WES - Monaco

Esimene e-võistlus selja taga, mis mul öelda, raske on!

Nädal enne sain natuke koos tiimikaaslastega laagris Lousas trenni teha ja rattaga harjuda, aga veel on palju harjuda ja õppida. Mäkke saab sõita selle rattaga sellistest kohtadest, mis tavarattaga vaatad, et pole võimalustki, ehk et kohe oli vaja harjutama mõttega, et sellised järsud nõlvad on täiesti sõidetavad, alguses ei taha kuigi pähe mahtuda. Siis vaja arusaada, kuidas vaja keha positsioneerida, nii et järsul nõlval ei hakka esiots üles tõusma ja samas et taguots ei hakkaks tühja vuristama.

Ja kõik need kurvist väljasõidud, kus tuleb mootor taha, ja peab kehaga valmis olema. Ja siis veel see kõige suurem murekivi, ratta kaal. Ei jõua ma seda ratast maast väga palju lahti kangutada, aga laskumisel tähendab see väga suur lisajõudu, et ohjata ratast nii kurvides, järsematel laskumistel tuleb pidurdusel selgelt välja kaal, mida peab ohjama, samuti kui vaja esiotsa natuke tõsta, et kividest kergemini üle saada, kõik need tavalised asjad, mis tavarattal palju kergemalt tulevad, vajavad nüüd topelt jõudu.

Ehk et mul on millega harjuda ja mida harjutada.

Võistlus Monacos.

Või noh ikkagi Prantsusmaal, lihtsalt poodiumid ja miitingud olid Monacos ja ehk siis võistluskorraldusraha äkki sealt. Võistluskeskus ise oli Peille linnakese juures.

Esimestel laskumistel mõtlesin küll, et jeerum, kuhu ma ennast seganud olen. Aga reedel oli juba sõitja tunne ka.

E-gravity – ehk elektriratta enduro

Meil oli sõita 4 aja peale lõiku, esimene oli vaid üles, teine ainult alla, kolmandas ja neljandas peale laskumise oli ka natuke tõusumeetreid, kogu läbitav trass oli 26km, sellest aja peale ehk circa 8km.

Lõik 1 – kuna treeningutel reedel ei saanud kordagi üles nii, et jalga maha ei pannud ja see tähendas korralikku ajakadu, kuna järsul kallakul ja kergelt lahtisel kiviklibul ei ole kerge tagasi rattale saada, siis minu eesmärk oli saada üles ilma jalga maha panemata, ja ma suutsin seda! Läbi korraliku maadlemisega, et ratast käest ei läheks ei eest ega tagant. Võistlus algas hästi, see oli ka lõik, mille teiste naiste ees võitsin.

Lõik 2 – palju kivi, tundsin end konarlikuna, ei olnud just kõige sujuvam tunne rattal, aga väga suur apsakaid ei tulnud.

Lõik 3 – sellel oli ka juurikaid ja väga järsku nõlva mudasel pinnasel (neljapäeval sadas päev otsa vihma), teadsin, et olen liiga palju piduritel, kuid tundus võimatu saada vähemaga hakkama, mõnel kivinukil ülesse ka koperdasin.

Lõik 4 – ainult kivi kivi otsa, see oli tõsine katsumus, treeningutel ma alati jäin paaril korral seisma, kuna lihtsalt käed ei suuda sellist rappumist ja pidurdamist üheskoos vastu pidada, ka võistlusel tundsin seda, teadsin, et suudaksin natuke kiiremini sõita, aga lihtsalt ei suutnud ülekeha selle teadmisega midagi teha, kuna jõudu et ratast ohjes hoida kiiremini sõites lihtsalt polnud, hea meel finishisse jõuda ja terve olla !

Siis veel e-xco peale! Peale reede hommikusi enduro treeninguid olid olnud meil ka e-xco kvalifikatsioon, et stardipositsioonid kindlaks määrata. Laupäeval peale enduro võistlust pärastlõunal oli e-xco maailma karikaetapp. Meie tiim on üles antud e-gravity´t sõitma, aga valikus oli, et kui soovi võib hiljem proovida ka e-xco´d, ehk miks mitte proovida. Meie neljast sõitjast olid siis kaks ka e-xcol. Rada oli mingi 2.5km pikk, tõus paljude juurika-kivi-astmetega, palju lahtist kivi ka, ehk et vägagi tehniline, laskumine oli osa enduro kolmandast lõigust, nimelt just see järsk mudane laskumine.

