Nädalavahetus oli kuum ja tolmune. Päevased kraadid seal 35 juures.
Laupäeval jõudsime Cadafazi, pole varem seal sõitnud. Saime transpordiga üles, aga ega see tähendanud, et päev kiiremini läks, eks aega läheb ikka. Aja peale oli vaja seekord sõita 6 lõiku, laupäeval sai kõik läbi sõidetud ja üks PEC4 isegi kaks korda.
PEC1 oli paljude kividega ja paljude liinide võimalustega, mida ühekordse läbisõitmisega ei jõudnud kõike näha, vaid jäi tunne, et kas võtsin kiireima või ehk teine oli kiirem. Samas lõik ise lühike.
PEC2 ja PEC3 olid sarnased, järsud, piisavalt pikad ja palju kurve, mis sõideti suurteks vagudeks koos hulga lahtise pinnaga, hästi füüsilised.
PEC4 lühem kuid palju kive ja tehnilisi kohti.
PEC5 pikim, üleval suurem hüpe, siis vahel palju kivilaskumist, linna läbimine ja veel palju looklevat rada suurte kividega.
PEC6 samuti pikk, kuid ikkagi lühem kui eelmine, alguses pedaali ja palju hüppeid ja siis kiire looklev lõpp.
Isegi kui üles pedaalima ei pidanud oli päev väsitav ja pikk, alles kuue paiku jõudsime elamisse ja sai natuke puhata, kuigi temperatuur väga madalaks ei läinud ja sellist värskust keha ei saanud peale mõnusa dussi.
Pühapäeva hommikul vara üles ja kell 8 olime mäe peal. Teadsin, et olen karikasarja liider ja seega pean saama oma katergooria sõitjatest esimesena startida, kuid paar minutit enne küsis üks neiu, et mis kell te stardite ja ma olin pandud kolmanda sõitjana ja ees olev piisavalt aeglane, et tema tolmu hakata iga kord maitsma. Seega ei olnud väga rahul asjaga, see toimus kõik nii viimasel minutil, et esimese lõigu poole sõitsime oma aegade järgi. Üleval enne esimest lõiku siiski suutsid kohtunikud hea lahenduse välja pakkuda, et mina stardin ikkagi esimesena vaid kategooriate vahe jäi pool minutit väiksemaks (juuniorite ja meie vahel 2 minutit, seega lahendasid nad värgi ,et mina lähen siiski esimese naisena ja vahe viimase juunioriga 1,5 minutit), mulle sobis, kuid jah pidin poolteist minutit oma aegu korrigeerima ja esimesse lõiku minnes ei olnud aega võistlustrassile mõelda.
Stardist minema ja rada oli nagu uus, nagu polekski eelmine päev sõitnud, seega tundsin end konarlikuna ja vaid reageerisin sellele mida nägin, palju kurve pidurdasin kinni ja startisin uuesti.
Ei olnud mina.
Järgmisse lõiku sõites proovisin rahuneda ja süvendada, et see nüüd selleks ja päev veel kõik ees
Nii PEC2 siis, ikka ei leidnud seda sujuvust ja päris paljudes vallides oli mul raskusi, et mitte käba käia, lõpupoole tundsin end paremini kuid esimene pool lõigust läks päris kehvasti, lõpus kuulsin seljataga, et Aurea peaaegu püüdis mind kinni.
Motivatsioon oli murenemas, teadsin, et see on suur aeg et tagasi teha.
PEC3 lõiku läksin täiega peale, mõnes kohas tegin selliseid päästmisi, et mitte kuskil põõsas lõpetada, kuid oli selline piiri peale hull sõit, kuid tundsin, et see on minu sõit ja olen taas kiire.
