Selgi aastal ei saanud me siin tulekahjudeta. Kolmapäeval saadeti kõigile telefoninumbritele, kes liikusid kolmes regioonis sms-id, et kõrge tuleoht. Meie regioon samuti, ilmad kuumad, tugev tuul, palju pole vaja. Kolmapäeval metsa all sõites, sain kohe väga aru, et kõik krõbiseb rataste all.
Eile, neljapäeval (kõik hommikud on varakult alustatud, et kuumuse kätte mitte jääda) vara juba Vouzela mäe otsas endurot sõitmas, siin mu video https://youtu.be/J1Uuri4CTnA .
Tagasi autoga sõites, nägin et meie pool Talhadase taga tossab, oh kus ei tahtnud seda näha. Peale lõunat, ei tossanud vaid ühes kohas, vaid minu maja vaatest kolmes kohas, suhteliselt lähedal, kõik 5km raadiuses.
Tuul oli tugev. Õhtupoolikul oli selline sõjas tunne, helikopterid ja lennukid pea kohalt läbi sõitmas ja sireene koguaeg. Aga vot sel korral oli sõda alles ees, õhtul peale 21, oli maja poolt idas tulekahju suur ja tuul tõi teda koguaeg lähemale. Toas oli (kuigi kõik aknad uksed kinni) korralik ving sees, pea valutas ja kurk kipitas. Enne magama heitmis aega helistas ka siinne teine eestlanna, et uurida kuidas on, et tema aknast on näha suuri leeke ja kogu see värk minu poole tulemas. Ja pakkus, et kui väga hulluks läheb saame (ka Greete siin hetkel laagerdamas) nende pool öö veeta.
Kui 23 paiku nägime hõõguvaid tükke akende ees maha langemas oli juba väga hirmus tunne, ka ving oli jube, hoidsin juba lappi hingamisteede ees. Kui nägin ühte hõõguvat tükki tulekahjust teisel pool maja maanduvat, ootasin et kustu ära, aga see läks sekunditega suureks, õnneks oli eramaja omanikke all tänaval ja said sellele iseseisvalt ära kustutatud, tegin otsuse, et siit me lähme, magada sellises olukorras niikuinii ei saa, aga samas vingu mida sisse hingame on tohutu. Kass ja Greete autos ja kilomeeter kaugemale, seal maja ees olles tundus sürreaalne, et seal nii teistsugune olukord, meie kui sõjas ja neil seal kõik rahulik, isegi tossu ei olnud üldse tunda.
Hommiku hakul tulime koju, õnneks hoiti elamud ja tehased kõik kaitstud, samas meie juurest 200-300 meetri kaugusel on mets põlenud.
Toss täna enam ei olnud must, vaid nüüd see valge, mis hajunud kõikjale laiali, nii meie koldest, kui teistest siin lähedal.
Kuidas tulekahjud niimoodi piiramisrõngasse said ja ka ajaliselt väga lähestikku, lõhnab inimteguri järgi, kui nii ongi, siis mina usun karmasse.
Eile, neljapäeval (kõik hommikud on varakult alustatud, et kuumuse kätte mitte jääda) vara juba Vouzela mäe otsas endurot sõitmas, siin mu video https://youtu.be/J1Uuri4CTnA .
Tagasi autoga sõites, nägin et meie pool Talhadase taga tossab, oh kus ei tahtnud seda näha. Peale lõunat, ei tossanud vaid ühes kohas, vaid minu maja vaatest kolmes kohas, suhteliselt lähedal, kõik 5km raadiuses.
Tuul oli tugev. Õhtupoolikul oli selline sõjas tunne, helikopterid ja lennukid pea kohalt läbi sõitmas ja sireene koguaeg. Aga vot sel korral oli sõda alles ees, õhtul peale 21, oli maja poolt idas tulekahju suur ja tuul tõi teda koguaeg lähemale. Toas oli (kuigi kõik aknad uksed kinni) korralik ving sees, pea valutas ja kurk kipitas. Enne magama heitmis aega helistas ka siinne teine eestlanna, et uurida kuidas on, et tema aknast on näha suuri leeke ja kogu see värk minu poole tulemas. Ja pakkus, et kui väga hulluks läheb saame (ka Greete siin hetkel laagerdamas) nende pool öö veeta.
Kui 23 paiku nägime hõõguvaid tükke akende ees maha langemas oli juba väga hirmus tunne, ka ving oli jube, hoidsin juba lappi hingamisteede ees. Kui nägin ühte hõõguvat tükki tulekahjust teisel pool maja maanduvat, ootasin et kustu ära, aga see läks sekunditega suureks, õnneks oli eramaja omanikke all tänaval ja said sellele iseseisvalt ära kustutatud, tegin otsuse, et siit me lähme, magada sellises olukorras niikuinii ei saa, aga samas vingu mida sisse hingame on tohutu. Kass ja Greete autos ja kilomeeter kaugemale, seal maja ees olles tundus sürreaalne, et seal nii teistsugune olukord, meie kui sõjas ja neil seal kõik rahulik, isegi tossu ei olnud üldse tunda.
Hommiku hakul tulime koju, õnneks hoiti elamud ja tehased kõik kaitstud, samas meie juurest 200-300 meetri kaugusel on mets põlenud.
Toss täna enam ei olnud must, vaid nüüd see valge, mis hajunud kõikjale laiali, nii meie koldest, kui teistest siin lähedal.
Kuidas tulekahjud niimoodi piiramisrõngasse said ja ka ajaliselt väga lähestikku, lõhnab inimteguri järgi, kui nii ongi, siis mina usun karmasse.
Foto meie tänavanurgalt (ei käinud pilti tegemas, võetud uudistest)
Tehtud köögiaknast (põleb Travasso mets)
Tehtud verandalt , see tuli meid öösel kimbutas.
Köögiaknast, tuli Lamas do Vougas (kõik fotod tehtud samal ajal)
No comments:
Post a Comment