Kui ma nägin kalendris, et sobiks ette võtta taaskord Kataluunia võistluse, siis seekord ei tahtnud päris üksi minna, seltsis ikka segasem ja kergem. Filipe ei pidanud palju veenma, kasutas oma viimased puhkusepäevad, et Kataluunias ka võidu sõita. Seega oli pikal autosõidul palju kergem, minnes pausiga ja tagasitulles tulime jutti, kuid see oli väga raske.
Kuna eelmine kord mul väga hästi Kataluunias ei läinud, siis mingeid ootusi mul polnud, kuid teadsin, et selline formaat ja rada võiksid mulle sobida. Ehk mitu päeva, individuaalne võistlus, mitte väga lühikesed, mitte väga pikad päevad, rajad üle keskmise tehnilisemad.
Siiski tahtsin kokkuvõttes top 10 lõpetada.
Esimene päev olid kõik kategooriad eraldi, ehk et meie alustasime 5 minutit peale mehi eliiti ja peale meid 10min alustasid seenior30, minu meelest parim variant, rajal kõik koos, aga see alguse sagimine ja tempo on oma kategooria oma, arvan, et minule sobikski just selline kõige paremini, kuna naised ei vajuta nii kõvasti alguses, kui mehed. Väga mõnus oli tunda, et suudan esimestega koos sõita, pikemal tõusul küll tuli esikolmikuga vahe sisse, oleks ehk teadnud vahesid, oleks ehk suutnud poodiumile sõita, kuna esimese päeva laskumine oli väga tehniline,isegi nii väga, et rada tundmata tuli mul vahel rattalt maha tulla. Ülipositiivne algus tuurile.
Teine päev nagu ka kõik järgnevad algas juba massistardist, ehk et meie naised olime nagu kilud seal meeste vahel, stardi sain küll hea, kuid minul võtab hinge kinni see alguskimamine. Samuti tegin vea, et esimeses joogipunktis seisma ei jäänud ja joogipudelit ei täitnud, järgnevatel päevadel juba alati jäin seisma ja täitsin ära. Mulle oli raske just see teine päev.
Kolmandal päeval samuti alguse kiirendus oli liiast, kuid siis sain oma rütmi ja esimese mäe tipus isegi olin kolmandal positsioonil liikumas. Üks asi mis mind natuke hakkas piinama oli mu kummivalik, tagumine oli mul natuke õhuke nende kivide jaoks, sealne pinnas oli küll kuiv ja kiire, kuid teravaid kive oli oioioioi kui palju ja nägin palju inimesi raja ääres kummi parandamas, ehk et ma ei saanud oma kiirusega laskuda, ma ei tahtnud kummi lõhkuda, seega alati kergelt hoidsin tagasi, mis aga võttis võimaluse poodiumile sõita, kuid ma ei tahtnud oma üldkohaga riskida.
Sama oli viimasel päeval, jalad suurepärased (loomulikult väsinud ja eks kõrgmäestik andis ka tunda, madalaim kus sõitsime oli 1100m) sõitsin võimalusega poodiumil olla, aga näe ei tahtnud laskumistel riskida, norralanna pani aga hullu, eks kummivalik oli parem.
Kokkuvõtte poodiumile aga oli asja, korralik 4 koht peale nelja korralikku päeva sõitu. Väga rahul olen ja positiivselt ka üllatunud oma minekus.
Aitäh kõigile mu toetajatele ja kaasaelajatele!
Kuna eelmine kord mul väga hästi Kataluunias ei läinud, siis mingeid ootusi mul polnud, kuid teadsin, et selline formaat ja rada võiksid mulle sobida. Ehk mitu päeva, individuaalne võistlus, mitte väga lühikesed, mitte väga pikad päevad, rajad üle keskmise tehnilisemad.
Siiski tahtsin kokkuvõttes top 10 lõpetada.
Esimene päev olid kõik kategooriad eraldi, ehk et meie alustasime 5 minutit peale mehi eliiti ja peale meid 10min alustasid seenior30, minu meelest parim variant, rajal kõik koos, aga see alguse sagimine ja tempo on oma kategooria oma, arvan, et minule sobikski just selline kõige paremini, kuna naised ei vajuta nii kõvasti alguses, kui mehed. Väga mõnus oli tunda, et suudan esimestega koos sõita, pikemal tõusul küll tuli esikolmikuga vahe sisse, oleks ehk teadnud vahesid, oleks ehk suutnud poodiumile sõita, kuna esimese päeva laskumine oli väga tehniline,isegi nii väga, et rada tundmata tuli mul vahel rattalt maha tulla. Ülipositiivne algus tuurile.