PEC4 et sinna jõuda oli päris pikk tõus, kui eelmistel tõusudel nii väga veel kuumust ei tundnud, siis nüüd hakkas tõesti kütma, raske. Lõik ise läks vägagi hästi, välja arvatud ektra kivine koht (ei saa öelda et kiviaed, kuna kogu sõit oli üks suur kiviaed, hehe), kus oli nii palju ei liine sisse sõidetud ja ei tundnud kohe kohta äragi, kui olin juba võtnud kaarega oma, treeningul olin otse üle kivihüppega läinud, aga no see selleks ja lõpuni täiega.
Järgmine tõus oli jälle valus just kuumuse tõttu, aega oli küll.
Pikim lõik, PEC5 linnavahele jõudes ja seal tänavatel keereldes kaotasin kindlasti aega, raske oli kiiruse pealt lugeda kuhu rada pöörab ja ega eelmisest päevast väga meelde ei olnud jäänud. Sealt alla pool panin juba päris hulle liine, mida treeningul ei olnud näinud ja siis võistlusel oli sisse meeste poolt sõidetud, wow.
Siis pikim ja palavuselt raskeim tõus, samuti ei olnud aega väga palju ektra antud, siiski jõudsin ühe kaevu juures end kastmas käia ja keha jahutada.
Viimane lõik, PEC6, alguses pedaal ja siis kõik hüpped hästi ja kuni lõpuni, tundsin end kiirena.
Kuid samas ei uskunud et oleks suutnud nende viimastega tasa teha kaotust, mis oli PEC2. Samas tean, et kiirem oleksin suutnud olla endast vaid siis kui radu rohkem tunneksin, et vaid ühest korrast enne ei piisa, et teada kõiki kurve, kus rohkem pidurdasin või liiga hilja pidurdasin, teada.
Olin teine, olin pettunud, kuid samas sellist trotsi täis, nüüd oleme karikasarja arvestuses tasa ja viimane etapp on see otsustav etapp. Kavatsen olla väga kiire!
Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele, pinget siia hooaja lõppu jätkub!
The weekend was hot and dusty. The temperature was at day time around 35 degrees.
Laupäeval jõudsime Cadafazi, pole varem seal sõitnud. Saime transpordiga üles, aga ega see tähendanud, et päev kiiremini läks, eks aega läheb ikka. Aja peale oli vaja seekord sõita 6 lõiku, laupäeval sai kõik läbi sõidetud ja üks PEC4 isegi kaks korda.
PEC1 oli paljude kividega ja paljude liinide võimalustega, mida ühekordse läbisõitmisega ei jõudnud kõike näha, vaid jäi tunne, et kas võtsin kiireima või ehk teine oli kiirem. Samas lõik ise lühike.
PEC2 ja PEC3 olid sarnased, järsud, piisavalt pikad ja palju kurve, mis sõideti suurteks vagudeks koos hulga lahtise pinnaga, hästi füüsilised.
PEC4 lühem kuid palju kive ja tehnilisi kohti.
PEC5 pikim, üleval suurem hüpe, siis vahel palju kivilaskumist, linna läbimine ja veel palju looklevat rada suurte kividega.
PEC6 samuti pikk, kuid ikkagi lühem kui eelmine, alguses pedaali ja palju hüppeid ja siis kiire looklev lõpp.
Isegi kui üles pedaalima ei pidanud oli päev väsitav ja pikk, alles kuue paiku jõudsime elamisse ja sai natuke puhata, kuigi temperatuur väga madalaks ei läinud ja sellist värskust keha ei saanud peale mõnusa dussi.