Rajale läksid mehed-naised koos, küll oli madistamist, rajaturvajatel võis päris naljakas olla vaadata minu tõusu kurve, ehk et mõned kurvid tõusul, kus mul lihtsalt läheb ratas käest ära, ei saa ma veel päris täpselt aru, kuidas sellist mootoriga ratast ohjes hoida, ühe korra käisin ka selili pikali tõusul. Aga üldiselt 6 ringist olid viimased kolma juba päris hästi mul sõidetud.

Aku pidas mõlemal võistlusel turboga sõites vastu, ei pidanud mõtlema, et kas lülitan natuke kergemale režiimile. Võistluste vahepeal oli muidugi pistikus ja laadis 100% ennast tagasi täis.

Korralikult võttis selline võistlemine keha läbi ja palju on veel õppida selle e-rattaga sõitu, aga algus on tehtud ja ka poodiumikoht võetud. Aitäh sulle kaasa elamast! 

First e-bike race is done, what can I say, it is hard!

Week before I could have some practice in team camp in Lousa, e-bike needs some proper practice still. You can climb uphills with this bike which with normal bike you look and think impossible, so even to get used to the thought that it is possible needs some time. Then I need to figure out the body position on the bike while climbing those uphills, so that the front would not get air and the back would not spin empty, oh and you need to all the time pedal or you lose power of the engine. And then all those after corner pedaling moments when the bike helps you and I am not ready for it, so body position after corners needed some adjustument as well. And then the biggest issue for me, the weight of the bike! For me it is hard to lift up the bike, so it means overall extra power while riding the bike, corners, steep descend braking, lifting the front to get over obstacles, all those things that on normal bike is easy, need almost double the strength.

So I have what to learn and with what to get used to.

Race in Monaco.

Or should I say in France, the podiums and meetings were in Monaco and I suppose the budget also. The race paddock was in Peille town.

On the first stage ridings I was thinking to myself, oh my what I have said yes to! But by Friday I was already feeling more like a rider.

E-gravity – enduro on an e-bike

We got to do 4 stages, first one just up, second one just down, the third and the fourth had also some climbing meters besides the descend. The total was 26km with about 8km of which was stages.

Stage 1 – as on Friday trainings I couldn’t get up without taking the foot out, which meant loss of time, as on steep hill with some loose gravel it was not easy to get back on, my main goal was to get up the stage without taking my foot out, and I managed it! With some big fighting with the bike not to get out of control. So the race started well, it was the stage I won.

Stage 2 – it had lot of rocks, I felt a bit unsmooth , but also didn’t do any big mistakes.

Stage 3 – it had also roots and steep muddy sections (Thursday had been raining all day), I knew I was too much on my brakes, but also it felt impossible to let them go more loose, few uphill rocks also made me lose some time.

Stage 4 – only rocks, rocks and rocks. That was a real challenge, in training runs I had always stopped few times to get a bit rest for my arms, because all those pumps and braking the same time was too much for me. I knew I could ride faster, but my upper body strength had to hold me back not to end up somewhere on the rocks. So I was happy to be in finish in one piece!

And then afternoon e-xco! After Friday enduro trainings we had qualifying lap, to make out the start grid order. It was the first e-bike uci world cup. Our team is focused on the e-gravity racing, but we had the choice if we want to try e-xco, we can, so I went to try. From our 4 riders 2 made also then xco. The lap was about 2.5km long, the climb was full of rocks, roots and steps and also in parts loose gravel, so it was technical , the downhill part was the muddy steep part from stage 3 of enduro.

Men and women started all together, was lots of confusion, also the course marshals could have quite a laugh seeing me taking some uphill corners, the bike just escapes me, I am not in control, I still have lots to learn about the beast. On one climb I literally fell on my back as it went out of control. From the 6 laps I felt the 3 last ones were well ridden by me.

The battery lasted well in turbo mode on both rides, I didn’t have to worry about preserving the battery. Of course between the races it was fully charged for the next one.

The days were really tiring for the body and I have still lots to learn about e-bike riding, but the beginning is done and first podium made! Thank you for cheering!