Alguse sai siin ka Portugali maratoni karikasari, selleks sõitsime jälle üles Hispaania piiri äärde. Seal pole maratoni varem sõitnud ja minu jaoks oli ka uus see, et naised nüüd alustavad meestest eraldi, 15min enne, mis on vägagi mõnus, saab ise omavahel alguse ära madistada, nii me ka tegime. See maraton oli omamoodi, et algusest kohe pea 18 km jutti ülesmäge, natuke vahepeal kergelt lauget, aga jep 18km järjest mäkke. Alguses sõitsime ühtlase tempoga asfaldil linnast välja, siis kui järsemaks nukk läks, proovis Melissa meie jalgu, Joana ja mina saime kaasa. Natukese aja pärast jäime kolmekesi ühtlaste vahedega. Ma ise jälgisin enda enesetunnet, kui tund aega järjest ronida, siis parem mitte liiga rapsida, samuti teadsin, et pole värskust, kuna head nädalad trennikoormust kehas, selle võistlusega sai kena punkt pandud ja saan nüüd natuke puhata. Seega sõitsin suurema osa mäest üksi, lõpu poole hakkasid eliidi mehed mööduma. Mingil hetkel jõudis Ilda mulle järgi, sõitsime koos, tegime omavahel tempot, et teineteise jalgu testida. Ühel pikemal laskumisel, mis lõppes kümme kilomeetrit enne finishit, panin ma punni põhja, see ka mu lemmik tüüpi laskumine, tuul vihiseb kõrvus, piisavalt tehniline ja kurviline, et pidi koguaeg liini valima. Jätsin Ilda kaugele. Samas lõpu poole kuskil kurvis pingutasin tsipa üle ja esirehvist tuli torts õhku välja ja nüüd ei saanud ei väga püsti peal sõita, ega kurvi kiirelt võtta. Samuti panin ühes linnakeses korraks rajalt välja, Ilda sai taaskord kannule. Proovisin välja näidata, et kõik suurepärane, samas võtsin kurve väga ümaralt ja sättisin ennast laskumistel esimeseks, et olukord kontrolli all oleks. Lõpus teadsin, et sprindijalga on mul rohkem, samas püsti peal sprindiks ei saanud jätta, seega korralik tempo tõusukesel finishisse ja mahtusin poodiumile. Hiljem Joana aega nähes, ehk oleks isegi sinna jõudnud kui oleks teadnud, aga vot oleksid ongi seepärast oleksid ja olen väga rahul oma mineku üle arvestades väsimusastet. Nii hea on ikka teada, et nüüd nädala alguses saab rahus puhata!
Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!
Kokku täna 54 km 1700m+
Uuendus! - ikkagi oli kummi saanud okas, mis siis alguses lasi õhku välja, aga piim tegi kummis oma töö ja jäi pidama, kuna ta nii kindlalt pidama jäi, arvasin, et olin ise liiga hullult kurvi võtnud, ehk minu sõiduviga ei olnud, lihtsalt ebaõnn!
Start of the Portugal Cup in marathons, we once again drove
to the border of Spain up north. There I have not done marathons before and for
me was also new to start with only girls, 15min before men, which was nice, to
battle it out first with the ladies. This marathon was one tough one, 18km
uphill from the start, very few flat parts in the middle, so yes 18km up from
the gun. First we rode steady pace on asphalt away from the city, then when it
got steeper Melissa tried our legs, Joana and me could go with her. Then she
accelerated more and gaps appeared, so we all did own tempo. I took it steady,
I knew for at least one hour climb I don’t want to break anything, also I knew
I don’t have that freshness as I have had good weeks of training load. So after
the gaps appear I rode by myself, more at the end of the climb men elite
started to pass. After some up and down Ilda appeared from back and we rode
together, sharing the work and pushing to see each other’s legs. One longer
downhill which ended 10 km before finish I went full gas, it was also the type
of downhill I love the most, super-fast, yet still technical and curvy and so
good lines were needed. I left Ilda behind. Somewhere in the end on one corner
I bend too much the front wheel, so some air got out from my front tyre, I
needed to start to take care of corners, not to lose traction, I also took a
small wrong turn and no time Ilda was at my wheel. I made a face that all was
well, although my corners were super round and I managed to get in front in
downhills to control the pace. I knew I have more of a sprint in my legs, but
could not let it be sprinting standing on the bike because of the tyre, so I
made a good pace on the last hill to the finish and the podium spot was mine.
After checking the time gap to Joana, there was that if I would have known that
it was so small, then what, but well that’s the thing with ifs, they stay ifs!
So I am super happy with my race considering all the load in the body. And also
so nice to know that the week starts with some good rest!
Thanks for cheering and supporting!!
No comments:
Post a Comment