Pühapäeva hommikul vara üles ja kell 8 olime mäe peal. Teadsin, et olen karikasarja liider ja seega pean saama oma katergooria sõitjatest esimesena startida, kuid paar minutit enne küsis üks neiu, et mis kell te stardite ja ma olin pandud kolmanda sõitjana ja ees olev piisavalt aeglane, et tema tolmu hakata iga kord maitsma. Seega ei olnud väga rahul asjaga, see toimus kõik nii viimasel minutil, et esimese lõigu poole sõitsime oma aegade järgi. Üleval enne esimest lõiku siiski suutsid kohtunikud hea lahenduse välja pakkuda, et mina stardin ikkagi esimesena vaid kategooriate vahe jäi pool minutit väiksemaks (juuniorite ja meie vahel 2 minutit, seega lahendasid nad värgi ,et mina lähen siiski esimese naisena ja vahe viimase juunioriga 1,5 minutit), mulle sobis, kuid jah pidin poolteist minutit oma aegu korrigeerima ja esimesse lõiku minnes ei olnud aega võistlustrassile mõelda.
Stardist minema ja rada oli nagu uus, nagu polekski eelmine päev sõitnud, seega tundsin end konarlikuna ja vaid reageerisin sellele mida nägin, palju kurve pidurdasin kinni ja startisin uuesti.
Ei olnud mina.
Järgmisse lõiku sõites proovisin rahuneda ja süvendada, et see nüüd selleks ja päev veel kõik ees
Nii PEC2 siis, ikka ei leidnud seda sujuvust ja päris paljudes vallides oli mul raskusi, et mitte käba käia, lõpupoole tundsin end paremini kuid esimene pool lõigust läks päris kehvasti, lõpus kuulsin seljataga, et Aurea peaaegu püüdis mind kinni.
Motivatsioon oli murenemas, teadsin, et see on suur aeg et tagasi teha.
PEC3 lõiku läksin täiega peale, mõnes kohas tegin selliseid päästmisi, et mitte kuskil põõsas lõpetada, kuid oli selline piiri peale hull sõit, kuid tundsin, et see on minu sõit ja olen taas kiire.
PEC4 et sinna jõuda oli päris pikk tõus, kui eelmistel tõusudel nii väga veel kuumust ei tundnud, siis nüüd hakkas tõesti kütma, raske. Lõik ise läks vägagi hästi, välja arvatud ektra kivine koht (ei saa öelda et kiviaed, kuna kogu sõit oli üks suur kiviaed, hehe), kus oli nii palju ei liine sisse sõidetud ja ei tundnud kohe kohta äragi, kui olin juba võtnud kaarega oma, treeningul olin otse üle kivihüppega läinud, aga no see selleks ja lõpuni täiega.
Järgmine tõus oli jälle valus just kuumuse tõttu, aega oli küll.
Pikim lõik, PEC5 linnavahele jõudes ja seal tänavatel keereldes kaotasin kindlasti aega, raske oli kiiruse pealt lugeda kuhu rada pöörab ja ega eelmisest päevast väga meelde ei olnud jäänud. Sealt alla pool panin juba päris hulle liine, mida treeningul ei olnud näinud ja siis võistlusel oli sisse meeste poolt sõidetud, wow.
Siis pikim ja palavuselt raskeim tõus, samuti ei olnud aega väga palju ektra antud, siiski jõudsin ühe kaevu juures end kastmas käia ja keha jahutada.
Viimane lõik, PEC6, alguses pedaal ja siis kõik hüpped hästi ja kuni lõpuni, tundsin end kiirena.
Kuid samas ei uskunud et oleks suutnud nende viimastega tasa teha kaotust, mis oli PEC2. Samas tean, et kiirem oleksin suutnud olla endast vaid siis kui radu rohkem tunneksin, et vaid ühest korrast enne ei piisa, et teada kõiki kurve, kus rohkem pidurdasin või liiga hilja pidurdasin, teada.
Olin teine, olin pettunud, kuid samas sellist trotsi täis, nüüd oleme karikasarja arvestuses tasa ja viimane etapp on see otsustav etapp. Kavatsen olla väga kiire!
Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele, pinget siia hooaja lõppu jätkub!
mitte mina pildi, aga annab ülevaate, kus me sõitsime
not me on the photo, but it gives the general idea where we rode
The weekend was hot and dusty. The temperature was at day time around 35 degrees.