Teine päev nagu ka kõik järgnevad algas juba massistardist, ehk et meie naised olime nagu kilud seal meeste vahel, stardi sain küll hea, kuid minul võtab hinge kinni see alguskimamine. Samuti tegin vea, et esimeses joogipunktis seisma ei jäänud ja joogipudelit ei täitnud, järgnevatel päevadel juba alati jäin seisma ja täitsin ära. Mulle oli raske just see teine päev.
Kolmandal päeval samuti alguse kiirendus oli liiast, kuid siis sain oma rütmi ja esimese mäe tipus isegi olin kolmandal positsioonil liikumas. Üks asi mis mind natuke hakkas piinama oli mu kummivalik, tagumine oli mul natuke õhuke nende kivide jaoks, sealne pinnas oli küll kuiv ja kiire, kuid teravaid kive oli oioioioi kui palju ja nägin palju inimesi raja ääres kummi parandamas, ehk et ma ei saanud oma kiirusega laskuda, ma ei tahtnud kummi lõhkuda, seega alati kergelt hoidsin tagasi, mis aga võttis võimaluse poodiumile sõita, kuid ma ei tahtnud oma üldkohaga riskida.
Sama oli viimasel päeval, jalad suurepärased (loomulikult väsinud ja eks kõrgmäestik andis ka tunda, madalaim kus sõitsime oli 1100m) sõitsin võimalusega poodiumil olla, aga näe ei tahtnud laskumistel riskida, norralanna pani aga hullu, eks kummivalik oli parem.
Kokkuvõtte poodiumile aga oli asja, korralik 4 koht peale nelja korralikku päeva sõitu. Väga rahul olen ja positiivselt ka üllatunud oma minekus.
Aitäh kõigile mu toetajatele ja kaasaelajatele!
When I saw that Catalunia race would fit
nicely to my race calendar, then this time I didn’t want to go alone, its
easier with company. I didn’t need to persuade Filipe too long for him to use
his last holiday days to race in Catalunia too. So the car travel was much
easier, going with a stop and coming back with one drive, which was super hard.
As last time it didn’t go too well in
Catalunia, I didn’t have any expectations, but I knew the format and tracks
could suit me well. A stage race, not too short not too long days, individual
race, trails more technical than average.
Still I wanted to finish in top 10.
First day all the categories started
separately, we after elite men 5min, after us 10min master30 etc. I think best
solution, on the race course all are together, but the confusion in the start
and the acceleration is with your own category. And it fits me well, to go off
from the gun with less speed, as normal women don’t accelerate that hard. I was
super content to be able to go with the first ladies, on the longer climb I
lost the top3 girls, but not far, if I would have known the time gaps, maybe,
as the first day descend was super technical, without knowing the course I even
had to dismount my bike couple of times. Super positive beginning to the stage
race.
Second day as well as the next days started
already with mass start, so we elite women were squashed between the men. I got
a good start but the first kilometers acceleration took my breath. Also this
day I made a mistake not taking any drinks in the first feed zone, next days I
always stopped in feed zones to fill up. The second day was the hardest for me.
Third day also the first kilometers of
acceleration were so hard on me, but then I got my rhythm and on the top of the
longest climb I was even riding on 3rd position. One thing that
started to bug me was my tire choice, the back tire was too fragile, it was all
dry and fast, but the tracks had so many sharp stones, like soosoosooooo many
and I saw lots of riders with punctures besides the tracks, so I had to hold
myself back at the descends, which is not nice, not to go with my own speed. So
that took me the change to ride to the podium, but at the same time I didn’t want
to risk the overall place, so I played it safe.
Same was the last day, I had good legs
(after the horrible start acceleration), of course I was tired and always I
think the altitude played a bit of with my body (the lowest we rode was 1100m),
but I took it more safe on the downhills, the Norwegian was risking all, well
the tire choice was more for the rock I guess.
I got to climb the podium on the overall, 4th
place after 4 good days with good racing.
I am very content and positively surprised
with my performance.
Thank you all my supporters and cheerers!
No comments:
Post a Comment