Laupäeva pärastlõunal reisisime natuke jälle põhja poole, Lissaboni külje äärde, et pühapäev uuel etapil olla. Sel korral oli lühemate ringide peal, 7 km ring, eliit ja u23 10 ringi, meiega olid ka seenior 30/40 ja juuniorid, kes tegid kaks ringi vähem. Seal korral olid kõige pisemad ja kõige vanemad eraldi võistlusega hommiku poole, muidu oleks väga suur virrvarr olnud ringidel.
Plaan oli täna Ilda võidule aidata, temal sprinteri jalgu ei ole, aga hea töötegija. Seega plaan oli, et (eliidi sõitjaid ongi meil vaid kaks, teised on kõik nooremad või vanemad, kel nii palju jalgu ei ole) mina teen kiirendustega raskemaks sõidu alguse, et väsitada natuke rohkem jalgu ja et teistel ei oleks nii palju energiat ja soovi hiljem Ildale järgi minna, kui tema korda proovida eest ära saada on. Kuna minu kätte sai eile ka karikasarja liidrisärk, siis mina olen markeeritud, ehk mind hakatakse taga ajama, kui ma kiirendan. Vahepeal olin sellises seisus ka, et mõtlesin, et no kui nüüd kiirendatakse, siis mina olen hetkel täielikult tühi, kuid siis tuli meelde, et vaid ehk ühel oleks jalgu, et nüüd veel kiirendada (Veral), et ma ikka olin teiste jalgu ka tühjemaks sõitnud! Ja siis natuke enne kolm ringi finishini minna saigi Ilda eest ja teda ei hakatud taga ajama, minu töö oli tehtud ja võisin nüüd pundis istuda ja nautida, seda et keegi kiiresti ei liiguta ja kuulda kohtunikelt kuidas vahe kasvab. Viimase ringi keskpaiku tuli meie kõrvale auto, kust öeldi, et Ilda on kohe kohe finishis ja nüüd ülejäänud kohad on meie välja madistada. Ma hõiskasin üle pundi, võit oli meie. Ja järgmisel hetkel olin fookuses, nüüd on minu teha et see kaksikvõiduks vormistada ja hoida enda käes liidrisärk. Olin juba viimasele ringile minnes oma koha Vera taga sisse võtnud ja sealt ei saanud enam keegi mind ära puksida, "mina olen siin ja punkt!". Viimases kurvis finishisse, mis oli taaskord kergelt mäkke, natuke rohkem kui eile, tulin Vera (kes oli ennast kurviga esimeseks saanud) tuulest välja ja sprintisin grupivõidule, rõõm oli teise koha üle suur just tehtud töö eest Ildale, kes loomulikult oli need viimased kolm ringi pidanud ise väga hullult rabama!
Liidrisärk jätkab minu seljas, kuid järgmisel etapil seda näha pole, kuna kattub teiste võistlustega, mis olid juba enne maantee kalendri avaldamist seal. Sellepärast oli ka seekordne etapp sõidetud Ilda jaoks .
Aitäh taaskord kaasaelajatele ja toetajatele!
Nüüd siis on veel viimased trennid ja saabki Epicule minna, selleks milleks kõik need eelmised punnitamised vajalikud olid, nüüd saab siis ainult nautida! Haha no millegipärast me naudime seda valu!
Saturday afternoon we travelled again little bit back to north, near Lissabon, to race there on Sunday. This time the race was on shorter laps, 7 km a lap, elite and u23 had 10 laps, with us started also juniors and masters 30/40 who made less 2 laps. This time the youngest and the oldest had their own start, which was good, it would have been a chaos in that little lap.
The plan was to get Ilda take the victory, as she does not have sprinter legs, but is good in pacing. So the plan was for me (our team only has us to as elite riders, others are younger or older with not so many legs) to accelate the pace in the first half of the race, so that riders would have less legs and energy to go after Ilda after. And as I got on myself the leader jersey of the series then I was a marked woman, no one would let me go, my attacks all had responses. At some point I was feeling like, ok when someone now would attack, I have no legs to respond, but then I reminded myself, that probably only one lady would still have the legs to do it (Vera), because I had pushed hard so others were also with heavy legs. A bit more than three laps to go, Ilda accelerated and got away! And no one responded, so my job was done, now I could just sit in the bunch, relax, enjoy the easier pace and hear how commisaires were saying how the gap is growing. Last lap few kilometers before the finish, a car pulled our side and said that Ilda is almost at the finish, so the race is now for the second place for us. I celebrated outloud, the win was ours. And next moment focused on the mission to win the sprint finish. Starting the last lap I already had positioned myself on the wheel of Vera and no one could push me from there - "I am here and period!" Last corner to the finish, the finish straight was slightly even more uphill than the day before, Vera had got the leading position, then I sprinted out from her wheel and took the win of the sprint, the joy was great, the job was done and well done! I had worked for the victory, of course Ilda had had to push so hard the last three laps by herself and then I took the double from the sprint.
The leader jersey continues on my back, but next cup race it is not seen and I had aready other races on the calendar before the road races were published. So that is also big factor why we played for Ilda this time.
Thank you once again all supporters and cheerers!
Now few last trainings and then Epic it is, all those other races were a preparation for it and now all is left to do is enjoy! Haha dont know why we love the pain!
No comments:
Post a Comment