We arrived Cadafaz on Saturday, I haven’t ridden
there before. We got to use our transport to get up the hill, but that doesn’t mean
it was easy day or short day, the time goes. We got 6 stages on our hands, we
rode them all once and PEC4 stage even twice.
Stage 1 was with lots of stones and line
choices, with that one passage it was impossible to see them all, and got the
feeling that maybe it was fastest that I took but maybe not. But the stage was
quite short.
Stage 2 and 3 were similar, steep and long
and loads of corners that were ridden into big trenches with lots of loose
ground, physical stages.
Stage 4 shorter, loads of rocks and technical
stuff.
Stage 5 the longest, one big jump at top,
then rocky fast sections, passing a village and flowy fast rock trails.
Stage 6 was also long, but not that, at top
had some pedaling and many bigger jumps and fast flowy end.
Even though we didn’t pedal up on Saturday
it was a long and tiresome day, just about 6 afternoon we got to hotel to rest,
but not really cool down, except the cold shower, the temperature stayed high.
Sunday morning early up and at 8 on the
mountain. I knew I am the leader of the cup so I can start first of my
category, but just minutes before our start one girl was like, what time you
start and turned out that I had placed 3 in the women and before me a girl
enough slower so I would have started to eat her dust every single stage. I wasn’t
happy hearing about this, but as it was so last minute discovery we went off to
climb to the first stage as it was on paper. On top the commissaires suggested
a good solution, they just changed my times, moved me in front of the girls
(after juniors there was 2 minute gap so they made it 1,5 gap), I was fine with
that, I just had to check my times and calculate them 1,5 minutes earlier. With
all that fuss I was not able to think about what was in front of me in stage 1.
I sprinted out and the stage was like new,
like I had never ridden it before, I was feeling rigid and all I could do is
react what I saw in front of me, no flow, lots of braking corners to 0 and
sprinting off. It was not me.
Riding to the next stage I tried to calm
and think that I still have all day ahead of me.
And stage 2, I still didn’t find the flow
and I had trouble in the big dust trenches and struggled to stay upright on my
bike, I started to feel a bit better at the end of the stage. As I finished I
heard Aurea close behind.
My motivation was struggling, I knew it was
a lot of time to recover.
Stage 3 I went all in, I made some big
saves not to end up in bushes, it was kind of crazy ride on the edge, but I
felt me again, fast.
To get to stage 4 we had again a climb, but
previous ones the heat was not yet a factor, but now it really started to heat
up and it was hard. The stage went well, except one extra rocky place (I don’t say
rockgarden, because all the stages were one big rockgarden), where I took a
line around my line that I had taken in training, as the ground was a mess and
it was hard to recognize the track(so many people had pass and loosen up it),
but that was the only place I messed up, all other was full on gas and good
feeling.
The next climb was hard again because of
the heat, but we had time.
The longest stage 5, I knew I lost time in
passing the village, it was hard to read with speed where the track turned
between the houses and with just the one time I had passed there it didn’t stuck
in my head. More singles down and I already took some crazy lines, that I hadn’t
seen in training, but now as the men had made a path I took some big stone jumps,
wow.
Then the longest climb and with the heat
the hardest, and we didn’t have very much time, but time enough for me to take
a shower at the midway in one of the fountains.
Last stage, PEC6, first pedal hard, made
all jumps clean and all the way down I felt fast.
But I didn’t believe I had made up the time
I lost in stage 2. But I know I could have only been faster if I knew the
tracks better, to know the turns and rocks were I braked too much or too late.
I was second, I was disappointed, but also
full of defiance. We are now with the same points in the overall, with one cup
race to go, which will be the defining one. I will be fast!
Thank you all supporter and cheerers, there
is tension still left for the end of season!
Kuumuse ja päeva pikkust arvestades lõpetasid 148 alustajast vaid 88
Due to the heat and length of the day just 88 out of 148 starters finished
No comments:
Post a Comment