Mõte ja informatsioon selle võistluse kohta tuli ühest listist, mis on tehtud Pürenee poolsaare ultramaratonidest. Kuna 10. märts oli Portugalis erakorraliste valimiste päev, siis kõik võistlused ja üritused tühistati või tõsteti teistele kuupäevadele, ehk siin polnud midagi toimumas, seega hea võimalus, minna Extremadura piirkonda avastama. Ma polnud varem seda piirkonda Hispaanias külastanud, kuigi siinsamas Portugali piiri ääres, võistluse kodulehe kaudu sain aru, et on väga mägine. Ma panin end kirja kõige pikemale 104km maratonile, valikus olid veel 50 ja 70.
Kõhklus minna tekkis, kui nägin nädala sees ilmateadet, ka jahenev ilm ja sadu siin, ei aidanud kaasa. Kuid tahe, siiski piirkonda näha ja võistlustrassi sõita, oli suurem. Kui olin kohale jõudnud, nägin nende sotsiaalmeedia uudist, pikim distants tühistatud, kuna umbes 15km lõik mägedes oli lume all, ehk kõik kes olid end pikimale sõidule kirja pannud, olid automaatselt 70km sõidul. See tähendas muidugi, et sõit tuleb intensiivsem. Laupäeval oli selline vastik külm ja vihmane, kuid pühapäeva hommik oli vihmata. Pikad termopüksid ja starti. Sebisin end stardis ette poole, et saaksin ülevaate teistest naissõitjatest. Sõitsin kogu esimese mäe heas tempos ja hoidsin naiste esikohta. Üleval oli väike lõik lumega. Pikk laskumine alla oli suurtel kivistel teedel, nägin kolme nelja katkise rehviga tee ääres, ise mõtlesin, et just seda ei tahaks kuna külm ja natuke käed kanged, aga mõtlesin vist liialt, kuna sain kummi katki, seda peaaegu laskumise lõpul. Jäin seisma, oma kummiparandus komplekt välja ja tundus et sain nööriga augu kinni, lasin co2 täis, kuid kumm ikka tühjenes, veel jäid ühed mehed seisma ja aitasin pumbata (ma ise olin pumba koju unustanud, meelde tuli reisil). No sel hetkel ei olnud mul lootust, et lõpetada. Siis tuli meelde, et kohe-kohe peaks olema joogipunkt, kus võib jalgpump olla. Tänasin mehi pumbaga ja veeresin aeglaselt maksimaalselt kilomeetri. Seal oligi jalgpump ja sain kummi korralikult täis ja nägin, et probleem oli sama augu lähedal kummi seinal. Ehk et otsisin enda sisekummi välja ja läks vahetuseks. Vahepeal nägin ühte naist möödumas, kuid polnud kindel kas oli veel teisi olnud. Nii hästi kui võimalik vaatasin kindaga, et kas kummis okkaid ei ole, et mis kohe sisekummi katki teeks, ei tundunud, kuid esimesed kilomeetrid peale vahetust, olin väga ärevil. Sain liikuma, kogu see trall oli mul rohkem kui 15min röövinud. Olime kilomeetril 40.
Sealt peale andsin tuld, püüdsin inimesi, alati silmapiirilt otsides, kas näen seda naist. Möödus 25km kimamist, kui teda märkasin. Oh lõpuks! Mõtlesin, et kui tema grupi taha jõuan, siis natuke hingan kergemalt, kuid kui temani jõudsin, siis ta kohe märkas, jõudis veel hüiatada "caralho" , ma ütlesin "ola" ja siis ei olnud midagi teha, kui sama hooga edasi panna. Jätsin nad selja taha ja veel viimased 5km pingutust, finishis ei teadnud, kas olen esimene või mitte, spiiker ütles et jah! Lahe!
Auhinnaks oli suur singikints, no selline et poest ise kunagi ei ostaks, kuna hind korralik, aga auhinnaks saades on lahe! Samuti kohalikke oliive ja veel kosmeetikat. Sealne piirkond oli täis oliivipuid.
Järgmine kord ehk nii kergelt pumpa maha ei unusta ja sealne piirkond on lahe, eriti neile, kellele mäed meeldivad.
Aitäh lugemast ja kaasa elamast!
No comments:
Post a Comment