Taaskord jäi tunne, et kui üritus läbi sai, siis ootasin juba järgmist aastat, et saaks taaskord üritusel osaleda. Lihtsalt nii lahe kogu see värk, rada ja korraldus ja kogu ürituse meeleolu, ükskõik kui raske ka oli, see ununeb kiirelt, kuna rattaga on lahe sõita ja seda teistega jagada.
Sel aastal otsustasin sõita segapaaris Filipega, et siis jäi distants sinnakanti, mis mul eesmärgid sel aastal. Kuid kripeldama jäi küll, et seda päeva ja üritust täiega nautida peab ikka kogu distantsi sõitma. Sel aastal oli ka rekordarv osalejaid, eks see ole, et kui korra oled teinud, siis tahad taaskord teha ja võtad sõbra ka kaasa.
Minu osa selle aastasest rajast, mis oli kokku 158, esimesed 72km, millesse jäi rohkem tõusu kui laskumist, 2057m+ 1088m- sõitisin seda 3h48min. Alguse tõus oli kõik asfaldil ja istusin kenasti esimestega pundis ära, kruusale minne läks hanereaks ja siis juba pigem enda tempoga edasi, tolm oli suur ja hommikune päike madalal ja täpselt silma, kohati oli raske midagi näha, kuid siis kui juba punt eest libises, siis sai ka vaateid nautida. Rada oli tore ja huvitav, loomulikult palju mäkke, sõitisin heas tempos, kindlalt kuskil 30 positsiooni peal üle 300 osaleja seas. Mäe otsas oli ka mäefinish, mille ma naiste arvestuses taskusse pistsin. Ja siis oligi aeg teatepulk Filipele anda. Päev tehtud!
Jõudsin mäe otsast tagasi finishi paika, veidike ootamist ja siis jõudis ka Filipe finishisse, meie lõppaeg 7h51min.
Kõigile maastikuratta fännidele soovitan soojalt seda üritust, saab suure koguse häid emotsioone veetes kogu päeva siinsetel radadel.
No comments:
Post a Comment