Eesti Meister DHI 2021 !!
Aitäh! Kõigile, kes motiveerisid ja toetavad mu mitme ala sõitmist!
Olin Portugalist oma enduro ratta kaasa toonud, Lapierre Spicy 6.9. Ja kuigi mingil hetkel mul kergelt kadus motivatsioon, et Kiviõlisse sõita, tegelikult oli see mu üks oodatuim võistlus enne Eesti reisi, õnneks rääkides erinevate inimestega sellest, siis sain motivatsiooni tagasi ja reedel oli kindel plaan, et lähen. Samas ega ma kedagi ei alahinnanud, sest siin ma ikkagi sisenen teistsugusesse downhilli maailma, siin ei hakka veel füüsiline vorm väga suurt rolli mängima, kuna enne on mägi otsas. Samuti, kuna sõidan ikkagi mitmeid alasid, siis viimane kord Spicy rattal sõita, oligi juuni alguses enduro karikaetappi sõites.
Laupäeval treeningutel, iga laskumisega ikka hakkasin end paremini tundma rattal, siiski veel paari hüpet, mida tean, et olen võimeline tegema ei teinud.
Pühapäeva hommikustel treeningutel tegin siis ühe hüppe, mida pole ka eelmistel aastatel teinud, tegin nüüd siis ära, kuna ümbert minnes, ikka kaotas. Mingil hetkel sain endal tagumise kummi katki, ikkagi korraliku lõike, et enam piim õhku sees ei hoidnud. Kuna mul teisi kumme kaasas ei olnud, siis läks sisekumm sisse, sain veel paar laskumist teha, ja pidas kenasti.
Esimene laskumine, ainuke selline raskem koht oligi esimene väga järsk parempööre, sealt edasi oli selline laugem. Olin teine naine mäest alla, järjekord mäest alla oli numbrite järgi esimene laskumine, seal tuli hea kuid ärev üllatus, üks teine tüdruk Katarina, oli minust 0.65 sekundit kiirem olnud! Et pildis, oleks see mingi pool või rattapikkus, ehk sõitsime põhimõtteliselt sama kiiresti. Nägin, et ta oli lõpus ikka päris väsinud, aga no selline see võistlemine siin on. Mina sellise sõiduga saaksin veel nii 5 minutit samamoodi kihutada, aga pidin siis hakkama mõtlema, kust võiksin mõne sekundi veel pigistada järgevast sõidust, muidugi teine rada oli rohkemate viguritega- oli palgitreppe, kiviaed ja mitmeid hüppeid. Samuti mõtlesin, et ehk mul on närvi rohkem, kuna olen enduro sõitudes sellises olukorras olnud, et pean kiirem olema. Kaalusin tõsiselt ka üle tee hüpet, mida polnud treeningutel teinud, kuid tean et olen võimeline ja hüpe hästi ehitatud, lihtsalt kahe päevaga kuu jooksul, ei olnud veel seda täielikku ratta tunnetust. Otsustasin, et jätan selle hetke otsuseks kui olen rajal (olin eelmine õhtu oma GoProl üle vaadanud, kus see moment on, kus ma pean otsuse tegema). Kuskil kivide juures ehk hakkas mul aga tagarehv taas õhku kaotama, alguses oli mõte, et oot kas lihtsalt on nii palju rohkem tuhka rajal, et tagaratas ujub, kuid siis oli selge, olin ehk lõike kohapeal saanud hea laksu, et see sisekummi lõi augu, ehk siis polnud muud kui proovida hoida ratast rajal, ja et kurvides tühi tagarehv alt ei läheks. Jõudsin lõppu, teistest naistest olin kiireim olnud (teisele rajale läksime järjestuses aeglasemast kiiremaks), rajal oli nüüd veel Katarina. Esimene vaheaja punkt näitas talle veel edumaad 0.49 sekundit, ehk et olin tsipake tagasi saanud. Peas käisid mõtted, et ok seal keskel ka ehk suutsin kiire olla, aga siin alumine pool kaotasin kindlalt, päris emotsionaalne on nii seal all oodata ja ajatablool uusi aegu oodata. Ja siis tuli teade, et tal oli ka kumm katki läinud ja tema oli otsustanud mitte jätkata. Kummaline otsus, sest teiste naistega oli meil vahe suur ja isegi joostes oleks ehk poodiumile saanud, sest pikk see Tuhamäe mägi ikka on. Aga noh selliselt siis seekord. Huvitav oli!
Kõigile, kes ootasid minult tee ületus hüpet, siis tean, et olen hullemaid teinud ja hüpe hästi tehtud, kuid finaalis oleks ainult jama tulnud oma tühja tagarehviga.
Juuup-juuuup olen järgneva aasta valitsev Eesti Meister ja au sõita meie lipu värvides! Aitäh!
Ja see oli ka Baltic Cup DHI üritus, mille ma võitsin!
VIDEO radadest ka üleval!
Video annab oodata augustini! / Video will come later in August!
Estonian Champ in DHI 2021 !!
Thank you! To all of you who motivated and support my riding on different disciplines!
I had taken my Lapierre Spicy 6.9 with me to my trip to Estonia. Althought at some point I lost the motivation to go to Kiviõli, it had been one of the awaited races here in Estonia before the trip, but luckily talking with different people, I got my motivation back and on Friday the plan was clear, I go. I never underestimate anyone while coming to race here, I enter totally different world of downhill racing here, the tracks are so short that the physical preparation does not really come to play here. And also as I ride different disciplines, then the last time I was on my Spicy was the last enduro cup a month ago.
On Saturday trainings with every downhill I started to feel more and more comfortable on the bike, but yet didnt do all the jumps.
On Sunday I did a jump that even all the other years I didnt do, but it go around this year cost time, so I did it. At some point I managed to ruin my back tire. It got a whole that the liquid didnt stop and I had to put a inner tube in as I didint have any spare tires. I did couple of runs more and it hold up.
First race run, the real difficulty was only the first right hand turn which was super steep. For the first run we went by the numbers, so I was the second one down, waiting others to arrive it was a surprise and also raised anxiety, other girl Katarina had been 0.65 seconds faster than me, that means half or bike lenght ahead. I saw that it took her almost everything, but thats the way it is here, I felt I could go more 5 min at the same pace. So now I started to think where I could catch that time on the second run. The track had more things in it, like wood stairs, rockgarden, couple of jumps. I was also thinking maybe I have more never as I have been in enduro races in the same position. I considered really much doing the road cap jump, I decided I leave it for the moment of decision ( I had checked many times on GoPro where the moment is already the night before). Somewhere after the rocks my back tire started to lose air, first it was sensation like there was more loose ash on the track, but then it came clear, I am running on empty. So no jumps, just trying to get to the finish wihtout the back tire taking me down on the pumps and turns. I finished, I had been so far the fastest women (we started the second run with slowest to faster). So only Katarina was on track now. First split time, she still had advantage 0.49 seconds, I had taken just a small bit. In my head I knew oh no, I had been fast enough in the middle also, but the down part I lost with the flat, so it was emotional looking at the time board and waiting for the next split, but then came the announcement, she had had a flat as well and had decided not to finish, well even running she probably would have made it to the podium, as the hill is not so long here in Tuhamägi. Well but that was that for the day. It had been interesting!
To all of you who had been waiting for the road-gap jump from me, I know I have done couple of worse ones and the jump is well built, but in the final it only could have given trouble with the almost empty tire at that point.
Whoop-whoop I am the reigning Estonian Champ and its an honor to wear our national colours! Thank you!
Oh and it was also Baltic Cup DHI event and I won it!
Video from the tracks up!
No comments:
Post a Comment