75km (2000m+) ja ajaks 3h44min, mis oli isegi kiire, olin arvestanud nelja tunniga. Melissale ka ei olnud liiga pikk vahe, olin osanud enda jõudu jaotada sel palaval päeval, ka tiim oli alati joogipunktis uue pudeli andnud, joogipunkte oli olnud neli.
Grupp, kellel giid olen ja olin vaba päeva andnud, veeresid ka minu võistlust vaatama ja kuigi nad rajal mind ei näinud, siis poodiumi ajaks oli aplaus suur.
Tänud kõigile!
No comments:
Post a Comment